Kas Syriza on vasakäärmuslik?

GERT SINILOO

Meediakajastuses nimetatakse Syrizat vasakpoolseks erakonnaks, ka mainitakse Syriza lubatud kasinuspoliitika vastaseid meetmeid.1 Tihti võib aga kohata partei kohta määratlust „vasak­äärmuslik“.2 Niisugune kirjeldus loob Syriza kohta hoopis teistsuguse ideoloogilise mõõtme, sest vasakpoolsus ja kasinuspoliitikavastasus on omane ka peavooluerakondadele. Selleks et saada selgem pilt, on paslik lähemalt vaadelda Kreeka võimupartei ideoloogilisi seisukohti. Allolev põhineb Syriza poliitilisel programmil, mis on ka inglise keeles kättesaadav erakonna veebilehel.

Neoliberalism ja klassipoliitika. Programmi3 esimestest ridadest peale vastandab Syriza end otsesõnu neoliberalismile. Syriza meelest on heaoluühiskonnad löögi all, sest töökohti jääb vähemaks, avalikke hüvesid erastatakse ning demokraatlikud institutsioonid nõrgenevad.

Syriza tunnistab klassivõitlust ning peab vajalikuks töölis- ja keskklassi vahelist solidaarsust, et mõjutada võimulolijaid. Neid nimetatakse küll pursuideks, mis on puhtalt marksistlik termin tähistamaks kapitalistliku ühiskonna juhtivat klassi, kellele kuuluvad tootmisvahendid, ent teisest küljest ei maini Syriza klasside kaotamist, vaid arvatakse, et poliitikast mõjutatuna peaksid klassierinevused tuntavalt vähenema. Seepärast on Syriza vaade klassipoliitikale enim seostatav sotsiaaldemokraatiaga.

Võrdsus, ühisomand ja sotsiaalne turvalisus. Sotsialistide arvates tagab sotsiaalne võrdsus õigluse ning võimaldab inimestel jõuda eneseteostuseni. Võrdses ühiskonnas, kus vajadused on rahuldatud, on ka vähem kuritegevust, sest vägivalla ühe põhjusena nähakse vaesust ja viletsust. Syriza meelest ei tohi olla ühtki kodanikku, kellel puudub ellujäämiseks minimaalne sissetulek, ligipääs tervishoiule, toidule ja korralikule eluasemele. Kas näiteks ükski Eesti erakond vaidleks neile seisukohtadele avameeli vastu?

Tõsi, Syriza eesmärkide saavutamise viisid ei pruugi kõigile meeldida, kuid pole neiski midagi revolutsioonilist. Kesksel kohal on jõukuse ümberjagamine, mis võimaldaks järk-järgult suurendada palku ja sotsiaalkulusid. Riigi tulude allikana näeb partei rikkamate ühiskonnaliikmete kõrgemat maksustamist, mida toetaks analüütilise vara­registri loomine. Väärib muide märkimist, et Syriza on esimese Kreeka võimuerakonnana asunud uurima kodanikke, kes hoiavad deklareerimata suuri summasid välismaal (nn Lagarde’i nimekiri).4

Pangad peavad partei meelest olema üldse avalikus omanduses, et teenida ühiskonna laiemaid huve. Syriza tahab taastada riigi kontrolli juba erastatud ettevõtete üle ning peatada plaanitud erastamised, et kaitsta strateegilise tähtsusega firmasid. Samas ei soovita välja jõuda plaanimajandusse, kus kogu majanduselu juhib riik. Syriza põhimõtteid ei saa samastada kommunismiga, vaid pigem traditsioonilise sotsiaaldemokraatiaga, mille järgi peaks riigil olema kontroll olulisemate ettevõtete üle ning majanduses tuleb soodustada ühistuid. Eraomandi täielik kaotamine ei ole kohe kindlasti Syriza pakutavate meetmete hulgas. Tasub jällegi mainida, et riigi osalusega panku leidub ka näiteks Saksamaal, Austrias ja Portugalis, rääkimata riigi omanduses olevaist ettevõtetest, mida kohtab meilgi.

Syriza pooldab ka kindlat miinimumpalka ning soovib tugevdada ametiühinguid, sest töölised vajavad kaitset vallandamiste eest ning neil peab olema õigus ühiselt oma töötingimuste nimel sõna võtta. Ei midagi ebatavalist: töötingimuste kaitse ja ametiühingute tegevus on ELis iseenesestmõistetav.

Poliitilist süsteemi ihkab erakond muuta kaasavamaks ja demokraatlikumaks. Seepärast peab Syriza vajalikuks otsedemokraatia mehhanismide kohaldamist nii kohalikul kui ka keskvalitsuse tasandil. Need ideed on kõige paremini kooskõlas nüüdisaegse marksistliku käsitlusega, mida nimetatakse uusvasakpoolsuseks (new left). Selle suuna järgijad pooldavad tööstusühiskonna radikaalset kriitikat, rõhutades samal ajal vajadust detsentraliseerimise, osaluse ja isikliku vabanemise järele. Leitakse, et kapitalism küll dehumaniseerib töölisi, ent lahendus võib peituda ka ühiskonna ümberkorraldamises paremate sotsiaalsete tagatiste ning demokraatlikumate võimusuhete kaudu. Õieti on kogu Syriza programm tugevasti mõjutatud uusvasakpoolsuse ideedest, ehkki paljud seisukohad kattuvad ka klassikalise sotsiaaldemokraatiaga.

Radikaalsuse teisenemine. Väljatoodu põhjal võib igaüks ise mõelda, kui radikaalne ikkagi on partei, mis tähtsustab töötingimuste kaitset või riigiettevõtteid. Kindlasti on Syriza praeguse ühiskonnakorralduse suhtes äärmiselt kriitiline, ent kuskil ei taotle partei revolutsiooni: pole juttu klassiühiskonna või eraomandi, rääkimata veel kapitalismi kaotamisest – punkt, mis on kesksel kohal Kreeka kommunistliku partei (KKE, riigi vanim erakond ja üks äärmuslikumaid omalaadseid) programmis.

Syriza radikaalsus paistab niisiis seisnevat tema vastuseisus kasinuspoliitikale. Kriisijärgses Euroopas domineeriva Saksamaa rahanduspoliitiliste hoiakute taustal võib see tõesti tunduda radikaalne, sest karm eelarvepoliitika ja laenamisest hoidumine on olnud ka Eesti võimulolijate tähtsamaid põhimõtteid. Nagu Tõnu Viik hiljuti on sedastanud, võib Eesti poliitikute Kreeka-kriitika tuleneda võimetusest leppida sellega, et kasinus on ainult üks võimalus majanduslikult õigesti käituda.5 Pole ime, et häälekamad Kreeka valitsuse kriitikud on olnud teiste seas Portugal ja Hispaania – kui Syriza oleks läbirääkimistel peale jäänud, peaksid nimetatud riikide poliitikud selgitama oma valijaile, miks nemad pidid omal ajal kannatama, kui kriisist saab ka teisiti väljuda.

Samuti ei saa eitada, et Syriza juhitud valitsus on viimase poole aasta jooksul teinud vigu. Olukord, kus Alexis Tsipras nõustus lõpuks palju karmima abipaketiga, kui varem pakutud, oli eelnenud nädalate ebaõnnestunud mängurluse tagajärg. Kreeka vajab kindlasti ulatuslikke reforme, kuid sealjuures on ebaaus kujutada Syrizat radikaalsete kommunistide kambana, kelle võim võrdub viletsusega. Neil, kes räägivad, et Kreeka valitsus pole pool aastat midagi teinud, tasub tutvuda selle algatuste nimekirjaga.6 Kui terav retoorika kõrvale jätta, ei ole Syriza nõudmistes midagi sellist, mille eest vähemasti sõnavõttude ja programmide põhjal ei seisaks kogu Euroopa peavooluerakonnad. Võib-olla on aga hoopis nii, et Syriza tõekspidamised on pinnuks silmas eelarveaukudega maadlevaile riikidele, kes on asunud heaoluühiskonda vaikselt koomale tõmbama. Näib, et radikaalsuse vasteks on nüüd saanud kasinuse kriitika ning normaalse heaoluühiskonna soovimine.

1 Lävepakuküsitlused: Syriza on Kreekas saamas ajaloolist suurvõitu. Delfi, 25. I 2015.

2 Andras Kralla. Kreeka valimised võitnud Syriza võidupidu. Äripäev, 26. I 2015.

3 http://syriza.gr/article/id/53894/The-political-resolution-of-the-1st-congress-of-SYRIZA.html#.Va9MH-KqoZG

4 Anthee Carassava. Greeks investigated over €16bn hidden overseas. The Times, 23. III 2015.

5 Tõnu Viik. Kreeka peegel. Postimees, 9. VII 2015.

6 Nihilist.fm, 20. VI 2015.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar