Moskva-meelsusele eelnes võõrandumine oma ühiskonnast

JAAK VALGE

Semper ja Vares-Barbarus olid väga ideoloogilised. Aastakümneid levinud arusaam, et Vares-Barbarus läks Nõukogude režiimi teenistusse naiivse poliitikakauge boheemlasena, ei pea paika.

Tiit Hennoste on oma retsensiooni (Sirp 13. III) mu raamatule „Punased I“ koostanud otsekui dissertatsiooni oponeeringuna, kuhu hulganisti autorile suunatud küsimusi vahele lükitud ja võib-olla ka mõni etteheide teadlikult teravamaks ihutud, et komisjon kaitsmisel magama ei jääks ning autori diskussioonivõime ja austus vanemate kolleegide vastu kontrollitud saaks. Eks proovingi siis mänguga kaasa minna. Kõigepealt pean Hennostet tänama, et ta on pidanud raamatut oluliseks, suuremat osa adekvaatseks ning raamatu peategelasest Andresenist kirjutatud osa parimaks. Suurema osa arvustusest hõlmab aga tänuväärselt lahtise tekstiga antud kriitika, kus püstitatakse ka laiemat huvi pakkuda võivaid küsimusi.

Raamatu probleemid algavad Hennoste sõnul Semperist ja Vares-Barbarusest. Hennostet häälestab kriitilisusele hulk pisiasju – kõigepealt faktivigu, mis kõnelevad Hennoste sõnutsi, et autori allikabaas kommunistidest kirjutades on väga tugev ja allikakriitika tasemel, aga kirjandusest ja kirjanduselust kõneldes õhuke. Hennoste toob välja rea eksimusi ja on tõsi, et tegemist on faktivigadega: Siuru asutati tõepoolest ametlikult 1917. aasta juulis, ehkki läbirääkimised algasid mais, 1921. aasta alguseni Siuru koos ei püsinud, vaid lagunes tegelikult varem, ehkki seda ka hiljem elustada püüti; Lilulii oli tõesti pigem ajaviiteajakiri, mitte ajaviiteleht, ehkki Barbarus seda oma kirjades „pildileheks“ nimetas; Murrangut ei andnud välja endised siurulased, vaid selle autorkond koosnes peamiselt endistest siurulastest; Barbaruse luule ei järginud kubistlik-konstruktiivse, vaid kubistlik-konstruktivistliku luule eeskujusid. Parandan e-raamatus need vead ära.

Poliitiline ajalugu, mitte kirjandusteadus

Teine grupp Hennoste faktietteheiteid lähtub aga eeldusest, nagu teeksin kirjandusteadust. Nõustun meeleldi, et mu teadmised tolle aja kirjandusest ja kirjanduselust on nõrgemad kui poliitilisest elust. Kuid raamat ei kuulugi ju kirjandusteaduse, vaid poliitilise ajaloo valdkonda. Seda olen ka raamatu sissejuhatuses toonitanud. Ajaloolane peab minevikust kirjutades olema küll mingis mõttes universaal, kuid ei saa olla üli­inimene. See, kes on kirjutanud laiema haardega ajalootekste, teab ka seda, kui vajalik on eristada teabe tähtsuse tasandeid. Muidu ei saa raamat kunagi valmis. Kolmanda- või neljandajärguliste küsimuste puhul tuleb usaldada teisi. Kui kirjutan, et Barbarus on esimestes kogudes ülistanud elurõõmu ja naudinguid, siis tuginen Semperi käsitlusele Barbaruse luulest ning Harald Peebu monograafiale Barbarusest.1 Kui väidan, et Semper oli aktiivne Clarté ideede propageerija ning tema luules oli aastakümneid tunda Verhaereni mõju, tuginen Erna Siiraku monograafiale Semperist.2

Siurulaste loomingu peamotiiviks oli Bernhard Linde sõnutsi tõepoolest „meelelises möllus kogu muu ja ümbruses sündiva unustamine“, nagu kirjutan, mis millegipärast Hennostele ei meeldi, kuid sedasama väljendab teiste sõnadega ka A. H. Tammsaare.3 Kui väidan, et Visnapuu ja Gailit lahkusid Siurust, sest tundsid ennast ahistatuna Siuru alalhoidliku tiiva Underi ja Adsoni poolt, tuginen akadeemilisele kirjandusloole.4 Ajaloolaselt, kellele kirjanduslugu on muu loo taustaks, ei saa nõuda suhteliselt värske akadeemilise kirjandusloo väidete ülekontrollimist. Kui Hennoste soovitus mulle nende ja teiste raamatu probleemipüstituse seisukohalt sama informatsioonitähtsusega küsimuste puhul algallikate poole pöörduda on tõsimeelne, tähendab see soovitust jätta raamat kirjutamata.

Lükkan tagasi ka süüdistuse, et tuginen allikakriitikata Adsoni vigu täis „Siuru-raamatule“, sest olen seda teost iseseisva allikana viidanud vaid kolmel korral (see teeb 0,21% minu raamatu viidetest), ning neilgi kordadel pigem kujundite pärast. Etteheide, et kui ma oleksin algallikaid lugenud, poleks esitanud väidet Tuglase vaoshoituse kohta, ei taba samuti antud juhul kümnesse: selle iseloomustuse – võib-olla tõesti mitte kõige õnnestunuma – andsin just algallikate alusel: Tuglase poliitilise värvinguga tekstid ja tema kirjad Vares-Barbarusele on märksa vaoshoitumad kui Barbaruse, Andreseni või Semperi tekstid.

Välistatud ei peaks olema erinevad tõlgendused, üks kirjanduslooline, teine poliitiline. Ma ei julge kommenteerida Hennoste väidet, et Barbaruse ja Semperi „mõtlemise põhja“ ei määranud poliitika ja ideoloogilised vaated, ent üks esimesi asju, missuguse järelduse mina Semperi ja Vares-Barbaruse avameelsest kirjavahetusest tegin, oli see, et aastakümneid levinud arusaam, et Vares-Barbarus läks Nõukogude režiimi teenistusse naiivse poliitikakauge boheemlasena, ei pea paika. Nad olid poliitikaga väga hästi kursis ja paljud nende avaldatud tekstid olid väga ideoloogilised. Kuna avasin selle joone niisuguses mahus neis esmakordselt, tundub see nüüd just seepärast Hennostele võõrastav ning viltu kiskuv.

Hennostele ei meeldi laused, kus korduvad sõnad „tõenäoliselt“, „ilmselt“, „küllap“ jms. „Miks Barbarus hakkas arstiks? Äkki mõjus ema surm, aga äkki ikka rikkaks tahtmise soov?“ Tõsi, selliseid lauseid esineb. Konkreetselt see Hennoste näide käis järgmise lõigu kohta: „Varajasest kirjandushuvist hoolimata langes Vares-Barbaruse valik arstikutse kasuks. See võis tuleneda ema varajase surmaga seotud läbielamistest. Kuid teisalt pidi ta teadma, et kõrgharitud eestlastest oli just arstidel ja advokaatidel 20. sajandi alguses kõige kõrgem sissetulek. Ja kindlasti pidi ta aru saama, et tal on heaks arstiks saamiseks eeldusi.“ Aga ma ei pea seda veaks. Vastupidi, kavatsen niisugust lausestust edaspidigi kasutada juhul, kui ma midagi kindlalt ei tea või kui mingil otsusel võib olla mitu põhjust. Ning vähe sellest – kavatsen soovitada seda jätkuvalt oma juhendatavatelegi. Teised arvustajad on sedalaadi lahtisi otsi pidanud pigem positiivseks ning Rein Ruutsoo on seletanud seda asjakohaselt selleteemaliste nn aprobeerivate uurimuste vähesusega.5

Ängistav tüdimus Eestist

Hennostet häirivad „pidevalt korduvad jutud sellest, kuidas nii Semper kui Barbarus tahtsid Eestist ära, nimetasid Eestit paigaks, mida valitseb sumbunud õhustik jms. Aga mida siis öelda Tuglase ja Suitsu kohta, kes samamoodi mõtlesid ja ütlesid?“, küsib arvustaja. Mis seal muud ikka öelda, kui et peale Tuglase ja Suitsu on Eesti-tüdimust ja reisiihalust väljendanuid ju teisigi. Ent Barbaruse ja Semperi puhul oli see terav, valus ja väga ängistav, ja tõesti, nii nagu lugupeetud arvustaja kirjutab, oli see tunne neil pidevalt korduv või isegi pidev, erinevalt Tuglasest ja Suitsust, kelle puhul ei pea mina seda Eestist võõrandumise märgiks.

Sama kategooria etteheitena – teatades, et kui faktid käivad suurema hulga inimeste kohta, siis puuduvat neil argumendi väärtus – väidab Hennoste, et raamatus on Semperi ja Kruusi kõrvalehoidmine Vabadussõjast seotud nende Asutava Kogu liikmeks olekuga ning küsib: „Huvitav, kas see ei peaks siis kehtima kõigi kogu liikmete kohta.?“ Asutava Kogu liikmed olid tõesti mobilisatsioonist vabastatud ning see andis Kruusile ja Semperile juriidilise õiguse rahvaväkke minekust kõrvale jääda. (Kruus keeldus sellest isegi siis, kui EÜS teda kui oma liiget sõttaminekuks kohustas, nagu ka kirjutan.) Ent kuidas puutuvad siia teised Asutava Kogu liikmed? Võib-olla oli veel Semperi-taolisi, võib-olla mitte. Kas ma tohin midagi kellegi kohta öelda ainult siis, kui see on talle ainuomane? Sel juhul ei jää just palju jooni, et inimest iseloomustada – mõne puhul mitte ühtegi. Inimene koosnebki paljudest joontest ning isiku teeb kokku paljude vaadete, hoiakute ja käitumise tervik.

Hennoste heidab mulle ette, et „kõigi nende pidevalt korduvate võtete suund on kogu aeg sama. Lugejat lükatakse vaikselt seisukohale, et sellel on midagi pistmist nende meeste tulevase poolevalikuga ning tegu polnud ikka õigete eestlastega“. Paul Hollander on oma klassikalises käsitluses leidnud, et lääne intellektuaalide Moskva-meelseks kujunemisele eelnes võõrandumine oma ühiskonnast.6 Hollanderile tuginevad sajad uurimused. Minu arvates on väga loogiline, et Eesti marksistlike kirjanike hoiak sarnanes nende lääne kolleegide omaga, ning need suhtumised, mis ma välja toon, pole mitte „korduvad võtted“, vaid võõrandumise märgid, mida ma tõepoolest ikka ja jälle nende tekstidest ilma spetsiaalselt otsimata leidsin.

Hennoste seda ilmselt ei usu ja teatab, et tal tekkinud mitu korda tahtmine kogu raamat kõrvale visata. „Kusagil on piir, millest üle võib astuda poliitiline publitsist, aga mitte ajaloolane, kes kuulutab oma eesmärgiks uurida välja tõde.“ Mina olen tõesti oma eesmärgiks seadnud – nagu ka kirjutan – püüde „aru saada nende meie kaasmaalaste motiividest, kes 1940. aastal võõrvõimu teenistusse pöördununa oma ühiskonda purustama hakkasid, ja neist, kes seda juba varem täie jõu ja teadmisega tegid“. Ning nii, nagu kirja panin, ka aru sain. Väitekirja kaitstes küsiksin kohe konkreetseid tõendeid: kus on allikaid moonutatud või missugused teised allikad räägivad mu seisukohtadele vastu? Kas olen esitanud oletusi, mis olid konkreetses situatsioonis välistatud? Kui jah, siis missuguseid?

Kuna arvustaja nuriseb, et raamatus tahetakse näidata, et „tegu polnud ikka õigete eestlastega“, ent samal ajal nimetab Semperit-Barbarust kollaborantideks, julgen teha järelduse, et kollaborant saab Hennoste arvates olla ka õige eestlane. Minu järeldused on teistsugused. Kui ma oma raamatu järgmisi osi kirjutades ei leia kindlaid tõendeid selle kohta, et Andreseni, Vares-Barbaruse ja Semperi peamiseks motiiviks Nõukogude režiimi teenistusse minekul oli Eesti ühiskonda halvima eest säästmine – praegu ma neid tõendeid leidnud ei ole –, ei taha ma neid nimetada ka õigeteks eestlasteks. Teisalt ei tahaks ma neid nimetada – vähemalt praeguse uurimisseisuga – ka kollaborantideks, sest nagu raamatuski kirjutan, moodustas eestlus väga väikese osa nende identiteedist. Kollaborant saab minu arvates olla ikkagi see, kes oma ühiskonna reedab. Eesti ühiskonna armastust ma nende puhul ei tähelda, kuid seda ei saa neilt ega kelleltki teiselt nõuda, ning selle puudumist ma raamatus neile pahaks ei pane.

Kui minu lähenemisviis ja põhi­järeldused ei sobi kokku Tiit Hennoste omaga, siis leian, et tema „tahtmine kogu raamat kõrvale visata“ on loogiline ja päris hea hinnang. Igatahes märksa parem kui igavuse eest hoiatamine. Tänan Hennostet selle kirgliku arvustuse eest.

1 Johannes Semper, Barbaruse luule pale. – Looming nr 1, 1940, lk 60; Harald Peep. Johannes Vares-Barbarus. Eesti Riiklik Kirjastus 1959, lk 17.

2 Erna Siirak, Johannes Semper. Eesti Raamat, 1969, lk 36, 76–85.

3 Bernhard Linde, Mõtteid Noor-Eesti 25-aastasest minevikust. – Looming 1930, nr 10, lk 1090; (Siuru I. – Kogutud teosed 16. köide, lk 331–332).

4 Epp Annus, Luule Epner, Ants Järv, Sirje Olesk, Ele Süvalep, Mart Velsker, Eesti kirjanduslugu. Koolibri, 2001, lk 187.

5 Rein Ruutsoo, Punased ja päriskommunistid – Tuna nr 1, 2015, lk 135; Olev Remsu. Igati meeldivatest ja tarkadest inimestest said reeturid. – Postimees, 17. I 2015.

6 Paul Hollander, Political Pilgrims. Travels of Western intellectuals to the Soviet Union, China, and Cuba, 1928–1978, Oxford University Press, 1981, lk 77.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming