Kiindumuspoliitika konstruktiivne neomats seisab ilmaliku riigikorralduse eest

Roger Scruton on haruldane talent: ta on konstruktiivsuses veenvam ja tugevam kui kriitikuna.

MIHKEL KUNNUS

Roger Scruton. Kuidas olla konservatiiv. Tõlkinud Mart Trummal, toimetanud Joel Sang ja Vivian Siirman, kujundanud Marko Kekišev. Edmund Burke’i Selts, EKSA 2018. 240 lk.

Kohe sissejuhatuses lööb Scruton konservatiivsuse laias laastus kahte lehte. Üheks on metafüüsiline konservatism, mis „seisneb usus pühadusse ja ihas kaitsta seda rüvetamise eest“, ja on empiiriline konservatism, mis on „eelkõige moodne nähtus, reaktsioon tohututele muutustele, mille päästsid valla reformatsioon ja valgustusajastu“ (lk 8). Käesolevas raamatus keskendub Scruton viimasele, mistõttu saab ta veidi hiljem ka täpsustada, et „konservatismi filosoofia, mille ma järgnevas kokkuvõtlikult esitan, ei sõltu vähimalgi määral ristiusust“ ja „selle raamatu mõttekäik on suunatud lugejale tema usulisest veendumustest sõltumata, kuna käsitleb elu empiirilises maailmas, mitte usku transtsendentsi“ (lk 31).

Midagi metafüüsilise konservatismi sarnast esindab avalikus ruumis meil vist ainult SAPTK¹ ja sellegi puhul on ühiskondliku vastukaja mõju allikad pigem mujal kui pühaduse kaitses, nimelt poliitilise rahulolematuse õnnestunud kanaliseerimises väga selgesse ja enamiku jaoks ülimalt vähenõudlikku eesmärki – heteroseksuaalsusesse (see on peaaegu nagu riiklik tunnustus kahejalgsuse eest, miski, millega väga rõhuv enamik saab hakkama).

Seda sümpaatsem on Scrutoni üks kesksemaid rõhutusi, et riiklik elukorraldus peab olema selgelt ilmalik. Võib arvata, et see koht „Pariisi manifestis“ on just nimelt tema kirjutatud: „Meil tuleb nõuda, et religioossed pürgimused loetaks olemuslikult religiooni, mitte poliitika – ja veelgi vähem bürokraatia valda kuuluvaks. Meie poliitilise ja ajaloolise toimejõu tagasisaamiseks on täiesti möödapääsmatu, et Euroopa avalik elu muudetaks jälle ilmalikuks.“² Raamatu esitlusel rõhutas seda kohta manifestis ka Hardo Pajula ja tema eestvedamisel käesolev tõlge üldse ilmus. Arvan samuti, et sellesse punkti koondub tõesti midagi väga võtmelist. Võib vaielda selle üle, kuivõrd kohane on tsitaadis sõna „jälle“, aga religioossete pürgimuste institutsionaliseeritusel on kahtlemata määrav roll kõnealustes hoiakutes.

Võib öelda, et see on üks viis väljendamaks vastuseisu utopismile. Samuti võib leida kongeniaalse sõnastuse Leszek Kołakowski miniesseest „Kuidas olla konservatiiv-liberaalne sotsialist?“, kus ta ütleb, et üks konservatiivi määratlev tunnus on olla arvamusel, et „valgustusfilosoofia eelarvamus, nagu oleksid kadedus, edevus, ahnus ja agressiivsus kõigest ühiskonna puudulike institutsioonide tagajärg ning et need nähtused kaovad, kui neid institutsioone põhjalikult muuta, ei ole üksnes ebausutav ning vastuolus kogemustega (ja mil moel siis, pagan võtaks, kõik need institutsioonid tekkisid, kui nad on tõelise inimloomusega nii kangesti vastuolus?), vaid on ka hukatuslik ühiskondlikule teadvusele. Loota, et vendlust, armastust ja omakasupüüdmatust on võimalik institutsioonide abil tekitada, tähendaks sama, kui despotismi kehtestamise kava käes hoida.“ Kindlasti väärib siinjuures (ja eriti Eesti kontekstis) ka ära tuua Kołakowski täiendus, et „silmakirjalik ja absurdne on täiusliku ja konfliktideta ühiskonna loomise võimatusest järeldada, nagu oleksid kõik ebavõrdsuse olemasolevad vormid paratamatud ja kõik kasu teenimise vormid õigustatud. Ajaloofilosoofiline pessimism, millest kummaliste arutluste tulemusena järeldatakse, et progressiivne tulumaks on häbiväärne ja skandaalne, äratab samasugust kahtlust nagu ajaloofilosoofiline optimism, millele oli rajatud Gulagi arhipelaag.“³

 

Totalitarismi kiusatus. Oluline on tähele panna, et need Kołakowski märkused pole oma praktilises rakenduses sümmeetrilise võimsusega: esimene tõmbab täielikult maha üht laadi lootuse, teine jätab pelgalt ukse lahti ühe tõsise probleemi – ainelise kihistumise – mõningasele leevendamisele.

„Ent „totalitaarne kiusatus“,“ kirjutab Scruton, „ei ole kuhugi kadunud. See on kiusatus kujundada ühiskond ümber sel moel, et võrdsus kehtestatakse ülevalt, heatahtliku sotsialistliku riigi poolt, mille häid kavatsusi ei saa kunagi kahtluse alla seada, sest keegi ei tea, millised on need kavatsuses teoks tehtuna [minu kursiiv – M. K.]“ (lk 72).

Selle kiusatuse eest hoiatab ka Karl Popper raamatu „Avatud ühiskond ja selle vaenlased“ eessõnas, vastates küsimusele, miks on tsivilisatsioonivastased mässud nii populaarsed ja miks köidavad ja ahvatlevad utopistlikud sotsiaalfilosoofiad nii paljusid intellektuaale: „Kaldun arvama, et põhjuseks on see, et nad pakuvad väljendust sügavale rahulolematusele maailmaga, mis ei küüni, ega saagi küündida, meie kõlbeliste ideaalideni ning unistuseni täiuslikkusest.“⁴

Siin võib nüüd Uku Masingu kombel pahurdada, et „ikkagi on inimeses see naiivne ja tobe usk, et ühiskondlik kord midagi parandab sääl juures. Et see kaotaks haigused kuidagi või vanaduse. See on nonsenss täiesti. [—] elamistingimuste muutmine ei muuda veel mööduvusi.“⁵ Mõned moekamad mõtlejad on sama mõrult nentinud, et maailma lõppu on lihtsam ette kujutada kui kapitalismi lõppu. Kui keegi näeb neis ütlustes täielikku käegalöömismeeleolu, siis ta ongi Scrutoni raamatu „Kuidas olla konservatiiv“ sobiv lugeja. Sest scrutonlik konservatiiv ütleb, et riik ei ole kõik, riik ei ole isikliku heaolu tagaja, sest ta seda juba tehniliselt, psühholoogilise paratamatuse tõttu olla ei saa, vaid riik on pelgalt inimelu ühe aspekti, nimelt ühiselulise aspekti osaline korraldaja. See on küll väga oluline aspekt, aga kaugeltki mitte kõik. Mitte olukord pole lootusetu, vaid lootus on mujal.

 

Metafüüsiline radikalism, inimsuse religioon ja konkreetsuse anti­utopism. Mõndade baassuundumuste kaardistamiseks võtaksin appi skeemi, milles kolmnurga tippudesse asetaksin kristluse erinevad ilmalikustumisastmed.

Ühte nimetaksin Markus Järvi sõnu kasutades metafüüsiliseks radikalismiks. Järvi näeb sellel olulisi kokkupuutepunkte Scrutoni määratletud metafüüsilise konservatiivsusega, ehk sellise maailmavaatega, millest Scruton siin raamatus ei räägi. Marek Tamm kasutas umbes selles suunas osutamiseks ka mõistet uusreaktsionäärlus.⁶ See maailmavaade panustab tahtelis-moraalsele pingutusele ja pole intellektuaalselt kuigi nõudlik. Seda öeldes ma vähimalgi määral ei pilka ega aasi, see on selle maailmavaate üks suurimaid voorusi ja ka kütkestavuse allikas. Intellektuaalne nõudlikkus on väsitav, tüütu ja elitaarne ning ei saa olla ühegi massiliikumise eeldus. Nii saab Markus Järvi öelda: „Konservatiivi elu tehtud tänapäeval väga lihtsaks: tuleb seista kõige elementaarsemate tõdede kaitsel lõpuni. Tuleb päevast päeva korrutada seda, mis alles hiljuti oli iseenesest mõistetav. Abielu on ühe mehe ja ühe naise vaheline liit. Perekonna moodustavad abikaasad ja nende järglased. Sündimata laps on inimene ning tema tapmine on täiesti välistatud. See on kuritegu. On olemas mehed ja naised, kõik teised sooidentiteedid on haiglased väljamõeldised.“⁷

Siin peegeldub igati inimlik suutmatus hallata üha ägedamat infovoogu ja konkureerivate maailmakäsituste argumentatsioone, igatsus kindlate ja väga lihtsate tõdede järele.

Sellest kraad ilmalikumat vaadet nimetaksin Ilmar Vene eeskujul inimsuse religiooniks. See on siis selline maailmavaade, milles Jumal on juba kadunud, aga inimese jumalikkus, mis lõikab ta järsult ära kogu muust loodusest, on veel alles. Jumalikkusele maisete mõõdupuudega ligi ei pääse, miska ei saa maisete mõõdupuudega pääseda ligi ka inimese loomusele ja selle ühele kõige poleemilisemale atribuudile – täielikule võrdsusele indiviiditi (võrdsurematu hinge jäänuk). Sellest poleks lugu midagi, aga teadmise ülim autoriteet on antud just nimelt maisuse positiivsele kaardistajale ehk teadusele. Ja mis juhtub, kui püüame inimest teaduslikult määratleda? Ilmar Vene sõnadega: „Juba ette võime olla kindlad iga järjekordse katse ebaõnnestumises. Sest kui paindlikuks ja hõlmavaks me [inimese] definitsiooni ka ei muudaks – alati võib ilmuda oponent, kes mõnele erilisele puuetega inimolendile viidates küsib: kas siis tema inimene ei olegi? Ja säärast küsimust kardetakse kõige rohkem; me ju teame, et niipea, kui vihje inimeste­vahelisele erinevusele on langenud, jääb fašismini veel ainult kiviga visata. Siin kohtume uusaja põhivastuoluga kogu ulatuses: inimsuse religioon seab end otsustavalt vastu (loodus)teaduslikule üldsuundumusele. [—]

Ehk mäletatakse veel kuulutusi, nagu „kommunistlik partei eitab igasugust religiooni?” Hägu pisutki hajutamaks, katsume vähemalt tagantjärele nimetada asju nimepidi: kommunistlik partei, inimsuse religiooni algelisima vormi kaitsja, ei tunnistanud arenenumate sõsarilmingute eluõigust. Algelisus tulenes revolutsioonilisest vaimust ja revolutsioonilise mõtlemise järjekindlusest. Kas on siis tõesti raske mõista, kellena geneetika ilmub inimsuse religiooni paistel? Pärilikkuse osatähtsus pole mingi saladus; seda ei tõenda mitte ainult rahvatarkused, vaid ka igapäevane visuaalsus („nagu isa suust kukkunud“), kuid seni, tänu avaldumise ebamäärasusele, on alati jäänud suur tõlgendusvabadus. On aga ebamäärasus muudetud pärilikkuse õpetuseks, siis „Inimese” vabadus kaob, ta muutub paratamatuse orjaks, lühidalt: inimsuse religioonile antakse surmahoop.“⁸

 

 

Inimsuse religiooni näidisesindajaks võib tuua neil teemadel ikka sõna võtva Rein Raua. Artikli „Veel kord geneetilise ja kultuurilise piirist“ (Sirp 29. VI) juhtlõik võiks olla lausa õpikunäide: „Väide, et ühed inimgrupid on teistest mõnedel aladel paremad oma geneetilise koodi tõttu, ei ole siiski teaduslikku kinnitust leidnud.“ Esiteks on see teaduslikust seisukohast vale. Loomulikult saab tõsikindlusnõude keerata nii põhja, et piisavalt kindel pole miski peale Descartes’i kuulsa stardipaku, aga pärilikkuse mõju paremusele mõnel alal (olgu selleks maratonijooks või intelligentsus) on teaduslikult nii kinnitatud, kui kindlalt neid asju üldse teaduslikult kinnitada saab. Teiseks peegeldub siin see, et Rein Raua teadmised pärilikkusest on väga pinnapealsed, sest kasutab mõisteid väga lohakalt, antud juhul geneetilist koodi geenide tähenduses (geneetiline kood on vastavussuhe RNA koodonite ja valke moodustavate aminohapete vahel ning on kõigil inimestel – ja peaaegu kogu elul Maal – täpselt sama). Kolmandaks see ekslikkus ja pinnapealsus ei ole üldse olulised, sest selle artikli näol pole tegu (loodus)teaduslikus dispuudis osalemisega, vaid artikliga, mis kaitseb inimsuse religiooni (loodus)teadusliku üldsuundumuse eest, hoiab alal pärilikkuse avaldumise ebamäärasust. Näidata, et Rein Raud siin teaduslikus mõttes eksib,⁹ on sama kasutu ja lootusetu kui bioloogi katse teha katoliiklastele selgeks, et elu ei alga munaraku ja seemneraku ühinemisel.¹⁰

Eks ülekordamist vääri seegi, et kummalegi religioossele ontoloogiale toetuvat moraali (loodus)teadus ranges mõttes ei õõnesta, sest ta seda – Hume’i giljotiini nimel – õõnestada ei saagi. Ei abordivastasus ega antirassism vaja filosoofilises mõttes teaduse tuge, need on moraaliideed. Psühholoogilises mõttes see nii lihtne ei ole, sest nagu osutasid Berger ja Luckmann oma kuulsas raamatus „Tegelikkuse sotsiaalne üleehitus“, väärtused ja mängureeglid sotsiaalse kommunikatsiooni käigus n-ö objektiveeruvad. Mistõttu tajutaksegi selliste ontoloogiate teaduslikku rünnakut nende väärtuste rünnakuna, mille kommunikeerimist see ontoloogia toetab. Ja kohe kindlasti toimib järjepidev teaduslikkus ja rangelt ilmalik arutlemine üpris tõhusalt igasuguse utopismi vastu. Ja siin ongi see koht, kus võiks öelda, et Scrutoni esitatud empiirilise konservatismi nõue, et „religioossed pürgimused loetaks olemuslikult religiooni, mitte poliitika – ja veelgi vähem bürokraatia valda kuuluvaks“, saab eelmistega võrreldava maailmavaatelise kaalu. Väga laias laastus on religioossed pürgimused sellised lootused ja igatsused, mille realiseerumise kaine mõistus välja naerab, mis aga selle väljanaermise siiski üle elavad. Musternäiteks on muidugi surematus, aga ühiskondlikumal tasandil on need mingid ebamäärased õndsused, vabaduse, võrdsuse ja vendluse päikseline harmoonia jms, kokkuvõtlikult: kõigi praeguste hädade eitus ja unistuste summa. Utopistlik programm on aga naeruvääristumise kaitseks mähitud täielikku abstraktsusse ja ebamäärasusse, ja just selle tõttu neid „häid kavatsusi ei saa kunagi kahtluse alla seada, sest keegi ei tea, millised on need kavatsuses teoks tehtuna“ (lk 72). See­pärast nimetaksingi seda maailmavaadet – Scrutoni empiirilist konservatismi – konkreetsuse antiutopismiks, sest selle antiutopism kasvab välja konkreetsusest, elu proosast, praktilisuse vaimust.

Hea näide konkreetsuse antiutopismist on praegune intellektuaalne superstaar Jordan B. Peterson,¹¹ kelle veendumused on välja kasvanud metoodilisest süvenemisest inimpsüühikasse ja XX sajandi totalitaarsete režiimide tekke- ja toimemehhanismidesse. Oma praktilistes nõuannetes on ta samuti matemaatilisuseni konkreetne. Kui talle öeldakse, et oma ideaalses pensionipõlves nähakse ennast päikeserannikul rannatoolis Margaritat limpsimas, siis konkretiseerib ta selle unistuse pilbasteks – mitu Margaritat, mitu päeva järjest jne. Kui oma tuleviku lähisuhet kujutlev noor hüüab kuraasikalt, et „partner on lihtsalt inimene ning ühtegi muud kitsendust polegi“ ning endalt tuleb heita kõik piirangud ja ahistavad normid, sest ainult „neist kastidest vabanedes saame olla tõeliselt vabad ning tõeliselt meie ise. Ja mitte lihtsalt olla, vaid ooh-la-la-la!“¹², siis noortele praktiseeriva psühholoogina nõu andev Peterson on vastumürgina maksimaalselt konkreetne ja näitab matemaatiliselt, kui vähe mahub ühte noorusesse viieaastaseid proovisuhteid jne.

Äramärkimist väärib veel ehk ka see, et nii mõnegi maailmavaatelisema küsimuse puhul võivad sellest skemaatilisest kolmikust kaks moodustada ebaõdusa liidu (unholy alliance) kolmanda vastu. Näiteks seisukohani, et sealiha ei tohi süüa, saab jõuda laiendades kantiaanlikku nõuet „ära kohtle kedagi pelgalt vahendina, vaid näe temas eesmärki iseeneses!“, aga ka mõnda traditsioonilist metafüüsilist radikalismi pidi – „siga on rüve loom ja tema söömine patt!“.

Ning vastupidi: metafüüsiline radikalism ja inimsuse religioon loovad vahel ühisrinde loodusteaduste vastu, eriti mis puudutab inimese kirjeldamist ja selle (loodus)teaduse autoriteeti kehtestada ontoloogiaid, mis võivad kahjustada armsaks saanud sotsiaalseid konstruktsioone.

 

Empiiriline konservatism kui konkreetsuse antiutopism. Edmund Burke’i Seltsi ellukutsuja Hardo Pajula määratles hiljuti seltsi ühe keskse eesmärgina vastuseisu totalitarismi­ilmingutele, tulgu selleks siis impulsid paremalt või vasakult tiivalt.¹³ Antitotalitarism ja antiutopism on orgaaniliselt seotud, võiks öelda, et totalitarism on utoopia riikliku realiseerimise katse kõrvalnähe, sest „selleks, et panna tegema inimesed võimatut, tuleb rakendada nende suhtes piiramatut võimu“(TPT¹⁴, lk 15). Totalitaarsed tendentsid imbuvad sisse heade kavatsuste ja vaidlustamatute sihtide kaudu. Ja et need sihid on unistustena vaidlustamatud, siis on totalitaarsete ilmingute vältimiseks oluline, et ei püütaks kirjutada neid sisse bürokraatlikesse mehhanismidesse. Kuna inimsuse religioon lükkab põhimõtteliselt tagasi inimese teadusliku määratlemise (sest kuidas ka inimest ei mõõdaks, mis tahes mõõdupuul ei ole nad võrdsed, ei indiviiditi ega mõne tunnuse alusel grupeerituna), siis see soosib utopistlikku kujutlust, et saab konstrueerida mis tahes lahendusi, sest pole olemas inimloomust, mis sellele vastu hakkaks (unistatagu siis Fourier’ falantseeridest või hipikommuunidest, mis on kestlikumad kui noortelaager ohtra kärakaga). IQ reaalne mõõdetavus võiks aga ka natsipunnidel junni jahedaks võtta, karta on, et sotsid teeks neile ära. Aga ka vastupidi, agressiivsusega kompenseeritakse selliseid puudusi, mida sots ravida ei suuda. See on üsna nurjatu probleem.

Scruton meenutab isa sotsialismi: „Jube, et teooriatel on tegelikkuses vähe tähtsust. Väljamõeldised on märksa veenvamad kui tõsiasjad ja veel palju veenvam mõlemast on igatsus olla kaasa haaratud massiliikumise solidaarsus­lainest, mille lõpus terendab vabanemise lubadus. Minu isa rahulolematus oli tõeline ja hästi põhjendatud. Ent tema lahendused olid unistuslikud“ (lk 13).

Siin oleme jõudnud ühe kõige konstitueerivama kohani konkreetsuse antiutopismis. Selle võiks sõnastada nii: probleem pole hädade ja probleemide tuvastamises, vaid just konkreetsetes lahendustes, täpseminigi – lahenduste konkreetsuses. Kuna ühiskondlikud probleemid on tihti ülimalt keerulised ja komplekssed, siis tormakad lahendused teevad asja väga sageli hullemaks. Ja kuna vastuseisu mingile lahendusviisile aetakse tihti sassi vastuseisuga eesmärgile, mida taotletakse, siis on tülid kerged tulema. Kuidas konkreetselt võidelda ebavõrdsusega? Kuidas panna inimesed vabatahtlikult vähem tarbima?

Ehk see näide tegi arusaadavamaks, miks võtsin kõnealuse eluhoiaku tähistamiseks sõnapaari „konkreetsuse antiutopism“, sest just konkreetsuse tuhandeline termiidiparv närib läbi igasugused utopistlikud unelmad, mitte mingi üksik suure algustähega abstraktne kurjuseprintsiip (kapitalism, patriarhaat jms). Isegi nii leebe ja iseenesestmõistetav ühiskondlik hüve nagu võrdsete võimaluste nõue võib võtta kiirelt utoopilise varjundi (mis omakorda bürokratiseerudes totalitaristliku iseloomu), kui seda ei väljendata enam diskrimineerimiskeeldudena riigile. Sest ka võrdsed võimalused on lõppsihis religioosne pürgimus, võimatuse soovimine maa peale, sest on ju arusaadav, et iga konkreetne võimalus on mingit laadi tegutsemisvõimalus ja see koosneb nii tegutseja välimistest kui sisemistest võimalustest. Väliste võimaluste ebavõrdsus saab sisemiste võimaluste ebavõrdsust kompenseerida (muidugi ka võimendada!), aga täiesti võrdsed võimalused oleks neil inimestel, kes sünniks ühel ajal s.t ühel kuupäeval, ühes kultuurilis-geograafilises kohas, ühe ja sama geneetilise pagasiga – see on tehniliselt täiesti võimatu. Või jätame need neetud geenid kõrvale. Mida tähendab, et linnalapsel on samad tingimused mis maal? See tähendab maa hävitamist selle linnaks muutmise teel. Või läheme kraad kaugemale: filosoof Margus Oti üheks eesmärgiks on „tänapäeva feodalismi lõpetamine, kus inimese elusaatus sõltub ennekõike oma sünnimaast“.¹⁵ Pealtnäha vaga soov, et kõigil oleks parem elu. Aga kui läheme konkreetsemaks ja küsime, et kas seal tuleviku globaalkülas peaks kasutama asfalti või betooni (Hiinas on liivaga juba kitsas). Mis transport? Keskkonnamõju? Spengler tunneks ehk siin ära suurlinliku mõtlemise („demokraatia tähendab linnamoraali tungimist maale ja sellega selle hävitamist“). Scruton esindab vastandtendentsi – kodumaa-armastust ja maksimaalset lokaliseeritust koos erinevustega. Muidugi võib osatada, et mis sel rikkuril viga heietada, aga eks kodumaa-armastus saab elada ka veidi nirumates tingimustes (pean jälle viitama Valdur Mikitale!). Ja see ei pea olema künism ja seljakeeramine (inimesi tuleks aidata seal, kus nad on). Rahvusvahelise teadlase eluviis ei saa ju saada universaalseks.

Ütlus, et linnaõhk teeb vabaks, on saanud uue tähenduse. Sellest on saanud põletavaim globaalprobleem.

 

Pärispatt ja ontogeneesi needus. „Pahempoolse eluhoiaku alustoeks on pärispatu eitamine; inimloomuse metafüüsiliselt jäädav riknemine pehmendatakse keskkondlikuks, ajutist laadi moonutustööks. Täie selgusega juhindub sellest tõekspidamisest juba suhtumise põhjendaja, Rousseau ise: „Emile’i“ autor kordab, et nood, kes laste kujunemist kõige rohkem mõjutavad, teenrid, tallipoisid ja muud majakondsed, isandaist sootuks kõnelemata, on puha kaabakad, kuid samas pole kahtlust inimloomuse jumalikkuses. Seesama hoiak kordub iga kutsumusliku maailmaparandaja puhul.“¹⁶

Pisut lepitavat selgitust võib saada ka Joseph Ratzingerilt, hilisemalt paavst Benedictus XVI-lt: „Pärispatu asukohta tuleb otsida just sellest kollektiivsest võrest, mis on iga üksikeksistentsi vaimne etteantus, mitte mingist bioloogilisest edasikandumisest üksikult eraldiseisvalt isikult teisele. Päris­patust rääkimine tähendab just seda, et ükski inimene ei saa enam alustada nullpunktist, status integratis’est (= ajaloost täielikult puutumatuna). Ükski ei ole enam rikkumatus algseisundis, mil võiks vaid ennast vabalt teostada ja oma õnne kavandada. Igaüks elab selles seoste rägastikus, mis on osa tema eksis­tentsist.“¹⁷

Võib ka sõnastada nii – iga inimene on paratamatult ja ühesuunaliselt ontogeneetiline. Tema organism on nii vaimses, psüühilises kui ka epigeneetilises pöördumatus ladestumises ja vermimises. Ja enamikule on ümberpaiknemine rohkem või vähem traumeeriv. „Hariduse tuumaks on sündivus, tõsiasi, et inimesed sünnivad siia maailma [rõhutus originaalis – M. K.],“¹⁸ sõnastab Hannah Arendt inimese parandamatu ontogeneetilisuse, millegi, mille pärast kõik rousseauistid Foucault’ni välja instinktiivselt jälestavad kooli ja näevad selles eelkõige repressiivasutust. Arendt selgitab: „Seepärast on usk, et kui soovitakse luua uusi olutingimusi, tuleb alustada lastest, jäänud Euroopas peaasjalikult türanliku loomuga revolutsiooniliste liikumiste monopoliks, mis võimule tulnuna võtsid lapsed vanematelt ära ning tegid neile lihtsalt ajupesu. Hariduse koht ei ole poliitikas, kuna seal tuleb alati teha tegemist nendega, kes on juba haritud. [—] Kui keegi tahab luua uut poliitilist korda hariduse abil, siis jõuab ta paratamatult koletule Platoni vaimus järeldusele: rajatavast riigist tuleb pagendada kõik vanemad inimesed.“¹⁹ Sündimus oli ka kommunismi suurim mureallikas. Nad oleks pidanud valmikutena kooruma nagu mesilased.

 

Läheme konkreetsemaks: Scruton ja Eesti. Väga sümpaatne ja resoneeriv on Scrutoni paigaga seotud kodukesksus. „Konservatiivid kirjutavad alla Edmund Burke’i sõnastusele, mille järgi ühiskond on partnerlus elavate, veel mitte sündinute ja surnute vahel; nad usuvad pigem kodanikuühendustesse naabrite vahel kui riigi sekkumisse ning tunnistavad, et kõige olulisem asi, mida elavad saavad teha, on jääda paikseks, rajada endale kodu ja anda see kodu edasi oma lastele“ (lk 121).

Rajada oma kodu ja anda see edasi oma lastele – kes seda ei taha? Eks ikka kosmopoliit, linlik ilmakodanik, „nõndanimetatud vurle, see matsi otsekohene vastand“, kirjutab meie rahvuslik tüvikirjanik aastal 1927, seevastu „Mats on traditsiooniline, püsiv, visa, alahoidev. Mis tal on, sellest peab ta kinni, sest selle on ta omandanud mitte uisapäisa, vaid tasa ja targu, oma loomu ja tarvete kohaselt. Tema armastab isegi seda, mille käes ta kannnatab ja millega peab verist võitlust. Euroopas on kõige matsilisem rahvas inglased. Tema püsivus ja alalhoidlus on otse imetlusväärne. Seega on arusaadav tema valdav mõju maailmas. Vurle ei ripu kõige hingega millegi küljes ja tema tunneb vaevalt võitlust elu ja surma peale. Parem paneb ta hõlmad vöö vahele ja läheb Brasiiliasse või Austraaliasse. Vurle seab end iga tuule järele, puhugu ta idast või läänest. Üleöö saab temast venelane, sakslane või inglane.“²⁰

Keel põses võib öelda, et Roger Scruton on briti neomats. Meie neomatslikku vaimu kannab praegu ehk ere­daimalt Valdur Mikita, kelle teosed on korraga ülimalt konkreetsed ja oikophilia’st kantud ja samas ka pretsedenditult populaarsed.

„Konservatism on kiindumuse poliitika. Me oleme kiindunud asjadesse, mida me armastame ja soovime neid kaitsta lagunemise eest. Aga me teame, et nad ei saa kesta igavesti. Seni tuleb meil uurida võimalusi, kuidas me saaksime neid säilitada läbi kõigi muutuste, mis neil paratamatult tuleb läbi teha, nii et meie elu kulgeks endiselt hea tahte ja tänumeele vaimus“ (lk 45).

 

Kuidas lugeda Scrutonit? Soovitaksin Scrutoniga tutvumist alustada just raamatust „Kuidas olla konservatiiv“. Vastupidiselt üldlevinud ühiskonnakriitikute tüpaažidele on Roger Scruton konstruktiivse arutlejana märksa tugevam kui kriitikuna.

 

1 Portaali Objektiiv nädalakommentaaris 1. VI 2018 Markus Järvi seda otsesõnu ka kinnitab ja osutab Scrutoni samale eristusele. http://objektiiv.ee/nadalakommentaar-konservatiivsuse-talumatu-kergus/

2 Tõlge: http://objektiiv.ee/pariisi-manifest-euroopa-millesse-tahame-uskuda/

3 Raamatus „Revolutsioon kui ilus haigus“, tlk Hendrik Lindepuu. 2014. Edmund Burke’i Seltsi sarja esimest raamatut arvustades soovitab Märt Väljataga see essee lülitatada koolide kohustusliku kirjanduse hulka. Kirjutan alla. Netis saadaval: http://mihkelkunnus.blogspot.com/2015/01/revolutsioon-kui-ilus-haigus.html

4 Karl Raimund Popper, Avatud ühiskond ja selle vaenlased, tlk Ene-Reet Soovik, 2010, lk 21–22.

5 Uku Masing, Budismist. Ilmamaa, 1995, lk 72.

6 Marek Tamm, Uusreaktsionäärne mõtlemine. – Vikerkaar. 2016, nr 10–11, saadaval: https://kultuur.err.ee/314440/marek-tamm-uusreaktsionaarne-motlemine

7 http://objektiiv.ee/nadalakommentaar-konservatiivsuse-talumatu-kergus/

8 Ilmar Vene, Pahustumine ehk Uusaja olemus. Ilmamaa, 2002, lk 267–268.

9 Seda tehti nii Sirbi kommentaariumis kui ka ühismeedias, aga konkreetselt „intelligentsus on kõige kõrgema päritavusega käitumistunnus“, nagu refereerib rahvavalgustuslikult Tuul Sepp Postimehes 27. VI 2018 „Intelligentsus kaasasündinud või õpitud“.

10 Selle näiteks sobib hästi väitlus Toomas Vooglaiu ja Toivo Maimetsa vahel. – Akadeemia 2009, nr 1.

11 Vt nt Mihkel Kunnus, Kes kardab Jordan Petersoni?. – Sirp 13. IV 2018 või http://mihkelkunnus.blogspot.com/2018/04/kes-kardab-jordan-petersoni.html

12 Kapiuksed valla: arutlusi homo-, bi- ja transseksuaalsusest. Toim Brigitta Davidjants. MTÜ Eesti Gei Noored, 2010, lk 60.

13 https://www.err.ee/845796/vaata-uuesti-otse-uudistemajast-intervjuud-hardo-pajulaga

14 Roger Scruton, Tolad, petised ja tülinorijad. Uusvasakpoolsed mõtlejad. Tlk Hardo Pajula. EKSA 2018. 374 lk.

15 Leo Luks, Ontoloogiline pühak. – Sirp 20.VII 2018.

16 Ilmar Vene, Trotsija. Katse mõista Uku Masingut. Ilmamaa, lk 35.

17 Joseph Ratzinger, Sissejuhatus kristlusesse. Tlk Kersti Rist. Tartu 2006, lk 208–209.

18 Hannah Arendt, Kriisist hariduse vallas, kogumikus „Mineviku ja tuleviku vahel. Harjutusi poliitilise mõtte vallas. Tlk Ene-Reet Soovik. Ilmamaa, 2012, lk 209.

19 Samas, lk 212.

20 A. H. Tammsaare, Avalik kiri kirjanik A. H. Tammsaarele. Kogutud teosed nr 17, 1990, lk 278–279.