Kergitab kulmu

Evi Arujärv

Rahvas, eliit, eksperdid

 

Demokraatia masinavärk on selle justkui juba ammu paika pannud, aga millegipärast tuleb Eestis seoses mingite ühiskondlikult tähtsate otsustega ikka ja jälle kõne alla küsimus, kes ikkagi on pädev otsuseid langetama. Üllatava visadusega kõlab arvamus, et rahvas ei ole pädev, et ta ei tea ja ei saa aru. Ka rahvas ise hoiab sageli eemale, sest demokraatia on väsitav ja pealtnäha ka viljatu: enamasti ei vasta paljude inimeste soovide summast sündinud tulemus üksiku otsustaja soovile. Sellest sünnib üldist rahuolematust. Tülikale demokraatiamängule otsitakse alternatiivi.

Nagu teada, on rahva parim ?alternatiiv? sellesama rahva parim osa ehk eliit. Tegelikult pole sõna ?eliit? meil kuigi autoriteetne. See viitab etteantud sotsiaalsele hierarhiale, võimu ja mitut sorti ühiskondliku ressursi omamisele. Pole tarvis olla sotsiaalteadlane, et mõista: rahvas tahaks eliiti näha teises rollis, eelkõige kui ühiskondliku solidaarsuse ja õiglustunde kandjat ja sellest kantud sotsiaalsete kokkulepete algatajat. Eesti poliitiline ja majanduseliit esitleb end pigem kehtestaja ja ainuma jumaliku tarkuse esindajana kui ühendajana. Korduvad mõtteavaldused rahva ebapädevusest annavad märku sellest, et demokraatia protseduure nähakse räige sekkumisena Jumalast antud või ?looduslikku? iseregulatsiooni… Üsna kurioosne hoiak XXI sajandi demokraatlikus Euroopas…

Kõnekas on seegi, et eliidi austavale nimetusele eelistatakse sageli ?eksperdi? tiitlit ja positsiooni. ?Ekspert? on tõesti soliidne võõramaa sõna, hoopis etem kui kodukootud ?asjatundja? ja kaugelt laiema haardega kui veneaegne ?spetsialist? (kuigi oli Eesti Vabariigiski ?spetsialistide? valitsus). Eksperdi nimetus ei ärrita inimesi, sest see ei seostu otseselt võimuga. Ekspert on kaugelt võõralt maalt (sealt, kus pesitseb ülim tarkus) tulnud inimene, kes teab, oskab ja saab aru.

Noomides ?rahvast?, kiidab ka Barbi Pilvre eelmises Eesti Ekspressis eksperte. Kitsamalt võttes on torumees ekspert torude alal, kooliõpetaja laste õpetamise alal, bussijuht  bussi juhtimise alal ja kirurg lõikamise küsimustes. Pilvrega nõus: seda sorti ekspertide tööd küll üle võtta ei tahaks. Paraku tuleb ette, et ka ekspert eksib: kirurg lõikab valesti ja bussijuht teeb avarii. Nende räigemad vead on enamasti siiski näha. Õpetajaga, kes vormib inimvaimu ja tundeid, on asi keerulisem: vaim on varjatud asi ja õpetaja vead jõuavad harva avalikkuse ette.

Poliitikuga on asi veel keerulisem. Tema peaks vahendama visioone üldisest olukorrast nüüd ja tulevikus, vormima masside vaimu ja meelsust. Kas on keegi kuulnud, et mõni eesti poliitik on oma visioone kujundades või vahendades eksinud (vintis peaga rooli istumine on ju üks teine asi)? Ei ole. Sest visioonid on alati täiuslikud. Ja mida avaram on horisont ja võimsam haare, seda vähem esineb vigu. Ka kirikuõpetaja, kes vahendab elu, surma ja olemise visioone, ei eksi kunagi. Ilmeksimatud on kõik visionäärid, sest üldist olukorda, elu, surma ja olemasolemist saab alati nii ja naa tõlgendada…

Aga tõsisemalt: avalikus diskussioonis rahva ja eliidi (ekspertluse) mõiste üle peegeldub igatsus tõemonopoli järele. Rahva tõeihaluses pole midagi kurja või deemonlikku ? selles kehastub intuitiivne püüdlus kogukondliku ühtsuse poole. Eristumisele ja kehtestamisele orienteeritud eliit, kes XXI sajandi demokraatlikus Euroopas pretendeerib tõemonopolile, võimendab sotsiaalseid lõhesid ja õõnestab oma jalgealust.

Võib arvata, et meiegi eliit tugevdaks oma positsi­oone, kui loobuks jumaliku tarkuse kontseptsioonist ja tuleks tagasi ?maa peale?. See tähendaks mitmeid asju. Alustuseks võiks loobuda mütoloogilistest vastandustest ja näha valimisprotseduuri vaid demokraatia ühe (ebatäiusliku) puhttehnilise aspektina, millele peaks kohustuslikuna lisanduma hulk teisi, mille rakendamine on üks osa demokraatlikult valitud võimueliidi missioonist.

Rahva ebapädevusest kõnelemise asemel võiks kaaluda seda, kuidas inimesi paremini informeerida. Kindlasti ei kujunda rahva sotsiaalset pädevust kolmesõnalised loosungid, suured näopildid ja valimiseelsed PR-trikid, vaid kogu avalikkuse struktuur. Punkti pannes satub silm veel lugemata eilsele lehele: üles on kerkinud ajakirjanduse ohjamise idee ? seesama keerukas pädevuse, ekspertluse ja tõemonopoli küsimus, milles peitub võimalusi ja karisid…

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming