Poliitika barbistumisest

Valle-Sten Maiste

Tänane Sirp avaldab paar lugu poliitikutelt, viimastelt mohikaanlastelt selle elukutse valinute seas, kes veel peavad vajalikuks esitada omi mõtteid põhjalikus, sisukas, väljaarendatud vormis. Aktiivsel kampaaniaperioodil pole Sirbil kavas end üles seadnud poliitikute kirjatöid enam ilmutada. Muu hulgas seetõttu, et kui Andres Herkel, Jüri Adams, Mart Nutt, Jaak Allik ja Silver Meikar välja arvata, siis on üsna narr eeldada, et meie poliitikud midagi süvenevat ja sisukat kirja paneksid. Olgu, distsiplineeritult mõelda suudavad veel ka Marko Mihkelson ja Sven Mikser, ehkki viimasel ajal on nad selleks leidnud üha harvem aega. Nii pole lootust poliitikutele toetudes mingitki sügavuti minevat analüüsi ja debatti ülal hoida, rääkimata tasakaalustatusest ja kõigekülgsusest, isegi kui arvestame, et poliitikute ridadesse on lisandunud Urmas Sutrop ja Kalle Muuli, oma erialal lähiminevikus suurepäraseid käsitlusi avaldanud Ants Laaneots, tänases Sirbis ülesastujad jt.

Inimesed, kes on kõigiti võimelised mõtlema, kutsuvad aga mõttetöö asemel hoopis üles mingisugustes netifoorumites aforisme pilduma ja lausa teleekraanil tisse ja tagumikku lehvitama? Niisuguste asjade üle vasikalikult vaimustudes ilmutas end Postimehes sel nädalal kvaasipoliitik ja pseudosots Barbi Pilvre. Et tegu ei ole sotsiga, on Pilvre lugejatele muidugi ammu teada. Kogu elu magalarajoonides veetnuna tundub mulle Pilvre 15 aasta tagune kurtmine selle üle, kuidas mitmed viisakad inimesed peavad häbenedes oma elukohta „magalamägedel“ varjama, täna sama snooblikult totter kui toona. Praegu aktiivselt vene päritolu inimeste hääli püüdvate sotside perre kuuluv Pilvre arvas samas mõtteavalduses muuhulgas ka, et „mäed“ sobivatki vaid mitte integreeruda suutvate muulaste põhjakihile. Üsna piinlik sootsiumitunnetus tõtt-öelda.

Olen päri Martin Aidnikuga (PM 5. I), kelle arvates on Eesti sotsiaaldemokraatia kuidagi võõrastavalt pseudo ja pehmeke. Kui isegi sotsid toetavad meil kasumit maksustamata enam kui kümnendi riigist välja vedanud firmadele mingisugust äraspidist alla mis tahes ELis tuntud määra jäävat tulumaksustamist, siis võiks Pilvre oma intellekti kasutada kas või sellegi põhjalikuks seletamiseks, et arenenud maailma parempoolsetega võrreldes on meie sotsid parajad kapitalistliku vereimemise toetajad. Abdul Turay on meid küll neis asjus valgustanud, kuid kaugelt vähem, kui vaja selleks, et oponendid sotse silmas pidades pidevalt vasakpöörde ohust ei räägiks. Kui Pilvre koos teiste oma väikekodanlastest parteiprouade ja -härradega peab aktiivset võitlust maksukoorma teraviku vaesematelt rikkamate suunas nihutamise ja suurema sotsiaalse võrdsuse eest ülearuseks, siis suurtelt välisfirmadelt veidigi õpetajate palgalisa nimel äravõtmise eest võiks üks poliitikasse siirdunud ajudega lapsevanem ometi intellektuaalse tulevärgiga seista, selle asemel et kusagil netisaitidel pildipostituste vahele aforisme pilduda.

Aga noh, Pilvre on ju avalikult eksponeerinud, et tema laps käib eliitkoolis. Ju seal ei tule ette, et peab kaks kuud ilma füüsikaõpetajata läbi ajama, nagu minu tavakoolis käiv laps, kelle kooli füüsikaõpetaja annab selleks, et toime tulla, vastavat teenust pakkuvas firmas tasulisi järeleaitamistunde, füüsikaõpetajata, kuid edasi jõuda soovivatele ja rahakate vanematega lastele siis küllap. Selline huvitav absurdisüsteem meil. Selle asemel, et seista selge, armutu ja kõikideni jõudva argumentatsiooniga õpetajate ja sotsiaaltöötajate palgatõusu eest, et neil kohtadel ei käiks juhuslikud inimesed lihtsalt äraolemas, vaid parimad spetsialistid vaataksid, et ükski laps ei saaks kehva haridust ja – jumal hoidku – ei põleks sotsiaalprobleemide tõttu ära, unistavad meie vasakpoolsed teleekraanile pääsemisest ja levitavad pildifoorumites lühivaimukusi.

Olen Pilvret kui ajakirjanikku aastaid imetlenud. Ja mitte ainult tema lugude elegantse selguse ja rafineeritud humoorikuse tõttu, vaid ikkagi sisu silmas pidades. Miks peab niisugune inimene nüüd poliitikuna teletupsuks saada ihalema? Olgu, ega ajastu suundumuste vastu ei saa, aga kui teletups säutsub meile muu hulgas ka, et põhjalikud mõtteavaldused on mõttetused, mida kellelgi vaja pole, siis on veidi kehvasti. Noor poliitik saab lehepinna ja kõige pakilisem sõnum, mida edastada, on kuulutada, et Facebook on lahe, olgugi, et samal teemal on Pilvre juba korduvalt sõna võtnud ja sõnum ise on ammu teada viimaselegi infantiilile.

„Mida pole väljendatud, seda pole ka mõeldud“ on väljendanud väljenduskunstide korüfee Benedetto Croce. Kui ka poliitikasse läinud intellektuaalid arvavad, et mis end tühja mõtlemisega vaevata, postitan parem pildikesi ja lühisõnumeid, ei tule ka siis, kui nad kogemata valituks osutuvad, poliitikasse tarkust kusagilt. Ühiskondliku mõtte veeretamine saab toimuda ikka avalikult. On enesepettus arvata, et küll ma seal riigikogus juba mõtlen, tähelepanu saavutamise ja valituks osutumise nimel ainult siin praegu lehvitan tantsusaates tisse.

Kui süvenevat ja põhjalikku mõttevahetust avalikult ei toimu, siis teda ei toimugi. Juhtub hoopis nii, nagu tühja poliitiku koondkuju Rein Langiga, kes selle asemel, et avaldada veenvaid detailseid arutlusi kultuuripoliitikast, hädaldas vahetpidamata, kuidas meedia tema olematuid mõtteid moonutab ja talle sõnu suhu paneb. Kui mõtted oleksid mitte suvaliste üleõlarepliikidena juhuslikult vestlustes ja intervjuudes välja paisatutena, vaid arendatult ja kirjapandult olemas, ei saaks ega püüaks neid keegi moonutada. Tühjalt poliitikasse tulnud inimesel ei jäägi aga lõpuks muud üle kui hakata tegelema meedia keelamisega, millest saigi poliitik Langi vaibumatu agenda kuni kokkuvajumiseni.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming