Määrisid paberit ja iseennast

Kaarel Tarand

  Millalgi enne jaanipäeva, mil osa rahvast valmistus enneolematuks mereparaadiks ja teine osa püüdis juba mitmendat kuud lõpuks selgust saada, kas Arnold Rüütel kandideerib uuesti presidendiametisse või mitte, kogunes vaikselt ja tähelepandamatult oma järjekordsele koosolekule ka avalik-õiguslike Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni üle järelevalvet teostav ringhäälingunõukogu.

On vist viisakas eeldada, et ringhäälingunõukogu juhindub oma tegevuses seadusest ja selles kirja panemata jäänud muudest üllastest eesmärkidest. Ringhäälinguseadus määrab nõukogu ühe õiguse ja kohustusena ka “Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni kaudu teostatava Vabariigi Presidendi, Riigikogu, Euroopa Parlamendi ja kohalike omavalitsuste volikogude valimiskampaania korra kehtestamise”. Just presidendi valimise kampaania kajastamise korra ringhäälingunõukogu võidupüha eel kehtestaski.

Heauskne võib korda käsitleda kui televisioonile ja raadiole seatud miinimumnõudeid, tagatist sellele, et kõik ettepandavad kandidaadid pääseksid kindlasti vähemasti korra tele- ja raadioeetrisse. Juunis oli mitteametlikke, mitmeparteilisel sõelumisel kandidaate tosina jagu, Rüütli osas aga valitses ebaselgus. Mingist tõsisest kampaaniast polnud veel juttugi. Õigupoolest polegi ju praeguse valimiskorra järgi mingit kampaaniat mõtet teha. Need, kes presidenti valivad, ei vaja enda pihta suunatud kulukat propagandat, sest tunnevad enamasti kõiki kandidaate kaua ja isiklikult ning saavad ju lisaks veel oma erakonnajuhtidelt ka käitumissoovitusi.

Tegelikkuses kukkus ringhäälingunõukogul asi välja loodetule vastupidiselt. Selle asemel, et kindlustada kõigi presidendikandidaatide juurdepääs avalikõiguslikule ringhäälingule, sätestati selline kord, mis teeb ERil ja ETV-lüldse võimatuks mingite ajakirjanduslikult atraktiivsete saadete tegemise. Ringhäälingunõukogu ei pidanud kas kogemata või meelega silmas presidendi valimiste seaduses sätestatud kandidaatide esitamise korda. Ringhäälingunõukogu otsuses räägitakse eetriaja võimaldamisest “ametlikult üles seatud presidendikandidaatidele”. Ja siin konks ongi.

Kui korda rangelt tõlgendada, siis ei saa kandidaat ametlikuks mitte siis, kui mõni erakond või ümarlaud tema peale kokku lepib, vaid siis, kui ta kõigi nõuete kohaselt on riigikogus üles seatud. Seadus annab selleks väga napid tähtajad. Esimese vooru kandidaadid esitatakse 4 – 2 päeva enne valimiste toimumist. Teine ja kolmas hääletusvoor toimuvad aga riigikogus kohe esimesele voorule järgneval päeval ja kandidaadid seatakse üles alles 4 – 2 tundi enne hääletamist.

Ringhäälingunõukogu otsuse kohaselt “Eesti Raadio programm Vikerraadio tutvustab ametlikult üles seatud presidendikandidaate otsesaates /—/ valimiste eelsel päeval kuni kahetunnise diskussioonina üldpoliitilistel teemadel.” Tore, aga see tähendab, et riigikogu teises ja kolmandas hääletusvoorus üles seatavad kandidaadid üldse eetriaega ei saagi, sest neid pole “eelmisel päeval” veel üldse üles seatud.

Valimiskogule esitatakse kandidaadid, nagu riigikogus esimeses vooruski, 4 – 2 päeva enne hääletamist. Seega pääseksid valimiskogus esitatud kandidaadid debateerima küll, aga vahepealsed mitte. Nagu öeldud, ega avalikud debatid ju riigikogus toimuvale olulist mõju ei avalda, aga seda vähem on põhjust üldse mingeid piiranguid meedia teele seada.

Toimetuste poolt vaadates on nõukogu veeretanud töö organiseerimise kodaratesse lihtsalt mõttetu kaika. Hea küll, korra kehtestamist nõuab seadus. Aga korra saab kirjutada ka sellise, mille igast paragrahvist ei vaata vastu toimetuste kahtlustamine erapoolikuses või soovis tööandja mainet kahjustada. Presidendikandidaadid on ju üldhuvi objektid, mistõttu iga vähegi mõtlev toimetus püüab neid õiglastelt, tasakaalustatult ja palju publiku ette tuua ilma igasuguse eeskirjatagi. Milleks siis luua olukorda, kus programmi koostajad, saatejuhid ja tehnilised töötajad ei tea viimase hetkeni täpselt, millise koosseisuga saadet läbi viiakse? Nii arvult kui isikuti. Nad peavad valmistuma varuga ja üllatusteks, mis on selge ressursiraiskamine.

Ega siin ju millegi üle liialt pead murda polegi. Kogu eeskirja vaimsust on kujundanud vildakas ettekujutus, justkui oleks raadio ja televisioon mingid ussipesad, kus kogu aeg hautakse Arnold Rüütli tagakiusamise plaane. Ja et Rüütel vajab pahatahtlikkuse eest õiguslikku kaitset. See ettekujutus on muuseas ka vastuolus rahvaliitlaste ja keskerakondlaste pidevate kinnitustega, et Rüütel olevat praegu oma elu parimas vaimses vormis. Kui nii, siis võiks ta ju kas või seitse päeva nädalas väitlussaadetes teistega võrdselt võistelda. Kuid eks tuge ole ju ka teadmisest, et kuskil kõrgel ja kaugel ringhäälingunõukogus pesitseb kaitseingel Jaak Allik. Ja valvab.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming