Kindle-single

Tiit Hennoste

Suure spiraalimasina keerukoht kirjastamises Kirjastamine, levitamine ja lugemine muutub ja mureneb. Viimasel ajal tuleb selle kohta üha uusi ja uusi teateid. Poed on ärevuses ja vihased. Amazon on lugejatele selgeks teinud, et inimene ei vaja enam raamatupoodi. Me saame sirvida müügil raamatuid võrgus ja neid ühe hiireklikiga osta. Ja lisaks valida, kas tahame saada seda teksti kohe ja elektrooniliselt või paari nädala pärast ja paberil. Amazon on vallutanud lugejad e-raamatuga. Jah, paberi lõhna ei ole enam, aga raamatu saab kolme minutiga kätte. Raamatut saab kasutada viisidel, mida paber lihtsalt ei võimaldagi. Esialgu näitavad uurimused, et inimesed tahavad lugeda võrgust pigem lühikesi tekste ja pikki endiselt paberil. Aga see on ainult esialgu nii. Kirjastajad on ärevuses ja vihased. Amazon võtab neilt autorid üle, pakkudes palju suuremat tasu, kui nood saavad oma kirjastustelt. Seda lubab lihtne asjaolu, et mitu raha võtvat lüli jääb vahepealt ära. Eriti kui mõelda e-raamatust: pole vaja trükikoda, raamatuladu, raamatupoodi, agenti. Amazon on leiutanud uue žanri Kindle Single. See on lühike, novellimõõtu tekst, mida müüakse umbes kahe dollari eest. Varem sellist teksti turul ei olnud. See pole mingi e-kirjanduse liik, vaid ikka vana hea tavaline tekst. Lihtsalt trükiraamatute maailmas polnud kohta, kus seda eraldi avaldada. See pole niisiis kirjanduslik uuendus, vaid turunduslik idee. Nüüd saavad autorid müüa oma lühikese teksti kohe. Ühesõnaga: selle uue mudeli tunnuslause autorid saavad rohkem raha ja lugeja odavamalt asja kätte. Mõlemat ühendab üks: raha ja raamat kohe kätte. Keemine käib ja tõotab õnne kõigile peale vana kirjastussüsteemi teatud lülide. Kaua see õnn kestab?

Sellele vastamine ei vaja hiromandi võimeid. Kui paneme selle mullistuse ajaloo peale, siis näeme, et see kõik on juba kord olnud. Kunagi kandis kogu raamatukoormat üks asutus. See võttis käsikirja vastu, maksis kirjanikule raha (niivõrd kuivõrd), kujundas (niivõrd kuivõrd), trükkis ja müüs oma poes maha. See mudel murenes kultuuriti eri aegadel. Eestikeelses kultuuris oli olukord selline veel XIX sajandi lõpus. Aegamisi algas spetsialiseerumine. Kirjastus enam ise ei müünud ega trükkinud. Kirjanik palkas kirjastajaga suhtlemiseks agendi. Jne. Tulemuseks oli mitu institutsiooni. Igaüks ajas oma rida ja nõudis oma tasu. Ja kuna selles protsessis pole mitte midagi raamatutele eriomast, siis ma ei näe põhjust, miks peaks siin ja praegu teisiti minema.

Niisiis. Mu arvates on kõik ilus seni, kuni uus mudel on vallutanud kirjanikud ja lugejad. Lugejad on Amazonil juba peaaegu käes, kirjanikega tegeldakse praegu. Võib aga mürki võtta, et selle järel algab spetsialiseerumine ka seal. Kuhugi kõrgele võib ju jääda Amazoni silt, aga selle alt punguvad välja spetsialiseerunud allosad. Ja ainult naiivne inimene võib uskuda, et siis jääbki autoritele sama suur summa kui praegu.

Aga asjal on ka kolmas külg. Internet on ilus näide, kuidas vaba kogukonnana sündinud maailm saab laienedes üha teravamad reeglid. Ühelt poolt häviks seesama kogukond vastasel juhul nende all, kes tulevad juurde ega soovi järgida algrakukese vabatahtlikku eetikat. Aga teiselt poolt tuleb juurde just selliseid, kes tahavad reegleid ja raha. Ja ühel hetkel astuvad mängu pisirühmade vabadusvõitlejad, netianarhistid, kes meenutavad härdusega seda, kuidas võrk oli kunagi vaba info levimise ja levitamise koht jne. Ja nõuavad, et keegi peksaks rahavahetajad püha puhta info tempilist välja. Tõsi, nad unustavad mõndagi neti ajaloost ära. Aga see selleks. Mind huvitab siin muu.

Ka see tuleb kuidagi väga tuttav ette, kui tuletada meelde kas või kristluse ajalugu. Kuidas pisikesest hereetikute kogukonnast sai maailmareligioon ning vaesuse ideaalist Vatikani Püha Peetruse kiriku kullahunnikud. Ja kuidas üha uued ja uued kogukonnad sünnitasid ideid minna tagasi vanade puhaste ideaalide juurde ja siis ise samasse kohta välja jõudsid.

Aga keskseks selles maailmas on ikka sama küsimus: kes maksab? Kirjanduses on seni olnud kolm mudelit. Kunagi oli patroon, kes kirjanikku ülal pidas. Mõnikord nõudis ta selle eest enese ülistamist, mõnikord mitte, aga üldjuhul ei maksnud ta enese kritiseerimise eest. Koos romantismiga tuli vaba kirjanik, iseenda isand/emand, kes sai raha oma töö eest ega sõltunud enam patroonist. See tõi vaimse vabaduse, aga ka sõltuvuse maksvast publikust. Ja kolmas mudel sündis koos totalitaarse ühiskonnakorraldusega XX sajandil. Riik maksis ja nõudis mõnikord enese ülistamist, aga alati seda, et ei kritiseeritaks tema aluseid. Kuigi pisut vastukarva kratsida muidugi lubati. Kas on võimalik mingi neljas mudel? Minu arusaamist pidi on vabaduse mudel siiski ainus, mis väärib elamist. Ja see tähendab, et kõige olulisemaks küsimuseks ka netiajastul ei ole mitte see, kui palju makstakse, vaid kes maksab.

Miks ma sellest räägin? Lihtsalt sellepärast, et ajalugu ei ole tulevikku tormav rong. Ja ajalugu ei ole ringiratast käiv päike. Ajalugu on spiraal, kus on koos kordumine ja edasiminek. Me oleme lihtsalt sattunud nägema pealt ja kaasa tegema ühte maailmaspiraali suurtest pööretest. Ainult selline arusaam lubab mu arust aru saada, mis toimub, ja – mis veel olulisem – kuhu me oleme teel.

Mida toob see kõik kaasa eestimaises kirjastamises? Müümises? Lugemises? Kirjutamises? Ma arvan, et suur osa sellest, mis toimuda saab ja toimuma saab, on üsna sama kui mujal maailmas. Näiteks lubab nett ka eesti kirjandusse tuua oma kirjandus-singli või müüa iga luuletust eraldi. Aga osa muutusi on teist laadi. Meie raamatupoed on ketistunud tasemele, kust enam pole kuhugi minna: turgu valitsenud kaks suurt ketti Rahva Raamat ja Apollo. Ja mõlemad üritavad praegu kohaldada oma ärimudeleid uue olukorraga. See muutus ei tähenda mitte spetsialiseerumist, vaid vastupidi, puhta raamatupoe kontseptsioonist loobumist. Kõik selle nimel, et inimene vajaks seda asutust ka tulevikus. Tõsi, see pood kannab raamatupoe nime, aga meenutab üha enam nutitelefoni, millel on küll telefoni nimi, aga helistamine sellega pole just suurem asi tegevus. Meie e-raamatute müük on tegelikult pisike, aga selle areng on muljetavaldav hüpe, võrreldes isegi mulluse aastaga. Omamaist Amazoni meil aga pole ega suure tõenäosusega ei tule ka. Selleks on vaja hiigelturgu. Mu arust saaks Eesti oma Amazon tulla ainult siis, kui mitmed firmad oma leivad ühte kotti panevad ja koos tegutsema asuvad. Praegune asjaseis on mulle ses osas üsna hämaraks jäänud.

Meie kirjastused on pisikesed ükskõik millise mõõdupuuga mõõtes. See on vist ainus ärivaldkond, kus vähegi arvestatavaid ühinemisi pole olnud. Isegi suure kirjastuseni on siin veel hulk maad minna. Väiksus teeb aga Eesti firmad paindlikuks, lubab kiiresti muutustele reageerida. Nii on Eesti kirjastamine otsekui teises otsas, võrreldes ükskõik millise suure kultuuri kirjastusäriga, mida valitsevad tohutud kontsernid. Ja teises otsas kohalike ketistunud raamatupoodidega võrreldes. Meil pole kirjanikud enamasti kirjastuste juures kinni. Agente kasutavad kirjanikud võib vist kahe käe sõrmedel üle lugeda. Veel enam, mitmedki edukad autorid on kirjastanud oma tööd ise, tassinud need ise poodidesse ja kasseerinud ka raha ise. Siin on muutus selgelt ühesuunaline: nüüd võib iga inimene netis oma e-raamatuid üha kergemini ise kirjastada. Isegi eraldi arvutiprogrammi pole tegelikult vaja. Õiges suuruses valitud kirjad, PDF-fail üles ja asi korras.

Ainult üks raskus tuleb kindlasti: kuidas selle eest raha kätte saada? See pole üldse oluline seni, kuni inimene kirjutab vabast ajast blogi. Aga blogi on jõuka inimese harrastus. Need, kes peavad ennast kirjatööga elatama, seda teha ei saa. Võib ju ütelda: elata ennast muuga. Noh, eesti kirjanikud seda ka teevad. Aga tulemuseks on kirjanduse vaikne, aga kindel amatööristumine. Kas te pole märganud, kui suure osa ülipopulaarsetest raamatutest on tegelikult kirjutanud kirjanduslikud amatöörid ja kui väikse osa professionaalid? Ja see on suund, mida personaalne netikirjastamine kindlasti süvendab. Kokkuvõttes pole meil oodata ka vihaseid agente, vaid pigem seda, et kirjastused hakkavad kirjanikke, eriti edukaid kirjanikke tugevamalt enda külge kinnistama.

Ühesõnaga. Mu arust on eesti kirjastamise olukord selles uues maailmas paradoksaalselt kahepaikne. Ühelt poolt on meil veel käimata hulk teed selle süsteemini, millest lääne kirjastamine netianarhistide ja uute haide toel vabaneda soovib. Aga teiselt poolt on meil võimalus jätta see liikumine üldse vahele ja hüpata kohe spiraali uuele keerule. Eks näis.

PS Minu raudne veendumus on, et kogu eesti kirjandusklassika tuleks teha kohe ja ilma rahata netis kättesaadavaks. Kas või PDF-failide kujul. See oleks koht, kuhu kulka ja eesti kirjandusklassika programm peaks panema oma raha. Ja kohe.