Riigikeel vajab kaitset

Ilmar Tomusk, Keeleinspektsiooni peadirektor

  Ilmar Tomusk,

Keeleinspektsiooni peadirektor

 

Riigikeele kohta liigub legend, mida ikka ja jälle tõestisündinud loo pähe jutustatakse. Kui Ameerika kongressis arutati riigikeele kehtestamist, olevat hääletamisel inglise keel saanud saksa keele üle võidu kõigest ühe häälega. Loos on tõtt niipalju, et 1794. aastal arutati kongressis Virginia osariigi sakslaste taotlust tõlkida õigusaktid saksa keelde, mis aga esindajatekojas häältega 42:41 tagasi lükati. Kaalukeeleks osutunud spiikrit Frederick Mühlenbergi, kehvapoolse saksa keele oskusega teise põlve ameeriklast ja anglofiili, jäi saatma saksa rahvuse reeturi maine. Niinimetatud Mühlenbergi legend aga tõstis sakslaste eneseteadvust ja uhkust oma keele üle. Samas näitab selle loo populaarsus inimeste usku seadusetähe jõusse: riigikeele staatus võib teha imesid.

USA põhiseaduses ei ole antud inglise ega ühelegi teisele keelele riigikeele staatust, kuid inglise keel kui kõige levinum keel täidab seda rolli edukalt. Samas on ka USAs arvukalt neid, kes taotlevad ühe riigikeele kehtestamist (nt English-only movement), ning ka neid, kes võitlevad inglise keele ülemvõimu vastu, nimetades ameeriklasi rahvaks, keda lõhestab just seesama inglise keel (a nation divided by one language).

Riigikeele valik on kahtlemata keelepoliitika nurgakivi, kuid kas ainult sellest piisab?

1992. aasta 28. juuni rahvahääletusel vastu võetud Eesti Vabariigi põhiseaduses on kirjas, et Eesti riigikeel on eesti keel. Eesti Entsüklopeedia annab riigikeele mõistele järgmise seletuse: hariduse, asjaajamise, teeninduse ja teabe kohustuslik, seadusaktiga määratud töökeel.

See tähendab, et põhiseaduslikud institutsioonid toimivad riigikeeles ning põhiseadusest tulenevad toimingud tehakse riigikeeles: riigivõim pöördub rahva poole riigikeeles, riigikeeles koostatakse, kuulutatakse välja ja avaldatakse seadused ning muud ametlikud dokumendid.

Avalikud teenused – arstiabi, haridus ja õigusabi – peavad samuti olema elanikele kättesaadavad riigikeeles, mis ei välista riigi territooriumil elavatele vähemusrahvustele avalike teenuste osutamisel vähemuskeelte kasutamist. Näiteks võib riik ülal pidada vähemuskeelseid õppeasutusi, edastada vähemuskeelseid tele- ja raadiosaateid või anda suurematele vähemusrühmadele õiguse suhelda ametivõimudega vähemuskeeles.

Riigikeele kasutamist täpsustab keeleseadus, mis sätestab keelenõuded isikutega suhtlemisel, avalikus teabes ja reklaamis, kaupade märgistuses, kasutusjuhendites ja kohanimedes, pitsatitel, kirjaplankidel jne.

Põhiseaduse vastuvõtmisest möödub peagi 15 ning keeleseaduse vastuvõtmisest 12 aastat. Selle aja jooksul on täpsustunud paljud õiguspõhimõtted, muutusi on kaasa toonud Eesti liitumine Euroopa Liiduga. Keeleseaduse rakendamise ning järelevalve käigus on selgunud, et mitmed valdkonnad vajavad täpsemat või tõhusamat reguleerimist.

 

Keeleseadust tuleb muuta

 

Vaatleme keeleseaduse muudatuste vajalikkust seaduse täitmise järelevalves ilmnenud probleemide kaudu.

Alustuseks midagi positiivset. Praegu delegeerib seadus keeleseaduse täitmise järelevalve korra kehtestamise valitsusele, vabariigi valitsuse seaduse kohaselt peaks see tulenema otse seadusest. Sellekohane seadusemuudatus jõuab peagi riigikokku ning loodetavasti on nii koalitsiooni- kui ka opositsioonierakonnad eelnõu vajalikkuses ühel meelel ning miski ei takista selle kiiret menetlemist.

Vabariigi valitsuse määrusega kehtestatud eesti keele oskuse nõuded vajavad ühtlustamist ja kaasajastamist, kuid nõuete langetamisest tuleks hoiduda. Keeleinspektsiooni poole on pöördunud inimesed, kelle eestikeelse tööalase teabe õigust on rikutud. Kui kaebus on esitatud töötaja peale, kellelt seaduse alusel eesti keele oskust ei nõutagi, siis on meil seda raske menetleda. Kaebuse esitajal on aga raske aru saada, miks näiteks erasektori keskastme juhid, raamatupidajad ja teised spetsialistid, samuti korteriühistute juhid ei pea eesti keelt oskama, kui nende töö eeldab inimestega suhtlust ja dokumentide koostamist. Mitmed keerukad järelevalvejuhtumid Maardus, Narvas ja Narva-Jõesuus näitavad, et kohaliku omavalitsuse valitavate ametnike (linnapea, aselinnapea) keeleoskusnõuded vajavad täpsemat reguleerimist nii nõuete sätestamise kui ka järelevalve seisukohalt. Lisaks avalikele teenistujatele ning erasektoris avalikes huvides tegutsevatele töötajatele tuleks kaaluda eesti keele oskuse nõude taastamist rahvaesindajatele, mis kaotati 2001. aastal.

Tööalase keeleoskuse tasemed tuleks viia kooskõlla Euroopa Nõukogu “Euroopa keeleõppe raamdokumendi” keeleoskustasemetega. Nii täiskasvanute keeleõppes kui ka keeleoskusnõuete kontrollimisel tuleks senisest rohkem tähelepanu pöörata tööalasele keeleoskusele. Keeleseaduses tuleks ette näha keeletunnistuse kehtetuks tunnistamise võimalus, kui järelevalve käigus selgub, et inimese keeleoskus ei vasta tunnistusele märgitud tasemele või kategooriale.

Mitte-eestlaste eesti keele oskus on mõnevõrra paranenud, kuid  samas on näha õpimotivatsiooni langust. Tööjõupuudus on sundinud tööandjaid keeleoskusnõuetes järeleandmisi tegema ning keeleoskamatuid töötajaid koguni õigustama. Keeleinspektsioon on saanud kirju, milles tööandjad väidavad, et töötajad, näiteks bussijuhid või arstid (!?) saavad teenindada sõitjaid või ravida patsiente ka nõutavast madalama keeleoskusega või hoopis ilma selleta. Siinkohal tahaks küsida välismaale tööle siirduvatelt arstidelt, miks nemad end vastuvõtva riigi keele õppimisega vaevavad?

Keeleringkondades on viimasel ajal palju juttu olnud vajadusest näha keeleseaduses ette ametnike ning poliitikute kohustus suhelda Eesti avalikkusega eesti keeles, sest ka venekeelse auditooriumi ees mõjub ladusat eesti keelt kõnelev ametnik veenvamalt kui see, kes vaevaliselt võõrkeelt pursib. Mure ametliku keelekasutuse taseme languse pärast on viinud mõttele teha eesti kirjakeele normi valdamine kohustuslikuks kõikidele avalikele teenistujatele ning haldustekste koostavatele töötajatele.

 

Reklaam on infokandja

 

Keeleinspektsioon on saanud viimastel aastatel hulgaliselt kaebusi võõrkeelse reklaami kohta. Kaebuste lahendamise käigus selgub tihtipeale, et võõrkeelne tekst on registreeritud kaubamärgina. Tihti on selle toimingu ainus eesmärk ennast eesti keele kasutamisest taskukohase riigilõivu abil vabaks osta. Suur on aga kaubamärgiomaniku pettumus, kui ta keeleinspektorilt kuuleb, et võõrkeelse kaubamärgi kasutamine ei vabasta eestikeelse tarbijateabe andmise kohustusest. Taoliste arusaamatuste vältimiseks tuleks õigusaktides sätestada kohustus tõlkida olulist tarbijateavet sisaldav võõrkeelne kaubamärk eesti keelde. Eestikeelsuse nõue peaks kehtima ka valimisreklaami suhtes.

Eespool öeldust on näha, et riigikeele ülesanded ei piirdu avaliku võimu teostamisega. Eesti põhiseaduse preambuli kohaselt peab riik tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Sellega on Eesti riik võtnud kohustuse kaitsta ka eesti keelt, sest raske oleks ette kujutada eesti rahvust ja kultuuri ilma keeleta. Kuid ühestki seadusemuudatusest pole kasu, kui me igapäevaelus puhtpragmaatilistel kaalutlustel küll inglise, küll vene keelele järeleandmisi teeme.