Puhtad pihud

Opositsioonist ülesõitmine algas kohe, kui peaministriks sai Mart Laar ja presidendiks Lennart Meri. JOKK-skeemid pärinevad tollest ajast.

MATI HINT

President Toomas Hendrik Ilves Lennart Meri konverentsil.

President Toomas Hendrik Ilves Lennart Meri konverentsil.

Mihkel Maripuu / Postimees / Scanpix Baltics

Juba esimesel ärkamisajal leidus Eestis kaunishingi, kelle vaated isamaa asjadele on mõjuvateks värsiridadeks sõnastanud Lydia Koidula: „Ärgu iial kehitagu vale meie lipulla, puhtad pihud ehitagu, Sinu altart, isamaa.“ Mulle on lapsepõlves õpetatud, et puhtad pihud tähendab seda, et su kätel pole verd ega võõrast vara. On muidugi olnud ka teistsuguseid vaateid, mis lubaksid Eesti asja ajada ka nii, et kõik häbenemisväärne ära peidetaks ja unustataks. Alles hiljuti esitas sellist vaadet rektor ja minister Jaak Aaviksoo. Mina usun, et puhtamaks saab ajalugu alles siis, kui midagi pole enam vaja varjata, kõik kahetsusväärne on üles tunnistatud, avalikuks saanud, andeks palutud ja andeks saadud. Olgu siis tegemist Vene valge armee kohtlemisega Eesti riigi rajamise ajal, politseipataljonidega võõras sõjas või segaste erastamistega Eesti riigi taastamise ajal.

Presidendivalimiste eel oleks põhjust uute taotlejate skriinimise kõrval mõtelda ka olnud presidentidele: mida nende elulugudest-tegudest kõrva taha panna. Eesti on väike armas maa, siin tunnevad peaaegu kõik kõiki ja pole mingi ime, et minu tutvuste hulgas on (olnud) ka Lennart Meri, Arnold Rüütel ja Toomas Hendrik Ilves – väga erinevad inimesed ja ka erinevad tutvused. Lennart Meri oli mingi aeg mulle tihedaks suhtlemispartneriks, ka seoses tema liiviaineliste filmidega, milles ma liivi keele oskajana ja liivlaste viimase põlvkonna tundjana sain oma väikest rolli etendada. Minu tagantjärelehinnangus ongi Lennart Meri etnograafilise dokumentalistika suurmeister, sisendusjõuline kirjutaja ja muidugi särav poliitik.

Viimase teemaga ei ole minu suhe päris see, mida avalik arvamus esitab. Poliitik Lennart Meri oli küll särav ja sellest oli Eestile palju kasu, aga mündi teine pool on see: Lennart Merile oli Eestit vaja ka enda promomiseks. Üldine arvamus Merist poliitikuna ja eriti presidendina on ülivõrdeline: tema seatud presidendietalonini küündimiseks on eeldusi vähestel. Juba Meri eruditsioon ja keelteoskus andis talle võimsa diplomaatilise relvastuse. Edukultuse kultuuris oli Lennar Meri suur tegija. Aga kui küsimusi hakata esitama mõnes teises mõõtmes, näiteks võttes mõõdupuuks empaatia, siis pilt muutub märkimisväärselt.

Tasapisi on avalikus sõnas siiski hakanud ilmnema ka kriitilisust Meri eduloo suhtes. Siim Kallas ei jaga Merile kiitust tema taotluste eest oma võimupiire presidendina pidevalt laiendada (Eesti Ekspressi juhtkiri „Kodanike riigi president“, 3. VIII). Veel rohkem tuleks laita president Meri sekkumist õigusemõistmisse. Kui New Yorgi kaksiktornide ründamisega samal ajal juhtus Lääne-Eestis 68 surmaohvriga metanüülitragöödia, siis kõneleb Meri hinnang sellele õudusele hoolimatusest omaenda rahva vastu. Meri sõnul polnud see mingi tragöödia, sest need inimesed olid justkui kõik ise süüdi, et jõid mürkviina. No mis süüd sai olla noorel neiul, kes sünnipäevabooli jaoks ostis pudeli viina? Mis süüd sai olla mitmekümnel orvuks jäänud lapsel? Igas korralikus riigis oleks sellise massimõrva puhul välja kuulutatud rahvuslik lein, aga ametlik, president Meri Eesti tundis kaasa ainult ameeriklastele. Ka kohtuvõim lasi ennast mõjutada Meri hinnangust: 68 inimest omakasu ajendil surma saatnud bandest mõisteti süüdi vaid vähesed ja kõrgeim karistus oli viis aastat vangistust. Mõned ajakirjanikud söandasid Meri lausungist hoolimata siiski väljendada iseseisvat suhtumist sellesse kuritöösse (näiteks Tiiu Põld).

Kahtlase väärtusega on ka Lennart Meri loosung „Ärgem otsigem süüdlasi, otsigem lahendusi.“ Kas siit ei alga poliitiline vastutamatus, mida Eesti peab pidevalt taluma? Ka nüüd, järjekordsete presidendivalimiste eel, kus vusserdajad mängivad saarte laevaliinidega nagu hasartmängurid, VEB-fondi kadunud kümned miljonid dollarid aga on kuulutatud riigisaladuseks. Kõige hämmastavam on näha must valgel, et oma eluloo ümbertegemisel ei piirdu Lennar Meri mingi kosmeetikaga, vaid asi tehakse ära talle omase laia joonega: raamatukeses „Kes on kes Eesti poliitikas 1988–1992“ (Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1992) figureerib Lennar Meri Eesti Komitee liikmena, kellel pole mingit seost Rahvarindega. Ometi nägid tuhanded inimesed, kuidas Lennart Meri juhatas Rahvarinde asutamiskongressi esimese päeva õhtul (1. oktoobril 1988) Tallinnas Raekoja platsil aktsiooni „Eestimaa on meie kätes“. Kongress valis Lennart Meri Rahvarinde volikogusse, Edgar Savisaar kutsus ta oma valitsuse välisministriks (1990–1992; viidatud teatmikus on see küll Meri eluloo faktina kirjas, aga mis valitsus see oli, seda mitte). Ka oma tuntud intervjuudes ungari päritolu Austria ajakirjanikule Andreas Oplatkale on Meri otsesõnu väitnud, et tal pole Rahvarindega mingit pistmist olnud. Oli ikka, ja väga positiivselt, näiteks ka Baltimaade rahvarinnete Balti Assamblee ajal (mais 1989). Kus algab elulugude ümberkirjutamine, seal on enesestmõistetav ka ajaloo ümberkirjutamine. Sedagi on juba olnud, näiteks Siim Kallase õnnistusega avaldatud „Eesti aastaraamatus 2002–2003“ (Euroinformer). Valeks pole vaja muud, kui valida ühed faktid ja unustada teised (olulisemad).

Pole siis imestada, et Meri klaaris esimesel võimalusel arved ka Edgar Savisaarega, kes oli Lennart Meri toonud suurde poliitikasse. Kui Savisaar libastus nn lindiskandaali intsidendis, siis hindas Meri seda surmaohuna Eesti demokraatiale. Kas poliitikute omavahelise kõneluse kokkuleppimatu lindistamine on demokraatiale suurem oht kui opositsiooni jälitamine, see on küll kümne miljoni dollari küsimus.

Täielik pettumus oli mulle Meri allaandmine Setumaa piiri küsimuses, seda olukorras, kus Euroopa Nõukogu oli valmis kompromisspiiri läbirääkimisi vahendama. Valiti loobumine (vt ka Henn Põlluaas: „Eesti–Vene piirileping. Ära andmine või äraandmine?“ Kunst, Tallinn 2010, lk 336–338). Mis selleks sundis?

Demokraatia toimimise eelduseks on vaadete mitmekesisus ja poliitilise opositsiooni võimalikkus. Eestis algas opositsioonist ülesõitmine kohe, kui peaministriks sai Mart Laar ja presidendiks Lennart Meri. JOKK-skeemid pärinevad tollest ajast. Juba nende juhtide ametisse saamiseks oli vaja mõningast reeglite ümbertõlgendamist, mis on jäänud Eesti poliitilise teatri oluliseks tunnuseks tänapäevani.

Minu tutvus suurmehega oli kolleeglik, kuni Meri sai presidendiks. Sellest peale muutus suhtumine patriarhlikuks õlalepatsutamiseks.

Lennart Merile on osaks saanud palju põhjendatud tähelepanu ja tunnustust. Natuke halvemini on tunnustuse osas käinud president Arnold Rüütli käsi. Tema sai presidendiks vastaskandidaatide läbimõeldud poliitmanipulatsioonidest hoolimata justkui kogemata, eksitusena. Mis eksitusest siin rääkida, kui Arnold Rüütel oleks tõenäoselt valitud esimeseks taasiseseisvunud Eesti presidendiks, kui reegleid poleks selleks puhuks kohendatud. Kui Arnold Rüütel ja Lennart Meri paigutada skaalale, mis põhineb säramisel ja sädelemisel, siis küsimust pole.

Aga kui samad presidendid panna skaalale, mis põhineb empaatial oma rahva suhtes, siis samuti küsimust pole.

Arnold Rüütlil pole olnud sellist peavooluajakirjanduse tuge, mis Lennart Meril oli kogu aeg võtta. Vastupidi, Rüütli halvustamiseks on koguni rikutud arstivannet. Mina küll ennast sellise arsti kätte ei usaldaks, kes täiesti KGB traditsiooni vaimus on valmis tunnistama inimese kasvõi vaimuhaigeks, kui ainult tuleb tellimus selliseks diagnoosiks. Eraelu puutumatuski lakkab olemast hea tava, kui küsimuses on poliitilised eriarvamused.

Arnold Rüütliga tutvusin esimese keeleseaduse ettevalmistamise ajal 1988. aastal. Vastastikku lugupidav tutvus on kestnud ja selles pole kübetki armuliku õlalepatsutamise tooni.

Toomas Hendrik Ilvesega oleme koos kuulunud kultuuriseltsi Wellesto, mis eriti aktiivselt tegutses 1988. aastal. Teretutvuse tasemele see on jäänud, koostööd pole sugenenud. Ma ei kuulunud nende 80 eesti kultuuritegelase hulka, kes võtsid endale vastutuse Ilvese presidendiks valimisel.

Ilves on teistest presidentidest enam otseselt seotud Eesti majandusele oluliste valikute tegemisel, aga ma ei saa mõnda tema majandus­eelistust kuidagi õigeks pidada. Raudtee müüdi ameeriklastele, alles Savisaar majandusministrina ostis selle Eestile tagasi. Päris sant oleks meie lugu, kui Eesti Energia oleks (Sandor Liive väitel) 5%ga tegelikust börsiväärtusest müüdud Ameerika pisifirmale, kellel isegi selle 5% jaoks oleks tulnud võtta pangalaen, mille garandiks oleks pidanud hakkama Eesti riik. Me oleksime oma majandusliku sõltumatuse alussamba odavmüünud, nii et ka osturaha oleksime ostjale ise laenanud. Umbes nagu praegu Luksemburgi pangad ostavad Eesti pensionisamba raha eest Eestis kokku maad ja metsa. Igal juhul oli tookord tegemist äärmiselt ohtliku olukorraga, millest meid päästis kadunud akadeemik Endel Lippmaa ning ka Rahvaliidu ja Keskerakonna vastuseis tehingule. Aga Rahvaliitu enam pole ja Keskerakonnale ennustab peavooluajakirjandus iga tüki aja takka hääbumist.

See ongi lõpppunkt: president peab tegema kõik, mis võimalik, et opositsiooni käsitataks demokraatia vältimatu koostisosana. Seda ka meedia suunas näppu vibutades, sest Eestis ei taju ajakirjandus küllalt selgelt, et üks suudlus või mis tahes muugi on inimeste eraasi, aga maa ja metsa sattumine võõrastesse kätesse võib olla rahvuse elu ja surma küsimus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar