Filmikunst ja psühhoanalüüs on pea ühevanused

Mikael Enckell

Indiviid läheneb oma traumaatilistele mälestustele unedes, kollektiiv aga uurib oma lähiajaloo hirmu ja süü taaka kinolinal. 1941. aasta augustis arreteeritud ja NKVDs kuklalaskudega hukatud viie eestlase 1944. aastal Pikk 57 leitud surnukehad. ERA

Vaevalt kaks aastat tagasi, samal üritusel, millel viibime praegu, tõdes Antti Alanen (filmiarhiivi uurija – toim), et filmikunst ja psühhoanalüüs on peaaegu ühevanused, omal moel XIX sajandi kaksikpärijad. Üks filmi ja psühhoanalüüsi sügavama suguluse ilming, mida Alanengi rõhutas, on filmi ja unenäo ilmsed ja sageli esile tõstetud sarnasused. Nõnda on mõlemas esindatud, ka siis, kui vahendatakse abstraktseid sõnumeid, pinna all mõjuv väljendusviis. Uni, film ja psühhoanalüütilised tekstid, mis ei ole eemaldunud oma lähtekohast kujutlusmaailmas ega ka välises tõeluses, liiguvad seetõttu tähenduslikult palju tugevamalt laetud kontekstis kui abstraheerivad ja tõelusekaugemad teooriad.

See seletab, miks peame just filmis n-ö silmast silma seisma Euroopa lähiajaloo raske koorma, holokausti ja Ida-Euroopa diktatuuride sooritatud massimõrvadega. On kerge vastandada indiviidi ja massi: indiviid läheneb oma traumaatilistele mälestustele unedes, kollektiiv aga uurib oma lähiajaloo hirmu ja süü taaka kinolinal.

Holokausti läbiviijad kaotasid sõja, demokraatia ja (nii, nagu nad ütlesid) „juudi bolševismi” vastu, mil klassisõja strateegidel, propagandistidel ja kaasajooksikutel avanes võimalus esineda „fašismi kukutajate” ja „tuleviku eelväena”. Sellest tulenes, et mõlemasse diktatuurirežiimi suhtuti eri viisil. Edule järgnenud oportunistlik vaikimine ja leppimine oli kaua takistuseks enesevaatlusele, mille heaks näiteks on Imbi Paju film; häbi küll, aga ka meil (Soomes – tõlk). Kaasa aitas seegi, et kommunistide inimjahi tempo oli aeglasem kui natsidel – seetõttu on endine Poola välisminister, teisitimõtleja ja ajaloolane Bartoszewski, kel on kogemusi mõlemast tagakiusamissüsteemist, nimetanud kommunistide hävitusviisi „pehmemaks türanniaks”.

Paju „Tõrjutud mälestused” ja Kertészi-Koltai „Fateless” („Saatusetu”) võivad, kui neid vaadelda kõrvuti, piiritleda noid õigluse saavutamise pürgimusi, mis on seotud tavalise ennast säästva mõtlemisega. Just õigluse saavutamise püüdlus takistab selle depressiivse enesevihkamise teadvustamist, mis mingis situatsioonis võib kaasa aidata rahvuse või kultuuri hävitamisele. Tegelikult peetaksegi humanistlikku lahingut osalt just selle enesevihkamise ja -halvakspanu väljenduste vastu, milles peegeldub see, mille vastu on võidelnud eelmised sugupõlved eneses ja oma järglastes. Sellise, sageli juba varakult äratatud meeleheite puhul pole ühelgi mõistuspärasel faktil või argumendil mõjuvõimu.

Lisaks sellele, et mõlema filmi teema on suguluses, on neil palju muudki ühist. Üks on lähtekoha valik. Ühes intervjuus kritiseerib Kertész Spielbergi „Schindleri nimekirja” sellepärast, et seal lähenetakse holokaustile üldjoonis kaastundlikult, aga eemaldunud ja kaasaelamist jäljendavast vaatepunktist. Kui tahta nende mõrvade kohta tõde teada saada ja TODA tõelust mõista, peab aru saama, et see maailm erineb täielikult sellest, millega oleme harjunud. Mis ei tähenda, et sealgi poleks olnud ruumi hoolitsusele, sõprusele ja ilule, rahulolu- ning õnnehetkedele.

Ja selle õnne eest makstakse kätte seda intensiivsemalt, sest hoolitsus, sõprus, ilu, rahulolu ja õnnehetked asetsevad väljaspool toda julmust, mille tapaametnikud olid valinud oma juhtkirjaks, ning nad suhtusid inimrühmadesse kui inimkonna põhjakihti ja oma vaenlastesse.

Selliseks kujunenud koosluse, sellise maailma kohta võib täie õigusega öelda, et see oli perversne tõelus. Vahel püüame enesest tõrjuda seda, mida teinekord tahame mõista. Kas saab üldse teisel viisil vaadelda Paju filmis leiduvat sõnavara, korduvaid sõnu „bandiidid” ja „rahvavaenlased” ning tulenevaid unehäireid ja alandusi; või näha ungari filmis tuikuvate, surmväsinud, nälginud inimeste lõputuid rivisid? Kui süsteemi tööriistana toimiv inimene kohtleb oma ligimest nii julmal viisil, eirab ta oma vastumeelsust ja vägivallatseb esmajärjekorras iseenda kallal. Ses mõttes oli Himmleril õigus, kui ta rääkis eriüksustele, millist sangarlikkust eeldab hävitamine selle teostajailt.

Kõik see sünnib tegelikkuses, millesse ei kuulu hoolitsus ja kiindumus iseendasse – tunded, mis tärkavad vangi ja ohvri vastu. Osalt äratatud, osalt loomulik julmus piinab korraga täideviijat ja ohvrit.

Meile meeldib kujutleda, et kuna „aeg parandab kõik haavad”, nagu öeldakse, siis on ka meie ilmajao katastroofid peagi vaid hägu mälupilt, ilma et neid oleks veidigi põhjalikumalt rekonstrueeritud ja vaetud. Selle pealispindsuse, ükskõiksuse ja vastumeelsuse tühistavad need, kel on tulnud tutvuda katastroofi läbi elanud järglaste sisimate kogemustega. Heaks näiteks on see, kuidas 1973. aasta Jom-Kippuri sõja ajal ilmnesid Iisraeli sõduritel nende ellujäänud vanemate teadvustamata holokaustimälestused psühhootiliste dekompensatsiooni-nähtudena. Kui mitut generatsiooni need inimeste tekitatud katastroofid veel mõjutavad, ja kui tugevasti, seda ei võigi me teada. Kindel on, et need katastroofid on igaveseks õõnestanud usu euroopa kultuuri võimesse kaitsta end selle eest, mis pidi olema võimatu.

Intervjuus, mida juba mainisin, rõhutab Kertész, et holokausti mõjuväli on ajas lõputu. Selline tõlgendus võiks vastata nägemusele, et holokausti ja stalinismi kuriteod olid kogu aeg olemas oleva tõelusekäsitluse ilmingud ja see suunab meid samasse kanti kui Scholemi ja Benjamini teeski: „Prohvetlik on ennustus, mis puudutab alati kohalviibivat.”

Tänases terrorismis on jooni, mis näitavad, et see tõelusepilt pole üksnes „peidus” ja et selles võib leida sugulaslikke jooni Euroopa varasemate despootlike režiimidega. Nende selged ühisjooned on antisemitism, surmapõlgus ja sihtmärk – Jumalariigi loomine. Vastavad on ka vähendavad reaktsioonid, mis ümbritseva toorus on tekitanud suhtes natsismi, kommunismi ja islamiga. TOLLAL räägiti Saksa alandusest Versailles’ rahulepingu sõlmimisel, juutide kujuteldavast mõjuvõimust või sellest, et Venemaa tuli vabastada vananenud valitsusviisist. NÜÜD viidatakse kõige suhtelisusele, öeldakse: „Ühe meelest terrorist on teise arvates vabadusvõitleja!” See kõik on katse peita petliku kattega toda, mis mulla alt välja pressib.

Kõik need „aatelised” voolud on kuulanud Fritz Langi suuvoodri, doktor Mabuse takkakiitmist: „Die Menschheit muss in einen Abgrund von terror gestürtzt werden!” („Inimkond peab langema terrorikuristikku!”) Kõne all oleva kolme terrorilaine eesmärk paistab olevat rünnaku sihtmärgiks olnud kogukondades hirmu ja vastikuse äratamine meelevaldselt valitud ohvrite abil. Vastikust tekitatakse ka vastumeelsust rõhutavate nimetustega: pagan, katkupisik, kapitalist, bolševik, imperialist ja sionist. Nagu salaluuk kukutavad need inimese kaaskodanike seltsist, järele jääb vaid vastikus ja hirm. Ja see sunnib inimesed röökima nagu riikliku süüdistaja Moskva kohtuistungeil: „Laske need marutõbised koerad maha!”

Kust on siis pärit see hirmutav vastikustunne, mis nõuab likvideerimist ja õhkimisi ja õigust mõrvata keda tahes? Mäletan üht tähelepanu pälvinud kohtuistungit poole sajandi eest. Keskealine, haritud, karistamata mees oli tapnud oma armukese. Kõigile arusaamatu teo põhjuseks ei osanud ta tuua muud kui seda, et oli pikalt olnud masendunud ja mõtelnud üha enam enesetapust. Enesetapule ei leidnud ta muud alternatiivi kui naise mõrvamine.

On raske mõista, et põhjatu vastikustunne, mis teinekord muutub „mõttetuks mõrvaks”, on tegelikult inimese enda vastu suunatud viha ilming. Üldiselt on teada, et depressioon on tulevaste mõrvarite puhul suhteliselt sage diagnoos. Kui suures ulatuses on mõrv ja genotsiid moondunud suitsiid, mis on naasnud oma lähtekohta ja kontsentreerunud meie ajastu suitsiiditerroristides?

See vaatepunkt jõuab lähedale tollele surmaiha-järeldusele, milleni Freud jõudis 1920. aastate alul, vastandpooleks oli libiido, eluiha. On märgitud, et ta suur pettumus maailmasõjas, lapse ja lapselapse kaotuse valu ning ta oma vähk mängisid otsustavat rolli Freudi põhinägemuse uuesti vormumises ja ka selles, kuidas ta tollest nägemusest kinni hoidis. Kuidas saakski olla teisiti? Ja kas peakski?

Ükskõik, kui laialt Freudi tahetakse pruukida, usun, et me ei pea end vahtima unustama neid aateid või religioosseid mõtestamispüüdeid, millega erialainimesed on varustunud. Hädade tõelised ja keerulised põhjused ei sünni siiski sellistest klišeedest nagu ütlemised: „suurem jagu Ameerika panku on juutide käes”, „sionistid valitsevad meediamaailma”, „kulakud imevad nälgiva proletariaadi verd” või „ameeriklased tahavad alandada maailma moslemeid”. Põhiliseks tapmise tõukejõuks on lihtsalt soov hävitada iseenda alandav peegelpilt, mida mõrvar näeb oma tulevases ohvris. See-eest eelneb sellele, n-ö „viimasele vaatusele” sihiteadlik propaganda, mis kujundab ohvrist ideaalse peegli ja sihtmärgi kurjategija enesevihkamisele. Klišeed ja nende variatsioonid on ohumärgid, et võime olla teel pogrommilaadsete sündmuste poole, ja seepärast tuleb olla – kui mõelda viimasele tuhandele aastale Euroopas – eriliselt valvas.

Samuti nagu Solženitsõn ja Hillel Klein on ka Kertész veenvalt väitnud, et koonduslaagriellu mahub lootuse, headuse, hoolitsuse ja ilu hetki. Kleingi (Iisraelis elav laagrikogemusega psühhoanalüütik) rõhutab, milline eriline tähendus oli nendel hetkedel ja kuidas need hetked võisid päästa nii mõnegi inimelu. Imbi Paju filmis moodustavad just must huumor ja eriline hoolitsus päästeköie sinna, mis „tuleb hiljem”. On ülekohtune, kui vangide hingematerjal lihtsustatakse tundmatuseni väärdunuks, vangilaagri enda süsteemiga sarnaseks võõrandumuseks. Imre Kertészi kirjanikutöö, samuti ka Paju ja Koltai film, kujutab lummuse ja mälu nappe võite, just nõnda, nagu kirjanik andis neile „viimase sõna” Stockholmis Nobeli banketil, kui ta lõpetas oma lauakõne hüüatusega: „Die Liebe!”

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht