Paul Keres – Nõukogude Liidu kodanik, Eesti uhkus

Genna Sosonko

Eestis peeti juba teist korda Paul Keresele pühendatud sümpoosion. Kui esmaüritusega 2006. aastal tähistati silmapaistva suurmeistri 90. sünnipäeva, siis aasta hiljem „ümarlauaga” tema lese Maria samanumbrilist tähtpäeva. Külalislahked korraldajad kutsusid mõlemale üritusele Kortšnoi, Spasski ja siinsete ridade autori.

Keres oli väikese Eesti rahvuslik uhkus ning seda võib kogeda igal sammul. Südalinnas seisab mälestussammas, maja nr 11, kus Nõmmel elab Maria Keres, asub Paul Kerese tänaval. Pärnus on mälestusmärk selle gümnaasiumi sissepääsu juures, kus Paul õppis. Kerese näopilt kaunistab nüüdseks iseseisvaks saanud vabariigi rahatähte – kes veel maletajaist on pälvinud sellise au?

Viktor Kortšnoi oli Eesti pealinnas esimest korda 60 aastat tagasi. 1948. aastal jagasid nad koos Iivo Neiga esikohta NSV Liidu juunioride esivõistlustel. Neli aastat hiljem kohtus Kortšnoi esimest korda Keresega – Moskvas, NSV Liidu 20. maletšempionaadil. Noor meister sai kangemale vastu napilt kakskümmend käiku…

„1974. aastal, otse enne MM-tsükli pretendentide finaalmatši Anatoli Karpoviga,” meenutab Viktor Kortšnoi, „oli Nõukogude Liidu spordikomitee ja üleliidulise maleföderatsiooni juhtkond täies koosseisus toetamas minu vastast ning nõukogude suurmeistritele polnud see saladus.”

Oma abi Kortšnoile pakkusid vaid Bronštein ja Keres; Bronšteini avanguideid võttis Kortšnoi pruukida, kuid Kerese ettepaneku lükkas tänuga tagasi.

„Minu seis Paul Petrovitšiga oli 0:4 ning tundsin, et kui tema abiga soostun, siis ei võitleks malelaua taga mitte mina, vaid tema. Kerese maleline autoriteet rõhus mind liigsesti…” seletas Kortšnoi oma otsust.

Vaieldamatult kogu malemaailma austust nautivast Paul Keresest saanuks Kortšnoi arvates ideaalne FIDE president. Kuid Keres oli Nõukogude Liidu kodanik ning sellel ametipostil ei tohtinuks ühtki otsust vastu võtta ilma spordikomitee, tegelikult aga veelgi kõrgemate instantside „konsultatsioonideta”. Keres mõistis seda suurepäraselt, ning kui Jugoslaavia suurmeister Milunka Lazarević päris Nizzas 1974. aastal temalt otsesõnu tegevusvabaduse kohta aru, vastas Paul leebe naeratusega: „Iseseisvalt võin ma kirjutada vaid oma maleraamatuid…”

„Kõige tugevamini mängisin ma aastail 1964–70, kui pürgisin tšempionitiitli poole ning ka vahetumasti pärast sihilejõudmist, aga kaks järgmist aastat olin ma küll võimul, aga ei valitsenud enam,” meenutab Boriss Spasski. „Juba esimeses MM-matšis Petrosjaniga 1966. aastal olin oma vastasest üle, kuid ma polnud veel küps krooni kandmiseks: minu olme ja isiklik elu oli klaarimata. Ma polnud ka seesmiselt valmis sedavõrd kõrgeks tunnustuseks. Tean isiklikust kogemusest, et kui pürgite päris tippu, tuleb mõelda ainumasti sellest eesmärgist ning unustada kõik muu.”

Kuidas võis Paul Keres unustada kõik muu?

Mängides turniiridel sakslaste poolt okupeeritud Euroopas, kohtus Keres teinegi kord Alehhiniga.

„Mis te arvate, kas bolševikud klaarivad minuga arved, kui ma neile pihku jään?” huvitus ta maailmameistri arvamusest.

„Pole kahtlustki,” vastas Alehhin, „nad teevad teid peajagu lühemaks…”

1944. aasta suvel mängis Keres Soomes. Tulevane FIDE president kutsus ta sealt Rootsi, kus Keres kaotas suhteliselt nõrgukesel meistrite turniiril kolm partiid. Ärme imestame: neutraalses Rootsis sondeeris Keres pinda, kas siin riigis on malesoodne õhkkond, kui tal tekib mõte jääda läände. Küsimus – mida ikkagi teha? – ei anna talle asu. Paul Keres otsustab: tuleb naasta Eestisse ning siis koos abikaasa ja kahe väikese lapsega pöörduda tagasi Rootsi.

Vaatamata Nõukogude pealetungi hoogsusele jõudis Eestist lahkuda ligikaudu 60 000 inimest.

„Ma ei tahtnud emigreeruda,” meenutab Maria Keres, „mul olid Eestis sugulased, kogu elu oli möödunud siin. Paul ometigi otsustas ning me asusime teele…”

Nad ootasid laeva Haapsalu lähedal rannas, kuid kaater jäigi tulemata. Koos Kerese perekonnaga jäid Nõukogude armee jalgu ja kätte Friedebert Tuglas, Tiit Kuusik ning Otto Tiefi valitsuse liikmed. Ministreid ootas Siberi-tee, aga Kerese saatus rippus juuksekarva otsas: korduvasti kutsuti teda NKVDsse Pagari tänaval. Suurmeister Juri Averbahh räägib: „Üleliidulise malesektsiooni toonane esimees NKVD polkovnik Boriss Vainštein saabus ametiülesannetega Tallinnasse koos esimeste armeeüksustega ning kohtus ka kohaliku NKVD ülemaga. Too küsis vestluse lõpul, kas võiks Vainštein kui malejuht kaasa aidata Kerese osalemisele järjekordsel NSV Liidu maletšempionaadil, sest male on Paul Keresele ainus sissetulekuallikas. Ta pakkus Vainšteinile kohtumist Keresega, kuid polkovnik loobus, sest temast ei johtuvat selliste küsimuse lahendamine. Polkovnik ütles, et üldreeglina ei lubata tšempionaadile ühtki, kes oli sõja ajal elanud okupeeritud territooriumil. Keresega olevat asi veelgi keerulisem. „Isiklikult suhtun temasse sügava sümpaatiaga,” lisas Vainštein, „kuigi isiklikult ei ole me tuttavad. Seaduse järgi aga peaks talle koostöö eest sakslastega andma 25 aastat. Sõja-aastate turniiridel lävis ta isegi Alehhiniga…”

Kiri, mille Keres läkitas Nõukogude Liidu Maleföderatsioonile, on meeleheitlik katse näidata 1944. aasta septembrikuu sündmusi teises valguses: „Sakslased üritasid mind veenda kiiresti evakueeruma Saksamaale. Seetõttu sõitsin ma pidevalt ühest kohast teise koos abikaasa ja kahe väikese lapsega, et vältida sakslaste uusi ettepanekuid ning ühtlasi luua illusioon, et valmistun ärasõiduks. Lõppude  lõpuks õnnestuski ära hoida minu suhtes vaenulik tegevus.”

(Järg pöördel.)

(Algus lk 11.)

 

Keres ei saanud vastust oma kirjale. Temalt võeti ära NSV Liidu suurmeistri nimetus, võimalus malet mängida, minevik terendus kõige mustemates värvides. Kuid Kerese võttis oma kaitse alla EKP Keskkomitee esimene sekretär Nikolai Karotamm. Paul Kerese abikaasa Maria arvab just selle inimese teene olevat, et Paul pääses repressioonidest. Ilmsesti säältpoolt tuli ka soovitus kirjutada kiri Molotovile, mille järel Keres naases malesse.

Muidugi, võrreldes tuhandete Siberisse saadetud ning seal hukkunud eestlaste saatusega olid Paul Kerese lõputud ankeetide täitmised ning ikka korduvad raskused välismaasõitudega otsekui tühised torked, aga taevas tema peakohal ei olnud pilvitu: KGB ei lasknud teda oma silma alt välja peaaegu elu lõpuni.

1958. aastal, nagu kirjutab KGB töötaja ühes arhiivis säilinud dokumendis, võeti ette plaan meelitada Paul Keres koostööle „meie organitega”. Jutuajamiste käigus ometigi selgus, et „Keresel ei ole soovi aktiivseks koostööks KGB organitega”.

Mitte ainult Keres, vaid ka tema abikaasa olid pidevalt luubi all. Boriss Spasski repliik, kes kollokviumil Tallinnas tsiteeris Solženitsõnit, nagu ei kohanuks too laagrites administratsiooniga mesti läinud eestlasi, kutsus kuulajaskonnas esile skeptilise reageeringu: koputajaid polnud eestlaste hulgas vähem kui muude rahvuste puhul.

1965. aastal väljastatud õiend seoses Maria Kerese väljasõidutaotlusega, teavitab: „Usaldusisik teatas, et Maria Keres on kultuurne ja haritud inimene. Iseloomult – otsusekindel, jutukas, uudishimulik. Kõrge enesehinnanguga. Perekond elab jõukalt, neil on Ameerika auto. Igapäevases käitumises ei paista silma midagi negatiivset.”

1966. aastal lisandub nende aegade tüüpiseloomustus välisviisa saamiseks: „Maria Keresel on tugev ja printsipiaalne iseloom ning väsimatu energiaga jätkab ta oma ideoloogiliste ja professionaalsete teadmiste täiendamist. Ta on kõrge moraaliga ning laia silmaringiga, poliitiliselt haritud nõukogude inimene.”

Maailmanäitusele EXPO 1967 Montreali sõitis suur NSV Liidu delegatsioon, kus Eesti NSVd esindas ka Paul Keres. Valuuta kokkuhoidmiseks majutati eestlasi pagulaste juurde ning Keres sai öömajale ja kostile… oma naiseõe juurde. Ametlike dokumentide järgi oli Maria Keresel vaid üks, Tallinnas elav õde. Kuid Riiveste perekonnas oli ometigi kolm tütart. Noorim õdedest lahkus Eestist 1944 ning leidis uueks elupaigaks Kanada. Küsimusele väljasõiduankeetides, kas on sugulasi välismaal, oli Keres alati vastanud eitavalt. Kõiketeadev KGB ei avastanud seda julgustükki…

1969. aastal tabasid Paul Kerest suured ebameeldivused: Prahas viibides oli ta lõunal Luděk Pachmani juures, keda tollal peeti suureks Nõukogude Liidu vaenlaseks. KGB sai asjast teada ning Moskvas sõidutati Paul Keres kohe lennuväljalt Lubjankale, kus teda mitu tundi üle kuulati. Välismaasõidud sattusid uuesti küsimärgi alla.

Ilmsesti Prahas kaotas Keres hetkeks valvsuse, sest ajad ei tundunud enam nii hullud kui neljakümnendail-viiekümnendail, kui Keres ilmutas ülimat ettevaatlikkust. Amsterdami maleolümpial 1954. aastal küsis inglasest maletaja ning ajakirjanik Barden Paul Kereselt, miks too 1948. aastal mängis sedavõrd nõrgalt Botvinniku vastu. Keres vastas rahuliku häälega: „Botvinnikule võivad kaotada kõik, sest ta on väga tugev mängija.” Vastus sisaldas signaali, et sel teemal rohkem ei diskuteerita. Ei pruukinud läänlased mõista reegleid ja tavasid sellel maal, kuhu Keres sattus elama pärast Teist maailmasõda.

Kuid ometigi samal Amsterdami olümpial, kui Keres meister Šajtari pihuks ja põrmuks tegi ning suurmeister Kotov nimetas inglise tšempionile Golombekile, et tegu on „tõelise nõukogude partiiga”, suvatses Keres teda parandada: „Ei, see oli tõeline eesti partii!” Golombeki tundis Paul Keres juba sõjaeelseist aastaist ning teadis, et seda meest võib usaldada. Ning tõepoolest – alles aastal 1977, kui Keres juba lahkunud oli, tsiteeris Timesi kommentaator Golombek eestlasest suurmeistri ütlemist esimest korda trükisõnas.

Paul Keres ei armastanud konflikte, musta pesu pesemist, mistõttu tal tuli pidevalt laveerida intriigidest triikis nõukogude male-elus. Moskvasse võttis Keres alati kaasa tillukese märkmiku, kuhu ta oma kalligraafilise käekirjaga oli sisse kandnud, kes kellega ei kõnele ja kes kellele kätt ei anna…

Keres pidas end ülal stoiliselt ning tundus, et miski ei vii teda endast välja. Kord ootas ta väljalendu Austraaliasse, et anda seal simultaane. Absoluutselt kõik oli vormistatud-kooskõlastatud, lennupiletid ostetud, marsruut kinnitatud. Keres lendas Moskvasse. Ometigi viimasel minutil leiti Canberras Nõukogude saatkonnas, et suurmeistri saabumine võib põhjustada soovimatut ažiotaaži eestlaste emigrantlikes ringkondades. Kui malefunktsionäär Mihhail Beilin püüdis Keresele kokutades selgitada äraütlemise põhjusi, vastas suurmeister naeratades: „Elus tuleb kõike ette…”

Välisele vaoshoitusele ja korrektsusele vaatamata oskas Keres kolleegide ja sõprade kitsamas ringis, ennekõike välkmalet mängides, visata nalja ning pruukida päris või poolsoolaseid väljendeid, mida oli kuulnud-õppinud oma treenerilt Aleksandr Tolušilt. Paul teadis peast isegi vene tšastuškasid. Kuid ometigi – sõbralikkuse ja naeratuse varjus aduti temas pidevalt miskit nukrat ja traagilist. Omavahel kokku leppimata pruukisid sõna „traagiline” kõik, kes lävisid Paul Keresega välisturniiridel läänes.

Hollandlasest slavist Karel van het Reve puutus Keresega kokku Moskvas 1948. aastal. Nad seisid Keresega kõrvu ka 1. mai paraadil Punasel väljakul külaliste tribüünil. Kui sillutisele jõudsid roomikute lõginal tankid T-34, vaatas hollandlane sattumisi Kerese poole ega saanud lahti oma pilku Pauli näolt. Hiljem, juba tuntud kirjanikuna, oli tal endisesti raske dešifreerida kõiki emotsioone, mida eestlasest suurmeistri näost toona aimelda võis.

Paul Keres mängis kõigi eelmise aastasaja tšempionidega, kuid kõige lähedasemad suhted olid tal Max Euwega. Max kuulis temalt rohkem kui teised. Zürichis 1934, kui hollandlane ohverdas maailmameister Alehhinile ratsu, võttis venelasest emigrant pintsaku seljast. „Kui sa oleksid ohverdanud lipu,” ütles Paul Maxile, „võtnuks ta püksid maha!” Keres teadis, kui valusasti elab Alehhin üle kaotusi. Turniiril Margetes jõudis Keres tõsta käe, et järgmise käiguga ohverdada lipp ning panna Alehhinile matt, kuid Alehhin ei jäänud mängutraagikat laua taga üle elama – sõnagi lausumata tõusis ta püsti ning lahkus turniirisaalist. Kahekümne minuti pärast oli ta ometigi kogunud ja naasis, et analüüsida koos partiid.

Sõja-aastail nägi Keres Alehhinit teinegi kord mitmetes situatsioonides, kord isegi Madridi pargipingil magamas. Miskipärast suhtus Keres temasse tillukese irooniaga, kutsudes sõprade ringis maailmameistrit Aljoškaks.

1963. aastal, kui Santa Monicas mängiti turniir Pjatigorskite karikale, sai võitja rahalisele auhinnale lisaks auto. Keres jagas esikohta Petrosjaniga ning auto said mõlemad suurmeistrid. Mõni kuu hiljem, kui Petrosjan saabus Tallinna, oli Keres tal oma autoga vastas. „Paul Petrovitš,” pöördus juhi kõrval istuv Petrosjan oma suurmeistrist kolleegi poole, „ikkagi ilusad autod saime Ameerikast!” „Muidugi!” nõustus Keres. „Aga kui oleksin meie partiis jätnud kiirustades käimata lipu h5-le, oleksin saanud auto vaid mina!” Maletaja absoluutne ja välkkiire mälu manas partiiseisu sedamaid Tigran Petrosjani silme ette, nii et ta siira südamest tuleva naerupahvakuga tunnistas eestlasest malegeeniuse järelanalüüsi õigsust. Keres oli esimene suurmeister, kelle kätt Tigran surus. Malesimultaanis Thbilisis 1946. aastal suutsid Kerese 19 vastasest vaid kaks välja mängida viigi, üks neist oli 16aastane meistrikandidaat Petrosjan. Silmnägijad meenutavad, et kui eksmaailmameister Petrosjanile teatati Paul Kerese surmast, hakkas armeenlane nutma…

„Ta oli sõbralik inimene, kuid see oli sõbralikkus distantsilt, aristokraadi sõbralikkus. Ta oli alati väärikas, lähedalseisjad tunnetasid seda,” märkis Wolfgang Unzicker. Svetozar Gligorić on lisanud: „Keres oli ainuke suurmeister, kes kunagi midagi ei kurtnud.”

Sina peal oli ta väga väheste maletajatega: Ståhlbergi, Smõslovi, Euwega. 1940. aasta Nõukogude Liidu maletšempionaadil Moskvas Keres ei rääkinud veel vene keelt ning tema saksakeelseid partiikommentaare vahendas tõlk. Pärast sõda omandas ta kiiresti vene keele, kuid selgeks saada ei tulnud ainult keel, vaid ka kaksipidimõistmised, kahtlustamised ja muud, mida lääne inimesel Nõukogude Liidus alati raske mõista oli. Keres oli sattunud uue koordinaatide süsteemiga ühiskonda, mille väärtused erinesid sootumasti Paul Kerese elu eelmisel perioodil kogetust.

Max Euwe tähendas, et „Kerese rahvusliku väärikuse tunne oli solvatud, ning ta kannatas selle all”. Elanud kuni 1940. aastani vabal maal ja vabas ühiskonnas, koges ta valusasti, mida tähendab kaotada kord omatu.

Nõukogude suurmeistritele jäi ta alati veidi välismaalaseks. Ning asi ei olnud ainult aktsendis. Käitumismaneerid, keelteoskus, tennis, bridž, elegantne lipsusõlm, hoolitsetus, viisakus ja tasakaalukus eristasid teda inimestest, kellega ta kohtus Moskva spordiasutuste koridorides… Nad võtsid talt paljugi üle. Kui Botvinnik ostab oma suvila jaoks pulverisaatori, siis peab see olema tingimata Rootsist, sest säält on ostnud Keres. Ühel välisturniiril, kui Keres ja Botvinnik palaval päeval koos jalutavad, pakub Keres kosutuseks juua midagi jahedat, mille peale „valuutakoi” Botvinnik hüüatab:

„Aga see maksab ju raha!”

„Nii meeldiv on kulutada raha…,” ütleb teda ikkagi kostitav Paul Keres.

Botvinnik, mäletatakse, võttis sellest edaspidiseks õppust. Ta õppis Kereselt. Nad õppisid Kereselt. Oma memuaarides kirjutab Botvinnik „sõber Paulist” väga heasoovlikult, kuid tunnistab, et „mõnikord võttis meie vastasseis liiga teravaid vorme – näiteks 1948. ja 1952. aastal. Kahjuks ei saa laulust enam sõnu välja võtta! Oma ebameeldivast vastandumisest ei rääkinud me vaikival kokkuleppel edaspidi kunagi. Meist said sõbrad.”

1940. aastal saabus Paul Keres esimest korda Moskvasse. Maletšempionaadi avamisel sai uus Nõukogude kodanik kõige soojema ja pikema aplausi. Tumehall triipmustriga ülikond, ketikesega taskukell, rätik rinnataskus, lauguga soeng, maneerid – see oli kontrastiks tollase Venemaa halli ühetaolisusega. Sama meeldejääv oli Kerese mängustiil – terav, kombinatsiooniline, gambiite eelistav, mis eristus Botvinniku positsioonilisest mängumaneerist. Malepublik oli leidnud uue lemmiku ning loomulikult ärritas see nõukogude maleliidrit ja ärritas seda enam, et päevakorral oli küsimus: kes mängib MM-tiitlimatši Alehhiniga? Botvinnik isegi vihastas, kui Sergei Prokofjev liiasti valjult ja demonstratiivselt plaksutas Keresele pärast avavooru võitu ning nõudis, et aplodeerimine saalist üleüldse lõpetataks.

Maria Keres mäletab, et Keres oli esimeselt tšempionaadilt tulles üllatunud ja hämmeldunud Botvinniku privileegidest. Botvinnik ei olnud vaid vaidlustamatu esimene number, vaid ta lubas endale ka vastavat käitumist. Kerese järgmised kohtumised nõukogude tšempioniga vaid kinnitasid esmast muljet. „Turniiri tingimused on sobivad vaid Mišakesele, kuid mitte tema konkurentidele,” kirjutas Paul Keres turniirilt, kus mängiti Nõukogude Liidu absoluutse tšempioni tiitlile. Kõige kitsamas sõprusringis kutsus Keres Botvinnikut elu lõpuni Mišakeseks, tehes seda iroonilise naeratusega…

1945. aasta detsembris, kui Keres oli Moskvas koos abikaasaga, kutsus Botvinnik nad koos Flohri ja Lilienthaliga lõunasöögile. „Ma teadsin,” meenutab Maria Keres, „et Paul ja Botvinnik ei talunud teineteist, aga seda ei lastud millegagi välja paista. Toidud olid väga maitsvad, ülalpidamine laitmatu, aga kui juttu tuli Alehhinist, sõnas Botvinnik sedamaid, et sellisele inimesele tema kätt ei annaks… See oli muidugi vihje Kerese ja Alehhini suhetele…”

Kõigest mõni kuu hiljem alustas Botvinnik ettevalmistust MM-matšiks Alehhiniga. Arhiivis on säilinud dokument, kus Botvinnik loetleb ja sõnastab tervenisti 49 punkti, mille täitmine riiklike instantside poolt garanteeriks tarvilikud tingimused tiitlimatši võiduks. Loetlegem osa neist:

Kohalejõudmine 4 nädalat enne matši algust.

Auto koos autojuhiga.

Lisatalongid juba olemasolevatele – 2 kg võid, 1,5 kg kalamarja, 2 kg šokolaadi, 5 kg puuvilja.

1 suveülikond, 2 õhtuülikonda, 1 kübar, 1 talvepalitu, 1 suvemantel, 2 paari kingi, 4 triiksärki, 4 pluusi.

Treener Ragozinile: 3 nädalat puhkust profülaktooriumis Sosnõ, 1 kuu sanatooriumis. Korter, puhkus, materiaalne kindlustatus.

Emale: Kremli haigla neuroloogiaosakond.

Abikaasale: puhkus Suurest Teatrist koos palga säilitamisega. Kevadsügismantel, 1 õhtutualett, 4 päevatualetti, pesu, karusnahkne mantel.

Rõivad lapsele.

Jne.

Ometigi – kõige peamine nõue oli treeningmatši mängimine Paul Keresega. Sest eestlasest suurmeister oli ise maailmameistri tiitlipretendent ning seetõttu pidanuks loobuma oma pürgimustest tiitlile. Alehhini surm tõmbas kriipsu Botvinniku plaanidele ning vabastas Kerese alandavast treeningmatšist.

Maria Keres meenutab: „Teel Moskvast Haagi, kus mängiti 1948. aastal matšturniir maailmameistri tiitlile, välistas Botvinnik rongis igasugu lävimise kaasvõistlejate ja nende sekundantidega, oma treeneri Ragoziniga aga käitus kui teenijaga. Ainult käskivas toonis kõneles ta abikaasaga ning peaaegu ei väljunudki kupeest…”

1948. aasta matšturniiriga seotud kuulujuttude diapasoon on lai. Ühed kinnitasid, et Keres sunniti kaotama tulevasele maailmameistrile, teised väidavad, et juba tiitli saanud Botvinnik „kinkis” viimase partii Keresele, et sellega „maha raputada” Reshevsky. Tegelikult aga pakkus Botvinnik tolles partiis juba avangus viiki, mida Keres vastu ei võtnud. Kui Botvinnik mõni käik hiljem oma ettepanekut kordas, vastas Keres sedavõrd räiges sõnastuses, et Botvinnik punastas.

„Ega see minust ju ilus polnud,” tunnistas Keres aastaid hiljem suurmeister Unzickerile.

„Keres sai toona küll vene keelest üsna hästi aru,” meenutab Unzicker, „aga ta kõnekeel oli ometi nõrguke, nii et ta mõnegi vulgaarse väljendi täistähendust ei mõistnud…”

Enne selle partii mängimist on Botvinnik oma päevaraamatusse kirjutanud: „Kui 20. käiguks ei ole paremust, pakkuda viiki. Keeldumise puhul üritada üle mängida! Hoia alt, Keres!” Analoogseid üleskirjutusi tegi ta iga eesti suurmeistriga mängitud partii eel, lisades alati mõistatusliku, endale mõeldud fraasi: „Pea meeles, kellega mängid!”

Mis oli selle lause mõte? On see sõja-aastate meenutus? Viide mängutugevusele? Või – vastupidi – nõrkusele? Või viide võidu tähtsusele just Kerese üle?

Bronštein räägib: „1948. aastal mängiti Botvinniku diktaadi järele, sest oli teada, et üle 15 partii ta järjepannu ei pea vastu. See ei olnud turniir, vaid paroodia, mis kanadki kaagutama võtaks – istuda laua taga Haagis ja Moskvas kahenädalase puhkepausiga. Ma küsisin Kereselt: „Paul Petrovitš, kuidas te sellise asjaga päri olite?” Ta naelutas mu sellise pilguga paika, et kiirustasin sedamaid oma küsimust tagasi võtma…”

Bronšteini ja Kerese suhted olid erilised. MM-tiitlimatši ajal 1951. aastal hoidis Keres pretendendi poole, kohtudes temaga Moskvas. Läbi elu olid nad kirjavahetuses. Treeninglaagrites mängisid nad välkmalet enamjagu omavahel. Mõlemad armastasid kuningagambiiti…

Mis ühendas kaht iseloomult, kasvatuselt ja temperamendilt nii erinevat meest? Kas armastus male vastu? Pühendumus mängule? Kahtlemata, kuid mitte ainult see. Mulle tundub, et neil olid ühesugused haavad ja ühesugune valu: saavutamata jäänud tšempionitiitel. Peatakistajaks selles oli mängugigant Botvinnik, aga Kerese puhul loomulikult konkreetne ajastu, millesse suurepäraselt sobis Botvinnik ja millest pudenes välja eestlasest suurmeister. Botvinnik sai sellest selgesti aru, kirjutades elulõpus: „Paulil ei olnud õnne tema malekarjääris. Muul ajal oleks temast ilmsesti saanud tšempion”. Veel Botvinniku eluajal tõstatati küsimus, kas ei olnud just tema vastu Kerese osalemisele esimesel sõjajärgsel suurturniiril Groningenis 1946. aastal. Vastupidist arvamust, nagu toetanuks Botvinnik Kerest, eitab Maria Keres kategooriliselt.

Nõukogude Liidu maletšempionaadil Leningradis 1947. aastal allkirjastas grupp mängijaid kollektiivse pöördumise, milles Keres tembeldati kollaborandiks ja fašistiks. Meister Klaman, kellel õnnestus võita Paul Kerest omavahelises partiis tolsamal turniiril, kus Keres tuli NSV Liidu tšempioniks ja Klaman jäi viimaseks, kelkis mängu järel: „Panin fašistile nätaka!” Botvinnik ise väitis, et ta võis ehk küll alla kirjutada mõnele kollektiivsele suurmeistrite kirjale, kuid kunagi ei intrigeerinud isiklikult ja üksinda eestlasest suurmeistri vastu. See, nagu ta väitis, olnuks allpool maletaja väärikust.

Me peame selliste sõnade järel ometigi meeles pidama, et see murdumatusti eesmärgile pürgiv inimene asus juba noorest east peale mis tahes hinnaga kui kohustuslikus korras puhastama endale teed maailmameistri tiitlile, mille ta oli otsustanud tuua oma kodumaale.

„Viieteistkümnendast eluaastast peale keskendusin vaid ühele eesmärgile. Minu elu baseerub kogu minu elukorralduse läbimõeldud ja põhjalikul analüüsil. Iga väiksematki detaili vaagisin mitmekordselt. Võit pärgab seda, kel kõik asjad on korras. Just seda nimetatakse eduks.” See on Roald Amundseni päevikust tehtud väljakirjutus, millele võiks alla kirjutada Mihhail Botvinnik.

„Mul vedas elus. Reeglina ühtisid minu isiklikud huvid ühiskonna omadega, milles ilmsesti avaldubki tõeline õnn. Mitte kõigil, kellega kohtusin, ei vedanud sel kombel. Mõnelgi ei klappinud isiklikud huvid kokku ühiskonna omadega ning sellised inimesed segasid mind. Just nii sündisid konfliktid,” tunnistab Botvinnik.

Eestlasest suurmeister ei olnud siin erand, sest kõigist, kes jäid ette Botvinnikule tema teel maailmameistri tiitli poole, said tema vaenlased.

Kui Nõukogude Liit kokku varises, andis keegi hea inimene Boriss Spasskile ühe osa NSV Liidu maleföderatsiooni arhiivist. Paberite hulgas oli Botvinniku teravas toonis kiri, millega ta teatas temale antud ordenist loobumisest, sest see polnud piisavalt „kõrge”. Kes peale Botvinniku võis neil aastail endale sellist käitumist lubada!

Oma viimaseil eluaastail Moskvasse sattudes helistas Keres mõnigi kord Botvinnikule ja käis tal külas. Igavene vastasseis oli haihtunud ning Keresele avanes uus Botvinnik – tähelepanelik ja heasoovlik. 1960. aastate lõpul, naasnud Botvinniku suvilast, tähendas Keres: „Botvinnik pole ju üldsegi halb inimene. Sõbralik, heasoovlik…”

Maria Keres ohkab veel tänagi nende sõnade peale: „Ta unustas, Paul unustas kõik…”

Paul Keres mõistis suurepäraselt kõiki professionaalsete maletajate probleeme ning kaitses alati nende huve. See omadus – kollegiaalsus – ei kaunista sugugi kõiki maailmameistreid.

Kas Keresest võinuks saada maailmameister?

Kui kaater Rootsist ikkagi tulnuks septembris 1944 ning Keres pääsenuks vabasse maailma? Küsimus on muidugi retooriline. Viktor Kortšnoi arvab, et küllap Keres võitnuks tiitli, aga temal endal see ei õnnestunud, sest tema jäi oma saatuse määramisel kümme aastat hiljaks: 1976. aastal läände jäädes oli Kortšnoi 45aastane, Keres olnuks 1944. aasta sügisel 28. Kerese lesk Maria ometigi ei jaga Kortšnoi arusaama, põhjendades seda kaine veendumusega, et Paul ei olnud nii halastamatu enda ja teiste vastu kui Botvinnik. Küllap on Maria Keresel õigus: silmapaistva suurmeistri iseloom ei olnud piisavalt jäik (või – halb!), et olla mitte üks parimaist, vaid parim üleüldse. Ainukesena.

Kas on võimalik ette kujutada Botvinnikut, kes jääb voorule hiljaks ja istub laua taha, tennisereket kaenlas, või siis malekella tiksumisele vaatamata hotellitoas bridžimäng lõpuni mängida või siis hooletult analüüsida katkestatud partiid, et nobedamini jõuda õhtut veetma Tallinnast saabunud sõpradega? Sest just nii juhtus Keresega kuulsal AVRO turniiril, kui ta olulises partiis Alehhini vastu elementaarselt võidetavas lõppmängus pidi leppima viigiga.

Eesmärgikindlus nõuab teadlikku lahtiütlemist igasugu segavaist rõõmudest teel valitud sihile, aga Paul Keres ei tahtnud lahti öelda sõpradega lävimisest, tennisest, bridžist ja paljust muustki, mida me nimetame elurõõmuks.

„Oma risti tuleb kanda kannatlikult,” kirjutas Paul Keres koju oma esimeselt sõidult Nõukogude Liitu.

„Ma pidin mängima malet ja ootama. See oli saatuse pitser,” tunnistas ta elupäevade lõpul.

Need on kui austust väärivad pühakirjasõnad, kuid ei kõla üldse mitte kokku halastamatu võitlejaga planeedi parima maletaja nimele. Paul Keres on pärit pikaealiste suguvõsast. Tema Tartus elav akadeemikust vend sai sügisel 95. Paul lahkus, jõudmata 60. eluaastani. Professionaalse maletaja pidevat närvipinget nõudev elu ei soodusta pikaealisust. Keresele ei meeldinud arutlused sel teemal, kuid juba Zürichi turniiril 1961. aastal neelas ta vererõhutablette ning viimaseil eluaastail soovitasid arstid talle tungivasti aktiivmalest loobuda. Verevarustuse häired muutusid krooniliseks ning malepoodiumile tuli ta küll laitmatus ülikonnas ja lipsuga, aga… toasussides, sest podagra piinas. Endastmõistetavalt olid vastunäidustatud ka simultaanid, eriti, kui neid tuli anda kaks korda päevas nagu Vancouveris, nädal enne surma. Kerge oli nõu anda ja keelata, aga kes võis toona teada, millal avaneb järgmine võimalus pisutki valuutat teenida – teda oli hakatud lubama välismaale vaid kord aastas.

Keres naasis Vancouverist Tallinna üle Montreali, Amsterdami ja Helsingi. Väidetavalt teadis Paul Keres peast soliidsemate rahvusvaheliste lennuliinide reisiplaane. Schipholi lennuväljalt Amsterdami külje all helistas Paul Keres vanale sõbrale Max Euwele ning mehed veetsid ühiselt mitu tundi. Euwe meenutusel kordas Paul Keres üht murelikku lauset: „Küll ma saan Baturinskilt sagu, et jäin Kanadasse lubatust kauemaks…”

Kui Paul Keres suri, kutsus NSV Liidu Spordikomitee aseesimees Ivonin välja maleajakirja „64” tegevtoimetaja meister Neustadti ning küsis: „Millise materjali avaldate Kerese kohta?”

„Pika nekroloogi, valiku partiisid ja veel materjali, mida see silmapaistev maletaja väärib…”

„See on muidugi väga hea,” ütles kõrge tšinovnik maleajakirjanikule otse silma vaadates, „aga ärge unustage, et Kerese surm oli kaotus ennekõike Eestile, mitte Nõukogude Liidule, see oli eesti male kaotus…”

Nii vaadati Keresele Moskvas kogu tema karjääri jooksul, nii vaadati talle ka pärast surma: ta oli nii oma kui võõras hiigelriigis, mida enam ei eksisteeri, ning võimud ei unustanud oma seisukohta iialgi. Ka Keres ise ei unustanud. Olles sunnitud elama selle maa seaduste järgi, kuhu ta jäi pärast Teist maailmasõda, sattudes nõukogude male omanäolisse mosaiiki, otsustas Keres lihtsalt elada oma elu, mitte raputada tuhka pähe ning mitte filosofeerida, mitte kahetsuspisaraid valada. Lihtsalt elada. Elada ja mängida.

Eesti riigikogu esimees Ene Ergma ütles: „Paul Keres ei allunud totalitaarsüsteemide peamisele soovile nivelleerida ühiskond, sundida kõik inimesed ühtmoodi rääkima ja ühtviisi riietuma, ühtviisi kannatama ja ühtviisi valetama. Stalini halli ajastu elegantne Keres tuletas meile siin Eestis pidevalt meelde, mille me olime kaotanud ja mille me kunagi kindlasti jälle tagasi saame”.

Täna kuulub Paul Keres malele ja ajaloole. Ning Eestile, kes pole teda unustanud.