Kodanikupalk kui poliitiliste prioriteetide kaalukauss

KADI MARIA VOOGLAID

Mõni aasta tagasi avaldas Oxfordi ülikooli Martini kool uuringu, milles on välja toodud, et umbes 50% tööst,1 mida praegu teevad inimesed, automatiseeritakse järgmise paarikümne aasta jooksul.2 See tähendab, et teoreetiliselt võivad oma töökoha robotile kaotada kõik, kes tegelevad rutiinsete ülesannetega ehk sellise tööga, mida on võimalik protsessina kirjeldada, seega programmeerida. See puudutab ühtaegu nii väga kõrget kvalifikatsiooni nõudvaid elukutseid, muu hulgas klassikaliselt kindlaks investeeringuks peetavatel meditsiini ja juura erialadel, kui ka neid, kus kvalifikatsiooni ei nõuta või on lävend madal, nagu näiteks rekajuhtide puhul, kellele töökaotus isesõitvate autode tehnoloogia tõttu ligineb kiiresti.

Tehnoloogilisest tööpuudusest on juba 1930ndatel kirjutanud majandusteadlane John Maynard Keynes, kes hoiatas selle eest, et ühel päeval võivad tehnoloogilise arengu mõjul hakata töökohad kaduma kiiremini, kui jõutakse leida või leiutada uusi hõivevõimalusi. Tööpuuduse järsk kasv viib aga teadupärast majanduslanguseni, kus kõige rohkem kaotavad kõige nõrgemad. Võttes arvesse Moore’i seadust, mis kirjeldab tehnoloogia arengu eksponentsiaalset iseloomu, võib olla üsna kindel, et Keynesi ennustus on (astmeliselt kasvava kiirusega) tõeks saamas.

Kindlasti on mõnevõrra õigus ka neil, kes tuletavad meile meelde, et majandusmudelite vaheldumine ajas on loomulik ja innovatsioon koos oma ohvritega on paratamatu osa inimkonna ajaloost. Kui me ei suutnud veel paarikümne aasta eest ette kujutada töökohti, mis tänapäeval on üha tavalisemad, siis võib olla kindel, et turg hoolitseb selle eest, et ka mõne kümnendi pärast on tekkinud terve hulk uusi ameteid, mille kaudu inimesed end enneolematul viisil teostama hakkavad. Ühesõnaga, pole mõtet muretseda.

Järgmise paarikümne aasta jooksul automatiseeritakse umbes 50% tööst, mida praegu teevad inimesed. Üks lahendus terendavale tööpuudusele on kodanikupalk. Pildil tingimusteta sissetulekut nõudev protestimarss Zürichis eelmise aasta kevadel enne vastavat rahvahääletust. Šveitslased otsustasid algatust mitte toetada.

Arnd Wiegmann / Reuters / Scanpix

Kui igavikulises plaanis võib nõnda kõneleva majandusteadlasega mitte üksnes nõustuda, vaid kogeda lausa harrast aukartust ühiskondade iseorganiseerumisvõime ees, siis siin ja praegu on raske (ehkki, sõltuvalt poliitilisest tahtest või selle puudumisest, mitte võimatu) eirata seda üleüldist ebakindlustunnet, mis maailma eri paigus üha selgemalt ilmneb. Sel ebakindlusel on üksteisega tihedasti läbipõimunud põhjused, ning üheks oluliseks lõngaks selles sasipuntras on kahtlemata majanduslik turvatunne. Nagu on Sirbis kirjutanud Gustav Kalm: „Olgu riigipea Trump, Clinton, Sanders, Ratas või Rõivas, kellelgi ei näi olevat selget ettekujutust, kuidas pakkuda inimestele sellist stabiilsust ja turvatunnet, nagu seda pakkusid püsivad töölepingud XX sajandi läänes.“3

Oma võimaliku lahenduse terendavale tööpuuduse pandeemiale on pakkunud välja Ränioru miljardärid, kes on ühtaegu automatiseerimise eestvedajad ning ka suurimad kasusaajad. Selleks on kodanikupalk ehk tingimusteta põhisissetulek sünnist surmani, sõltumata soovist, vajadustest ja võimalustest. Tesla ja Space X-i juht Elon Musk on põhisissetulekut ühe võimaliku väljapääsuna nimetanud juba päris mitmel korral ja üha laiemale publikule. Tehnoloogiline tööpuudus ja kodanikupalk olid kesksed jututeemad ka tänavu Davosis. Mõned mõjuvõimsad ei tee üksnes suuri sõnu. Tuntud start-up-inkubaatori Y Combinator president Sam Altman on Oaklandis omal algatusel kodanikupalga eksperimendiga juba alustanud. Ka Bill Gates arvab, et see on hea idee, ehkki tema meelest pole riigid veel nii rikkad, et seda rakendada ning ta soovitab esmalt robotite maksustamist. Automati­seerimis­­maks on teema, mis kindlasti väärib eraldi arutelu, ent järgnevalt keskendun kodanikupalga ideele laiemalt.

Kas poliitiline ükssarvik …

Hoolimata kulukusest on tingimusteta sissetuleku puhul tegu nii filosoofiliselt kui ka praktiliselt põneva, põhjendatud ettepanekuga, et õhutada eksperimenteerima paljudes paikades üle maailma. Alates jaanuarist katsetatakse kodanikupalgaga Hollandis ja Soomes. Esialgu osaleb eksperimendis piiratud hulk inimesi. Kahe aasta pärast tehakse esimesest etapist kokkuvõte ning võetakse vastu otsus edasise kohta. Proovi­uuringu kodanikupalga teostatavuse kohta on äsja Kanadas teinud Ontario osariik, kodanikupalgast kõneldakse üha rohkem ka Inglismaa poliitilistes ringkondades ning Prantsusmaa senat on andnud vastavateks eksperimentideks ametliku soovituse. Prantsuse sotsialistide presidendikandidaat Benoît Hamon on põhisissetuleku tagamise võtnud ka oma valimisplatvormi. Ent pidada põhisissetulekut puhtalt sotsialistlikuks poliitikaks on eksitav.

Tingimusteta põhisissetuleku idee teeb huvitavaks tõik, et seda pooldavad nii vasak- kui ka parempoolsed ning isegi libertariaanid. Maailmas, kus ideoloogiline veelahe näib süvenevat pea igas valdkonnas, on selline nähtus omaette ime. Vasakpoolsetele tähendab kodanikupalk eelkõige õiglast viisi teha igaveseks lõpp vaesusele. Hoolimata kõiksugustest riiklikest programmidest on ka rikastes riikides piinlikult palju probleeme paduvaesusega, ehkki raha on justkui rohkelt. Näiteks Ühendriikide jõukaima 1% elanikkonna omakapital on umbes 27 triljonit4 dollarit, mis on üle 600% kogu riigi SKTst5 ning maksuparadiisidesse on peidetud veel kümneid triljoneid dollareid, samal ajal kui üle 40 miljoni inimese elab viletsuses.6 Kodanikupalk, mida hakataks rahastama eeskätt tollesama 1% arvelt, on paljude vasakpoolsete meelest nii majanduslikult, moraalselt kui ka terve mõistuse seisukohast õigustatud vahend võitluses vaesusega.

Parempoolseid veetleb kodanikupalga puhul eeskätt võimalus soodustada paindlikuma tööturu toimimist. Liberaalidele on tähtis toetada ettevõtjaid ja soodustada innovatsiooni. Firmade suurimaks kuluks on tööjõud ning kõik vahendid, mis teevad hõlpsamaks (ehk tööandjale odavamaks) osakoormusega töötamise, alltöövõtu või muul moel, näiteks automatiseerimise abil tööjõukulude kokkuhoidmise, on teretulnud. Kuna tingimusteta põhisissetulek ei sõltu indiviidi muudest sissetulekutest, peaksid inimesed teoreetiliselt olema altimad töötama osalise koormusega või hooajaliselt, kuna nad ei sõltu enam täielikult kuupalgast ning tööandja ei ole enam sunnitud võtma täistööajaga tööle inimesi, kelle panust nad iga päev ei vaja. Paindlik tööturg ei ole ihaldusväärne üksnes tööandjale – nooremapoolsete inimeste seas on säärane paindlikkus lausa eelistuseks. Kodanikupalk aitaks seega nii tööandjaid kui ka uue põlvkonna töötajaid.

Lisaks noortele, kes ei kujuta end enam ettegi veetmas kogu elu ühe firma palgal, annaks kodanikupalk võimaluse ka neile, kes on vanemas eas töö kaotanud või pole ühel või teisel põhjusel veel tööd leidnud. Kuna üldjuhul sõltub sotsiaalabi sellest, kas töötatakse või mitte, on töötul tihtilugu majanduslikult kasulikum saada riigitoetusi kui minna tööle tagasi. Seda põhjusel, et maksukoormus langeb enamikus riikides ebaproportsionaalselt kõige vähem teenivatele inimestele. Kodanikupalga summa oleks aga selline, mis tagab indiviidi põhilised eluvajadused ning seega kaob vajadus toimetulekutoetuseks, ning kuna tegemist on tingimusteta sissetulekuga, on kodanikupalga saaja rohkem motiveeritud tööd otsima, ka juhul, kui valida on vähetasustatud või lühiajaline töö.

Kui toimetulekutoetustega seotud biheivioristlik problemaatika on südamelähedasem liberaalidele, siis sotsiaalabiprogrammidega kaasnev paternalism on eriti vastukarva libertariaanidele, kuna vajadus- ja panusepõhiste hüvede ja toetuste jagamiseks vajab riik hulgaliselt andmeid inimeste eraelu kohta. Pikema traditsiooniga heaolumaades on ajapikku kuhjunud riiklikke programme, millest toetuste saamine sõltub üha spetsiifilisematest teguritest, üha keerulisematest protseduuridest, millega määratakse kindlaks, kas üks või teine indiviid või leibkond kvalifitseerub toetuste saamiseks. Selle kafkaliku kadalipu läbimine on taotlejale kurnav ja alandav ning riigile väga kallis, kuna kvalifitseerumise staatuse kehtimist peab pidevalt kontrollima ning jagatavaid toetusi ümber vormistama vastavalt olude muutumisele.7 Tingimusteta põhisissetuleku puhul kantakse aga summa arvele ning keegi ei käsi ega küsi enam midagi – see on iga libertariaani unistus.

või kõigest miraaž?

Olgugi et esmapilgul on tegu ideega, milles nii vasak- kui parempoolsed näevad voorusi, sisalduvad eelnevalt välja toodud punktides ka mitmed pinged. Näiteks ei oleks vasakpoolsed nõus kaotama kõiki muid sotsiaalkaitse ja -kindlustatuse mehhanisme. Mis saab puuetega inimestest? Pensionist? Kriitilisemad marksistlikud mõtlejad aimavad ohtu ametiühingutele ning ennustavad, et kodanikupalk on suur tagasilöök vaevaga kättevõidetud tööliste õigustele. Liberaalid aga tõrguksid suurendamast jõukate maksukoormust, et kodanikupalka rahastada ning nii libertariaanide kui ka liberaalide seast kostab konservatiivseid hääli, et kodanikupalk on moraalselt põhjendamatu, kuna toetused peavad jõudma vaid nendeni, kes neid vajavad ning palka saadakse ikka ja ainult panuse eest ühiskonda. Pealegi kukub majandus ju kokku, kui keegi enam tööd ei tee.

Viimast argumenti – et kodanikupalgaga sigineb ühiskonda üleüldine laiskus – kuuleb puudulikult informeeritud oponentide (näiteks Ungari peaministri Viktor Orbáni) suust kõige sagedamini. Õnneks on seda ka kõige lihtsam ümber lükata. Kanadas Manitobas 1970ndatel tehtud kodanikupalga eksperimendi tulemused näitasid, et tingimusteta sissetulekuga kaasnes kõigest 5–7% langus tööhõives8 ning seda seetõttu, et otsustati jätkata õpinguid või jäädi väikelastega kauemaks koju. Sama uuring näitas, et hilisteismeliste noormeeste väljalangevus koolist kahanes ning paranesid vaimse tervise näitajad, kuna põhisissetulek tagas tingimusteta turvatunde. Samasuguseid tulemusi peegeldab enamik kodanikupalga algatusi ja esmauuringuid, mida on viimase viiekümne aasta jooksul tehtud üle kogu maailma.9

Idee ahvatleb arutlema

Ka Eesti kodanikel on võimalik tõstatada tingimusteta põhisissetuleku teema riigi tasandil, andes allkirja Eesti kodanikupalga liikumise algatatud kollektiivsele pöördumisele portaalis rahva­algatus.ee. Ehkki pöördumise algatajad taotlevad avaldusega konkreetselt kodanikupalga teostatavuse ja mõju uurimist riigi tasandil, on siinkirjutaja sooviks eeskätt populariseerida kodanikupalga ideed, selleks et kannustada ühiskondlikku keskustelu pakiliste poliitiliste probleemide üle, mis seoses kodanikupalga problemaatikaga senisest teravamalt välja joonistuvad. Lahenduseks ei pruugi tingimata olla tingimusteta põhisissetulek. Milline on õiglane maksusüsteem masinateajastul? Kuidas tagada elamisväärne pension vananevas ühiskonnas10 või väärikas sissetulek neile, kes on pühendunud haige lähedase eest hoolitsemisele? Kas praegused sotsiaalabiprogrammid on piisavad või on need hoopis osa probleemist?

Kodanikupalgaga on seotud ka ajatud küsimused. Poliitiline filosoofia on küll riigihalduse peenhäälestamise retoorika eest juba pikemat aega redus olnud, ent kas pole mitte värskendav kuulda vahelduseks näiteks debatti teemal „Inimväärikus – õigus tööle või õigus sissetulekule?“, selmet vaielda valdade üle. Muidugi on ka kodanikupalga teostatavusega seotud üksikasju, mille kohta tahaksin mõtteavaldusi lugeda kohalike asjatundjate sulest. Näiteks, kas kodanikupalka poleks mitte mõistlikum rakendada kohaliku omavalitsuse tasandil, arvestades riigiti suuri regionaalseid erinevusi ning megalinnastumist? Kuidas vältida Euroopa Liidus kodanikupalga konkurentsi (meenutagem, mis juhtus Tallinnas tasuta ühistransporditeenusega), või mil moel tagada kodanikupalga finantsiline jätkusuutlikkus ja sõltumatus piiratud maavaradest? Kuidas muuta haridussüsteemi, et kodanikupalga hea mõju kõige paremini avalduks? Jne.

Isegi kui kodanikupalk osutub utoopiaks, on tegemist erakordselt mitmetasandilise ideega, mille üle ühiselt arutledes saame targemaks ka paljudes muudes küsimustes, millest igaüks mitte üksnes väärib, vaid ka vajab tähelepanu.

Autor ei ole seotud Eesti kodanikupalga liikumisega, mida veab Elukeskkonna- ja Rahvastiku­arengu Selts. Samuti ei propageeri autor ühtegi kindlat poliitilist ideoloogiat ega konkreetset seisukohta kodanikupalga küsimuses. Küll aga kuulub ta digitaalse platvormi CitizenOS arendusmeeskonda, kes majutab artiklis mainitud portaali rahvaalgatus.ee, mida haldab SA Eesti Koostöö Kogu.

1 Protsent varieerub riigiti, näiteks USAs on selleks 47% tööst, Saksamaal 35%, Jaapanis 49% jne.

2 C. B. Frey, M. Osborne. The Future of Employment: How susceptible are jobs to computerisation? Oxford Martin Programme of Technology and Employment, 2013.

3 Gustav Kalm. Uue sajandi patuoinad – Sirp 25. XI 2016.

4 NB! Eestis on triljon (ingl billion) 1012, mitte 109.

5 http://wid.world

6 https://www.census.gov/library/publications/2016/demo/p60-256.html

7 Keda sõnad ei veena, võib vaadata eelmisel aastal vändatud mängufilmi „Mina, Daniel Blake“, kus maalitakse kõhe, ent küllap võrdlemisi tõetruu pilt Suurbritannia sotsiaalabisüsteemi argitraagikast. Film võitis eelmisel aastal Cannes’is Kuldse Palmioksa.

8 http://fivethirtyeight.com/features/universal-basic-income/

9 Ülevaate kõikidest tehtud ning käimasolevatest uuringutest leiate aadressil http://basicincome.org

10 Just täna (21. IV 04.2017) lõppes „Uue eakuse“ rahvakogu teine etapp, kus korjati rahvalt ideid leidmaks lahendusi just sellele probleemile. Muu hulgas mai­niti ära ka kodanikupalga idee. Ideekorjele järgnevad analüüsid ja seminarid, millel saab silma peal hoida ning ka ise osaleda aadressil uuseakus.rahvakogu.ee.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming