Viimane eksistentsialist

Näitleja mängis eksistentsialistlikult: ta näitas, kuidas inimene on alati ebatäiuslik ja teda on võimatu lõpuni mõista, sealhulgas ka temal enesel.

EERO EPNER

Kui Marko linnaliinibussiga teatrist mööda sõitis, avanesid teatri kahepoolsed tillukeste ruutudega uksed. Marko tegi seda, mida tema elus tuli ette üha harvemini – ta üllatus. Oli alles keskpäev. Teatriuste ette olid statiividele pandud telekaamerad, nende juures igavlesid operaatorid, oodates oma igavest võttepäeva. Harku taga tõmbus taevas tumedaks, kajakad tukkusid lohutult puuokstel, raadioeetrisse saabus lämmatav vaikus ning järjekordne elusuvi oli hääbunud.

Marko ei olnud kunagi uskunud ebaloomulikesse nähtustesse ja just seepärast oli talle teater alati meeldinud. Siin oli alati kõik selgitatav inimliku ahtusega. Teatri lummav naiivsus, lavale astuvate näitlejate siiras veendumus, et varustatuna naha, küünte, igerike hammaste, sügelevate furunkulite, kostümeerija paigatud pükste, tolmu sisse valguskoridore joonistavate kulunud prožektorite ning lõppematu fantaasiaga õnnestub teisi kohaletulnuid veenda, et tegemist on millegi metafüüsilisega. Kõigist kunstiliikidest pidas Marko teatrit kõige ratsionaalsemaks, sest kõigel on siin piirid. Kirjanduses, muusikas või isegi äsja tärganud filmikunstis mindi tema arvates illusioonide loomisega liiga kaugele.

Kuigi Markol oli Pääsküla raamatukogu lugejakaart, pidas ta juba varasest noorusest suuri romaanikirjanikke ohtlikeks natuurideks, kellele on antud liiga kerged tööriistad – sõnadega tehti kirjanduses suured linnad, kuid kelle hooleks jäid siis kärbsepesad? Kui inimesele on elus antud olematud vahendid, siis milline kunstiliik peab just nende vahenditega töötama? Milline kõigist kunstidest on inimesega kõige enam kohakuti? Kes teaks? Marko ei teadnud. Kuid aimas.

Kord tegi ta Karinile õhtuseks uudistesaateks poolsuitsuvorstiga võileiva ning hiljem vaatasid nad kolleegide soovitatud filmi, milles räägiti huvitav lugu ühest mehest ja tema konfliktist kõrgemate jõududega. Karin jäi kiiresti magama, aga Marko vaatas huviga lõpuni, libistades tasakesi suhu ka Karini pooleli jäänud võileiva. Hiljem Karinit õrnalt voodisse tassides ja talle sooja suletekki peale asetades vaatas Marko pikalt Karini hapraid näojooni ning jäi seejärel kauaks pimedusse istuma.

Tema arvates oli suurem osa kogu kunstist nagu selle filmi peategelane, kes varastas jumalatelt midagi, mis talle tegelikult ei kuulunud. Kunst peaks piirduma inimesega, mõtles Marko hommikul teekotikest veidi tujutult leiges vees solgutades. Kõik, mis on inimlik, peaks kuuluma kunsti juurde, leidis Marko, kui ta oma Nissani püstaku eest välja tagurdas, ning kui ta kümmekond minutit hiljem äärelinnas laohoone ette keeras, oli ta otsustanud: ja miski, mis ei ole inimlik, kunsti valda kuuluda ei tohiks.

Ent ta ei väljunud Nissanist kohe. Ta istus, trummeldades sõrmedega vastu külmunud rooli. Jah, mõtles ta. Kuid see inimene peaks teatris olema suurem kui inimene. Samal õhtul ostis ta endale ja Karinile mitukümmend teatripiletit.

Kui buss nüüd kesklinna suurest teatrimajast mööda sõitis, kattus taevas mustade pilvedega ning inimesed tõstsid rahutult oma pead nutitelefonide kohalt. Nad ei olnud viimases kvartalis kogenud midagi tumedat ning keskpäevased uudistesaated olid lubanud tavapärase tööpäeva jätku ja vilumat ilma. See ongi veel ainuke, mis kõiki ühendab, mõtles Marko – vilum ilm. Ta väljus elukohajärgses bussipeatuses ning vaatas üle õla tagasi teatri poole.

Näitleja näitas inimest sellisena, nagu peaaegu mitte keegi teine ei näidanud – kirglikuna, suurena, eepilisena, traagilisena.

Eesti Draamateater

Marko oli publitsistikat lehitsedes mõistnud, et uuem teatrikäsitus näeb ette just säärast vaateviisi: üle õla, möödaminnes, igatahes tingimata eluliselt. Teater polnud enam tempel või pühakoda, kus näitlemise kooli lõpetanud põlvili mööda lõputuna näivaid kivist trepiastmeid ülespoole pürivad. Pidulikkus ei ole enam moes, ütlesid nooremad ja innukama karvakasvuga kriitikud, ning Marko töökollektiivi puhvetis räägiti, et ühes teatris olevat seinale kinnitatud käskkiri, mis keelas teietamise.

Teater peab astuma inimesele lähemale, lausus oma jõuluvastuvõtul teatrijuhtidele minister. Teater kasvagu välja meie oma maast, mitte lühtrist, kirjutas mõjukas arvustaja nädalalõpulisas. Teatri huviobjektiks olgu inimolu armetus, eksistentsi hall signaal, eluisutuse paks udu, ütles ta. Teater tundku huvi inimese, mitte fassaadi vastu. Teater ärgu ehitagu illusioone, sest illusioonide aeg on möödas, lausus too arvustaja. Teater ärgu olgu kujutelmade panipaik, paralleelmaailmade looja, fiktsiooni sahver, jätkas mõjukas arvustaja (maakonnalehtedes nimetati teda vahel Eesti teatri kursihoidjaks). Teater mingu pärismaailma juurde, toogu lavale päris­inimesi, ja ka näitlejad pürgigu edaspidi „päris“ olemise poole, juhendas too kriitik (viimasel ühistu koosolekul oli ta nõudnud kütteperioodi toomist varasemaks, sest tema töö on koduse iseloomuga ja madala vererõhu tõttu kisuvad sõrmed kriitikat kirjutades külmast krampi).

Näitlejad ärgu olgu „semantiline ega semiootiline Teine“, ütles kriitik, vaid „avagu oma päriseksolemise laegas“. Maha grimassid, kõmisev hääl, žestikuleerivad käed, horisondile suunatud pilgud ja liialdatud plastika, juhendas kriitik. Kui näitleja tahab olla ajastu lühikroonika, sõnastas madala vererõhuga kriitik, siis peab ta „nii oma verbaalses kui ka üldfüüsilises artikulatsioonis kehastama ajastut, mitte fantasmagooriaid“. Me elame kriiside ajastul, pani kriitik teravmeelselt tähele, ja see tähendab, et teater ei saa enam pakkuda võltsi, kuna see „riisub kodanikelt nende agentsuse“ ja „laadib esitatavad narratiivid eskapismi püssirohuga“.

Marko polnud kunagi eriti armastanud võõrsõnu. Kuna ta mängis pärast Karini lahkumist üksinduse peletamiseks nädalavahetuseti nende ühise maakodu lähedal asuvas kultuurimajas viktoriini, teadis ta väljendeid nagu „amneesia“ või „mnemotaksis“, kuid ta oli pidanud ennast alati tagasihoidlikuks lihtsaks inimeseks. Ühest teleseriaalist oli ta laenanud oma elu moto: minu uhkus on ehitatud minu alandlikkusest. Võib-olla just seetõttu, mõtles Marko, kelle vererõhk oli normi piires, olen ma kogu elu oodanud teatrilt midagi suuremat kui elu. Ma olen oodanud, et teatris rulluksid lahti draamad ja tragöödiad, mõtles Marko. Tema elu oli niikuinii nagu pikk veniv sireen, mida ta vahel varahommikuti unetuna rannapromenaadil jalutades oli läbi paksu ilma värvideta udu kuulnud. Teater, mõtles Marko, võiks raputada mind millestki lahti. Millest täpselt, Marko ei osanud täpsustada. Ta oli kunagi küsinud seda Karinilt, sest Karinil oli intellektuaalidest sõpru, näiteks üks farmatseut. Karin oli arvanud, et Marko hing igatseb millegi nimetu järele, aga kui Marko küsis mõned täpsustavad küsimused, tõmbus Karin endasse. Hiljem läks Karin pimedusse jalutama.

Marko käis teatris, sest ta ootas sealt ebaloomulikku. Juba lapsena oli ema soovitanud tal teatrit „mitte liiga tõsiselt võtta“ ja sussutas ta vaikima, kui ükskord muidu tagasihoidliku natuuriga Marko keset etendust püsti tõusis ja näitas kõigile, kuhupoole rebaseonu oli läinud. Ent Marko ei suutnud ema mõista. Tema võttis rebaseonu lahkumist väga tõsiselt, sest miks muidu peaks ta üldse teatrisse tulema. Kui rebaseonu lavalt minema hiilib ja tema, väike Marko, seda südamesse ei võta, siis oleks ta võinud ju jääda lasteaeda keedumunadega mängima (nagu ta vahel ema oodates tegigi – fantaasia korvas vahendite armetuse).

See maailmanägemise viis oli Markole siiani omane. Teatrisse ei läinud ta kunagi otse kontorist, vaid käis kodus, pesi ennast duši all, puhastas küünealused, pihustas peale nendeks sündmusteks varutud parfüümi. Ta pani selga puhtad riided, kammis pea ja miskipärast läks alati taksoga, mitte kunagi trolliga, sest kartis, et teiste inimeste keskel trügimine ja nende kilekottide takerdumine jalgadesse muudab kõik nii argiseks, et teatrielamuseks vajalikku tõstetust ei tekigi kunagi. Kui ta lõpuks teatrisaalis maha istus ja tuled kustusid, lootis Marko alati, et nüüd näeb ta midagi, mida ei ole, kuigi tegelikult on.

Marko mäletas, et noorukina oli seda juhtunud üpris sageli, kuid uuemal ajal enam mitte väga. Lavastused ei olnud muutunud halvemaks, näitlemine kehvemaks, vaid kõik oli lihtsalt kuidagi teistmoodi. Pidulikkus oli kadunud, tõstetus murenenud. Vahel räägiti laval juba nii loomulikult, et Marko unustas peaaegu oma teatris olemise ning kord oleks ta peaaegu tõusnud keset etendust üles ja paar sõna kaasa rääkinud (lavastus puudutas talle südamelähedast teemat: probleemid nüüdisaegses logistikas). Varem oli see mõeldamatu. Siis tundis Marko vahel pärast etenduse lõppu, nagu oleks ta viimased tunnid elanud üht teistsugust elu. Või nagu polekski see olnud päriselt elu, vaid midagi muud. Eriti oli sellele tundele kaasa aidanud üks Näitleja.

Too Näitleja ei olnud elus eriti silmatorkav. Ükskord keskturult koos Kariniga supikonte otsides (igaühel oma hobi, mõtles Marko neil hetkedel heldinult) oli ta kogemata põrganud vastu väikest kasvu vanaprouat. Alles kodus ütles Karin talle, et vanaproua on kuulus Näitleja ning oma sõnade tõestuseks näitas fotomaterjale. Kuidas sa küll teda ära ei tundnud, imestas Karin. Ta on ju Näitleja, keda teavad kõik, ütles Karin ning pani supikondid potti. Ja ometi polnud too Näitleja kunagi enesega rahul, lisas Karin ja liigutas mõtlikult vahukulpi. Marko ei aimanud, kuidas Karin selliseid nüansse teab. Võib-olla ütles Karinile neid farmatseut. Marko ei teadnud ja muutus kurvaks. Ta oleks tahtnud teist inimest paremini tunda.

Marko oli ka veidi imestunud, sest tema arvates ei olnud enam kedagi, keda oleksid kõik teadnud. Kunagi olid olnud ajad, kui teati, oli Marko kursis ja tema ema oli talle seletanud, et see on vajalik – kui inimesed teavad kõik kedagi, siis ei tundu inimestele enam kõik juhuslikuna. Elukaoses inimene vajab õlekõrt, ütles ema, ja Markole tundus, et kuidagi pidulikult, kuid hiljem oli ta nagu kõik mehed hakanud oma ema paremini mõistma. Jah, mõtles Marko nüüd. Tema ja tema ema ei jaganud just eriti suurt ühisosa, oli tädi talle vanaisa matustel öelnud. Neil polnud enamiku ajast midagi rääkida. Vahel harva tõi Marko emale mõne uudise lapsepõlverajoonidest või teise ringi sugulaste kohta, kuid needki jutukatked jäid üksikuteks pudemeteks.

Ent kui Marko pärast Karini lahkumist viimasel vana-aastaõhtul ema juurde läks ja nad koos vaikides televiisorit vaatasid, tuli sealt vana telesaade Näitlejast. „Vaata,“ ütles ema. „See on ju tema.“ Ja Marko tundis ta ära. „On tõesti tema,“ ütles ta emale. „Ta on väga hea.“ See oli pikim vestlus, mida nad mõnel teemal olid juba aastaid pidanud, kuid see ei lõppenud veel. „Ei,“ ütles ema talle pärast väikest pausi. „Ta on väga-väga hea.“

Mida see täpselt tähendab, ei osanud Marko taas sõnadesse panna. Kahjuks polnud tema sõpruskonnas ka mõnd farmatseuti, kes oleks teda aidanud. Marko oli toda Näitlejat palju kordi teatris näinud ja seal mõjus ta täiesti teistmoodi kui keskturu lihalettide vahel. Ta oli palju suurem. Suurem kui ta tegelikult elus oli. Kulisside vahel oli ta veel väike süütu vanaprouake, aga lavale astudes vallandus temas mingi …

Siin Marko sõnad lõppesidki. Ta ei teadnud, kuidas kirjeldada tolle Näitleja oskust mängida suurelt. Mitte võltsilt, pateetiliselt, pidulikult – aga suurelt. Mitte takerduda näitlemise psühhofüüsilise tehnoloogia pisiasjadesse, vaid võtta peaosa ja vedada seda algusest lõpuni, ja mitte ratsionaalselt, vaid kõigi nende nappide vahenditega, mis inimesele on antud. Keha. Hääl. Mõte. Tunne. Marko ei olnud lugenud võõrsõnade leksikoni uut väljaannet, kus olid ehk mõned uued sõnad, mis oleksid kirjeldanud talle Näitleja oskust mängida tragöödiat ja draamat. Marko oskas ainult öelda, et sääraseid näitlejaid oli teatrisse jäänud vähe.

Käes olid uued ajad, kirjutati ka publitsistikat, ning teater vajas nüüd teistsuguste oskustega näitlejaid. Võimalik, et too vanaproua oli üks viimaseid, kes oli mänginud tõeliselt traagiliselt. Marko teadis, et tragöödia ei ole enam populaarne žanr. Vaatajate tellimus teatrile oli muutunud, traagilisest ei tahetud kuulda, näitlejate liit oli juba sajandi alguses esitanud avaliku pöördumise, kus kutsuti etendusasutusi üles vähendama traagilist läbielamist nõudvate rollide arvu, sest teatriliidu puhkemajad põhjarannikul ei jõudnud kõiki neid näitlejaid enam kosutada.

Kuid Marko mäletas, kuidas too vanaproua oli mänginud traagiliselt. Kuidas laval oli näitleja, kes ei pudenenud laiali „huvitavalt mängimise“ nõksude ja nõksukeste vahel ega lahustanud ennast „elulises näitlemisdiskursuses“, vaid kes pani õigesti eksistentsiaalsed, seejärel aga juba näitlejatehnilised rõhud. Millise elegantsusega ühendas too Näitleja paljude unistuse olla laval „orgaaniline“, kuid seda orgaanikat kasutas ta mitte elu kopeerimiseks, vaid ületamiseks. Lava oli talle paik, kus plahvatada sisse- või väljapoole, puudutada inimolemuse otsi, eemalduda banaalsest „karakteri mõistmisest“ ja jõuda selleni, mida võib nimetada karakteri karjeks. Kujuteldavad personaažid rappusid, oigasid, sosistasid, igatsesid, tahtsid, virgusid, kui too Näitleja neid võttis vaevaks kehastada. Lava ei olnud selle Näitleja jalge all turvatsoon, vaid ohtlik koht: elu ei loksunud siin kunagi oma tavapäraste kallaste vahel, vaid hälises ja raevus. Teater ei olnud elu. Teater oli midagi suuremat kui elu.

Marko teadis, et nii polnud enam moes öelda, kuid ta mäletas selgelt, kuidas too Näitleja näitas inimest sellisena, nagu peaaegu mitte keegi teine ei näidanud – kirglikuna, suurena, eepilisena, traagilisena. Karin oli kunagi öelnud (ilmselt farmatseudi soovitusel), et see Näitleja mängis eksistentsialistlikult: ta näitas, kuidas inimene on alati ebatäielik ja teda on võimatu lõpuni mõista, sealhulgas ka temal enesel. Inimene eksleb maailmas vigase ja puudulikuna, talle ei ole antud kellegi poolt eesmärke ega väärtusi, ent ometi see inimene väga tahab – tahab midagi maailmas, mis pole kunagi päriselt tema kodu. Ja kuigi see inimene on vaba valima peaaegu kõike, saab ta peaaegu kõike valida ainult üks kord, sest elu­ratast tagasi ei keera (seda ütles Markole ka ema).

Elus nimetatakse sääraseid inimesi sageli ebaküpseks või pussukotiks, aga teatris on võimalik näidata säärast inimest hoopis eksistentsialistliku kangelasena – ja see tähendab, traagilise karakterina, sest kõik eksistentsialistlik on alati ka traagiline. Kui ainult on olemas õige Näitleja. Keegi, kes suudab ühendada laval inimolemuse suuruse ja väiksuse, naeruväärsuse ja kurbuse, mõtte ja mõttetuse.

Umbes nii mõtles Marko, kui ta vaatas bussipeatuses teatri poole. Selle esine oli täitunud massidega. Marko teadis, et need massid kogunevad alati, kui lavale astus too väike vanaproua. Seisti piletisabas, haarati lennult, vahet polnud, keda vanaproua mängis. Jah, mõtles Marko. Ka selles võib olla näitleja suurus, kui teda armastatakse. Ka selles võib peituda näitleja erakordsus, kui sa ühel hetkel enam pelgalt ei meeldi, vaid sind tõepoolest armastatakse – armastatakse nii, nagu ainult teatris armastus on võimalik. Üks avab hilisõhtul tulede kustudes sadadele võhivõõrastele oma hinge. Ja nemad armastavad teda just nimelt selle eest. Selle eest, et ta teeb seda nende eest ja nende nimel ja neile. Selleks, et nende järgmine päev selles maailmas, mis ei ole kunagi päriselt nende kodu, oleks killuke talutavam.

Marko nägi, kuidas must auto hakkas teatri eest sõitma. Inimesed vaatasid järele, mõned üksikud käed tõusid viimseks lehvituseks. Ja siis, esmalt vaikselt, kuid ühel hetkel justkui kellegi sõnatu korralduse peale üha valjemalt need inimesed aplodeerisid. See armetu žest teatris, mis on ainuke võimalus, kuidas väljendada võhivõõrale seal lava peal oma armastust – nad plaksutasid, veel viimast korda.

Siis see lõppes. Kõik pudenesid mööda tänavaid laiali. Ja Marko teadis sel hetkel, teadis kibeda sähvatusena, et enam mitte kunagi. Enam mitte kunagi ei ole võimalik, et on olemas Näitleja, keda teavad kõik, keda armastavad kõik. Masside aeg on möödas, teadis Marko. Me oleme killustunud parv, oli Marko lugenud. Modernistliku kunstnikutüübi ajastu on lõppenud, oli õhtuses poleemikasaates öeldud. See vanaproua, see õbluke naisterahvas, see kirglik inimene – tema oli viimane.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht