Millisesse jumalasse usub vene inimene

Andrei Kontšalovski

Tänaseks on Venemaal kujunenud olukord, kus vene religioosne idee pälvib maa poliitilises elus üha rohkem ruumi. Pussy Rioti juhtum, mis suvalises euroopalikus riigis oleks möödunud märkamatult, omandas Venemaal mõõtmed, mis on tänapäeva eurooplasele kujuteldamatud, mida saab võrrelda vaid muhameedlike maade reaktsiooniga „uskmatute” katsetele rikkuda prohveti ja koraani puutumatust. Riigi ja usklike reageerimine Kristuse Päästja katedraalis toimunule paljastas varjatud, ent järjest kasvava vastasseisu, puudutas Vene ühiskonna keskset valulikku närvi.

Paljastus konflikt väga raevuka, sõjaka väite „jumal on” ja mitte vähem sõjaka „jumalat ei ole” vahel. Need kaks äärmust on Venemaal kogu aeg olnud ja on siiani tulises vastasseisus. Tänapäeval võib sellist hõõgumist kohata eranditult vaid muhameedlikus ühiskonnas. Midagi sellist ei näe me teistel kristlikel maadel, isegi mitte õigeusklikel nagu Kreeka ja Bulgaaria.

See Vene ühiskonna irratsionaalne reaktsioon punk-tüdrukute jumalavallatusele viis mind mõttele, et meie tsivilisatsioon on mingil määral lähemal muhameedlikule kui kristlikule. Ja siis jäin mõttesse selle üle, mida teab vene inimene jumalast.

Meenutage tohutuid järjekordi Kristuse Päästja katedraalis Jumalaema vöö juurde. Meenutage VIPide eraldi sissepääsu, mille juurde sõitsid limusiinid ja euroopalikult riides ametnikud, mitte väga kauges minevikus aktiivsed kommunistid, sukeldusid keskendunud ilmel püha reliikvia alla, väljaspool üldist järjekorda … Mina näen selles midagi väga iidset – tõenäoliselt paganlikku, mis on säilinud vene õigeusus ja millest pole siiani vabanetud.

Milles see väljendub?

Pärast kristluse vastuvõtmist hakati paganlike talismanide ja amulettide asemel valmistama bütsantsipäraseid ikoonikesi ja ristikesi, et need kaitseksid hädade ja haiguste eest. Vene õigeusklikule on iga usuga seotud ese, artefakt (kaelarist, medaljon, vöö) püha, otsekui jumala materialisatsioon. See lähtub paganlusest, sest paganauskliku jumal on VÄLJASPOOL OMA ISIKUT, ta on võimas naaber – taevas, vees või metsas. Iidsel, arhailisel inimesel oli raske ette kujutada jumalust ilma materiaalse kehastumise, tootemita.

See kehastus võib olla marmorist, puust või savist, kuid, peamine, seda saab katsuda, kaela riputada või isegi välja raiuda! Lev Tolstoi märkis mõtisklusis vene religioossusest, et paganlik usk eseme hingestatusest kandus üle vene õigeusku ja seda ei juuritud välja.

Miks paganlusest Venemaal ei vabanetudki? Ilmselt seetõttu, et vene religioosne teadvus oli ajalooliselt ilma jäetud jumala mõistusliku adumise protsessist – religioosse teadvuse intellektualiseerimisest –, mille läbisid teised kristlikud konfessioonid. Just seetõttu viis oma suhtumise sõnastamine ususse ja Kristusesse, jumala otsimine oma hinges, Lev Tolstoi väga radikaalsete järeldusteni. Kirjas sinodile ta nõnda kirjutaski: „Kui ta (Kristus) tuleks praegu ja näeks seda, mida tehakse tema nimel kirikus, … viskaks ta välja tõenäoliselt kõik need õudused … ristid ja karikad ja ikoonid, ja kõik selle, mille abil nad, nõidudes, varjavad inimese eest jumalat ja tema õpetust … ” (L. Tolstoi, Vastus sinodile, 1901).

Tuhandepealiste järjekordade fenomen Jumalaema vöö juurde on iseloomulik tänapäeva Venemaale ja see on lõputult kaugel tänapäevast – ma ütleksin, sajandite kaugusel. Ja kui sellist palverändu võiks veel ette kujutada talupoeglikus Itaalia lõunaosas, siis Põhja-Euroopas on see lihtsalt mõeldamatu. Millega seda erinevust seletada?

Asi on selles, et kristluse leviku ajal Euroopasse ei katkenud kunagi teoloogilised vaidlused. Vaba mõte ei kartnud tuhandete aastate jooksul kahtluse alla seada ükskõik milliseid kristluse teese või riitusi. Vene religioosne kultuur aga välistas selle õiguse ja rajanes vaid usule – Venemaal ei olnud religioosset mõtet kuni XIX sajandi keskpaigani. Vene inimene evis õiguse asemel jumalast mõelda kohustust truuisti uskuda.

Vassili Kljutševski on kirjutanud 1898. aastal: „Koos suurte hüvedega, mille andis meile bütsantslik mõju, pärisime sealt ka ühe suure puuduse. Selle puuduse allikas oli üks – sellesama mõjuga liialdamine. Sajandite jooksul õpetasid kreeka hingekarjased ja hiljem vene omad, ning raamatud meid kõiki ja kõigesse uskuma. See oli väga hea, sest selles arengujärgus, kus me tollal olime, oli usk ainuke jõud, mis võis luua üpriski eetilise kogukonna.

Ent halb oli, et samal ajal keelati meil järele mõelda, ja see oli halb eelkõige seetõttu, et me ka ilma selleta poleks soovinud seda teha. Mõtlemisest lähtuvale kiusatusele osutati enne, kui see hakkas meid ahvatlema, hoiatati selle kuritarvitamise eest siis, kui me veel ei teadnudki, kuidas seda tarvitada …

Meile kinnitati: usu, aga ära targuta. Me hakkasime mõttetegevust kui pattu ja juurdlevat mõistust kui kiusajat pelgama – juba enne, kui oskasime mõelda ja juurdlev mõistus meis virgus. Seetõttu, kui kohtasime võõrast mõtet, võtsime selle vastu usu pähe. Kukkus nii välja, et teaduslikud tõed muutsime dogmadeks, autoriteetidest teaduses said meile fetišid, teadustemplist sai meie teadusliku ebausu ja eelarvamuste pühakoda.

Meie vabamõtlemine oli vanausuline ja me voltääritsesime nagu Avvakum Petrov [vanausuliste ideoloog, elas 1621–1682 – T. K.]). Nii nagu vanausulised rebisid end kirikuriituse tõttu lahti kiriku küljest, oleme meie valmis arusaamatu teadusliku väite tõttu end lahti rebima teadusest. Mõtte sisu on muutunud, ent mõtteviis on jäänud endiseks. Bütsantsliku mõju all olime võõra usu holopid, lääneeuroopaliku oma all saime võõra mõtte holoppideks. (Mõte ilma moraalita on mõttetus; moraal ilma mõtteta aga fanatism) (V. Kljutševski, „Avaldamata teosed. Usk ja mõtlemine”, 1898).

Kljutševski mõte ei tungi pelgalt sügavale vene mõtlemise olemusse, vaid tungib ka vene inimese olemise viisi olemusse. Vene kultuuri on tinginud muidugi mitmed tegurid, ent mõtteviisi on formeerinud õigeusu eripärane vorm, milles see Venemaale jõudis.

Osutades nii õigeusu vastuvõtmise positiivsetele kui negatiivsetele tagajärgedele Vana-Vene riigis, ei vastanud aga Kljutševski küsimusele, miks õigeuskliku vene inimese mõtlemine jäi ilma õigusest kahelda. Püüdkem siis ise sellele vastata.

Kristluse jagunemine kaheks haruks algas umbes IV-V sajandil. See oli täiesti loomulik tee, kuna kaks suurt antiiktsivilisatsiooni – kreeka ja ladina oma – jätkasid eksistentsi ühes oma kardinaalsete erinevustega. Need kaks suurt kultuuri määrasid ka kahe religioosse ja poliitilise keskuse tekke: idas Bütsants ja läänes Rooma.

Ent mõtteviis jäi mõlemas tsivilisatsioonis euroopalikuks. Selles on lihtne veenduda, kui uurida kirikuisadest filosoofide teoseid. Nii ida kui lääne kirikuisad olid eranditult haritud, nad valdasid kolme keelt: kreeka, heebrea ja ladina oma. Seega opereerisid nad samade loogika ja sofistika instrumentidega. Ilukõne ja poleemika kunst olid tõeleidmise vahendid ja euroopaliku, sealhulgas ka bütsantsliku teoloogia arengu põhjus. Teoloogid viljelesid ilukõnet ja loogikat isegi Bütsantsi turgudel!

Ent kahjuks oli õigus filosoof Tšaadajevil – „suurte virgumiste, suurte saavutuste, suurte kirgede aeg” ei puudutanud Vana-Vene riiki: „Esmalt metsik barbaarsus, siis tahumatu ebausk, edasi ebamaine ülemvõim, julm ja alandav …” (P. Tšaadajev, „Filosoofilised kirjad”, 1836). Kui VIII-IX sajandil saabusid viikingid, oli Ida-Euroopa lauskmaa asustatud hajusate metsikute ja barbaarsete vene ning soome-ugri hõimudega.

Hõimud olid äärmiselt madalal tsiviliseerituse astmel ühes sügavale juurdunud paganliku ja kogukondliku korraga. Slaavlastel ei olnud ettekujutust turust ja kauplemisest. Neil polnud oma kirja, rääkimata filosoofiateadusest. Viikingid koloniseerisid need täiesti barbaarsed alad ja elasid seal, segunemata pärismaalastega, kristlike kogukondadena suletud enklaavides. Orjastatud paganaid kutsuti smerdideks.

863. aastal tõlkisid Kirill ja Mefodi evangeeliumi kirikuslaavi keelde. Esmalt tõid nad oma töö Bulgaariasse ja siis Venesse. Kirilli ja Mefodi töö viis kristliku õpetuse ennenägematu demokratiseerimiseni. Ja see on suurepärane. Ent, teisest küljest, vanaslaavi keelde tõlkimine katkestas sideme õpetuse enda ja selle filosoofilise seletuse ning antiikse Euroopa tsivilisatsiooni juurte vahel.

Me saime õigeusu kui vastuvaidlematu juhendi selle loogilise analüüsi võimaluseta, kuna olime ilma jäetud kreeka ja ladina keelest; meil puudus võimalus süüvida antiiksesse filosoofiasse ja sofistikasse. Meie süütu paganlik teadvus jäigi diskussioonikultuurist puutumata. Tagajärjena hakkasime iga katset religiooni kriitiliselt mõtestada võtma paganliku õudusega – nagu surmapattu.

Seetõttu, kui Lääne-Euroopas sai ülikoolide areng alguse kloostritest ja religioossetest keskustest, said Venemaal kloostritest ainsa ja puutumatu tõe valvepostid. Pole siis ime, et ülikool kui sõltumatu instituut tekkis Venemaal kuus sajandit hiljem, sest ülikool tähendab dispuuti. Samuti pole imekspandav, et sellest sai otsekohe mässu ja vabaduse taimelava, mis oli edaspidi tsaari-ohranka valvsa pilgu all ja pidevas sulgemisohus.

Sel ajal, kui läänes ehitati tsivilisatsiooni hoonet, võitles õigeusklik Vana-Vene riik paganlusega. Vene ristiusustamise ajalugu uurides olin hämmingus julmusest, millega juuriti välja paganlust. See oli verine protsess. Sellegipoolest on paganlus elus meiegi kultuuris. Nõnda võib siiani jälgida teatud „topeltusku”.

Kuid mitte kõik ei tea, et teatud perioodil oli Moskva aladel koguni kolmikusk! Täielik segu kristlikest pühakutest, paganlikest jumalatest ja Allahist. Religioon, mis oli ühine Moskva suurvürstiriigile ja Kuldhordile, oli kummaline islami ja arianistliku kristluse sümbioos (Jeesus ja Muhamed on võrdsed!), aga usu lahutamine leidis aset 1589. aastal, kui Kaasan võttis vastu puhta islami.

Vene filosoof G. Fedotov on kirjutanud: „On üks keskaegse Vene piirkond, kus tatarlaste mõju on tugevamalt tunda – esmalt vaid punkt, siis laialivalguv plekk, mis kahe sajandiga katab kogu idapoolse Russi. See on Moskva, vene ala „kogujanna”. Olles esiletõusu võlgu eelkõige oma esimeste vürstide tatarofiilsele ja reeturlikule poliitikale, tagab Moskva rahu ja julgeoleku oma alal …

Moskva alal seatakse sisse tatari kord ja valitsus, kohtud, andami kogumine. (Moskvas kanti tollal islami rõivastust, naised kandsid tšadrat ja istusid vaikides taredes; kohtudes ütlesid moskvalased üksteisele: „Šalom”). Mitte ainult väljast, vaid ka seest valdas tatari vaim vene hinge, tungis lihasse ja verre … ” (G. Fedotov, „Venemaa ja vabadus”, 1945).

Kuldhordi perioodil avaldas turgi keel Russis radikaalset mõju keelele. Näiteks meile kõigile tuntud Afanassi Nikitini „Reis kolme mere taha” algab turgi-araabia palvega koraanist, kuigi on kirja pandud vanaslaavi keeles: „Милостиею Божиею преидох же три моря. Дигерь Худо доно, Олло перводигерь дано. Аминь! Смилна рахмам рагим. Олло акьбирь, акши Худо, илелло акшь Ходо. Иса рухоало, ааликъсолом. Олло акьберь…” Kujutage ette!

Selline eksootiline sümbioos mitmest usust, kolmikusk, ei saanud jätta mõjutamata vene religioosset teadvust.

Samal ajal leidis Euroopas katoliku kiriku mõjusfääris aset tormiline linnade areng, tugevnes kodanlus, tekkis kodanikuteadvus, formeerus isiksuse mõiste.

Mida tähendab „linnateadvus”? See pole elu- ega töökoht linnas. See on ideede kompleks ja oma kohustuste ja õiguste teadvustamine. Sellist teadvust kannab inimene, kes teenib raha, kes ei kasuta mitte võõrast maad, vaid isiklikke teadmisi, meisterlikkust, eriala ja kes müüb vabalt oma töö vilju. Kui inimene on majanduslikult sõltumatu, hakkab ta poliitilisi vabadusi nõudlema. Kui inimene on endale poliitilised vabadused nõutanud, on temast saanud isiksus, kodanik. Kodanluse teke viis Euroopas religioosse teadvuse evolutsioonini.

Venes ei tekkinudki poliitilistel ja majanduslikel põhjustel lääne mõistes linnu, sõltumatu omavalitsusega poliitilisi moodustisi, kus turusuhted on juriidiliselt tagatud (Magdeburgi õigus).

Moskva vürstiriigis polnud ühtegi, toonitan – ühtegi (!) – Magdeburgi õigusega linna. Ukrainas valitses Magdeburgi õigus umbes 60 ja Valgevenes umbes 40 linnas, aga Venes – mitte ühtegi! Tõsi, Novgorodil ja Pihkval oli omavalitsus, seal arenes kaubandus ja käsitööndus. Ja kuidas nad lõpetasid? Moskva vürstiriik hävitas nad. Neid püüdsid hävitada kõik valitsejad, alates Aleksander Nevskist.

Novgorod ja Pihkva võitlesid Moskva totalitarismiga kolm sajandit, kuni Ivan Julm uputas kõik verre. Kuna rahvuslikku kodanlust ei tekkinudki jäi Venemaal talupoeglik kogukonnateadvus puutumata.

Ei saa teemat lõpetada, ütlemata mõnda sõna Aleksander Nevski kohta. Selle vürsti ja vabadust armastavate novgorodlaste vastasseis – ütleme nii, pole eriti mugav Aleksander Nesvksi apologeetidest ajaloolastele. Kui novgorodlased tõusid üles ja ajasid tema poja Vassili välja, kappas Aleksander Kuldhordi ja saatis tatarlased allumatutele vabariiklastele peale. Kahe kümnendi jooksul tabas Novgorodi ja Pihkvat Aleksandri ja Kuldhordi julmim terror, aga nad ei alistunud.

Mulle tundub, et kuni meie maa ametlik ajalugu jääb ideoloogilistel põhjustel sandistatuks, ei saa me aduda põhjusest ja tagajärjest tulenevaid sidemeid, mis seletavad, miks oleme just sellised.

Mis siis toimus euroopaliku religioosse mõttega XV ja XVI sajandil? Tärkav kodanlus tahtis teadlikult mõtestada oma suhteid jumalaga. Kui inimene tundis end isiksusena, tundis, et tema edu sõltub temast isiklikult, aga mitte vaimulikust kui jumala asemikust maa peal, , tekkis protestantlik liikumine, mis oli suunatud katoliku kiriku omakasu ja võimuiha vastu – püüdis see ju kogu aeg allutada ilmalikku võimu.

Protestantismis pole tootemeid, seal on ainus püha asi piibel. Loe ja ela selle järgi. Kui keegi ka kannab kaelaristi, on see rist talle vaid sübol, aga mitte maagiline ese, mis kaitseb kurja eest, nagu karukihv tunguusi või sulg indiaanlast. Katoliiklane, aga seda enam protestant, pole sõltuvuses imettegevatest reliikviatest.

Asemele on tulnud teadmine, et jumal on sinu alaline ja range kohtunik, kelle kohalolek sinu hinges ja teadvuses nõuabki sult isiklikku vastutust. Ja mitte üksnes jumala, vaid ka kaasvendade, laste ja vanemate ees.

See isiklik individuaalne, aga peamine, ANONÜÜMNE inimese vastutus jumala ees on tänapäeva ühiskonna alus, mille moodustab südamega tehtav töö, maksude tasumine, tugev perekond, tänavalaste puudumine. Isiklik anonüümne vastutus on riigi ja ühiskonna nurgakivi.

Olen veendunud, et arhailine teadvus on säilinud Venemaal tänase päevani ja suur osa meie maa elanikkonnast elab kodanluse-eelses ühiskonnas. Ses mõttes on meie maal rohkem ühisjooni Aafrika riikidega kui Euroopa omadega. See seletab ka kodanikuühiskonna puudumist Venemaal: pole kodanikke, on elanikud.

Radikaalse katse tuua Venemaa Euroopasse tegi Peeter Suur. Peetri reformid panid aluse uut tüüpi venelastele. Võib öelda, et need reformid sünnitasid uue rahvuse – vene eurooplased, kel pole oma veendumustelt midagi ühist tohutu massi vene inimestega, kes elavad poolpaganlikus seisundis.

See väikesearvuline rahvus – „väikene rahvas”, slavofiil Homjakov võrdles neid euroopaliku elanikkonnaga, kes on mahajäetud keset metslaste maad („suur rahvas”) ja kes kahesaja aasta jooksul arenedes ja arvukamaks saades lõi oma kultuuri, mille üle Venemaa praegu uhkust tunneb. Me räägime: „Meie ballett, meie Tšaikovski, Dostojevski, Tšehhov, Puškin.” Kõik, mis on loodud tühise kahesaja aasta jooksul, kõik, mis on mõjutanud ja rikastanud maailmakultuuri, on olemas tänu „väikesele” vene eurooplaste rahvusele.

Kui poleks olnud Peeter Suurt, mida me teaksime? Millele me oleksime mõju avaldanud?

Venemaa kui suur kultuurne maa jõudis maailmaareenile alles pärast Peetrit. Ent kahe suisa vastandlike ideaalide ja veendumustega rahvuse kooseksistents ei saa jätta katastroofini viimata.

Ja see juhtus: 1918. aastal lasti Ipatjevite majas maha tsaar – „ainumas eurooplane” (Puškini väljend), aga seejärel hakati ka ülejäänud euroopaliku Venemaa esindajaid tänavail vaenama, „filosoofilistel aurikutel” välja saatma ja lihtsalt maha laskma. Lenin on tunnistanud: „Me ei hukanud kuritegude eest, vaid klassikuuluvuse järgi.” Aga see klass oligi valgete venelaste oma. 1940. aastaks lakkas euroopalik Venemaa olemast. Jäi Russ, Moskoovia. Seal elame me tänase päevani!

Uurin juba paarkümmend aastat sidet rahvuse kultuuri ja tema majandusliku arengu vahel. Mind huvitab, kui palju avaldab rahva „rahvuslik eripära” mõju maa riigikorrale. Argentina sotsioloog Gordona ja USA kulturoloog Harrison pühendasid oma elu just sellele küsimusele. Nad mõlemad jõudsid järeldusele, et on dünaamilised kultuurid, sellised, kus võetakse kergelt omaks muutused, ja inertsed kultuurid, kus seistakse vastu igasugustele muutustele ja suhtutakse vaenulikult moderniseerimiskatsetesse.

Gordona jõudis järeldusele, et argentiinlasel on tema maailmataju tõttu on raskem kaasa minna muutustega kui, ütleme, brasiillasel. Ta seletas seda sellega, et kultuurikoodid, need kirjeldamatud seadused, mis määravad inimese igapäevakäitumise, tema suhted oma perega, tema tööeetika, tema võime korraldada oma olmet, formeeruvad paljude faktorite koosmõjul nagu kliima, geograafia, ajalugu jne.

Harrison avastas, et määravaks, kultuuri formeerivaks faktoriks on religioon. Ja kui ta süstematiseeris riigid religioosse kuuluvuse järgi, jõudis ta ümberlükkamatu järelduseni: erinevate domineerivate usutunnistustega riikides erinevad ka majanduslikud näitajad. (L. Harrison, „Kes õitseb”, 1993).

ÜRO inimarengu indeksi järgi on enim arenenud riik seal esikohal ja mahajäänuim 162. kohal. Riigid, kus tunnistatakse kristlust, paiknevad ÜRO 2001. aasta inimarengu aruande järgi järgnevalt: protestantlikud maad – 9,2, katoliiklikud – 58,3, õigeusklikud – 58,9.

See fakt hämmastas mind ja tundub, et Venemaal seda lihtsalt ignoreeritakse! Aga see nõuaks ju Venemaal tõsist ajaloolaste, sotsioloogide, teoloogide, kulturoloogide ja politoloogide osalusel süvenemist ja analüüsi.

Vaadake kaost kõige euroopalikumas õigeusuriigis Kreekas. See pole teil protestantlik Eesti, kus pole üldse midagi – peale heeringa ja graniidi, ent oli ja on kord. Aga Kreekas ei lähe ükski reform läbi. Või Küpros, kus kogu Euroopa Liidu sinna pumbatud raha suundus kellegi taskusse. See ainult kinnitab seda, et õigeusklikel maadel on suhtumine seadusesse väga vaba või on eetiline kood pehme ja laialivalguv. Eriti Venemaal.

Kui küsida vene inimeselt, millist jumalat ta usub, vastab ta kõige tõenäolisemalt, et jumalat, kes kõik andestab. Vahest seetõttu lähevad täna kirikusse kõrvu paljude lihtsate ja siiralt usklike inimestega ka pätid ja mafioosod?

Kõikeandestav vene jumal annab ehtsatele kurjategijatele põhjust loota, et kirikukülastus ja ikoonike džiibis kindlustavad talle lunastuse kõigist surmapattudest, aga samuti kaitsevad ka hukkumise eest järgmises tulevahetuses. Ainult sellega saab seletada kriminaalide üldist kiriklikustumist.

Naasen nüüd pealkirjas seisva juurde: millist jumalat usub vene inimene? Anton Tšehhov kirjutas 1897. aastal: „Jumal on” ja „jumalat ei ole” vahel laiutab tohutu väli, mida on suure raskusega suuteline läbima tõeline tark. Vene inimene tunneb ühte neist kahest äärmusest, vahepealne ala ei paku talle huvi ja seetõttu ta kas ei tea midagi või teab väga vähe.”

Toon siinkohal ära Tšehhovi mõtete analüüsi, mille tegi suurepärane slavist Aleksandr Tšudakov. Siin on tema arutlus: Esiteks. „Jumal on” ja „jumalat ei ole” on kaks väidet, mis Tšehhovi arvates eraldi võttes kas ei tähenda midagi või tähendavad väga vähe. Need omandavad tähenduse vaid siis, kui nende vahel on väli, mille on võimeline läbima vaid tark.

Teiseks. See, kellele see väli on ebahuvitav, pole lihtsalt harjunud mõtlema. Vene inimest huvitab vaid üks või teine väide. Teda ei huvita keskpaik, „väli” – intellektuaalne ja vaimne tee, mille võib läbida vaid tark.

Kolmandaks. Tšehhov ei osutanud vektorile: „Jumal on” ja „jumalat ei ole”, ehk vastupidi, ta ei pea seda tähtsaks. Tähtis on tee. Ega ilmaaegu ei kõnele Tšehhov oma teostes: asi pole jumalas, vaid tema otsinguis. Tõeline religioon seisneb jumala otsinguis.

Ja kui Tolstoi kirjutas oma kirjas sinodile – „usun jumalat, keda mõistan kui vaimu, kui armastust, kui kõige alget. Usun sellesse, et ta on minus ja mina temas … ” – pidas ta silmas seda, et otsis jumalat ja leidis ta! Leidis oma hinges – tähendab läbis suure vaevaga selle välja, mille tark peab läbima. Aga nüüd öelge mulle, kui palju inimesi Venemaal läheb seda välja mööda ja teeb läbi selle vaimse töö? Tühiselt väike arv! Vaat miks Tšehhov ütles, et vene inimene ei tea jumalast midagi või teab väga vähe!

Miks vene inimest ei huvita keskpaik? Sest tema arhailine, kodanluse-eelne kultuur pole teda mõtlema õpetanud ja talle kui paganale piisab jumala materialiseeringu puudutamisest – olgu ikooni, kaelaristi või pühade säilmete kujul –, et tunda ihulikku ligiolekut jumalikule ja saada rahu. Kahtlustele sellises maailmavaates kohta ei ole! Siit johtub ka see, nagu ütles Aksakov, et vene inimene on kas pühak või lojus. Keskteed ei ole.

See paganlik vene rahva „passionaarsus” sai eriti kirkalt ilmsiks 1917. aasta oktoobris. „Suur” vene rahvas astus ajaloolavale ja näitas kohe tagasipöördumist barbaarse tsivilisatsiooni juurde, hävitades „teise” euroopaliku Vene arusaamatu ja vaenuliku maailma. Bolševism õitseski ju tegelikult kui kättemaks, kui vene „suure” rahva, pagana, kes rebis end välja sajandivanuse vene-eurooplaste ja kirikuinstitutsiooni pressi alt, revanš.

Aleksandr Tšudakov toonitab Tšehhovi veendumust, et tõeliselt religioosne inimene on vaba oma valikus ühe või teise äärmuse vahel. Euroopa humanism kui idee ilmus just siis, kui inimene hakkas end otsima pühaku ja looma vahel. Just siis loovutas kodanluse-eelne ühiskond koha uuele formatsioonile. Venemaal seisab see raske eneseleidmise tee alles ees.

Venemaa fenomen seisneb selles, et oma tohutu territooriumi, võimsa inimressursi ja põhjatu talentide allika juures, mis varustab kogu maailma teadlaste, muusikute, sportlaste, tantsijatega, ei suuda ega saa olla vene kultuur ise enesest piisav, nagu on india või hiina oma – kuidas me ka ei pretendeeriks erilisele teele, järgides oma majanduslikke ja poliitilisi huve.

On aeg kõrvale heita valehäbi ja tunnistada, et ajaloolisest vaatepunktist tekkis Venemaa kristliku maailma perifeeriast, Euroopa sügavaimast provintsist. Ja euroopaliku mõtlemise alged, mis ei jõudnud veel areneda, juuriti välja mongoli-tatari sissetungiga. See lõpule viimata jäänud tsivilisatsiooniprotsess, mille katkestas teine idast tulnud arhailine tsivilisatsioon, teeb meid tänini ebakindlaks: me ei tea, mis suunas liikuda, kardame tunnistada oma mahajäämust ja avaneda karmidele tuultele, mis puhuvad tänapäeva maailmas.

Võib küsida, kas Venemaa praegune juhtkond on laostanud Venemaa või Venemaa tema? On ju väga paljud, sealhulgas opositsioon, kindlalt veendunud selles, et võim on laostanud Venemaa. See pole siiski muud kui illusioon, kusjuures väga venelik: vajadus leida süüdlane, võtta endalt isiklik vastutus.

Ja kui Peeter lõi armee, laevastiku, kohtud ja ministeeriumid, nagu euroopalikule riigile kohane, siis murda vene mõttemalli, millest on kirjutanud Kljutševski, ja ühtset euroopalikku rahvust luua, Peetril ei õnnestunud. On selge, et see ei õnnestu ka praegustel liidritel. Moskoovia on võimsaim mentaalne blokk, mida pole õnnestunud kõrvale nihutada või kas või üle värvida.

Ma ei kahtle selles, et kui neil alguses ka oli lootus lükata ühiskonda karmi riikliku kontrolli all erainitsiatiivi poole kohtadel, siis näitasid lähiaastad, et võim koha peal võttis silmapilkselt Venemaale traditsiooniliselt omaks feodaalsed kombed ja kasvas kokku kriminaalse (loe: feodaalse) teadvusega initsiatiivikamate inimestega. Kodanluse-eelses ühiskonnas saab olla ainus initsiatiivivorm seadusetus.

Olen veendunud, et meile on kõige tähtsam mõista, mis ja miks meid segab, ja mil moel saab luua Venemaal eeldused „suure” vene rahva kodanluse-eelsest seisundist väljatoomiseks. Luua tingimused, mille puhul vene-eurooplastest saab enamus. Ainult siis tekib meil vaba religioosne mõte, vene õigeusukirik avaneb avatud dialoogiks teiste kristlike konfessioonidega ja inimesed, kes ei karda kahelda, saavad ehitada tänapäevase riigi.

Küsimusest, milline rahvus luuakse Venemaal – asiaatlik või euroopalik – saab peamine tulevase valitsuse ajalooline valik.

Ilmunud ajalehes Rossiiskaja Gazeta 10. IV 2013, tõlkinud Teet Korsten.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming