Reisijuht keskaega

INNA PÕLTSAM

Ian Mortimer, Ajaränduri teejuht keskaegsele Inglismaale. Käsiraamat 14. sajandisse rändajatele. Tõlkinud Viktoria ja Inger Traat. Toimetanud Ivika Arumäe. Kujundanud Rein Soon-sein. Äripäeva kirjastus 2014. 482 lk. Ajarännud on köitnud inimeste meeli sajandeid, kui paljud on kas või korra elus soovinud sattuda mõnda teise ajastusse, et elada läbi ja kogeda midagi võrreldamatult enneolematut. Briti ajaloolane Ian James Forrester Mortimer (sünd 1967) ulatab minevikust huvitatud ajaränduritele abikäe, pakkudes neile mahuka käsiraamatu näol sisuka reisijuhi XIV sajandi Inglismaale.

Mortimer on leidnud suurepärase, nutika võimaluse, kuidas ajarännu idee paeluvust ja võlu ära kasutades jutustada keskaja ajaloost. Tema raamat kujutab endast midagi meelelahutusliku ja akadeemilise käsitluse vahepealset. Erinevalt nn traditsioonilisest akadeemilisest ajalookirjutusest ei ole ajarändaja käsiraamatu autoril vaja püstitada uurimisprobleemi, analüüsida, tugineda moodsatele teooriatele vms. Teejuhi ülesandeks on ennekõike tutvustada, juhatada ja juhendada, see peab pakkuma rändajale kasulikke näpunäiteid parimal viisil toimetulekuks. Niisugune mänguline vorm annab autorile suure vabaduse oma ainest käsitleda ja esitada. Sellele asjaolule osutab ka autor ise: „… lubab minevikku juhatav reisiraamat näha möödaniku elanikke kaasaelaval moel, mitte nagu graafikute jada, mis näitab viljasaakide või majapidamiste sissetulekute võnkumisi, vaid kui sissevaadet sellesse, mis tunne on elada teistsuguses ajas. Mõte reisida XIV sajandisse lubab teil mõista neid inimesi mitte ainult ajalooliste faktide seisukohalt, vaid ka nende inimlikkuse [—] nende eludraama seisukohalt”.

Ühe tavalise reisijuhi puhul pole haruldane, et raamatus võrreldakse rändaja päritolu- ja tema reisi sihtkoha olusid. Võrdlemist, mitte küll ruumi, vaid aja tasandil, leidub ka Ian Mortimeri teejuhis, iseasi, kuivõrd niisugune võte ennast ajalooraamatus õigustab. Tõdemused stiilis: „kõnepruuk, kuupäevad, tööaeg – peaaegu kõik igapäevaellu puutuv on XIV sajandil tänapäevasest erinev” (lk 97), mõjuvad liigagi lahtisest uksest sissemurdmisena. N-ö puht kirjandusliku võttena võrdlemine tänapäevaga ehk isegi töötab, samal ajal traditsiooniline ajalookirjutus endale sellist vabadust üldjuhul ei luba.

Nõtke sulega ajaloolane

Kahtlusteta on Ian Mortimer osav jutustaja, tema tekst kulgeb ladusalt, haarab kaasa, see ei koorma lugejat rohkete faktidega, küll on aga pikitud veidrate, koomiliste, kurioossete ja vahel ka võigaste detailidega. Igatahes ei ole tema raamat kuiv ja igav lugeda. Seda viimast tõestab ka Mortimeri raamatu publikumenu. Neli aastat pärast keskaja reisijuhi ilmumist, s.o 2012 nägi trükivalgust juba järgmine ajaränduri teejuht, seekord XVI sajandi Inglismaale. Osava ja nõtke sulega kirjutajana soovib Mortimer proovida kätt ka ajaloolise fiktsiooni žanris, tema esimene katsetus selles vallas ilmus 2011. aastal James Forresteri nime all. Üldse on Mortimerilt ilmunud üle kümne raamatu, sealhulgas mitu ajaloolist biograafiat (Roger Mortimerist, Edward III, Henry IV jt).

Iseenesest ei ole selles midagi seninägematut või erakordset, et üks ajalookäsitlus võib olla kirjutatud sama hästi ja köitvalt kui ilukirjandusteos. Igaüks, kes on lugenud näiteks prantsuse ajaloolaste Emmanuel Le Roy Ladurie, Lucien Febvre’i, Georges Duby jt (ka eesti keelde tõlgitud) töid, on saanud selles ise veenduda. Nendes käsitlustes liitub uurimuslikkusele ja originaalsusele suurepärane jutustamis- ja kirjutamisoskus, mis teeb teadustöö lugemise nauditavaks ka laiemale publikule.

Ian Mortimer vastandab oma raamatut nn akadeemilisele ajalookirjutusele, pidades viimase raame liiga kitsaks, ahistavaks: „Akadeemilised ajaloolased [—] saavad arutleda ainult minevikust pärit tõendite ja nendest tõenditest tõusetuvate küsimuste üle” (lk 344). Ta kutsub üles mängulisemale lähenemisele minevikule: „Ajaloo kirjutamine meie enda uudishimust lähtuvalt sunnib meid vaatlema paljusid küsimusi, mida traditsioonilistes ajalooraamatutes ignoreeritakse” (lk 14). Mortimeri eesmärgiks on ei vähem ega rohkem kui uus vaade ajaloole, see on tema käsituses „vaba ajalugu”, „mis ei ole enam lihtsalt ulatuslik akadeemiline mõtteharjutus – see võib olla kõik, mida te vaid soovite” (lk 344).

Elu XIV sajandi Inglismaal

Ian Mortimeri raamat on üles ehitatud nagu korralik reisijuht. Esmalt annab see ülevaate Inglismaa maastikust, linnadest ja küladest, samuti rahvastikust XIV sajandil. Jagatakse nõuandeid, milliseid vaatamisväärsusi vaadata, kuidas toime tulla käibel olevate vääringu- ja mõõdusüsteemide rägastikus jms. Niisamuti leidub soovitusi, mida selga panna või süüa-juua, kuidas viisakalt käituda jne. Ei puudu ülevaade meelelahutusvõimalustest. Rändurile on oluline teave teedevõrgu ja transpordivahendite, samuti peavarju ja öömaja leidmise võimaluste kohta. Suurt tähelepanu pööratakse keskaja meditsiinile ja hügieenile. Mitte vähem põhjalik on raamatus leiduv ülevaade keskaja Inglismaa kohtusüsteemist. Tuues trööstituid näiteid arsti- ja kohtupraktikast, annab autor hoiatavalt mõista, et keskaja arstide või õigusemõistjate haardesse sattunult on üldiselt vähe võimalusi sealt veel eluga pääseda.

Ajarännu mõttega mängides tekib küsimus, millega oleks XXI sajandi ränduril õigupoolest kõige raskem keskajal hakkama saada. Rõivad või viisaka kõnepruugi võib suhteliselt lihtsalt ülle-suule saada, millega on aga tunduvalt raskem toime tulla, on nn keskaja karakter, s.t peab seda tabama, mõistma ja sellega suhestuma. Arvestades juba ainuüksi keskajale iseloomulikke piiratud privaatsuse võimalusi, inimeste vähe arenenud piinlikkus- ja häbitunnet, nõrka kontrolli oma tunnete üle, emotsionaalset labiilsust jms, eriti aga igapäevast, avalikku ja häbenematut julmust ja vägivalda – on keskaeg XXI sajandi inimesele võõras ja tundmatu aeg. Seega igati põhjendatult püüab Mortimer oma teejuhis pühendada ajarändurit muu hulgas ka keskaja karakteri saladustesse.

Ian Mortimer üritab oma raamatus hõlmata võimalikult laia spektrit XIV sajandi Inglismaa elust, „eludraamast”, ta kirjutab ühtviisi kaasaelavalt nii ilusast kui ka inetust, kõrgest ja madalast, lõbusast ja kurvast. Mortimeri taotluseks on kirjeldada asju ja nähtusi kohalolija pilgu läbi, vahendada lugejale-ajarändurile vahetut, elusat kogemust. Ta on oma tekstis mänguline, jagades ajarändajale pidevalt näpunäiteid, soovitusi: „… aga kui te olete arukas, siis kannate relva …; õppige mõõka käsitsema ja teil on suhteliselt turvaline reisida …” (lk 146); või: „Lisaks tuleks arvestada, et viie erineva liharoa puhul pole mõtet end juba esimese roa juures viie minutiga kurguni täis toppida. Parem ärge seda tehke, sest lõuna kestab umbes kaks tundi” (lk 215) jne. Ilmselt ainus soovitus, mida lugeja raskusteta järgida saab, on soovitus vältida elu keskaegsel Inglismaal, kus autori sõnul lokkab vägivald, lame huumor, äärmine seksism, seisuste süsteemile iseloomulik ebaõiglus, haigused jm.

Siiski mitte kõik, mida Mortimer keskaja olude kohta kirjutab, ei tundu veenev või on vähemasti vaieldav. Kuidas näiteks lepitada omavahel väiteid, et talumehele käis üle jõu osta toidulauale kohalikku kala (lk 205), samal ajal kasutanud ta aga luksuskaubana tuntud eksootilisi vürtse (pipart, kaneeli, ingverit jms) õlle maitsestamiseks (lk 206)? Päris hästi ei sobitu kokku raamatus toodud kirjeldused hiiglaslikest toidujäätmete kuhjadest ja suurtest seakarjadest („… mädanevad aedviljajäätmed, kalarapped ja loomade sisikonnad kujutavad endast linna sanitaarse seisundi jaoks niisugust probleemi ….; loomsete ja taimsete kõdunenud jäänuste hulk on nii suur, eriti linna kraavides, et kõik kohad on koeri ja sigu täis” (lk 29)) keskajal nii tavalise toidunappuse ja sagedaste näljahädadega. Rääkides kohtupidamisest, väidab autor: „Kuna vanglad on vargaid ja mõrtsukaid täis, otsustatakse harilikult nad lihtsalt üles puua” (lk 282). Vargaid poodi keskajal ikka sellepärast, et keskaja õigus pidas seda õiglaseks karistuseks varguse eest, mitte selleks, et vanglasse ruumi juurde saada. Küsitavaid väiteid võib raamatust leida veelgi, ometi ei kahanda need kuidagi teose väärtust.

***

Puudub võimalus järele proovida, kas Mortimeri raamat võiks tõepoolest täita reisijuhi ülesannet. Kas see aitaks XXI sajandi ajaränduril XIV sajandi Inglismaal toime tulla? Kui mitte just reisijuhina, siis kindlasti võib seda raamatut soovitada kui suurepärast ajaviidet, sh põnevat lisalugemist kooliõpikute kõrvale. Ajaloolasele pakub Mortimeri teos kui mitte muud, siis mõtlemisainet ja loodetavasti ka inspiratsiooni, katsetamaks uusi viise ja vorme ajaloost jutustamisel ja kirjutamisel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming