Miks Eesti valija (enam) ei riski?

Mihkel Solvak

Tänu ERRi tellitavale erakonnatoetuse seirele on meil igakuiselt olemas pilt Eesti erakondade toetuse kohta. Ka erakondadel on hea ülevaade sellest, milliste elanikkonna gruppide seas on nende toetus suurim ja kuidas see muutub. Reitingut jälgitakse ja hea reitingu nimel tehakse tööd. Reiting annab hea võimaluse poliitiliseks spinniks ja on konverteeritav valimistulemuseks valimiste lähenedes. Nii kui järjekordsed andmed välja tulevad, ruttavad erakondade esindajad neid üksteise võidu enda kasuks tõlgendama. Reeglina kipuvad tõlgendused olema meelevaldsed ja on tingitud poliitilisest võitlusest. Keegi ei tea ju täpselt, miks on mõne erakonna toetus eelmise kuuga võrreldes üles või alla liikunud. Tasub meeles pidada, et kuigi meedias käsitletakse neid arve erilise kriitikameeleta, on need saadud siiski juhuvalimit küsitledes.* Juhuslikku viga arvesse võttes ei muutu toetus eelmise kuuga võrreldes enamasti eriti palju. Seega on tegu sisuliselt olematute muutustega spekuleerimisega.

Keskpikas või pikaajalises perspektiivis annavad toetuse näitajad aga väärtuslikku infot Eesti poliitikamaastiku loogika kohta. Kui heita pilk üle kahe valimistsükli perioodile 2007–2014, näeme kahe suurima, Reformi- ja Keskerakonna igakuises toetuses kahte seaduspärasust: (1) erakonna toetus stabiliseerub valimiste lähenedes varasema valimistulemuse tasemele, (2) erakondade toetus on vastupidises tsüklis. 2007. ja 2011. aasta valimistel sai RE 27,8% ja 28,3% häältest ning KE vastavalt 26,1% ja 23,3%. Tulemused olid neil valimistel sarnased ja toetus liikus ka 2014. aasta lõpus jõudsalt viimaste valimiste taseme suunas. Mõlemal erakonnal on seega ühiskonnas üsna stabiilne toetus ja jõujooned paigas.

Tsükli puhul on näha, kuidas RE kui võimuerakonna toetus on valimiste vahel U-kujuline. Heale tulemusele järgneb langus, mille põhi on valimistsükli keskel, ja uute valimiste lähenedes järgneb tõus samale tasemele. See on olnud nii perioodil 2007–2011 kui ka 2011-14. KE kui suurima opositsioonijõu toetus on seevastu tagurpidi U kujuline, hakates pärast valimisi kasvama ja langedes jälle oma tavapärasele tasemele enne uusi valimisi.

Miks üldse kulutada leheruumi veel ühele kirjatükile RE ja KE saatuse seotusest? Me ju kõik teame seda. Ehk vaid sellepärast, et nende seotud tsükli taga on ilmselt üks üsna universaalne käitumismuster, mida peab arvestama kõikide, nii vanade kui uute parlamendiväliste erakondade valimistulemusele mõeldes. Tegu on osaga opositsiooni-koalitsiooni dünaamikast, mis on samasugune väga paljudes riikides. Valitsuse toetus lihtsalt kipub langema pärast valimisjärgsete mesinädalate lõppu ja taastub jällegi uute valimiste alguseks. Opositsioonil on seevastu mugav kritiseerida ja pakkuda välja ideid, mis on popid, kuid ei peaks vastu rakendamise korral.

Valimistevahelisel perioodil võime me toetada keda tahes, sest teame, et sel pole vahetut tagajärge tegelikule võimule. Valimistsükli lõpus tuleb aga toetus hääleks muuta ja siis mõtleb tunduvalt suurem osa inimesi järele, mis hind on ühel või teisel viisil hääletamisel. Valimispäeval käivitub teine universaalne otsustusmehhanism. Rohkem või vähem mõistuspärase olendina peab valija tegema üsna keerulise otsuse ebakindlas olukorras, omamata täit ülevaadet kõikide erakondade positsioonide kohta kõigis küsimustes ja teadmata, mis talle lubatust lõpuks ellu viiakse. Ebakindlas olukorras on alati eelis valikutel, mille kohta on rohkem infot. Valitsuserakonna kohta on teada see, mis ta on suutnud ellu viia, aga ka see, mida ta lubab tulevikus ellu viia. Opositsioonierakonna kohta on teada vaid viimane. Valida on tuntud suuruse ja tundmatu suuruse vahel.

Igasugune otsustamine kipub sellises olukorras olema konservatiivses suunas kaldu, sest status quo kohta on meil alati rohkem infot kui hüpoteetilisest tulevikust. Me kõik eksperimenteerime teatud ulatuses uute kogemustega, kuid igapäevaelus oleme enamasti konservatiivsed: me eelistame teatud, toitu, toote- ja automarke, kirjanikke jne, sest meil on nendega positiivne kogemus ja seega väiksem risk pettuda. Meie stabiilsuseiha kehtib ka poliitiliste valikute puhul, kus lisaks on paigas ka institutsionaalsed reeglid, mis tavaliselt kaitsevad status quo’d, näiteks palju diskuteeritud 5% valimiskünnis. Opositsioonil on kerge kritiseerida, kuid tegudes tabula rasa’na on sel raskem koalitsiooniga konkureerida.

Demokraatia korral on valitsuste tagasivalimise sagedus suurem kui opositsiooni ametissevalimine. Parlamentides on saadikute tagasivalimise protsent seda suurem, mida vanema ja stabiilsema demokraatiamaaga on tegemist. See kehtib nii USA kongressi kohta, kus eelmise aasta lõpus oli toetus kongressile vaid ligi 13%, kuid saadikute tagasivalimise protsent üle 96%, kui ka meie riigikogu kohta, kus tagasivalitute osakaal on samuti suur, kuigi usaldus parlamendi vastu vähene. On kindlaks tehtud, et valimiskäitumist mõjutab näiteks selgelt tugevamini majanduse käekäik minevikus kui inimeste ootused selle kohta tulevikus. Ebapiisava info puhul on alati eelis opositsioonil, mille kohta on murdosa rohkem infot.

Seega on parlamendivälistel erakondadel selgelt keerulisem üle künnise ronida. Isegi hüpoteetilises olukorras, kus parlamendierakonna ja uue jõu kampaaniaressursid oleksid samad, oleks uuel jõul raskem. Eesti erakondade toetuse pikaajaline dünaamika kinnitab, et meie poliitika on loomult konservatiivne, status quo suunas kaldu. Kellele on see stagnatsioon, kellele sobiv stabiilsus. RE loosung „Kindlalt edasi“ mängib edukalt konservatiivse valiku turvalisuse peale.

Tulevaste valimiste valguses räägivad aga paljud viienda erakonna vajalikkusest. Meenutame, et uus jõud tuli parlamenti nii 2003. (Res Publica) kui ka 2007. aastal (Rohelised), kuid mõlemas pettuti väga kiirelt ning vähemalt rohelised kadusid mingit pikaajalisemat jälge jätmata. Uue erakonna valimine oli valijale risk ning kahjuks see ei õigustanud ennast. Viimaste (detsember 2014) toetusnäitajate järgi oli Vabaerakond, EKRE, Rahva Ühtsuse Erakonna ja Roheliste toetus 1-2%. Valijaskond ilmselt küll ihkab mingit muutust, aga valimiskasti juures hinnatakse riski liiga suureks. Seega on realistlikum, et vaheldust toob parlamendierakondade koalitsioonipokker ja võimalik teistsugune valitsusliit. Nelja suure toetuse tase viitab aga ka sellise panustamise riskantsusele. Kõik on kuidagi väga stabiilne meil.

* Erakonnatoetuse veamäärade kohta vaata lähemalt: http://memokraat.ee/memokraat.ee/wp-content/uploads/2014/12/erakonnatoetuse-anal%C3%BC%C3%BCs-v3.pdf

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming