Kirjutamine ja õpetamine kui aktivism

Jörg Heiser: „Kui inimene mõtleb asjad läbi, jõuab ta arusaamani, kuivõrd oluline on solidaarsus teiste gruppidega, kes moodustavad kokkuvõttes ahela, millest koosneb ühiskonna enamik.“

REBEKA PÕLDSAM

Jörg Heiser on Londonis publitseeritava rahvusvahelise kunstiajakirja frieze toimetaja ning Saksa, Austria ja Šveitsi kaasaegset kunsti ning kultuurielu kajastava inglise ja saksa kakskeelse frieze d/e kaasväljaandja.

Jörg Heiser on Londonis publitseeritava rahvusvahelise kunstiajakirja frieze toimetaja ning Saksa, Austria ja Šveitsi kaasaegset kunsti ning kultuurielu kajastava inglise ja saksa kakskeelse frieze d/e kaasväljaandja.

Haus der Kunst / Facebook

Kunstikriitik Jörg Heiser pidas mais avaliku loengu „Topeltelud: kunst ja popmuusika“ ning lõpetas sellega KKEKi ja EKA kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi koostöös korraldatud loenguseeria. Jörg Heiser on Londonis publitseeritava rahvusvahelise kunstiajakirja frieze toimetaja ning Saksa, Austria ja Šveitsi kaasaegset kunsti ning kultuurielu kajastava inglise ja saksa kakskeelse frieze d/e kaasväljaandja. Ta kirjutab Saksamaa ajalehtedes kunsti­kriitikat ning on Hamburgi kunstikõrgkooli külalisprofessor. Kureerinud mitmeid näituseid ning tema bänd La Stampa (kuhu kuulub ka eelmainitud loenguseeria avanud Jan Verwoert) plaanib uue plaadi väljaandmist.

Millal hakkasite frieze’ile kirjutama, missugune ajakiri see toona oli ja kuidas saite toimetajaks?

Jörg Heiser: Olin 1996–1997 just Berliini kolinud, kui 1991. aastal tegevust alustanud frieze Berliini toimetajat otsima hakkas, mis tähendab, et tähistame tänavu septembris ajakirja 25. sünnipäeva. Ma tegin aastatel 1991–1994 Frankfurtis kord kvartalis ilmuvat kultuuriajakirja, nii et selleks ajaks oli mul piisavalt kogemusi. Frieze’i toimetus sai üsna varakult aru, et Berliinist saab suur kunstikeskus. Neil oli juba New Yorgis toimetaja, kelleks toorkord oli fotograaf Collier Schorr.

Mis on teile toimetajana kunstikirjutuses kõige olulisem?

Kunstikriitikal on kaks kõige tavalisemat komistuskivi. Üks on nn seedimata akadeemiline keel, kus autor on selgelt palju akadeemilisi tekste lugenud, mis iseenesest on väga hea, sest neid lugedes saab väga palju olulisi ideid ja teooriaid, mille abil kunsti analüüsida. Paraku on levinud mingi aukartus prantsuse teooria ees, mida püütakse siis jäljendada, aga see kukub välja nii, nagu püüaks 7aastane rääkida täiskasvanute keeles. Halvemal juhul kirjutatakse umbmäärane, seestunud ja läbimatu tekst, millest ei saa piisavalt aru, et sellest midagi välja lugeda.

Teine levinud komistuskivi on spektri teises otsas, kus kunstist kirjutatakse ennastimetlevas kehvas luulekeeles. Selle kivi otsas püütakse jäljendada kunstiteose sügavust ja tundlikkust, unustades kirjeldada teost ennast või selle konteksti. Sellist teksti on väga keeruline toimetada, sest selle asemel et öelda, et teos on poeetiline, tuleb kirjeldada, mis teeb teose niivõrd poeetiliseks. Oskasin selliseid probleeme kunstikriitikas algusest peale vältida ja seepärast mind ka frieze’i kutsuti, kus ideaaliks oli avaldada tekste, mis analüüsivad kunsti süvitsi, mõeldes olulisematele aspektidele teose ja vaataja vahel.

Toimetajana pean oluliseks erineva taustaga kirjutajaid, otsin autoreid, kes pole õppinud kunsti ega kunstiajalugu. Kirjandusteaduse taustaga autorid ongi väga erinevad kunstiharidusega autoritest, samamoodi on filosoofiat õppinute lähenemine teine filmitegijate omast. Oluline on pakkuda kaasaegsele kunstile mitmesugust perspektiivi, kuna kunst on muutunud videote, performance’ite, aktivismi ja kirjalike väljendustena niivõrd distsipliiniüleseks.

Alustasite viis aastat tagasi frieze’i sõsarajakirja, saksakeelse kultuuriruumi kunstielu kajastava frieze d/e väljaandmist. Kuidas kasvas rahvusvahelisest kunstiajakirjast välja kolm suurt kunstimessi ja nüüd isegi frieze’i kursused? Mulle isiklikult väga meeldib frieze d/e arvamusartiklite, juhtkirjade, ülevaadete ja erifookusega ning ilma reklaami üleujutuseta terviklik struktuur, samas kui rahvusvaheline frieze mõjub kohati nagu elustiiliajakiri.

Frieze d/e mõte seisneb tõepoolest regionaalses fookuses, mis võimaldab teatud terviklikku lähenemist, mis ülemaailmse ajakirja puhul oleks mõttetu punnitamine, kui meil on kaastoimetajad Hiinas, Lõuna-Ameerikas jne, aga kes ei saada kaastööd igasse numbrisse. Ma ise olen reklaamiga, mis meil frieze’is on, väga rahul, sest mida rohkem seda on, seda stabiilsem on ajakirja väljaandmine. Kuna frieze on eraettevõte, puudub meil loomulikult igasugune riiklik toetus. Meil on kolm kunstimessi, aga isegi enne 2003. aastat, mil messidega alustati, majandas ajakiri (nagu kõik eraettevõtted) end ise. Päris ajakirja algusaastatel toetas väljaandmist Briti kunstinõukogu (The British Art Council), aga Saksamaal pole ühtegi riiklikku ajakirjandust toetavat rahastut.

Praegu ongi hea, et avalikku rahastust pole, sest see muudaks kogu valdkonda, ka meediat. On muidugi näha, et ajakirjandusettevõtlus ei pruugi enam kaua toimida, sest digimaailm ei võimalda piisavalt tulu. Reklaamitulust täielikult sõltuda on jama, aga riiklik toetus muudab väljaanded väga sõltuvaks poliitilistest situatsioonidest, sest juhid võivad väga lihtsalt vahetuda. Ideaalis võiks igasugune ajakirjandus saada oma tulud erinevatest allikatest, et mitte ühestki liigselt sõltuda. Ka frieze’i välja­andjatena mõtleme pidevalt tuluallikate mitmekesisusele ja sellest lähtuvalt tegime ka veebiplatvormi frieze.com. Võib kindel olla, et trükimeedia päevad on loetud ja võib-olla ongi kunstiajakirjad trükimeedia viimased mohikaanlased, kuna kunstis on kehalisus oluline, mida hea trüki puhul on võimalik tajuda. Aga õige pea leiutab keegi kindlasti vaimustava seadeldise, mis tagab trükitud paberiga sarnase kogemuse, ja siis ongi trükimeediaga kõik.

Üks põhjustest, miks tegime Saksamaal frieze d/e, oli asjaolu, et oleme juba 1998. aastast alates osa selle regiooni skeene sotsiaalkoest. Mina, kolleeg Mareike Dittmar ja mitmed kaasautorid, sh Jan Verwoert, Kirsty Bell ja kaastoimetaja Christy Lange, olime aastaid Berliinis töötanud, nii et frieze d/e tegemine oli loomulik. Samas oleks näiteks Hiina, Baltikumi või Skandinaavia regiooni ajakirja tegemine ülepingutatud punnitamine, kuna ei saa öelda, et meil on vastav kompetentsus. Ainus viis, kuidas neid piirkondi kajastada, on leida head kirjutajad ja samal ajal rõhutada, et rahvusvaheline ajakiri saab esindada parimal juhul vaid killukest vastava regiooni mitmekesisest ja rikkalikust kunstiväljast.

Saksakeelses keeleruumis on frieze d/e konkurentideks pigem Texte Zur Kunst, Spike Art Quarterly, Parkett, Spiegel ja Die Zeit kui Artforum, Art in America või October. Saksamaa erakordselt tugev ja hea ajakirjandustraditsioon on üldteada kogu maailmas, samas kui hea ajakirjandus pole igal pool levinud. Kuivõrd mõjutab see keskkond frieze d/e kirjastiili, et olla vastavuses nii saksa- kui ingliskeelse lugejaskonna ootustega?

Kuigi inimesed on harjunud lugema inglise keeles, eelistavad paljud sakslased võimaluse korral emakeelt, sest see on kergem ja lõbusam. Saksa ajakirjandus on tõesti väga mitmekesine: on palju ajalehti, mis avaldavad kunstikriitikat, ja seda on rohkem kui paljudes teistes riikides. Samas on angloameerika ajakirjanduses asju, mida tahaksin näha ka saksa ajakirjanduses. Näiteks The New Yorkeri süvitsiminevad persoonilood, mis räägivad äärmiselt põnevatest isikutest ja on väga hästi kirjutatud. Saksamaal pole ma selliseid lugusid märganud, sest sealne ajakirjandus on esseistlikum ja keskendub pigem ägedale arutelule ning mõnikord muutub seeläbi eneseparoodiaks. Samas esindab The New Yorker haruldast kultuuriajakirjandust, mis toetub põhjalikule uurimistööle ja võtab oma uurimisküsimuse väga sügavuti läbi. See on miski, mida me ka frieze’iga püüame saavutada: angloameerika süvitsi minev, faktipõhine, kaalukas ja kirjanduslik kirjutus, mida võib leida ka London Review of Booksist või teistest sarnastest väljaannetest.

Frieze d/e, nagu sa ütlesid, on teistsugune aruteluplatvorm, kus püüame sillata kahte diskursust Berliinis, kuhu on koondunud väga mitmetest riikidest inimesed, kes elavad kunstnikena, kuraatoritena või kellena iganes, igaüks oma Berliini mullis. Nad elavad Berliinis, aga loevad ikkagi prantsus- või ingliskeelseid ajalehti ega jälgi, mis toimub nende ümber, sest nad ei räägi keelt või pole sellega lihtsalt harjunud. Me püüame frieze d/e’s seda arvesse võtta ning kajastada seda, mis on just praegu oluline.

Olete toimetajana kirjutanud pikki arvamuslugusid Euroopa ühiskondlikest konfliktidest, sh rändekriisist ja Charlie Hebdost, selgitades nende põhjuseid ning püüdes nende taustal kontekstualiseerida kunstimaailma, kutsudes inimesi võitlema ebavõrdsuse, šovinismi ja rumaluse vastu. Kas osalete ka mõnes aktivistide liikumises? Mida tähendab teile, edukale valgele meesautorile, feminism?

Ma ei osale üheski aktivistide grupis selles mõttes, et ma ei täida üheski grupis mingit rolli. Kui võtta aktivismi millegi korda saatmisena, nagu näiteks Hamburgist pärit Schwabinggrad Ballett, aktivistid-kunstnikud, kes on tuntud ekspromptmuusikat ja skulptuuri hõlmavate ülesastumiste poolest gentrifikatsiooni, ksenofoobiat ja teisi ühiskondlikke teemasid käsitlevatel demonstratsioonidel. Ausalt öeldes ma tahaks küll olla Saksamaal pagulaste vastuvõtmises rohkem tegev, aga loodan, et ka minu kirjutised aktivismi tagamaadest aitavad panustada paremasse ühiskonda. Ma pean tegema seda, milles ma kõige parem olen, ja minu tugevaim külg on ikkagi kirjutamine. Lisaks sellele pean Hamburgis loenguid, kus arutame tudengitega aktivismi üle kunstis. Käisime just Das Gängeviertelis, Hamburgi vasakaktivistlikult meelestatud skvotitud linnaosas, mis sai linnaga kokkuleppele ning hoidis seeläbi ära linnaosa lammutamise Hollandi investori planeeritud ärilinnaku ehitamiseks.

Feminismiga on lugu väga lihtne, kuna õppisin Frankurtis 1990. aastatel filosoofiat ja Ameerika uuringuid. Kuigi kõik Ameerika ja anglistika uuringute õppejõud olid mehed, pärines kultuuriuuringute kõige huvitavam ja elevust tekitav materjal kõiki kultuurivaldkondi puudutavatest mõttevooludest alati feministlikelt mõtlejatelt. Nii ma selle „viiruse“ sain ja feminismile mõtlema hakkasin. Samas ma ei taha oma feminismist mingit numbrit teha, sest feministist mehed võiks olla siiski üldlevinud nähtus, kuna võimu ja agentsuse teemad puudutavad ju absoluutselt kõiki. Näiteks ACT UPi (AIDS Coalition to Unleash Power ehk aidsi liit võimu vabastamiseks) esimene sõnum oli, et aids ei levi ainult valgete geimeeste seas, vaid ka naiste, puertoriikolaste, heterote ja mustanahaliste seas ehk põhimõtteliselt võib igaüks selle haiguse saada, nii et ärme tee enam nägu, et süüdi on vaid geimehed. Hiljem avastas ACT UP, et riiklik tervishoid oli naisi valesti ravinud, jättes kõrvale HIV-positiivsuse sümptomid, mis esinesid vaid naistel. Umbes viie kuni seitsme aastaga kasvas ACT UPi identiteedipoliitika liikumistest välja üldise tervisekindlustuse eest võitlev grupp. Neist sai miski, mis vastandus totrale vanale dogmaatilisele marksismile, mis vaatles identiteedipoliitika nn erisusi suurte majandusküsimuste ja tootmisvahendite küsimuste kõrvalnähtudena. Kui inimene mõtleb need asjad läbi, jõuab ta loogiliselt arusaamani, kuivõrd oluline on solidaarsus teiste gruppidega, kes moodustavad kokkuvõttes ahela, millest koosneb ühiskonna enamik. Selles perspektiivis ongi feminismi omaksvõtmine ja väärtustamine igasuguse edumeelse mõtlemise eeldus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar