Kultuuriautonoomia? Milleks?

Vastuseisu kultuuriautonoomiale tekitab soov käsitleda venelasi Eestis ainuüksi migrantidena ning mitte anda neile vähemusrahvuse juriidilist staatust.

Jaak Allik

Juba Mart Laari esimese valitsuse ajal 1993. aasta oktoobris vastu võetud vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadus annab vene vähemusrahvusele (nagu ka saksa, rootsi, juudi jne vähemustele) sõnaselgelt õiguse moodustada Eestis kultuuriomavalitsusi. Seetõttu on üsna hämmastav mõnede eesti poliitikute hüsteeriline reaktsioon kui Yana Toom nüüd hiljaaegu seda õigust mainis. Pigem võiks imestada, miks venelased (erinevalt rootslasest) seni seda õigust kasutanud pole ja miks see äkki nüüd aktuaalseks võiks muutuda?

Ühiskonnas toimuvad protsessid on suures osas objektiivsed. Võimud saavad neid vaid teatud määral kiirendada või pidurdada. Lõimumisprotsess eestlaste ja siinse ligi 30% elanikkonnast moodustava venekeelse kogukonna vahel on veerand sajandi jooksul toimunud, kuid aeglasemalt kui me ehk soovime. 2007. aasta aprillisündmused tõid siin olulise tagasilöögi. Nüüdseks on see protsess jõudnud uude faasi. Üha rohkem levib arusaam, et probleem pole mitte ainult ja eelkõige keeleoskuses, sest sotsioloogid on avastanud küllalt arvuka grupi vene noori, kellel hea eesti keele oskusega ei kaasne nimetamisväärset lojaalsust Eesti riigi ees.

Probleem on noorte ja mitte ainult noorte väheses suhtlemises: elukondlikus, tööalases jms segregatsioonis, mida taastoodab eraldiseisev koolivõrk. Siit on sündinud ühise kooli idee, mida toetavad nii sotsiaaldemokraadid (Katri Raik) kui liikumine Eesti 200 (Kristina Kallas). Mõte on kohanud vastuseisu nii eestlaste kui venelaste poolelt. Eestlaste hirme väljendas Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder, keeldudes andmast oma lapsi „lõimumiseksperimendi katse­jänesteks“. Teades, et venekeelne kool on Eesti 79 omavalitsusest vaid 12-s ning ka nendest on enamik (Aseri, Kivõli, Kalla­vere, Mustvee jt) kas juba rahulikult üle läinud või üle minemas just nimelt koos­õppiva kooli mudelile, on sellel hirmul küll asjatult suured silmad. Kõigi eesti laste jaoks jääb päris kindlasti n-ö eraldi õppiv koolimudel alles.

Kõigil on hirmud

Venelased kardavad aga sellises koolis oma rahvusidentiteedi kaotsiminekut ning eestikeelse õpetuse pealesurumist. Koolimudelil, kus koos töötavad nii eesti kui vene pedagoogid ning haridust antakse mõlemas keeles, ei tahaks selles artiklis pikemalt peatuda. Küll aga võtaks vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seaduse võimalik rakendamine eestivenelaste poolt maha nende hirmu venekeelse kooli sundlikvideerimise ees, mida agaralt levitavad Isamaa ja Reformierakond. Põhiseaduse paragrahv 37 alusel valib õppekeele vähemusrahvuse õppeasutuses õppeasutus. Sel juhul võiksid n-ö puhtad vene koolid soovi korral jääda aegapidi eksisteerima erakoolidena, kellele riik vastavalt erakooli seadusele maksab samuti pedagoogide palgad ja laste toiduraha, kui nad annavad õpetust vastavalt riiklikele õppekavadele (seda ka eesti keele oskuse osas). Ühise kooli ja vene kooli saatuse määraks edaspidi mitte sund, vaid eluterve konkurents, nagu on demokraatlikule ühiskonnale kohane. Nii võiks vene vähemusrahvuse kultuuriautonoomia aktualiseerimine meid ehk haridusvaidluste tupikust välja aidata.

Vastuse küsimusele, miks seda 25 aasta jooksul tehtud pole, leiab Mikko Lagerspetzi artiklist „Mis sai kultuuri­autonoomiast? Ühe lunastamata lubaduse lugu“ (Vikerkaar 2018, nr 3). Lühidalt: algul ei soovinud seda rakendada vene kogukond ise, olles solvunud, et seadus käsitleb vähemusrahvusena ainult kodanikke. Seejärel polnud valitsuse määrust rahvusnimekirjade koostamise korra kohta (kinnitati Siim Kallase kui peaministri kt ja Jaak Alliku kui kultuuriministri allkirjadega oktoobris 1996). Kui lõpuks mõjutatuna ingerisoomlaste (2004) ja eestirootslaste (2007) kultuuriautonoomiate väljakuulutamisest jõuti ka MTÜ Vene Kultuuriautonoomia moodustamiseni, kes pidanuks hakkama koostama seaduses ettenähtud rahvusnimekirja, siis teatas kultuuriministeerium, et tegemist pole kultuuriseltsiga, vaid ainult taotluse esitamise otstarbeks asutatud ühendusega.

Riigikohus MTÜ kaebust menetlusse ei võtnud. Edaspidi tekkisid (tekitati?) mitmed omavahel konkureerivad ühendused, mis samuti välistas taoliste taotluste menetlemise. Tundus, et riigiorganid pelgasid kultuuriomavalitsuse loomisega seaduse kohaselt kaasnevat omavalitsusorganite teket. Paradoksaalselt oli sama hirm ilmselt ka Keskerakonnal, kes kogu Savisaare aja pretendeeris vene kogukonna hääle ainuesindamisele. Igatahes pole minu teada üheski Keskerakonna ametlikus dokumendis olnud venelaste kultuuriautonoomiast juttugi. Küll aga toetasid seda ideed sotsiaaldemokraadid nii oma 2011. kui 2015. aasta riigikogu valimisprogrammis (mõlemad vastu võetud Sven Mikseri esimeheks oleku ajal).

Erakonnad hoidku eemale

Silmas peeti, et venekeelse kogukonna häält võiksid hakata esindama ka autoriteetsed kohalikud kultuuritegelased, mitte ainult parteipoliitikud. Kui Keskerakond kultuuriautonoomia võimalusele enam vastu ei tööta, siis on olukord tänaseks muutunud. Vastavalt seadusele koostavad vähemusrahvuste rahvusnimekirju rahvuslikud kultuuri­ühingud või nende liidud. Seega on küsimus selles, kas leidub mõni juba praegu tegutsev kultuuriühing, kes sellise asja ette võtaks. Kõige parem oleks kui mistahes erakonnad oma näpud sellest kõrvale hoiaks. Nõnda tekiks vene vähemusrahvuse demokraatlikult valitud kultuurinõukogu, kelle pädevus on täpselt määratletud ja poliitika sinna ei kuulu. Muidugi hõlmab tema tegevus kogu riigi territooriumi ja selle sidumine mingi piirkonna eraldumisega on pahatahtlik. Küll aga saaks valitsus partner­organisatsiooni paljude üksikküsimuste arutamiseks ning arvan, et 2007. aastal oleks just sellises arutelus ka pronkssõduri saatus leidnud tsiviliseerituma lahenduse.

Kultuuriautonoomiast pole huvitatud ka teatud osa nooremast kohalikust venelaskonnast, kes leiab, et kuna kõik EV kodanikud on võrdsete poliitiliste, kultuuriliste ja sotsiaalsete õigustega, siis rääkida mingist vähemusrahvusest on tänapäeval anakronism või koguni solvav. Mart Helme ütles Yana Toomile vastates otse: assimileeruge, või kaduge Peipsi taha – seal on teie kultuuriautonoomia. Ülalmainitud vene päritoluga inimesed ongi assimileerunud ning ei vaja mitte ainult kultuuriautonoomiat vaid ka ETV+ ega Vene teatrit. Kuna Helme paistab aga olevat kindel, et „hunti kisub ikka metsa poole“, siis on sellised assimileerunud „ideaalsed“ venelased tegelikult Helme mõttelaadiga inimeste jaoks paradoksaalselt just kõige ohtlikumad, kelle riigiameteist kõrvalehoidmiseks nõuab ta erilisi protseduure ja mõõtmisi, sest „mitteassimileerunud“ ei pääseks ju niigi riigisaladustele ligi.

Ometi pole kohalikud venelased homogeenne mass ning kui mõnele neist on kultuuriautonoomia alandav, siis teistele võib see olla vahendiks rahvusliku identiteedi põlvkondlikuks edasikestmiseks nagu olid ja on eestikeelsed koolid ja koorid ning ESTO väliseestlastele. 25 aasta jooksul, mis on vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seaduse vastuvõtmisest möödunud, on paljud eesti poliitikud nii välismaal kõneledes kui kodumaal rahvusvaheliste organisatsioonidega esindajatega kohtudes uhkustanud selle tegelikult juba 1925. aastal vastu võetud demokraatliku seadusega ning kuulnud vastuseks kiidusõnu. Olen seda teinud minagi. Muidugi võib iga parlamendierakond teha ette­paneku kõnealuse seaduse tühistamiseks, või venelastele vastavasisulise tegevuse keelamiseks, aga kuidas seda küll põhjendada?

Jätkuvalt teisejärgulised

Ma mõistan, et tegelikult on vastuseisu taga soov käsitleda venelasi Eestis ainuüksi migrantidena ning mitte anda neile vähemusrahvuse juriidilist staatust. 2008. aastal vähemusrahvuste õiguste kaitse raamkonventsiooni ratifitseerides tegi Eesti sinna reservatsiooni, et „vähemusrahvusena käsitatakse Eesti kodanikke, kes omavad kauaaegseid, kindlaid ja kestvaid sidemeid Eestiga“. Nii on kirjas ka kõnealuses seaduses. Aga seaduse järgi on rahvusnimekirja kuulumine ja end selle kaudu kultuuriautonoomiaga sidumine iga EV kodaniku vabatahtlik otsus. Mõistet „kauaaegne“ pole üheski juriidilises dokumendis määratletud ja seepärast võib jäädagi vaidlema mitmenda põlve „sisserändajate pojad“ selle mõiste alla mahuvad.

Mart Rannut ütles 28. IX Sirbis avaldatud vestlusringis otsesõnu, et „meil on venekeelset vähemust vaid paar protsenti, valdavalt Peipsi ääres ja see pole poliitiliselt märgatav“. Eestis saaks pika rahvusnimekirja muidugi ka ainult neist venelasest, kelle sugupuu on selle maaga seotud sajandeid, nii et selle taha sõit seisma ei jääks. Kuid pidada jätkuvalt teisejärgulisteks kaasmaalasteks inimesi, kellest noorem põlvkond on nüüd juba ka sünnijärgsed kodanikud, pole pehmelt öeldes lihtsalt arukas. On vaja vaid jõuda arusaamisele, kas kultuuri­autonoomia moodustamine pidurdaks või hoopis kiirendaks kõigi ühistes huvides olevat normaalset ja vaba lõimumisprotsessi.