Kuidas minust sai eestlane?

ALEKSEI IVANOV

Narvast räägitakse kui „suure potentsiaaliga“ linnast, ainult et juttudest jõuab asi kaugemale harva.

Narvast räägitakse kui „suure potentsiaaliga“ linnast, ainult et juttudest jõuab asi kaugemale harva.

Piia Ruber

Kasvada üles möödunud sajandi üheksa­kümnendate aastate Narvas oli üpris huvitav, kuid uuesti ma seda kogemust tõenäoliselt enam läbi ei teeks. Ümberringi valitses täielik absurditeater, otsekui Pelevini raamatutes. Kõik varises kokku, kõige vana asemele tuli midagi uut, mis muide samuti kuigi kaua püsima ei jäänud ja kuhugi väga kiiresti kadus. Mu isa ajas äri ja kauples mõnda aega vahelduva eduga isegi kuulivestidega. Olukorra absurdsus jõudis minuni alles palju aastaid hiljem, kui kõik oli juba enam-vähem paika loksunud, ja nüüd saab seda veel vaid muigega meenutada.

Laste elu oli siis üsnagi paljasjalgselt lihtne ja seetõttu ka omamoodi täiuslik – ümberringi varises kogu aeg midagi kokku, kuid isegi see, et meie ümber olid jätkuvalt ärritunud täiskasvanud, ei suutnud meist lapselikku optimismi välja suruda. Meile näis, et kuni me suureks saame, võib kõik veel oma kolmkümmend korda muutuda ning just täna ei ole meil vaja millegi pärast pabistada. Oli nii, siis naa, pärast on kõik jälle kuidagi teisiti. Umbes nii.

Esimene läbilõige ühiskonnast, kuhu ma Narvas sattusin, oli arvutiklubi, paatosliku nimega Galaxy, kolme sammu kaugusel linnaraamatukogust. Üldiselt võib öelda, et üheksakümnendate lõpus ei olnudki noortel eriti kohta, kus aega veeta, ja see arvutikoobas sai meile nii-öelda staabiks, kasarmuks kui ka laatsaretiks. Paljud sõbrad, kellega ma siis oma õrnas eas tuttavaks sain, ei ole siiani vaateväljalt kadunud. Ühest cheat-koodide asjatundjast on saanud ajakirjanik, teine, võitlusmängude harrastaja, on laialt tuntud hambaarst, kolmas aga, massiliste tankilahingute meister, künnab Tartus semiootikapõldu. Palju rohkem on muidugi neid, kes on lõplikult haihtunud ega ole Eesti uues elus enam kunagi pinnale kerkinud.

Uue virtuaalmaailma kodanike hulgas oli omaette seltskond kamp vahvaid selle, kes teenisid Venemaale suundunud tohutu autojärjekorra pealt. Tegelikult ma ei tea, mida ja kuidas nad seal konkreetselt „lahendasid“, kuid aeg-ajalt kadusid nad arvutite tagant, millel mängisid ühel ja samal tasandil üht ja sedasama mängu aastate viisi. Nad kadusid ning olid tunni või mõnekümne minuti pärast jälle tagasi, et „jätkata veel tunnike“. Nende nimesid keegi muidugi ei mäleta ega tea, mis neist sai. On siiski kahtlus, et midagi head küll mitte. Siiski näitas just see kamp mulle esmakordselt elus, et Narva võib nautida oma geograafilise asendi eeliseid ja peabki seda tegema. Transiit on tulus värk, ja see sai mulle siis päevselgeks.

Eestile ja oma kohale selles me kuni kaheksanda klassini ei mõelnud. Eestlastega saime kokku ainult eesti keele tundides, ja sedagi mitte alati. Mõne aasta õpetas mulle eesti keelt ebamäärasest rahvusest tädike, mingi määramatu, kuid kindlasti mitte eesti aktsendiga. Vist rahvaste vendluse vili. Kui me üheksandas klassis eksamit tegime, tundsime äkki, et kusagil sellel teel, mis meid eksamiruumi tõi, oli meid petetud. Ühe hetkega osutus kõik väga tõsiseks, kuid selle eest ei olnud meid keegi hoiatanud ning nüüd said meist äkki mitte-eestlased eestlaste maal. Muidugi, olles end patuga pooleks läbi närinud teksti ümberjutustamisest, kirja kirjutamisest ja 14 käände peadmurdvast keerisest, unustasime selle kõik jälle. Ees ootas „peaaegu täiskasvanud“ suvi. Ka Eesti unustasime taas ära. See oli kaugel – kusagil Tartus ja Tallinnas. Isegi Peterburi oli lähedasem ja kättesaadavam.

Õppisin siis kümnendas klassis, kui geopoliitika meie majja sisse tungis. Jõudes koolist koju, leidsin ma eest oma surmani jahmunud vanema venna. CNN näitas parajasti Manhattanit – suitsu oli palju ja reporter hüsteeritses hirmsasti. Seda, kuidas teine lennuk WTC torni tabas, vaatasime juba otse-eetrist. Peas pöördus see kõik vägagi segi, kuid üks asi sai selgeks – maailm on jällegi muutunud ega saa enam kunagi endiseks. Mina olin tol hetkel veel narvalane. Hõljusin kuidagi maa ja taeva vahel, kus ma venelane enam ei olnud (ma ei rääkinud nii nagu Venemaa venelased, kellest enamik oli suveks Narva-Jõesuusse puhkama sõitnud), kuid ka eestlane veel mitte. Keelt valdasin umbes tasemel „ema, isa, õun“.

Eesti keele lõpueksamiks valmistusime koos sõbraga väga hästi: seadsime sisse head suhted oma õpetajaga ning saime kokkulepitud ajal kätte eksamitestide vastused. Edasi oli kõik vaid tehnika küsimus. Petetutest said petturid ja ees ootas meid Tartu ehk, nagu me seda siiani nimetame, „Päikeselinn“. Ütlen ajas ette rutates, et ambitsioonikast plaanist saada põhjalik poliitilis-administratiivne haridus ei tulnud suurt midagi välja, kuid üht juhtumit tasub kirjeldada eraldi. See oli jällegi kokkupuude Eestiga, mida ma siis ikka veel vähe tundsin.

Meie riigiteaduse kursus paistis silma selle poolest, et mina olin esimene venelane, kes sinna viimase kolme aasta jooksul oli astunud. Olukorra koomilisus seisnes selles, et kui meile pidulikult matriklid kätte anti, oskas mingi tähtis onkel, kes meie nimesid hüüdis, minu nime põhjalikult moonutada, tehes selles kaks või kolmgi viga. Tuli välja, et mitte ainult mina ei tundnud Eestit, vaid ka temal praktiliselt polnud informatsiooni minu kohta. Mõne päeva pärast läksin kohusetundlikult oma kursuse organisatsioonilisele kohtumisele, kus meid üliõpilasteks pühitseti, rebasteks löödi või midagi sellist. Paraadi juhatas turske blondiin, särgil „Estland“. Mulle see stiil eriti meeltmööda ei olnud ja nii lahkusingi vaikselt viimasest reast, tehes näo, nagu oleksin uksega eksinud.

Siis hakkas aga mu kodu- või mittekodumaa tuima visadusega nõudma kohuse täitmist. Kohtla-Järve värbamiskeskuses tundis skeptiliselt meelestatud eestlanna viisakalt huvi, kus ma tahaksin aega teenida. Kui olin vastanud, et Tallinn poleks paha, määras ta mind Tapale. Tapat teadsin ma siis ainult naljast ajalehe „Tapa Kommunist“ kohta, kuid sain muidugi aru, et mul tuleb selle kohakesega vägagi varsti tutvust teha.

Asi läks nii, et 2004. aasta jaanuaris kuulusin juba Eesti suurtükiväelaste ridadesse. Teenistus kulges lõbusalt, sest venelasi oli väeosas sama palju kui haiglas keskmiselt – 30–35 protsenti. Petetud otsustasid jällegi hakata petturiteks ja teenida armeed pealtnäha nagu kord ja kohus, kuid trääs taskus. Kuidagi tuli lihtsalt välja nii, et viilida keegi nagu ei püüdnud, kuid kodumaa ees oma kohust täitma venekeelsed ka eriti ei tormanud. Üldiselt võttis kaheksa kuu jooksul ainult paar poissi käsile riigikeele omandamise, nende hulgas mina. Arutlesin kainelt, et võidelda oma õiguste eest ülemuste keeles on lihtsam. Rahvusküsimus huvitas viimaseid küll vähe, kui üldse huvitas. Seal tegin ma tutvust maa-Eestiga, mis oli sootuks teistsugune kui linna-Eesti.

Selgus, et maapoisid olid umbusklikud, pika vihaga ja mis peamine, see ei mahtunud meile kuidagi pähe, käisid meie peale lõpmatult koputamas. Niisugust olukorda, kus neile vastutasuks mööda nina koputada, justnagu ei olnud võimalik, elasime väga sügavalt üle, sest mängureeglid pakkusid võimalust kas kasutada samasuguseid alatuid võtteid, millest me kategooriliselt keeldusime, või hoida suu kõvasti kinni ja aina valvsalt üle õla piiluda.

Siiski oli ka helgeid momente. Jõudes puhkuse ajal Narva, võtsin kohe suuna ühe restorani poole kus töötas mu hea semu. Seal, helkides oma kiila kaalikaga, rikkusin ma jämedalt määrustikku, tõmmates rindu klaasitäie piraatrummi. Mingid kaevikud ei suutnud minust Narva kosmopolitismi välja juurida. Sõjaväest vabanemist oodates tegin ma tasapisi plaane, sest lisaks NATO-le, kuhu me tol aastal astusime, avas oma uksed ka Euroopa Liit. Viisavaba reisimise võimalus oli ahvatlev ja juba järgmise aasta suvel leidis meie väike seltskond – kümmekond eakaaslast – end Dublini tänavatelt. Seal saigi minust eestlane.

Asi on sellest, et Lääne-Euroopas määratakse rahvus passi järgi, kogu lugu. Eesti kodanik on Iirimaal eestlane, vaatamata sellele, et Eestis ta eestlane ei ole. Niisuguste peeglitaguste asjade puudumine, millega me siin nii harjunud oleme, pani mind vaatama oma kodumaale uue pilguga. Paljuski aitasid mind selles iirlased ise, kes peavad väga pühaks oma ajalugu, eriti seda osa, mille vältel on nad võidelnud inglaste vastu oma vabaduse eest. Ent olles selle kätte võitnud, rahunesid nad kiiresti ja hakkasid tegema „vihatud brittidega“ täiesti normaalset äri ilma igasuguse hüsteeria ja ajalooliste stigmadeta.

Narva võib nautida oma geograafilise asendi eeliseid ja peabki seda tegema. Transiit on tulus värk.

Narva võib nautida oma geograafilise asendi eeliseid ja peabki seda tegema. Transiit on tulus värk.

Piia Ruber

2007

Pärast paari aastat väljamaal, olles juba läbi imbunud tõelise demokraatia ja küpse kodanikuühiskonna vaimust, kus inimesed lähevad meeleavaldustele igal põhjusel, poliitikud aga teevad sellest järeldusi, seadsin sammud kodu poole. Olles suurlinnaelust mõnevõrra väsinud, läksin tööle ajalehe Narvskaja Gazeta toimetusse, mille kollektiiviga olin hästi tuttav juba kooli- ja üliõpilas­aastatest, kui tegin neile kaastööd. Pakkisin koti ja põrutasin Riiga. Tartuni jõudsin ma soojal aprillipäeval, mis jäi meelde massiliste rahvarahutuste, politseivägivalla ja isegi laibaga. Unistused rahulikust tööst provintsilehekeses maal, kus „midagi ei toimu“, pühiti minema nagu tormituulega ning kodumaa asemel leidsin end mulle hoopis tundmatust Eestist.

Sattusin töökohustuste tõttu Tallinna 2007. aasta 9. mail ja olin rabatud, kui suur oli õhus pinge, lõika või noaga. Kõik selle triivimise tulemused, mis oli petetuid ja pettureid viimase kümnekonna aasta jooksul lähendanud, pühiti nagu peoga. Iga juhtkiri ajalehtedes, iga pealkiri tagus seda integratsiooniprotsessi rahhiitikust lapsukest maa sisse. Protsess ise, nagu selgus mõne aasta pärast, sarnanes vägagi suslikule anekdoodis, kus teda, suslikut, mitte keegi ei näe, aga ta on olemas.

Viimastel aastatel on Narva jäänud kontrastide linnaks. See on Eesti mitte-eesti linn, millel ei ole mingeid tugevaid sidemeid ülejäänud riigiga. Linn oma probleemidega, millega „suurel maal“ üldiselt keegi tegemist ei tee. Seal on olemas eestlaste enklaav – Tartu ülikooli Narva kolledž ja Narva muuseum. Narva kolinud eestlased neis kahes kohas oma elu ka elavad, abielluvad, sünnitavad lapsi. Ise nad nimetavad end allveelaevaelanikeks, nagu ütles tabavalt 15 aastat kolledžit juhtinud Katri Raik. Minule on Narvas alles jäänud ilmselt ainult jõekaldal asuv kunstiklubi Ro-Ro, kus mul on tulnud ka baarileti taga töötada. Ro-Ro seisab ülejäänud linnast eraldi, kuid seda mitte ainult geograafilises mõttes. Siin valitseb oma õhkkond ja kehtivad omaenda eeskirjad, milles ei ole kohta pool-nõukalikul skeemitamisel vara ärastamiseks ja raha maasse kaeva­miseks.

Selle illustreerimiseks räägin ma ühest tööpäevast baarileti taga. Lugeja aga võib ise otsustada, millest see illustratsioon kõneleb. Oli veidi sombune, aga soe pühapäev. Kliente peaaegu ei olnud, välja arvatud paar noort inimest, kes olid otsustanud einestada meie ümbruskonnas tunnustatud grill-lihaga. Turvamehed olin ma lasknud kogu päevaks puhkama, sest rahvast palju oodata ei olnud. Leppisin meestega kokku, et nad enne kella kuut õhtul ei tule. Miski, nagu öeldakse, halba ei tõotanud. Aga siis, kui kõrtsi vajus neli triibulistes madrusesärkides kuju, adusin ma oma eksimuse kogu sügavust. Oli ju kalendris 2. august, õhudessantvägede veteranide näol aga tuli mulle külla see kõige ehtsam „vene maailm“. Ei ole vist vaja öelda, et kogu päev lendas mu silme eest mööda otsekui välgukiirusel. Juba tunni pärast oli neljast triibulisest särgist saanud kakskümmend, kusagilt toodi päevavalgele CD „õige“ muusikaga ning mulle tõotati pühalikult, et peagi tuleb Jõhvist bussiga abiväge. Üldiselt oli sel päeval niisuguses loomaaias päris lõbus töötada, aga kui naised ja sõbrad olid triibulised särgid kodudesse laiali lohistanud, oli mul küll tunne, nagu oleksin looduskatastroofi üle elanud. Ma ei taha kogu meie riigi üle otsustada, aga mulle näib, et midagi niisugust saab juhtuda ainult Narvas.

Narvast räägitakse kui „suure potentsiaaliga“ linnast, ainult et juttudest jõuab asi kaugemale harva. Kui ei oleks olnud Katri Raigi ammendamatut energiat, ei näeks me linnas ka uut kolledžihoonet. Ministrite kõned kõrgetelt tribüünidelt aga jäävadki lihtsalt sõnadeks. Kurb on veel ka see, et võimukoridorides tuletatakse Narvat meelde ainult siis, kui asjad halvasti lähevad. Tasus vaid Ukrainas alata ühtede bandiitide arveteõiendus teistega, kui Narva lendasid üle kogu maailma kokku ajakirjanikud ja hakkasid mõõtma meie, narvalaste, peakuju ning arvutama, mitme protsendi ulatuses me oleme Moskvale ustavad potentsiaalsed separatistid. Olgem nõus, et pealkirja „Narva – Putini järgmine sihtmärk“ või „Neil kallastel alustab Venemaa sõda NATO-ga“ ei ole just meeldiv lugeda. Eriti eestikeelses ajakirjanduses, kes peab minu kodulinna mängleva kergusega tulevaseks lahinguväljaks, aga mind ja neid inimesi, kellega olen siin üles kasvanud, elanud ja töötanud, arvab potentsiaalsete reeturite hulka.

Mõni aasta tagasi sõitsin ma Narvast taas ära ning nüüd tunnen, kuidas niit, mis mind kodulinnaga seob, muutub üha peenemaks. Asi on selles, et mul on lõppude lõpuks õnnestunud saada eestlaseks, Narval aga mitte. See jääbki alati „Eesti Siberiks“, kuhu perioodiliselt soovitatakse saata üks või teine riigikontor, et suurendada „riigi kohalolekut“. Mulle teevad niisugused jutud nalja. Suurendada tuleb mitte kohalolekut, vaid usaldust. Esmajoones tuleb võita linnaelanike usaldus kas või sellega, et lüüa kord majja juba kauaks võimule jäänud kohalike ahnitsejate hulgas, kes endiselt jätkavad soodsate tellimuste jagamist otsekui üheksakümnendatel ega ole seda siiani lõpetanud. On veel üks tundlik küsimus – Eesti püha lehm: eesti keele ja vene koolide probleem. Siiani leidub inimesi, kes on siiralt imestunud ja vihased, kui saavad teada, et Narva igas poes ja igas kõrtsis ei saagi eesti keelega hakkama. Ent asi on ikka selles, et Narva venekeelsele elanikule, kes tahab kolida ümber Eestisse, on vaja viisat – keele­oskust. Igaüks, kes selle „viisa“ on omandanud, saab lahkuda „Siberist“ ja tulla tagasi ainult selleks, et külastada oma elatunud vanemaid või võtta elektrijaamas töötava luuletajast sõbraga mõned pitsid viina, mille ta on toonud ikka sealtsamast Ivangorodist.

Tõlkinud Mait Eelrand

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar