Punased professorid ja rahva hääl

Toomas Varrak

Eesti politoloogia on üles kasvanud kommunismi juuretisel ja tegeldakse pigem sotsiaalprobleemide kui poliitikaga selle mõiste õiges tähenduses.

Ehmatus, mille tekitas pronksmehe viimast teekonda Tõnismäelt kalmistule saatnud lärmakas matuseprotsessioon, on vähehaaval taandumas. Esialgne emotsionaalne reaktsioon on asendumas järelemõtlikuma hoiaku, analüüsi ja põhjuste otsimisega. Tagantjärele vaadates on üsna inimlik, et need, kelle ideid, lootusi ja poliitikat “matuseliste” vandaalitsemine diskrediteeris, näevad nüüd laamendamise põhjusi ja süüdlasi teistes. Nendes, kes ei ole näidanud küllaldast indu integratsiooniürituse elluviimisel, kulutanud sellele rohkem raha või olnud muidu vastaliste vaadetega ja ükskõiksed. On asjata oodata, et pronksiöö tagasilöök paneks neid  mõtlema selle ettevõtte põhimõttelise õnnestumise või selle tingimuste üle.

Integratsioon on põhimõtteliselt poliitika küsimus. Demokraatlikus ühiskonnas on poliitika kodanike ühisomand ja kellelegi ei saa ette kirjutada, kuidas seda ühisomandit mõista või kasutada. Erandi teeb demokraatia siiski teadusele, mille seisukohtadesse suhtutakse suurema respektiga kui tavalise kodaniku vaadetesse. Seetõttu pöörab avalikkus suuremat tähelepanu sellele, mida on poliitika kohta öelda ühiskonnateadlastel.

Eesti politoloogia on üles kasvanud teadusliku kommunismi juuretisel ja tegeldakse pigem sotsiaalprobleemide kui poliitikaga selle mõiste õiges tähenduses. Paremal juhul kiibitseb niisugune politoloogia praktilises poliitikas. Siiski on just sotsiaalteadlased need, kes meil integratsiooni teemal sõna võtavad. Poliitikateadust selle läänelikus tähenduses Eestis õieti ei olegi. Eesti teadusorganisatsiooni õnnistusel on viimase koha hõivanud politoloogia ja avalik haldus. Poliitika keskne mõiste on võim, selle omandamise, hoidmise ja kasutamise probleemid. Seetõttu käsitleb poliitikateadus integratsiooni problemaatikat riikluse ja võimusuhete kontekstis.

 

Sovetid kujundasid tulemusteta ühist riigiidentiteeti

Eesti sotsiaalteadlaste käsitluses on integratsiooni temaatika kantud soovunelmaist. Soovunelmad poliitikas, olgu siis huntide ja lammaste sõbralik kooselu, kommunism või eri poolel rindejoont seisvate või sõdinute ühise riigiidentiteedi kujundamine ei ole rajatud realistlikule alusele ega kooskõlas poliitiliste tõsiasjadega. Ehkki iseenesest on need ideed nooblid ja kantud inimarmastusest. Paraku ei ole inimarmastus poliitika liikumapanev jõud.

Nõukogude Liit kujundas ühist riigiidentiteeti üle 70 aasta – ilma igasuguste tulemusteta. Sellel tõsiasjal ei ole meie integratsiooniteoreetikute jaoks aga mingit tähendust. Nende põhjendused oleksid ehk veenvamad, kui neid toetaksid näiteid elust, s.o näited, kus põliselanikkond on mugandanud oma riigiidentiteeti, kohandanud seda sisserändajate või koguni vallutajate ja nende pärijate arusaamadele. Otsida võiks niisuguseid juhtumeid näiteks dekoloniseerimisprotsessist, millel on selge analoogia  Eesti juhtumiga.  

Eesti integratsiooniteoreetikuile on seda sorti mõttekäigud võõrad. Nende kandjais nähakse automaatselt integratsiooni ja multikultuurse ühiskonna vaenlasi. Artiklis “Eesti rahvuspoliitika alternatiividest” (Areen 24. V) nimetab sotsioloog Mati Heidmets selliseid tegelasi etnilis-kultuurilise riikluskontseptsiooni esindajaiks. Seejuures  näivad integratsiooniteoreetikud unustavat, et Eesti riigi taastamine oli võimalik ning sai teoks just etnilis-kultuurilise kontseptsiooni alusel. Selle asendamine kommunismiajastu ideaali, multikultuurse ühiskonna kontseptsiooniga tähendab sisuliselt kommunismiürituse jätkamist iseseisvas Eestis.

Tõsiasjad räägivad sellest, et seal, kus on tegemist etniliselt ja kultuuriliselt homogeense ühiskonnaga, ei kohta me riikluse aluseid või sidusust õõnestavaid konflikte, nagu neid sünnib multikultuurses ühiskonnas. Ning multikultuurne ühiskond ise on enamasti koloniaalvõimu produkt või tagajärg. Millised poliitilised eelistused võiksid tuleneda aga tõsiasjadest, see on hoopis iseküsimus. Kindel on see, et kommunismimaigulise integratsioonipoliitika arukuses kahtlemine ei tee veel kellestki ksenofoobi. Kuigi sotsiaalteadlased armastavad teist  esimesest tuletada.  

Integratsiooniteoreetikute meelisvõtteks teisitimõtlejate suvalise tõlgenduse kõrval on ammutada argumente müütidest. Üheks niisuguseks müüdiks on näiteks Delfis (28. V) ilmunud J. Litvinova arvamus eestlaste suhtumise kohta venelastesse: venelastel olgu ainult üks tee – kohver kätte, raudteejaama ja Venemaale. Siinkohal tahaksin tõesti midagi arvata. Tuginen selles omaenda suhtluskogemusele ja tähelepanekutele. Usun, et eestlaste enamusele on venekeelse elanikkonna olemasolu Eestis praegu emotsionaalselt üsna ükskõik. Ning seda lihtsal põhjusel: nad on siin. See on fakt  ja faktiga tuleb arvestada.

Erinevalt integratsioonispetsialistidest tunnistab lihtinimene fakte. See ükskõiksus kaob aga kohe, kui uusasukad tulevad õpetama meile meie oma ajalugu, kui nad arvavad, et sõdimine Saksa mundreis tähendas automaatselt fašismi toetamist, kui kohalik venekeelne ajakirjandus tiražeerib Moskva Eesti-vaenulikku propagandat, kui venekeelsed nahaalid tänaval teatavad, et ainult nende armust võib siin kõneleda eesti keelt, kui venekeelsete koolide õpilased tulevad organiseeritult tänavaile Eesti-vaenulike loosungitega või venekeelne Delfi mõnitab Eesti laste laulupidu jne.

 

Olulised pole mitte sotsiaalsed, vaid võimuprobleemid

Siis on küll raske  nõuda, et eestikeelne osa ühiskonnast teeks vahet nendel, kes niisugust mõtteviisi kannavad, ja teistel, kes on integreerunud ja leidnud endale koha Eesti ühiskonnas. Ainukene, kes seda vahet saab teha, on meie venekeelne elanikkond ise. Kui üksikjuhud (mis haaravad vahest mõndakümmend tuhandet inimest), kuhu kuulub ilmselt ka Litvinova, välja arvata, siis tuleb tõdeda, et kogu venekeelne elanikkond pole selles küsimuses mitte midagi teinud.

Puudub selge veelahe nendega, kes on integreerunud (või kes soovivad elada ilma integratsioonihüveta rahulikult omaenda kogukondlikku elu ilma suure poliitika pärast pead valutamata), ja teistega, kes kujutavad endast Vene imperialismi viiendat kolonni või on selle kaasatundajad ning toetajad. Kuidas saab siis põlisrahvastik vahet teha, kes on kes?

Loodetavasti ei pea ka integratsiooni sotsiaalteadlastest eestvõitlejad vajalikuks viienda kolonni integreerimist, ehkki nad ei paista olevat selles küsimuses eriti valivad. Oma erialalisest vaatenurgast johtuvalt (millesse ei mahu  ajaloolised, poliitilis-õiguslikud ega rahvusvahelised tõsiasjad) nad ei märka, et  integratsioonitemaatika olulisim tahk Eestis ei ole mitte sotsiaalsed, vaid võimu- ja julgeolekuprobleemid.  

Ehkki Eesti tänapäevane sotsiaalteadus ei armasta eriti rääkida põhjuslikkusest ja eelistab peenemaid metodoloogiaid, valitseb üldisemalt, sealhulgas poliitikas, deterministlik mõtteviis ehk teisisõnu: igal asjal on põhjus ning põhjus eelneb alati tagajärjele. Pronksmehe tõstetud märuli põhjus ei peitu aga mitte senise integratsioonipoliitika puudujääkides, nagu arvavad selle autorid ja eestvõitlejad, vaid tõsiasjas, et see on rajatud valedele ja poliitiliselt ohtlikele eeldustele. Need eeldused peituvad Eesti poliitika pragmaatilisuses ja iseäranis senises  Venemaa-poliitikas. Viimase alused pani maha kadunud president Meri. Pühapaiste, mille ajakirjandus on presidendi ümber loonud ei luba mingeid kahtlusi tema poliitika, k.a integratsioonipoliitika poliitilise mõistlikkuse asjus.

Mati Heidmetsa väide, nagu oleksid integratsiooniküsimuses vastamisi rahvuslikud ajatollad ja punased professorid, on küll selge liialdus. Tegelikult põrkasid kokku punased professorid ja vox populi. Erinevus nõukogude ajaga on üksnes see, et toona ei saanud vox populi ajakirjanduses sõna. Rahvus- ja integratsiooniprobleemide teaduslikku käsitlust esitas  siis ja esitab nüüdki valdavalt punaste professorite nägemus. Neile kuulus ja kuulub Eesti teadusorganisatsiooni toetus ja nende seisukohtadele on rajatud valitsuse ametlik integratsioonipoliitika. Seetõttu pole põhjust nüüd, kui asjad viltu on läinud, otsida vigu teistes ja esitada uusi projekte endistel alustel. Asjad on läinud nii just selle tõttu, et neid tehti nii nagu tehti.  

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming