Pahupidi tohuvabohu – utoopiline soov luua maapealne paradiis

MIKAEL LAIDRE

Mõnedes tänapäeva keeltes on käibel sõna „tohuvabohu“, ilmestamaks segadust. Väljend pärineb heebrea keelest, piibli loomisraamatust ning on sõnamäng, mis tähistab vormitut ja tühja. „Alguses lõi Jumal taeva ja maa. Maa oli tühi ja paljas …“1 Nii viitab „tohuvabohu“ perfektsuse ehk lõpetatuse potentsiaalile. Ja Jumal mitte ainult ei anna vormi, vaid on looja. Lõi pealegi eimillestki – creatio ex nihilo. Segadus või kaootilisus ei kuulu „tohuvabohu“ algse tähenduse juurde. Segadus ja kaootilisus ilmestavad paljuski maailma, kus praegu elame. Inimene on hakanud käituma loojana, hakanud omanäoliseks vormima seda, mida ta ise ei ole loonud. Seega on omamoodi tegemist pahupidi tohuvabohuga, mille eesmärk seisab algsega vastuolus. Äraspidisus ilmestab tänapäeva tohuvabohu just seetõttu, et ei looda eimillestki, lõppsiht on hoopis nihilistlik eimiski.

Pahupidipööramine on Euroopas kestnud sajandeid. Vararenessansist alates on järk-järgult toimunud fundamentaalne nihe Euroopa või lääne inimese maailmapildis. Kui keskajal ja suures osas klassikalisest antiigist tunnistas inimene endast kõrgemal seisvat ja tema elu eesmärgid olid orienteeritud selle poole, hakkas vararenessansist peale kasvama suhtelise tahte osakaal ning inimene tegi iseendast universumi keskpunkti. Kujunevat maailmapilti iseloomustas ilmekalt prantsuse humanisti François Rabelais’ XVI sajandi satiirilises kloostris Thélème (tuletis kreekakeelsest θέλημα – tahe) kehtinud reegel „tee, mis tahad“.

Moondusid olulised mõisted, õigemini, suhteline tahe pööras need aegamööda pahupidi. Mõistlik on alustada tõest endast, tõe relatiivseks kuulutamisest, subjektiivsele tahtele allutamisest. Pahupidisus ja vastuolu ilmnevad kohe kahe peamise väitega, mida tänapäevaks läänes välja kujunenud ja domineeriv maailmapilt esitab tõe kohta: „tõde on empiiriline“ ja „tõde on suhteline“. Empiirilisuse asemel on esimene tegelikult metafüüsiline ning teine absoluutne väide ning seega vastuolus omaenda kuulutatuga.2

Kirjeldatud nihet kohtame igal pool. Näiteks reform, ladina reformare, või karolingide ajast ühiskondlik-poliitilisel maastikul sagedasem renovatio, tähendas nii antiikses, kristlikus kui ka neid ühendavas keskaegses traditsioonis korrigeerimise käigus tagasipöördumist juurte juurde, millest on irdutud. Võime seda võrrelda kristliku pihiga, mille eesmärk on parandada hälbimine algsest seisundist ning see taastada leppimise käigus, et seejärel jätkata teekonda, progresseeruda lõppeesmärgi ehk Jumala suunas, mitte minevikku naasta või sinna takerduda. Kui selline arusaam progressist eeldab kooskõla algse staadiumiga, kindla vundamendiga, siis tänapäevaks välja kujunenud reformi- ja progressimõiste tähendab pidevat uuendust, mis ei taasta ega ehita olemasolevale, vaid kustutab ja juurib varasema välja.

Just väljajuurijat tähistab kreeka sõna ριζοσπάστης ehk „radikaal“, seda, kes astub kehtiva korra vastu, kes vastandub traditsioonile. Ladinakeelne radicalis viitab samuti sõnale „juur“ (radix), kuid on seejuures küll otseses tähenduses neutraalse varjundiga. Ometi kujunes sõna radicalis ehk „radikaal(ne)“ välja just uusajal ja iseloomustamaks juurteni vastandumist kehtinud korrale või selle muutmist juurtest alates. Tänapäeval tähistab „radikaalne“ aina sagedamini kõike, mis erineb tugevalt peavoolust. Sageli iseloomustab lääne käibekasutuses „radikaal“ lausa traditsioonide pooldajaid. Algne mõiste on pööratud pahupidi ja seejärel pandud teenima negatiivset kuvandiloomet kõige uuest peavoolust erineva suhtes.

Pööramisega on sisuliselt sünonüümne revolutsiooni mõiste, täpsemalt kurikuulsaim ehk Prantsuse revolutsioon, mille lipukiri „vabadus, võrdsus, vendlus“ omistab täiesti uue tähenduse omaaegsetele mõistetele, keerab need pahupidi, juurib välja – erinevalt tõelisest reformist, mis taastab. Nagu esimenegi revolutsionäär Lucifer – paradoksaalselt nime poolest valguse kandja (ladina lux + fero) – tõstis nn valgustusajastu mässu vana korra vastu. Vabadus, ladina libertas, oli enne uusaega valdavalt mõiste, mis kätkes vastutust ja kooskõla inimesest eraldi ja kõrgemal seisva orientiiriga, kuhu poole püüelda. Selline vabadus vastandus omavolile, mis tähendas subjektiivse tahte ülimuslikkust. Pärast renessansi ja eriti Prantsuse revolutsiooni pööret on kasvavas tempos omavoliline aspekt juhtohjad haaranud ning keskmesse jäänud indiviidi või kollektiivi suhteline tahe.

Muster on sama teiste definitsioonidega, kus samuti on tõe relativiseerimisele järgnenud uue (suhtelise) tõe, uue dünaamilise standardi ja peavoolu kujundamine. Võrdsuse mõiste lamenes ning domineerima jäi nivelleeriv aritmeetiline võrdsus, mida antiik- ja keskajal enamasti ebaõiglase ning ohtlikuna peljati. Pürgimus absoluutse võrdsuse poole rühib lõpuks nihilismi suunas, soovides naasta kaosesse, lamedasse ja eristamatusse, sisuliselt mitteolemisse.3 Partisanlik vendlus kaaperdas omakorda ühiskonna harmooniat kätkenud concordia, kus igaühel oli koht tervikus, mille siht on inimesest kõrgemal, sest inimese tahe või inimeste tahte summa, teisisõnu demokraatlik might is right printsiip, ei vasta tõelisele ühtsusele.

Kusjuures, XIX sajandi Venemaa „õigeusk, isevalitsus, rahvuslus“ vastandub Prantsuse revolutsiooni „vabadus, võrdsus, vendlus“ loosungile. Ja kui erinevalt levinumatest tõlgendustest võtta aluseks, et vene deviisis troonib esikohal õigeusk, siis (ideaalis) ei tähenda sellest tulenev autokraatia suhtelise tahte absoluutset monarhiat, vaid on allutatud endast kõrgemale printsiibile. Rahvusluski sõltub samast õigeusu orientiirist: tegemist on õigeuskliku rahvusega, mitte natsiooni kui sellise ülistamisega. Kogu tõlgendus ühtiks demaistre’iliku arusaamaga, et tarvis on revolutsiooni vastandit, mitte vasturevolutsiooni.

Revolutsioon ise asus aga kõigest hoolimata hävitama vana korra riiki nii idas kui ka läänes. Kui Marx ja Lenin võitlesid riigi vastu – sisuliselt libertaaride sõnavaraga! –, soovisid nad hävitada just vana korra riigi. Riigi mõiste kummutamisse oli andnud olulise panuse Rousseau oma ühiskondliku lepinguga, mis tegelikult ei vabastanud inimest, kui pühkis kõik kõrgema kõrvale, vaid aheldas ta subjektiivse inimtahtega. Pahupidipööramine oli seega juba alanud, ent uued revolutsionäärid soovisid teha järgmise käigu, asendada kõik senine tehnokraatlik-bürokraatliku masinavärgiga, süsteemi või projektiga, sisuliselt antiriigiga. Sellisele projektile on kriisid meelepärased (üks kriisimõiste algseid tähendusi kreeka keeles on ju pöördepunkt), sest teevad võimalikuks jätkamise pahupidipööramise teel. Rahvusriikide etapis asuti esmalt lammutama kristliku Euroopa ühtsust, et seejärel teiseneda kodanlikuks igandiks ning rajada teed uuele univormsele rahvusülesusele, üht- või teistmoodi ajaloo lõpule.

Sotsiaal- või liberaaldemokraatlik ajaloo lõpu teooria, et inimkond on saavutanud ühiskondlik-poliitilise valitsemise lõpliku kuju, on järjekordne pahupidisus, kristliku viimseaja õpetuse kõverpeegeldus. (Algab ju selle kohaselt pärast Kristuse ülestõusmist ja taevasseminekut inimese maise teekonna viimane järk.) Nietzsche „viimane inimene“ ongi ajaloo lõpu ideaal ehk Übermensch – jumal enda jaoks. Postkristlik liberaaldemokraat lähtub enda või kollektiivi suhtelisest tahtest kui absoluudist. See üdini ilmalik pahupidi usk on kardinaalselt vastuolus kristlusega, mis hoiatab liigsest sõbrustamisest „maailmaga“.4 Uus liberaaldemokraatlik usk kuulutab Jumala surnuks ja tõe olematuks, et juba tuttava protsessi käigus seada üles uus jumal, uus (suhteline) tõde. Selle usu eesmärk on rajada inimnäoline maapealne paradiis, „igavene rahu“ – ilmaparanduslik eksperiment, mis lõpeb düstoopiaga.

Liberaaldemokraatia mõiste puhul näeme sedagi, et tegemist on oksüümoroniga, sest klassikalises tähenduses vabadus satub vastuollu demokraatia ja talle omase aritmeetilise võrdsusega.5 Pahupidi ei ole pööratud ainult üksikud mõisted, vaid need on monteeritud frankensteinlikeks, inimese näo järgi loodud monstrumiteks, kus ühendav lüli on suhteline tahe. Seega peame liberaal­demokraatia mõistet käsitledes arvestama, et liberalism tegi vabadusest omavoli ning liberalism ei ole vabaduse (libertas) sünonüüm. Omavoliline liberalism kuulutab inimese absoluutset suveräänsust ja sõltumatust Jumalast, ühiskonna täielikku rippumatust endast mittelähtuvast ning õigust seadustada kõike ainult rahva (enamuse) tahtel, lisaks täielikku sõnavabadust. Kirjeldatud eesmärkidega liberalism ei ole kristlikust vaatevinklist muud kui hereesiate koond, ühtides eelmainitud esirevolutsionääri Luciferi non serviam’iga.6 Liberalismi piiramatu vabadus kulmineerub, nagu prognoosis Dostojevski Šigaljov, piiramatu despootiaga, maapealse „paradiisiga“, kus karjaks moondatud enamuselt on röövitud tahe. Sest tahtevabadus oli oluline ainult niikaua, kui teenis revolutsioonilist eesmärki. Nii jääb lõpuks ka absoluutsest sõnavabadusest järele pelgalt newspeak.

Kuigi inimene peab oma ebatäiuslikkust tunnistades alati paremuse poole pürgima, ei saa eesmärk olla maapealne paradiis, ei saa luua täiuslikku ühiskonda või riiki. Euroopas (tegelikult laiemaltki) on tarvis missiooni, eesmärki, metafüüsilist sihti – vajadust selle järele ei kaota ära valimised, ekspordikasv ega parem hambaravi.7 Osa lahendusest seisneb renovatio’s, omamoodi ühiskondlik-poliitilises pihis, juurte juurde naasmises, et pääseda pahupidi tohuvabohust ja nihilismist. Kuid lõpuks, pidades silmas kõrgemat eesmärki ja selle poole püüdlemist, on tarvis üleloomulikku pöördumist.

Autor väljendab omaenda seisukohti.

1 Kreekakeelne ἀόρατος καὶ ἀκατασκεύαστος on otsetõlkes nähtamatu ja lõpetamata, ladinakeelne inanis et vacua: tühi ja vormitu.

2 Seraphim Rose, Nihilism. Saint Herman Press, 2009, lk 13.

3 Nicholas Berdyaev, The Philosophy of Inequality. Tlk Fr. Stephen Janos. frsj Publications, 2015, lk 50.

4 Hoiatus, mille äärmuslik vorm on põhimõtteliselt monofüsiitlik hereesia, mida peab samuti vältima.

5 Vrd Erik von Kühnelt-Leddihn, Liberty or Equality. Mises Institute, 2014 passim, kuidas vabadus ja võrdsus on vastuolus ja demokraatia ei ole sugugi vaba ega sünonüümne õigusriigiga.

6 Felix Sarda y Salvany, Liberalism is a Sin. Aeterna Press, 2015, lk 7–9.

7 Vt Kühnelt-Leddihn, lk 207.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar