Kaksikkirves Ebausu kammitsad

Hasso Krull

  Usu ja ebausu vahekord on delikaatne teema. Tavaliselt peetakse ebausuks põhjendamatut usku mingi asja, nähtuse või kokkusattumuse endelisse tähendusse: ebausu juurde kuulub uskuja enese ebalus, sest et ta midagi uskudes samal ajal ka usub, et tema uskumus on petlik ja väheväärtuslik. Kui ebalust ei ole, võivad usku ebausuks pidada ainult teised inimesed. Uskumus, mille suhtes keegi ei ebale, ei kanna ka ebausu märki, kuigi võib tegelikult olla niisama põhjendamatu ja arulage.

Mõnesid ebauskliku hirmu põhivorme vaatles 1919. aastal Freud oma kuulsas essees “Das Unheimliche” (eesti keeles võiks selle pealkiri olla “Imelik”). Freudi meelest on üks imeliku tunde tekitajaid samasuguste ilmingute kordumine, ühe lõbusa näite toob ta omaenda elust. Hulkudes kunagi mingis Itaalia väikelinnas, sattunud ta kogemata kombel kolm korda järjest kitsale tänavale, mille ääres seisid võõbatud naised. “Nüüd haaras mind tunne, mida võin kirjeldada vaid kui imelikku, ja ma olin väga rõõmus, kui edasisest avastusreisist loobudes kohe leidsin väljaku, kust minu jalutuskäik hiljuti oli alanud.” Imeliku õhkkonna loob ka päris ohutute asjade ettenähtamatu kordumine, tekitades kujutluse, nagu oleks juhuse varjus peidus salajased seosed. “Inimese jätab küll täiesti ükskõikseks näiteks see, kui ta garderoobis riided ära andes saab lipiku mingi numbriga, ütleme: 62, või kui ta märkab, et see on talle antud laevakajuti number. Aga mulje muutub kohe, kui kaks niisugust tähtsusetut sündmust satuvad lähestikku, kui number 62 ilmub samal päeval mitu korda järjest, ja iseäranis siis, kui inimene peaks avastama, et kõik nummerdatud asjad – aadressid, hotellituba, raudteevagun jne – sisaldavad ikka sama numbrit, vähemalt koostisosana.” Hirm korduse ja kokkusattumuse ees käivitabki hõlpsasti ebausu.

Tõsi, ebausku hoiab vahel käigus lihtsalt kultuuritraditsioon, religioon või meelelahutustööstus. Naljatamine arvuga kolmteist on kõigile teada, selle algupära vastu ei tuntagi tavaliselt huvi. Hiljuti võisime aga kuulda teateid hoopis tõsisemast paanikast: mõned inimesed olid nimelt avastanud, et ühe tänavuse juunipäeva numbris esineb kolm korda arv kuus! Leidus rasedaid naisi, kes kiirendasid sünnitust, et pääseda ebausu painest. Tõsiasjale, et samas kuupäevas leidus veel numbreid, et kombinatsioonidel on ka ristsumma jne, ei pööratud vähematki tähelepanu. Muidu oleks ehk märgatud, et kuupäeva tegelik väärtus oli kaks, mis sümboliseerivat vastuvõtlikkust, ühinemist ja tasakaalu. Järelikult ei põhjustanud häiret numeroloogia asjatundjad.

Paljud on kindlasti kuulnud, et sümboolne 666 tulevat Johannese ilmutuse raamatust. Seal leidub tõepoolest kentsakas hüüatus: “Siin on tarkus! Kellel on mõistust, see arvaku ära metsalise arv; sest see on inimese arv. Ja tema arv on kuussada kuuskümmend kuus.” (10, 18) Vähem on neid, kes teavad, et sama arv esineb piiblis ka positiivses tähenduses: I Kuningate raamatus seostatakse sellega nimelt kuningas Saalomoni ja Seeba kuninganna liidu püsimist. “Ja kuningas Saalomon andis Seeba kuningannale kõike, mida ta soovis ja palus lisaks sellele, mis temale oli antud kuningas Saalomoni jõu kohaselt… Ja kulla kaal, mis Saalomonile tuli ühe aasta jooksul, oli kuussada kuuskümmend kuus talenti kulda” (10, 13-14). Siin on sama arv antud oma algsemas, hierogaamilises tähenduses: see sümboliseerib püha abielu, jumaliku mees- ja naisalge liitu ja põimumist. Ikonograafiliselt kujutab sedasama heksagramm, kahest kolmnurgast koosnev kuusnurkne täht, mis on kesksel kohal tantrismis.

Võib seega öelda, et müütilises mõttes on kolmekordne kuus hoopis armastuse, mitte hävituse sümbol. Kuigi Johannese ilmutus on varasemate tekstide kompilatsioon (mõnede indoloogide arvates Bhavishya Purāna mugandus), pole arvusümboolikat sisaldav lõik muud kui poleemika vanade usunditega. Arvesse tuleks ka Egiptus, kus pühamad numbrid olid 3, 6 ja 7; jumaluste koguarv pidi olema 37. Kui me viimast numbrit korrutame arvu 3 järjestikuste korrutistega, tekib rida “kolmainsusi”: 111, 222, 333, 444 jne. Tehtes 3x6x37 on kõik pühad numbrid sees ja tulemuseks ongi 666, armastuse, viljakuse ja elurõõmu sümbol. Kuna aga seesama sümbol tähistab ühtlasi seksi, saigi sellest kristlaste jaoks “patu märk”.

See kõik peaks meid tegema ettevaatlikuks niihästi tänase popkultuuri kui ka kristlike käibetõdede suhtes. Hirm juhuslike kordumiste ees, mida kirjeldas Freud, ei ole ilmselt välditav, kuid selle teket on võimalik teadvustada; seevastu pole mingit põhjust alistuda ebausule kultuuriliste sümbolite puhul, kui nende algupära ei tunta. Peab ka meeles pidama, et sümbolite tarvitamisel oleneb palju tarvitaja kavatsusest. Õudusfilmides võivad kõige süütumad ja igapäevasemad asjad muutuda ähvardavaks ja “saatanlikuks”, ning usufanaatikute psüühikas võib toimuda seesama. Valgustatud vaim peaks aga tänapäevalgi vaatama sellele kaine analüütilise pilguga, arvestades kindlasti ajaloolist tausta.

Hasso Krull