Rolf Martin Zinkernagel: arstiteadus ei tohi anda liigseid lubadusi

Tiit Kändler

Intervjuu nobelistist teadlasega ajuhaiguste uurimisest ja ravist.

Kui inimene nakatub viirusega, okupeerivad viirused peremeesrakud ja paljunevad nende sees. Terveks saame tänu sellele, et meie immuunsüsteem oskab ära tunda viirustega nakatunud rakud, mis on vaenlaseks muutunud ja millest tuleb kuidagi lahti saada. Haigestunud rakkude hävitajateks on tapjarakkude nime all tuntud T-rakud. Kuidas T-rakud viirusega ohtlikult nakatunud rakud ära tunnevad, selle tegid kolme aastakümne eest kindlaks Zürichi ülikooli kliiniku emeriitprofessor Rolf M. Zinkernagel ja austraallane Peter C. Doherty ning said oma avastuse eest 1996. aastal Nobeli auhinna.
Teadlased olid avastanud, et T-rakud tunnevad raku pinnal ära kaks erinevat molekuli – mitte ainult viiruse antigeeni, vaid ka ühe keeruka nimega valgumolekuli, mida lühendatult tähistatakse MHC. Sellest siinkohal piisab. Zinkernageli avastus aitab näiteks arstidel võidelda viirusliku meningiidi ehk ajukelmepõletikuga, kuid mittenakkuslike ajuhaigustega on arstidel raskem hakkama saada. Ajurakkude ehk neuronite talitlushäired ehk neuroloogilised haigused on üha kasvav koorem nii üksik­inimestele kui ka kogu ühiskonnale. Selleski mõttes läheb aju meile kalliks maksma.
Euroopa Innovaatilise Meditsiini Initsiatiiv (IMI) koondab Euroopa uurimisasutuste aju-uuringuid ja loodab neid üha enam kooskõlastada. Möödunud aastal Brüsselis toimunud IMI foorumile oli peaesinejaks kutsutud Rolf Zinkernagel, et ta esitaks oma seisukohad ajuhaiguste uurimise ja ravi olevikust ning tulevikulootustest.
Olukord pole ajule hiilgav: ajuhaiguste ravi on endiselt sündroomipõhine, uusi tõhusamaid ravimeid ei ole leitud. Areng ei lähe nii jõudsalt, kui veel paarkümmend, isegi viis aastat tagasi loodeti.
Oma ettekandes taltsutas Zinkernagel Euroopa Liidu tervishoiuametnike optimismi: „Ka teadlased annavad ennatlikke lubadusi,” hoiatas ta ning tõi immunoloogina näiteid, milliste nakkushaiguste kohta on vaktsiinid olemas ja milliste kohta ei ole ning lähemas tulevikus ei tule ka. Esimeste seas on näiteks poliomüeliit ja rõuged, teiste seas leepra, aids, malaaria. Zinkernagel selgitas, miks on olukord just selline: haiguste mehhanismid erinevad ja seega käitub immuunsüsteem iga haiguse puhul erinevalt.

Kas teie arust on aju kuidagi seotud inimese immuunvastusega?
Rolf Martin Zinkernagel: Väga paljugi on seotud, kuid mitte sel moel, nagu teie arvate. Nüüdisaja meditsiini suurim probleem on inimese käitumine. See ei ole tegelikult teadus. Me kõik teame, mida peaksime tegema, emagi on meile öelnud, mida tuleb teha, kuid me ikkagi ei tee seda.

Kuid ometi vähki ja ajuhaigusi mingil moel ravitakse. Mis jääb siis vajaka?
Kui kõneleme Alzheimeri haigusest, vererõhust, depressioonist või vähist, räägime alati lõpp-produktist. Kuid me ei kõnele sellest – või teeme seda väga harva –, kuidas need haigused alguse saavad.
Patsiendi jaoks on kaks võimalust: kasvaja kas ei tee häda või kasvab muudkui edasi. Senini ravime sepavasaraga. Te ei tea, mida te teete, te lihtsalt virutate haamriga, et protsessi peatada. Meditsiinis töötatakse paljuski sepavasara meetodil. Te ei tea detaile, kuid see toimib, ja kui see toimib, on patsient üsna õnnelik. See aga ei ole see, mis meid teadlasi rahuldaks, kuid selline on elu.
Just praktilise meditsiini kogemus näitas esmalt, et aspiriin on põletikuvastane ravim, just praktilised meedikud parandasid viimases staadiumis olevate vähihaigete olukorda.
Siiski teavad arstid mõndagi väga täpselt viimase punkti ja komani. Vähiravim Glivec toimib, sest arstid teavad ensüümi ja miks see aktiveeritakse, teavad väikest molekuli, mis ensüümi blokeerib. Fantastiline.
(T. K. kommentaar: Gliveci nime all müüdavat türosiin-kinaasi inhibiitorit kasutatakse paljude kasvajate raviks, eriti leukeemia puhul. See tapab vaid vähirakke. Ravi maksab 92 000 dollarit aastas, üks selle ravimi tootmiseks vajalik patent kaotab kehtivuse 2015., teine 2019. aastal.)
See on näide, missuguseid tulemusi saaksime, kui teaksime haiguse põhjusest kõike. Kuid me teame kas üht, viit, 30 või 90 protsenti. Kui me kõike teaksime, siis poleks vaidlusi, aga me teame väga vähe. Glivec toimib teatud verevähi puhul 80- või 90protsendilise tõhususega, aga paljudel muudel juhtudel ei toimi.
Alzheimeri tõbi on palju keerulisem nähtus, see on veidi palaviku moodi. Palaviku põhjustajaid on palju, Alzheimer on aga veelgi keerulisem ja selle puhul eiratakse täielikult sotsiaalseid teemasid, sest nii poliitiliselt kui ka praktiliselt on need liiga suured ülesanded.

Mis takistab meditsiini kiiremat arengut?
Ma ei ole neurofüsioloog ega psühhiaater, kuid kinnitan, et meie haiguste diagnoosid muudkui täpsustuvad ja paranevad ja me saame keskeltläbi üha vanemaks. Põhimõtteliselt oleme ehitatud elama 25. eluaastani. Ülejäänu on loterii. Põhjus, miks ma seda ütlen, pole selles, et ma olen rumal, vaid et endistel aegadel said naised esimese lapse kolme­teist-neljateistaastaselt. Nad kasvatasid oma lapsi kuus-seitse aastat, kuni said kahekümnekaheseks. Kahekümneviieselt oldi juba küllalt vana, et surra.
Pärast inimühiskonna pikka arenguperioodi pole evolutsiooniline valik elukvaliteeti puudutanud. Praeguseks on abiellumine ja laste saamine nihkunud vanemasse ikka, kuid evolutsioonilises mõttes on tegu nõnda lühikese ajaga, et see ei ole mingit mõju avaldanud. Muidugi olen ma veidi julm, kuid tõsiasi on, et paljud haigused ei ole bioloogiline probleem, vaid eranditult ühiskonna probleem. Inimesed kannatavad isolatsionismi ja ühiskonnast eraldatuse tõttu. Nõnda töötab nüüdisühiskond. Kui mina olin väike, tundis tänaval igaüks igaühte, liikuvus oli väike, enamik inimesi elas ühes paigas väga pikka aega.

Miks on järjest rohkem depressiooni? Depressioon on muutunud üheks levinumaks haiguseks Euroopas.
Vanusest sõltuv depressioon on nagu Alzheimeri tõbi. Sel on tegemist viisiga, kuidas ühiskond töötab. Kui inimesel ei ole lapsi või on ainult üks laps, on sellisel eluviisil ühiskonnale hiiglaslik mõju. Kaks kuni viis last ühes peres suhtlevad üksteisega, arenevad üksteiselt õppimise kaudu – nii toimivad paljud ühiskonnad. Talulaste jaoks oli mäng töö, see ei olnud mäng meie praeguses mõttes. Evolutsioon võtab aega tuhandeid, kui mitte miljoneid aastaid. Meie elulaad on sest ajast, kui olin viiekümneaastane (sünd 1944 – toim), tohutult muutunud ja see on suur probleem. Kuidas me sellega hakkama saame? Internet ju ei kõnele teile vastu.
Tundub, et on palju seoseid Alzheimerit põdeja füüsilise ja mentaalse aktiivsuse vahel. Näiteks muusikutel tekib Alzheimer hiljem. Võtame lihtsama näite: eesnäärmevähk. See haigus on kümnel protsendil viiekümneaastastest meestest. Üheksakümneaastastest meestest 98 protsendil. Sellesse haigestumine on vaid aja küsimus.

Kuidas kohastuda ühiskonna muutustega?
Me ei saa kõik olla talumehed. Väikelapse uut moodi suhted vanematega tekitavad meditsiinile tulevikus probleeme. Me peaksime maksma lasteaednikele ja õpetajatele väga kõrget palka, et teha need ametid ligitõmbavaks, sest õpetamise kvaliteet mõjutab, kuidas hakkavad lapsed sotsiaalselt käituma. Seda saavutada pole poliitiliselt kerge. See on väga pikaajaline investeering. Vaja läheb kuni viisteist-kakskümmend aastat nagu ravimite juurutamise puhul.
Ma olen läinud üle piiri, kuid probleem on selles, kuidas suhtuda ravisse kõrges eas. Meditsiini parandades lükkame oma barjääre edasi, kasutades nüüd enamiku raha selleks, et ravida inimesi, kelle vanus on 70–72, kui varem oli see 60–62. Probleem ei kao, vaid muutub suuremaks ja suuremaks. See on tõsiasi.
Mõistusega võttes ei tohiks toetada ei teadus- ega kliinilisi uuringuid, sest see teeb probleemi suuremaks. Praeguseks on see juba juhtunud. Võtame näiteks kalkunifarmi. Kasvatate kalkuneid ja nende pidamisel olete arvestanud, et tänupühaks on nad toredad ja terved, ja et nad saaksid kaheaastaseks oktoobris ja oleksid teatud kaalus – ja siis tapate nad. Inimesel peaks olema optimaalne tervis, et indiviid oleks õnnelik, kuni sureb päevapealt.
See ei ole inimese puhul muidugi lihtne, kalkuni jaoks küll.

Arstiteadus on alatihti andnud lubadusi. Miks paljud neist pole täitunud?
Võtame selle Šveitsi küla, kust ma pärit olen. Seal elas 400 inimest, ja kui keegi oli hull, teadis seda igaüks. Praegu on väga vähe haigusi, mille kohta teame, et üks või kaks geeni on väga olulised. Enamikul haigustest on olulised kümned, sajad geenid. Haigeks teeb nende kombinatsioon, lisaks näiteks veel toidulaua puudulikkus.
Teadus ei tohi anda liiga suuri lubadusi. Nagu finantsturgudel, on ka teaduses lubada lihtne. Me ei saa alati uskuda farmaatsiatööstuse lubadusi. Uuringute tulemused ei ole neid toetanud. Meil ei ole vaktsiine, et ravida haigusi, mis lühendavad inimese eluiga, pole vaktsiine, mis laseksid inimesel kauem elada. Täpsemalt: meil pole vaktsiine T-rakkude poolt kaitstud haigustele.
On väär arusaam, et vaktsiin peab nakatumise ära hoidma. Vähi tapmisel organismis pole mingit evolutsioonilist tagajärge, seega veel kord: kogu ülejäänud elu pärast 25. eluaastat on inimese jaoks evolutsiooniline loterii.

Kas siis lootust polegi?
Mõned viirused muudavad oma kombitsate asetust kümne-viieteistkümne päevaga. Seepärast polegi meil vaktsiine nende vastu, et tuleb uus ja hullem. Tuleb kasutada evolutsiooni enese trikke. Leiutada vaktsiine, mille toime põhineb süsteemi võimel omada mälu. Antikehade mälu kestab 3–50 päeva.
Aitavad mitte ainult õpikud, vaid terve, kriitiline mõtlemine. Lõppude lõpuks peab teadlane valmis tegema ka millegi, mis toimib.
Kui teile see jutt ei meeldi, siis ärge võtke mind tõsiselt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming