Lõpuks ometi!

Olaf Mertelsmann

Esimese maailmasõja uurimine jäi Ida-Euroopas pikaks ajaks sõja ajal või pärast seda toimunud revolutsioonide, riigirajamiste ning iseseisvus- ja kodusõdade varju. Lääne-Euroopas uuriti seda seevastu vägagi põhjalikult ja sellest sai rahvusliku mälukultuuri üks keskne memoriaal. Enamikus Prantsusmaa, Briti ja Saksa väikelinnades ja isegi paljudes külades seisab mälestusmärk selles ilmasõjas langenutele. See tohutut kahju tekitanud sõda ei olnud ainult omariikluse või oktoobripöörde eellugu. Totaalse mobiliseerimise käigus valmistati ette nii tänapäevast sekkuvat riiki kui ka sõjajärgse demokratiseerimise suurt lainet. Sõda kujutas endast tegelikult Euroopa ajaloo pöördepunkti ja juhatas sisse Euroopa globaalse tähenduse kahanemise. Läänerinde sündmused on põhjalikult läbi uuritud, kuid idarinne on suuremalt jaolt tundmatu. Sama kehtib ka Eesti kohta. Kõnealune kogumik kujutab endast esimest katsetust selle uurimislünga täitmisel, kuna suur osa senisest kirjandusest on lootusetult vananenud.

Kogumik on väga hästi õnnestunud ja selle väärtus seisneb muu hulgas ka seni tundmatute arhiivimaterjalide ulatuslikus kasutamises. Tõnu Tannbergi põhjendatud sissejuhatusele järgneb Aadu Musta artikkel, kus ta käsitleb Eesti üldsusele seni vähe tuntud teemat, baltisaksa ühiskonnategelaste vastaseid repressioone. Kohati on lugedes tunne, et tegemist on absurdse romaaniga, näiteks, kui on juttu Vene riigi toodud baltisakslaste deporteerimise põhjustest või pealekaebajate kirjades seisnud süüdistustest. Must pole unustanud ka ajakirjanduse ja propagandistlike brošüüride rolli. Ühest küljest läks Baltikumi sakslastel veel hästi, sest impeeriumi teistes piirkondades olid repressioonid palju ulatuslikumad. Teisest küljest rajasid säärased riiklikud ja sõjaväelised meetmed teed baltisakslaste ühiskondliku positsiooni ja privileegide langusele ja sellega eestlaste ja venelaste sotsiaalsele tõusule.

Toomas Karjahärm käsitleb samuti baltisaksa teemat, tema artikkel puudutab Eesti-Saksa kompromissi aastal 1915. Ajal, mil saksavastased meeleolud olid jõudnud haripunkti, tundus olevat võimalik vähendada rüütelkonna mõjuvõimu ja reorganiseerida kohalik omavalitsus. Sellest hoolimata nurjus Eesti-Saksa kompromissettepaneku elluviimine – põhjuseks oli Vene valitsuse vastuseis. Liisi Esse uurib kirjadele, päevikutele ja memuaaridele tuginedes Eesti sõdurite sõjakogemusi tsaariarmees. Tema argumentatsioon on väga veenev: sõjaväeteenistus ja sõjas osalemine pigem suurendasid nende sõdurite impeeriumist distantseerumist ja rahvuslikku eneseteadvust.

Kersti Lust on käsitlenud oma artiklis võitlust toidukaupade hindade tõusu vastu kuni aastani 1917. Seda võib küll võrrelda Don Quijote võitlusega tuuleveskitega. Kõik sõdivad riigid kannatasid inflatsiooni all ja vaid eriti rikkad riigid nagu Suurbritannia või USA suutsid tagada toidukaupadega varustatuse. Lustil on õnnestunud veenvalt kujutada meetmeid, mis sellega seoses tarvitusele võeti. See teema ootab enda kõrvale siiski võrdlust, kuna meie teadmised sõjast tingitud hindade reguleerimise kohta eri riikides on tänaseks päevaks väga head. Ago Pajur on uurinud üksikasjalikult 1917. aasta 30. märtsi määruse eellugu. See määrus kujutab endast olulist sammu autonoomia ja edaspidi iseseisvuse suunas ning sellega ühendati Eesti ala. Ivo Juurvee on süvenenud Vene raadioluure sündi Eestis. Reigo Rosenthal käsitleb oma artiklis Johan Laidoneri tegevust Nõukogude Venemaal aastal 1918. Aigi Rahi-Tamme ja Liisi Esse on võrrelnud põnevalt nelja Eestist pärit ilmasõja veterani kolmekümnendatel aastatel kirjutatud sõjamälestusi ülekuulamisprotokollidega, mis pärinevad ajast, kui NKVD oli nad vahistanud.

Nagu kogumikes ikka ei ole kõik kaastööd võrdselt tugevad. Mati Kröönström on üritanud oma napilt kaheteistleheküljelise artikli raames käsitleda liiga paljusid teemasid korraga: staabiohvitseride nappust ja selle tagajärgi Vene armeele, staabiohvitseride sõjakogemusi, nende väljaõpet, tavaohvitseride nappust ja Eestist pärit ohvitseride saatust. Maie Pihlamägi on uurinud Eesti tööstuse arengut sõja ajal ja toob artiklis ära palju arve. Kuid Eesti tööstuse sõjaeelset kasvu kajastavad andmed, mis ta on välja toonud, kaotavad oma tähenduse ainuüksi seetõttu, et ei ole arvestatud inflatsiooni. Ka hilisema ajaga seoses esitab ta kaheldavaid arve: näiteks 5 miljonit Saksa marka vastavat 15 000 rublale (lk 194). Tegelikult oli tegemist umbes 2,5 miljoni rublaga, sõltuvalt ümberarvestuse hetkest. Lea Teedemaa on käsitlenud oma ulatuslikus laiale allikate ringile tuginevas artiklis Tartu linna sõja ajal. Kahjuks on autori lähenemisviis väga deskriptiivne ning pole suudetud vahet teha olulise ja vähem olulise teabe vahel. Ometi saab teada palju huvitavat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming