Õgija jäljed Maal

Jaan Liira

Nagu vanasti oli kombeks öelda: maa on inimesi toitnud ja katnud, ja seda aastatuhandeid, küll teeb seda ka edasipidi. Aja jooksul on tasapisi toimunud looduslike ökosüsteemide, kus inimene oli süsteemi vähetähtis osa, asendumine selliste inimmõjutatud või inimtekkeliste ökosüsteemidega, mille olemasolu määravaks teguriks on inimese ise. Ajalooliselt tagasihoidlik looduse kasutamine võimaldas osadel n-ö häirimata looduse esindajatel kohaneda uute tingimustega ja laiendada oma levilat, nagu näiteks enamik meie niidutaimi – need saavad kasu inimese poolt avatud ja avatuna hoitud niidukooslustest. See tõi kaasa lokaalse elurikkuse tõusu. Eriliselt edukate kohanejate sekka tuleks aga arvata umbrohud, mis kohanesid „musta maa poliitikaga” ning evolutsioneerusid kasvamiseks sageli destruktiivselt häiritud tingimustes, ning jätkavad evolutsioneerumist uute põlluhooldusvõtete rakendamise tingimustestki. Inimese jaoks tähendas ajalooline maakasutus väiksemat kasutegurit, kuid samal ajal mitmekesist tootmist ja iseenda äraelatamist kohalike vahenditega. Viimase sajandiga toimunud kvalitatiivne hüpe tootmises ja transpordis on viinud toomise kasuteguri tõusule pindalaühiku kohta, tootmise spetsialiseerumisele ja kaubavahetuse kaudu ühiskonna suuremale integreerumisele. Efektiivsuse tõus peaks omakorda vähendama põllumaa vajadust, kuid muutuste piduriks on olnud inimkonna kiire kasv ja võimalus toitu transportida kaugete vahemaade taha. Ometi meie naabrid, ajalooliste inimasulate ümbrust asutanud elurikkuse esindajad, ei loonud endale analoogseid transiitteid ning jätkavad siiani passimist ühe koha peal, seni, kuni seda kohta on. Tegelikult oleks aga pidanud alustama sellest, et toidu tootmise jaoks ei ole enam vaja põllumaad. Pigem on see kui traditsiooniline ja seni ka piisavalt kuluefektiivne viis toidu tootmiseks. Inimene kui bioloogiline olend ei vaja füsioloogiliselt konkreetselt rohelist taime või liha, vaid teatud keemilisi ühendeid, nagu valgud, rasvad, süsivesikud ja erinevad bioaktiivsed ained. Sama hästi võiksime toota kogu toidu kunstlikes tingimustes. Näiteks, taimi saab kasvatada vesilahusega lavatsitel kasvuhoonetes, kas või keldrites kunstvalguse tingimustes. Tahkem substraat on vajalik vaid taimede kinnitumiseks ja ülespidi kasvamise toetamiseks. Loomse valgu ja rasva (ehk siis liha) tootmiseks on looma- ja linnukasvatuse koondunud suurfarmidesse, mis tihtipeale meenutavad suuri tootmisvabrikuid. Seni on sobivate ilmastikuolude tingimustes osutunud tasuvamaks lasta taimsel ja loomsel toidul kasvada ja paljuneda traditsioonilistes tingimustes – põllumajanduseks kohandatud maastikel.

Põldudelt kasvuhooneisse ja toidutehastesse?

Omaette küsimus on üldse, kas meie toitutarbimine on jäänud liialt traditsiooniliseks ning et ehk peaksime keskenduma sellele, mis on eluliselt tähtis – toitainetele, st toitvatele ainetele. Üha enam areneb toitainete tootmine vetika- või bakterkultuuridena ning paljude teiste alternatiivsete, kuid alles arenevate meetoditega. Seni on põllumajandus suutnud varustada suurema osa elanikkonnast traditsioonilise toiduga, aga Maa rahvaarvu suurenedes peame hakkama valima, kas tähtis on efektiivne toitumine või söömiselamus.

Traditsioonilise ekstensiivse põllumajanduse keemiline intensiivistumine sai alguse kahekümnenda sajandi alguses kunstväetiste tootmise levikust. Kui alguses olid väetised kallid ja nende kasutamise mõju lokaalne, siis alates XX sajandi keskpaigast algas uute metoodikate kiire leviku periood. Erinevalt ravimitööstusest on tavalisele tootmisprotsessile omane uute metoodikate kiire rakendamine ilma kõrvalmõjusid kontrollimata: uute metoodikate rakendamisele ei eelne katseperioodi, seda eelkõige seetõttu, et regulatsioonid ja nende loomiseks vajalik avalik teadlikkus ei jõua tootmise arengule järele. Negatiivsete kõrvalmõjudega tegeldakse jooksvalt või sageli ka tagantjärele. Nii õpiti näiteks taimekaitsevahendi DD T kõrvalmõjusid arvestama ja vastavaid otsuseid tegema alles aastaid pärast selle edukat kasutamist. Samamoodi õpime alles nüüd, rohkem kui pool sajandit pärast kunstliku agrokeemia kasutuselevõttu, kuidas muudetud põllumajandusmaastik mõjutab väljakujunenud arusaamu meid ümbritsevat keskkonnast – mitmekesine poolavatud keskkond on muutunud oluliselt lihtsamastruktuuriliseks. Inimkonnale on omane enesekindlusega seotud olukordade lahendamise arrogants, aga see ei tohi olla rumal ja destruktiivne. Alles nüüd hakkame märkama, kuidas põllud on kaunilt tumerohelised või kollased, aga seal lendab nii vähe liblikaid, või kui vähe me kuuleme linnulaulu. Kahjuks või õnneks on inimene ülimalt suure kohanemisvõimega liik ning kuigi võitleme oma ajaloolise mälu säilimise eest, siis samal ajal on just unustamine muutuvas elukeskkonnas ellujäämiseks vajalik kohastumine. Põllumajandusmaastike lihtsustumise tingimustes lihtsustub iga uue põlvkonna nõudlus traditsioonilise keskkonna ja sellega seotud mitmekesisuse järele.

Me pole üksi siin Maal

Tulles tagasi algse küsimuse juurde, kas Maa kannatab välja üha intensiivistuvat toidu tootmist, vastan: küll ta peab veel vastu – metoodikad muutuvad ja tootmisprotsessi käigushoidmiseks vajalikud kulutused kasvavad. Pigem on küsimuseks, kas intensiivse tootmisega saadud keha toitvat funktsiooni omav toit on see, millega kõik lepivad.

Toidutootmisest väljapoole jääv keskkond ja ökosüsteem oma väljakujunenud mitmekesisuses peab edasi kestma. Võime küsida, et mis siis sellest, kui mõni liik kaob, või mis meile üldse elurikkusest. Aga miks on meil vaja erinevaid toiduaineid, erinevaid riidemudeleid või eri marki autosid? Jääksime ellu ka tasakaalustatud toitainetest tuubitoitudega, ühte värvi ja tegumoodi riiete ja ühte marki autodega. Kel veidigi vanust, mäletab ehk isegi meie kasinat aega, või kui mitte, sõitku mõnda Aasia väikeriiki. Elukeskkonna edasiarenguks on vaja võimaluste mitmekesisust, mis tagab edasiviiva konkurentsi. Sama toimib ka looduses – kuna me ei tea millegi kasutust või tähtsust, ei järeldu sellest tolle üleliigsus. Vaatamata meie teadmatusele liikidest või isegi tervetest liigirühmadest meie ümber, oli, on ja kindlasti saab olema igal asjal või süsteemil oma roll. Olgu need siis nähtamatud mikroobid, meie und valvavad nahkhiired akna taga või hirmutavad ämblikud ja putukad. Nende roll meie elukvaliteedi tõstmisel on nagu salajane missioon ilma autasude ja saluutideta. Inimkonna kasvades kasvab kindlasti ka selline hulk inimesi, kes soovivad toidust enamat, väljendugu see päritolu puhtuses, üleskasvamise rõõmukülluses või muudes pisidetailides. Seega on veel lootust, et laboratoorselt kasvatatud efektiivse tuubitoidu domineerimiseni meie toidulaual läheb veel palju aega, sest inimesele on omane soov nautida elu kõigi oma meeltega. Just selline tarbijate suhtumine toetab ka nn salateenistuste säilimist ja tänuväärset toimimist.

Kliima ja ökosüsteemid

Elustik Maal on keskkonnamuutusi üle elanud kümneid ja sadu, kui mitte tuhandeid kordi. Keskkonnamuutlikkus on olnud evolutsiooni ja elurikkuse aluseks ning elurikkus on omakorda elu jätkusuutlikkuse valikuvariantide aluseks muutlikes tingimustes. Praegu toimuvate kliimamuutustega, ükskõik, kas need on inimkonna põhjustatud, inimeste poolt kaasa aidatud või looduslikel põhjustel ise toimuvad, on loodus ja ka inimkond sunnitud kohanema. Looduse reaktsiooniks on liikide liikumine või levimine ühest vööndist teise, evolutsioneerumine või hukkumine – kõik loomulikud looduslikud protsessid.

Erinevalt ülejäänud loodusest on kliima muutumine vaid inimühiskonna personaalse heaolu probleem, sest inimkond on vaid üks liik paljudest oma tulevikuvalikutega. Mida rohkem on keskkond inimesest häiritud, seda suuremad on ka kliimamuutusega kaasnevad kaod ja aeglasem taastumine. Nõrgestatud ühiskond ei jõua keskkonna taastumist ja ühiskondliku korralduse paranemist ära oodata, nagu seda on korduvalt tõestanud kultuuride hukk muinasajast peale. Lohutuseks: kui pärast meie põlvkonna vahetust peakski tulema veeuputus, siis olgu märgitud, et ka vees on elu.

Liikide levimise jaoks üle maastike on tähtsad levimise vektorid ja koridorid. Tänapäeval on nende kehva funktsionaalsuse põhjuseks inimene – inimene on loonud palju intensiivse kasutusega maastikke, maatrikskeskkonda, mida mööda paljud looduskoosluste liigid levida ei suuda. Kõlama jääb küsimus: kui ühed lähevad, kas siis teised ikka tulevad ning mida nad kaasa toovad? Kliima soojenemise tagajärjel leitaksegi juba uusi lõunapoolse levikuga liike põhjapoolsetes piirkondades, sh Eestis. Paremate levijate seas on aga tihtipeale need liigid, mis on kohanenud inimdomineeritud maastikega. Paljud neist on aga hästi levivad ja inimkeskkonnale spetsialiseerunud kahjurid, umbrohud või mingid teised inimesele tüütud tegelased. Näiteks on lindudega Eestisse jõudnud puuvõõrik, romantiline taim lääne kultuuriruumi jõulutraditsioonidest. Samal ajal on ta aga tüütu parasiit puudel, seda ka viljapuudel, ning on vaid aja küsimus, kus hellitava vaatlemise või silitamise asemel hakkame teda peletama kui kurjamit.

Ja kui paljudele „looduse õitele” jääb võimaliku valikuna järele vaid väljasuremine, mis siis saab? Olukord on raske, aga mitte lootusetu. Näiteks Kesk-Euroopas on alustatud metsanduses uut suunda – metsade hooldusel ja raietejärgsel taastamisel soodustatakse neid kohalikke puuliike, mis peaksid muutunud kliimas paremini vastu pidama ja kasu tooma, st et ei järgita viimastel sajanditel kombes olnud metsandustavasid. Huvitaval kombel tähendab see ajalooliste, inimeste intensiivse maakasutuse eelsete metsade taastamist – päästerõngaks saab hävitatud vana.

Laske loodus lähemale

Elukeskkonna parandamiseks kodude ümbruses on nähtud vaeva aegade algusest. Kuulsaimaks alguseks on ehk Babüloni aiad. Seda tehti mitte ainult ilu pärast, vaid ka elukeskkonna mikrokliima parandamiseks. Sama eesmärki täidavad pargid meie maastikel ja linnades. Üllatuslikult on pargid osutunud nii sobilikuks keskkonnaks, et lisaks inimese toodud liikidele on sinna leidud tee ka looduslike koosluste liigid. Uusimaks keskkonna loomulikumaks muutmise vahendiks on rohelised katused. Need on populaarsemad maapiirkondades, aga suurem tähtsus on neil just linnades. Kus iganes, aga kõigi nende inimloodud uudis-ökosüsteemide jaoks on vaja sobilikke liike, mis saavad hakkama kohalikus kliimas ja oleksid võimalikult väikese hooldusvajadusega. Ning kust mujalt peaks neid liike leidma, kui mitte jälle kohalikust loodusest – tuleb vaid õigest kohast otsida või meenutada vana. Kahjuks just sellised sobivad kooslused ongi kadumas oma madala majandusliku väärtuslikkuse tõttu.

Uus-Meremaal on levinud uus iluaianduse põhimõte – kasutatakse peamiselt kohaliku päritolu liike. See kõlab kui appikarje, aga eurooplaste, teadagi millise kultuurrahva, sisserände ajal toodi iseteadliku kasuahnuse tõttu niivõrd palju uusi liike karjamaade jaoks, et tänapäeval võib sinna saata Euroopa tudengi rohumaid uurima, ilma et ta vajaks erilist täiendavat eelõpet. Nüüd on teadlikkus tõusnud ja püütakse hüvitada tehtud vigu, sellega loodetakse vähendada ka kohalikke keskkonnaprobleeme.

Tulles tagasi maiste probleemide ja nende lahenduste juurde, siis peab nentima, et sajandeid kehtinud maastike kujundamise ja koduümbruse keskkonna loomise põhimõtted tuleks üles äratada aastakümneid kasuahnuse pimestatusest põhjustatud varjusurmast. Juba suhteliselt vähese vaevaga saaksime luua parema keskkonna, mille kõigist teaduslikult mõõdetavatest parameetritest ei pruugi enamikul aimugi olla, kuid mingi aja pärast võib kasu tunnetada igaüks, eriti kui võrdleb oma edendatud mikrokeskkonda puhaskasule keskendunud naabri omaga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming