Mida nad teevad seal mere taga?

Kaarel Tarand

  See oli küll vanajumala julm nali väidetavalt naljavaeste saarlaste üle, kui ta nende XXI sajandi kogu betoonilimiidi Suure väina asemel hoopis saare teise serva Tagaranna küla lähedale vette lasi. Silda sellest ei saanud, sadama sai. Sadam seisab küll tühjana, erinevalt sillast, mis kindlasti oleks vägagi vilkasse kasutusse läinud kohe avamispäeval. Aga mine tea, ehk saavad saarlased veel lõpuks ikka silla ka. Süvasadama puhul on vähemasti selge, et kui see ka midagi sisse ei too, siis välja ka ei vii. Silla ehk püsiühenduse puhul selles nii kindel olla ei saa. Vähemasti ühiskonnateadlased ikka ajuti ähvardavad, et silda pidi võib kogu saarlaste unikaalne identiteet märkamatult minema sõita ja mandri keel ja kombed teistpidi jälle sisse.

Saarlased ja muhulased pole oma kultuurilise eripära ja ainulaadsuse üle lõunaeestlastega võrdväärselt lokku löönud, pole nad end sarnaselt kihnlastega ka UNESCO maailmapärandi nimekirja sokutanud. See tähendab vist, et oma identiteedi kaotuse pärast väga ei muretseta, ei tunnetata mingeid suurema rahva pealetungist koitvaid ohte. Mis on ju iseenesest väga hea. Aetakse oma asja ja kangemad mehed käivad vahetevahel ka mandrirahvast riisumas. Nagu muistegi.

Ometi võiks just saarterahval (ka hiidlastel, mitte ainult Saare ja Muhu elanikel) olla rohkemgi ettekäändeid oma maakondlike keele- ja kultuuriprogrammide taotlemiseks, sest maakonnad on ka geograafiliselt selgepiirilised, erinevalt Võru- või Mulgimaast. Ju siis pole vaja ning kultuuriraha asemel hangitakse osavamalt hoopis majanduslikke toetusi, uskudes, et kui majanduslik järg hea, siis küllap õitseb kultuur ilma välisabitagi. Nii, et omadel on hea olla ja külalistel hea vaadata.

Aga alguseks läheb ikka veel väga palju raha vaja, kui unistada sellest, et ühtlaselt rikkaliku nähtava kultuuripärandiga kaetud Saare- ja Muhumaa ka ühtviisi kenasti esitatud oleksid. Turumajanduse hoovad pressivad jõuga iga külastaja võimalikult kiiresti Kuressaarde, tulgu ta siis süvasadamast või Kuivastu madalsadamast. Neile jäävad ainult vilksatuseks vägevad keskaegsed kirikud, veel vanemad maalinnad, aga miks ka mitte ilmselt Eesti vägevaima ristimetsaga Kaarma kalmistu. Vanad kivimüürid on imehead kulissid Eesti ristiusustamise loo rääkimiseks. Aga see jutt ei maksa midagi, kui need kirikud pole uuel ilul särama löönud. Mida rikkam on maailma silmis Eesti riik, seda vähem usutavad on väited, et me oma ajalugu austusega kohtleme, kui kirikud (nii muististena kui tegutsevate pühakodadena) on naeratavas suus nagu lagunevad hambad.

Sirbi intervjuus osutab Olavi Pesti, et kõva kõlaga riiklik programm pühakodade säilitamiseks on seest tühi mis tühi oma mõneteistkümne miljoniga aastas. Vähemasti Pöide kirikut vaadates tekib küll mõte, et praeguses olukorras jõuab ta vähemasti miljoni eest aastas ka laguneda. Seega, kui sinna kiiresti ja palju raha anda, on see kokkuvõttes palju odavam kui niisama ootamine või senthaaval tilgutamine.

Või võtame teise näite, Kaalis eraintsiatiivil kerkinud külastuskeskuse, mis suure linna õpetlastelt ka enam-vähem “maailma koledaima maja” tiitli välja teenis. Eks inimesed ajavad selle hinnangu kiuste oma asja edasi, aga ega trots just parim teejuht ka pole. Tagantjärele kriitikuid pole keegi takistanud varem head nõu andmast, selge see ju, et igasse külasse ei jõua eesrindlik akadeemiline tarkus kohe esimesel päeval kohale. Miks ei antud? Miks ei käinud keegi oma abi pakkumas, et kohe esimesel katsel maailma parim lahendus välja oleks kukkunud? Kas oma ülihea nõu hinnati liiga kalliks? Kui mõni Jannsen, Hurt, Jakobson või Reiman oleks oma rahvavalgustuslikule-nõustavale tegevusele hinnasildi külge kleepinud, siis poleks kogu praegust laia kandepinnaga rahvuskultuuri üldse olemaski.

Umbes samamoodi arutlusi võiks pidada ka Kuressaare teatri üle. Et kes ja kas ja kui mõistlik see kõik üldse on. Otsest majanduslikku põhjendust teatrile tõepoolest ju ei ole. Ning kui veel hakata targutama hinna-kvaliteedi suhte üle, võib kohe teatrile surmakella lüüa. Avalikus õhuruumis võib üsna sageli kohata poliitilist veendumust, et kohaliku omavalitsuse ülesanne on tegelda haridusküsimuste ja sotsiaalhoolekandega. Ja kõik. Vald pidagu põhikooli ja maakonnas olgu paar gümnaasiumi. Lisaks siis laste- ja vanadekodud ning vaestemajad. Toimiv kultuurielu on nende kõrval justkui teisejärguline. Toimiv kultuurielu on midagi enamat raamatukogust ja külamuuseumist ning rahvakultuuri huviringidest. Näiteks teater, mis seab endale isetegevusest kõrgemaid eesmärke.

Kirjutasin nüüd küll saartest, kuid ei pidanud sugugi ainult neid silmas. Tahtsin hoopis propageerida riigisisest kultuuriturismi väljaspool välisturismi kõrghooaega. Siis on ruumi ja rahu kõike head avatud meeltega ja segamatult kogeda.