Maailma majahoidjate kimbatus

Valdur Lahtvee

Durbanis peetud kliimakõnelustel võeti pikk samm uue siduva ja laiapõhjalise kliimaleppe poole. Otsus, mida rahvusvaheline üldsus kaua oli oodanud, Durbanist siiski tuli. Küll mitte uus kliimalepe ise, vaid otsus Kyoto protokolliga mitteühinenud riike kaasava, uue kasvuhoonegaaside õhkupaiskamise vähendamise rahvusvahelise leppe sõlmimiseks. 194 riigi valitsuste esindajad otsustasid, et uus kliimalepe valmistatakse ette hiljemalt 2015. aastaks ja see jõustub 2020. aastal. Otsustati ka kohe 2012. a algusest käivitada konventsiooni raames tegutsev lohiseva nimega töörühm (Durbani platvormi edendustegevuste sihtotstarbeline töörühm – Ad Hoc Working Group on the Durban Platform for Enhanced Action) nimetatud kokkuleppe tehniliseks ettevalmistamiseks. Ent ülipingelises olukorras oleks võidud pill ka lõhki puhuda. Jah, võib ju osatada, et juba mitmendat korda lükati otsustamine edasi, aga asi polegi nii hull, sest uue leppe ajakava kõrval lepiti kokku ka vana leppe pikendamises täitmaks vahepealset õigusvaakumit – kinnitati Kyoto protokolli (mis teadupärast pidi lõppema 2012. aasta lõpus) raames edasitegutsemise ja kasvuhoonegaaside vähendamise viisid. Protokolliga ühinenud riigid, sealhulgas 35 arenenud tööstusriiki, kohustusid jätkama samade reeglite alusel uue kasvuhoonegaaside vähendamise perioodiga alates 1. jaanaurist 2013. Riigid esitasid CO2-heitmete vähendamise uued tasemed aastaks 2020 juba Kopenhaagenis (COP15-l), aga täiendusena võeti vastu otsus, et need kohustused viiakse ühtsesse formaati (mõõdetavatesse aastastesse summeeritud heitkoguste ekvivalenttonnidesse) 2012. a 1. maiks. Kokku lepiti ka heitmearuandluse ühtlustamises ja täpsustamises nii arenenud kui ka arenguriikide tarbeks, arvestades nende erisusi. Tuli välja nagu õpetaja Lauri ja Joosep Tootsi loos: kui täit rehkendust ei jõutud, siis tehti pool, aga tehti ära! Teiseks oluliseks tulemuseks võib lugeda kokkuleppe saavutamist aasta eest Cancúnis vastu võetud vaesematele riikidele kliimamuutuste mõjude leevendamise ja kohandamismeetmete elluviimiseks rikastelt riikidelt antava abi tehniliste rakenduste osas. Eks selle üle, et lähiajal käivitatakse nii Roheline Kliimafond kui ka tehnoloogiasiirde keskus, on eriti hea meel nii seekordse kohtumise korraldajamaal kui ka teistel Kolmanda Maailma riikidel.

Kui ministrid kuulutavad kohtumise tulemuslikkust, siis rahvusvahelistel keskkonnaorganisatsioonidel on Durbanist kaasa võtta kibe sõnum, mida ka valitsuste esindajad tunnistavad – riikide võetud kasvuhoonegaaside õhkupaiskamise vähendamise kohustused on vähe edasipüüdlikud ja teadlaste sõnul ka ebapiisavad maa atmosfääri keskmise temperatuuritõusu peatamiseks ja hoidmiseks soovitud kahe kraadi juures. Valitsused märgivad kohtumise lõppdokumendis vaid valmisolekut oma kasvuhoonegaaside vähendamise kohustused üle vaadata. Ja seda alles pärast kliimakonventsiooni egiidi all tegutseva rahvusvahelise teadlastepaneeli viienda kliimasoojenemist käsitleva uuringute aruande (peaks valmima 2014. aastal) ja aastatel 2013–2015 CO₂ heitmeülevaadete laekumist.

Eesti delegatsioon (keskkonnaministri plenaaristungil peetud kõnes) pidas kliimakohtumisel oluliseks, et just suured riigid võtaksid vastutuse ja uued siduvad kohustused CO₂ heitmete vähendamiseks. Korrati valmisolekut koos teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega vähendada kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist 2050. aastaks 80–95% võrra võrreldes 1990. a tasemetega. Minister mainis ka meie ettevõtmisi kasvuhoonegaaside vähendamiseks, sealhulgas energiasäästu tagavat laiaulatuslikku korterelamute ja avalike hoonete renoveerimist ning elektriautode kasutuselevõttu soodustava, kogu riiki katva laadimistaristu rajamist.

Vähem kõlama jäänud, aga sama oluliste punktidena võib Durbanis otsustatust esile tuua järgmist:

• kohustuste võtmine Rohelise Kliimafondi rahastamiseks (Euroopa Liit lubas algatuseks anda kliimafondi 4,68 miljardit eurot);

• 20liikmelise juhtkomitee moodustamine kliimafondi kiireks käivitamiseks;

• kliimafondi vahendite kogumiseks tegevuskava vastuvõtmine;

• 16liikmelise kliimamuutustega kohandumise komitee tööle rakendamine ja (vaesemate riikide) kliimamuutustega kohandamise riiklike kavade koostamine;

• tehnoloogiasiirde keskuse käivitamine, selle lähteülesandes ja võõrustajamaa valikureeglites kokkuleppimine;

• arengumaade kasvuhoonegaaside vähendusmeetmete, toetusetaotluste ja -tulemuste registri käivitamine;

• kliimameetmete ja -poliitika ootamatute tagajärgede kohta teabevahetuseks vajaliku foorumi käivitamine;

• kokkulepe Kyoto protokolli puhta arengumehhanismi (CDM) all CO₂ kogumise ja salvestamise projektide tegemiseks;

• kokkulepe arengumaid kaasavate turupõhiste meetmete väljatöötamiseks.

Järgmine ÜRO kliimamuutuste vähendamise raamkonventsiooni osapoolte kohtumine (COP 18/ CMP 8) toimub 26. novembrist 7. detsembrini 2012. aastal Kataris. Ja kui mõni kliimaskeptik püüab taas väita, et ei kliimasoojenemist ega inimtegevuse mõju maailma kliimaprotsessides pole olemas ja et rahvusvaheline kliimalepe on va Kolmanda Maailma vandenõu meie kõigi heaolu kärpimiseks, siis need väitjad on lihtsalt rongist maha jäänud. Nii maha, et punast tuldki enam ei paista.

Nagu oleme näinud ja kogenud, on visalt käivitunud kliimamajandusel siiski ka positiivne mõju näiteks Eestigi majandusele: heitmekvootide müük on võimaldanud edendada energiasäästlikke investeeringuid. Nende tulemuslikkusest saame ehk rääkida aastate pärast.

Durbanis kokku lepitu on palju konkreetsem – seda just kliimahoolt pakkuvate tehnoloogiate arengu ja kasutamise koha pealt. Mõistagi oleksid kiiremad muudatused olulised, kuid meenutan, et ka orjapidamine ei kadunud üleöö. Loodetavalt ei kulu ka kliimasõbraliku inimkonna kujunemiseks tervet sajandit.