Euroopa väljakutsete ees

Globaalmaailmas tähendab sõltumatus eelkõige seda, et sinust midagi ei sõltu. Edasise integratsioonita jääb meie kontinent aga teisejärguliseks mängijaks USA ja Hiina kõrval.

MIKAEL RAIHHELGAUZ

1941. aasta. Natsiväed marssisid võidukalt läbi Euroopa linnade ja kogu kontinent näis olevat pimedaima ajastu lävel. Tohutu tragöödia keskel ei kaotanud aga kaks itaalia noormeest optimismi. Istudes fašistide käes vangis, kirjutasid nad Ventotene saarel manifesti, mis pani aluse unistusele ühendatud Euroopast. „Käes on uute tegude ja uute inimeste aeg,“ kuulutasid nad julgelt, „liikumine vaba ja ühtse Euroopa nimel.“¹ 16 aasta pärast kirjutati alla Rooma lepingule, millega hakati Euroopa Liitu üles ehitama – noormeeste unistust ellu viima. Või nii me endale ütleme …

Ventotene manifesti mainimine Euroopa Komisjoni valge raamatu sissejuhatuses on üsna kummaline. Väide, et praegune EL on selle teksti elluviimise projekt, tunduks keskmisele lugejale hirmuäratav, kui see poleks nii absurdne: nimelt räägitakse manifestis rahvusriikide kaotamisest föderaalse Euroopa heaks ja sotsialismi ülesehitamisest Teise maailmasõja käigus lammutatud ühiskonnakorra varemetele. Komisjoni pintsaklipslased, kes on ilmselt paljudele eurooplastele bürokraatia kehastus, näivad imelike kandidaatidena Spinelli ja Rossi radikaalsete ideede teostamiseks. Ometi on selles midagi väga sümboolset.

Raamatus „Euroopa viimane võimalus“ süüdistab Euroopa Parlamendi liige Guy Verhofstadt komisjoni luuludes. Pidevalt räägitakse suurte mõtlejate pärandist, nägemata, et tulemused on üksnes esialgsete ideede vari. Tõeliselt ühendatud Euroopa asemel on vaid riikide kogum ja suuremaid asju teostatakse üksnes neil harvadel juhtudel, kui leitakse, et koostöö on parajasti kõigi rahvuslikes huvides. Iga sellise „läbimurde“ järel ei hoita aga kiidusõnu kokku: ikka ja jälle korratakse edu ning solidaarsuse mantrat.²

Kundera romaanis „Nali“ on stseen, kus parteiorganisatsiooni juhatus selgitab peategelasele Ludvikule optimismi tähtsust kommunismi ehitamisel, ehkki nii ehitusprotsess ise kui ka pealesurutud optimism on ilmselgelt kahtlase väärtusega. Selline Ludviku-tunne võis ilmselt tekkida ka neil, kes kuulasid 13. septembril Jean-Claude Junckeri kõnet.³ Etteaste moto oli „Euroopa on taas saanud tuule purjedesse“. Vähenenud töötuse ja kasvanud SKT üle rõõmustamisele järgnes terve hulk ettepanekuid ja plaane, eelkõige kaubanduspoliitika, küberkaitse, ühisturu ja migratsioonipoliitika osas. Ometi jäi kõige selle juures eelkõige status quo säilitamise mulje. Juncker ütles, et tal pole plaanis algatada uusi suuremaid lepinguid. Ehkki juttu oli ka majandusalase otsustusprotsessi tõhustamisest, näis enamik muudatustest tulevat tavapärase protseduuri kaudu ehk kujunevat rahva silmis järjekordseks Brüsseli ettekirjutuste jadaks.

Macroni 26. septembri kõne⁴ sisaldas kindlasti põnevamaid lubadusi, rahuldamata siiski meedias läbi käinud lootusi Euroopa föderalismi idee taassünni osas. Ironiseerimine „maagilise finantsmehhanismi“ üle, mis peaks lahendama kõik Euroopa probleemid, ja liikmesriikide võlgade ühendamise arutamisest keeldumine näitas, et raison d’état õitseb endiselt. Kui rahakott peab jääma oma rahvale, siis ei saa ka süda Euroopale kuuluda. Ehkki kõne üldsõnalisus jätab palju vabadust ideede teostamiseks – ettepanekud on sõnastatud enamasti kujul „meil on vaja X, sellega võiks tegelda komisjon Y“ –, jäävad pakutud reformid sellise loogika juures ilmselt peenhäälestuse tasemele. Mõte täita lahkuvast Suurbritanniast jäänud parlamendikohad üleeuroopaliste valimisnimekirjade alusel ja kutsuda kokku demokraatlikud konvendid Euroopa tuleviku arutamiseks on küll kena žest, kuid ei saa midagi väga mõjutada, kui vastavate institutsioonide volitusi ei laiendata.

Tagasihoidlikkusel on loomulikult omad põhjused. Hiljutiste Saksamaa valimiste tulemused ei ole ühtse Euroopa projekti jaoks paljutõotavad. Merkelil, kelle erakond on kaotanud 65 parlamendikohta ja sotsiaaldemokraatide partnerluse, on käsil keerulised koalitsiooniläbirääkimised. Suure tõenäosusega pääsevad valitsusse ka vabad demokraadid (FDP), kes on Euroopa edasise integratsiooni vastu, ning see annab tagasilöögi Macroni plaanidele. Sellises õhkkonnas ei saa sakslaste hirmutamine võlgades riikide vastutuse ülevõtmisega produktiivne olla.

Tegemist ei ole muidugi maailmalõpuga. Vajalikud reformid saavad vanal viisil tehtud, tõenäoliselt paraneb elukvaliteet ka edaspidi. Eurostandardid garanteerivad endiselt toodete kõrge kvaliteedi, pangandusliit vähendab petturlust, paremini koordineeritud finantsinstitutsioonid aga saavad efektiivsemalt tuleviku kriisidele reageerida. Probleem on selles, et kui praegu ei kasutata soodsat momenti fundamentaalsete poliitiliste ümberkorralduste läbiviimiseks, nii et vähemalt mingite valdkondade üle saaks otsustada demokraatlikult valitud Euroopa valitsus, vajamata seejuures liikmesriikide üksmeelset heakskiitu, jätkub aastaid kestnud võõrandumine.

Nagu on märkinud filosoof Jürgen Habermas, on EL teel aina tugevneva tehnokraatia poole. 2008. aasta kriisi järel oli olukorra lahendamisega seotud ennekõike Euroopa Keskpanga president, parlament oli aga võrdlemisi passiivne.⁵ Kaubanduslepete kujundamine on üldsusele vähe tuntud ametnike käes. Tekkinud vaakumit illustreerib väga hästi kaubandusvolinik Cecilia Malmströmi vastus küsimusele inimeste rahulolematuse kohta TTIPga: tema ei ole mandaati saanud „Euroopa rahvalt“.⁶

Niisiis, kui esindajad ei esinda ja tegelik võim on ametnike käes, kel puudub motivatsioon selgitada kodanikele vastuvõetud meetmete olemust ja tagamaid, on ainus päästja oma riigi valitsus, mis on seda parem, mida rohkem see Brüsselit kritiseerib. Säärane asjakäik taastoodab olukorda, kus Euroopa, mis peaks olema eelkõige väärtustel põhinev ühendus, vaikib tähtsate inimesi puudutavate muutuste ajal (nagu näiteks kurikuulsad ajakirjandusvabadust ja võimude lahusust kärpivad seadusmuudatused Poolas ja Ungaris), haarates endale kuivade tehniliste küsimustega tegeleva WTO-laadse organisatsiooni rolli.

Liidu volituste kärpimine ja suveräänsuse eest võitlemine ei ole ka õige tee, kuid paraku on Euroopa föderalistidel vähe põhjust selle üle rõõmustamiseks. Nagu kirjutab Peter Singer⁷, määrab vabaturu loogika juba ette ära suurema osa otsustest, mis riigil tuleb vastu võtta, kui soovitakse näha majanduse kasvu (vabakaubandus, avatus regulatsioonidele, paindlik migratsioonipoliitika). Niisiis saavad keskmiste ja väikeste riikide poliitikud vaielda üksnes kosmeetiliste asjade üle, mida Euroopa Liitu kuulumine nagunii ei takista.

On kurb, et EL esitab end ühe osana sellest majanduslikust paratamatusest, milleta liikmesriigid ei saa hakkama. Giánis Varoufákis, endine Kreeka rahandusminister ja suur eurointegratsiooni toetaja, nendib, et Brexiti läbirääkimistel demonstreeritakse lahenduse otsimise asemel täielikku kompromissitust ainsa eesmärgiga tekitada hirmu: „Valmistage oma rahvas ette täielikuks allaandmiseks – see on teie ainuke valik!“⁸ Loomulikult ei saa poliitikas meetodeid valida, kuid juhul kui ELi kuulumine püsib inimeste hirmul, mitte vabatahtlikul soovil koostööd teha, läheb kogu asja mõte kaduma.

Oma raamatus meenutab Verhof­stadt 1950. aastate algust, mil usk Euroopa projekti oli tugev. Siis olid Prantsusmaa ja Saksamaa tõesti üsna lähedal Ventotene ideaalide elluviimisele, kuid ettevõtmine jäi pooleli, kui Prantsuse parlament keeldus Euroopa kaitseühenduse lepingut ratifitseerimast – jagada kellegagi oma õigust sõda kuulutada näis olevat rahvusriigile liiga suur järeleandmine.

Globaalmaailmas tähendab sõltumatus eelkõige seda, et sinust midagi ei sõltu. Eurooplastele meeldib rääkida ELi majanduslikust võimsusest, rikkast kultuuripärandist ja mitmekesisusest. Edasise integratsioonita jääb meie kontinent aga teisejärguliseks mängijaks USA ja Hiina kõrval. Iroonilisel kombel mõistavad seda üsna hästi isegi rahvusäärmuslased, unistades Intermariumist, liidust, mis ühendab kõik rahvad Läänemerest Musta mereni essentsialistlike ideede ümber. Millegipärast on mõõdukamatel jõududel märksa keerulisem sellist solidaarsust saavutada.

Euroopa seisab suurte väljakutsete ees. Rändekriis sai praeguseks lahendatud (suuresti tänu Itaalia piirivalvele), kuid meil puuduvad ikka institutsioonid, mis suudaksid kiiresti reageerida, kui situatsioon peaks korduma. Võlakoorma küsimus on endiselt lahendamata. Artikli kirjutamise ajal aeti Kataloonias illegaalsel referendumil osalejad vägivaldselt laiali. EL peab tegema kõik mis võimalik konflikti rahumeelseks lahendamiseks. Kas ja kuidas hakatakse nendele küsimustele vastust otsima, ei ole teada. Kas me näeme lähiajal Euroopa Ühendriikide moodustamist? Tõenäoliselt mitte.

Lastele ajalugu õpetades räägitakse tihtipeale silmapaistvatest isikutest, kelle julged unistused viisid suurte muutusteni. Suureks saades oled sunnitud tunnistama, et sobiv keskkond on märksa olulisem tegur. Ei Macron, Merkel ega Juncker ole päästjad, kes toovad õndsuse maa peale. Ka nemad teevad üksnes niipalju, kui olukord lubab. Küll on vahel tore mõelda, et meie, tavalised inimesed, saame oma tuju järgi nihutada nende mugavus­tsooni – kas Euroopa poole või sellest kaugemale.

ELi ajalugu meenutab mingil määral vene multikat „Tobik ja kuubik“. Koer, kass, kits ja hanepoeg leiavad kuubikute komplekti, millest saab moodustada igaühe pildi. See on aga võimalik vaid siis, kui kõik loomad otsustavad oma kuubikud kokku panna – niikaua kui nad ei taha neid teistega jagada, jääb igaühele vaid tema ühe kehaosa kujutis. Euroopa riikidel on nagu multikategelastelgi raske leppida selliste tingimustega, aga kui see siiski vahetevahel õnnestub, tehakse midagi ilusat.

1 Ernesto Rossi, Altiero Spinelli, Vaba ja ühendatud Euroopa nimel. Ventotene manifest. http://www.eurostudium.eu/rivista/documenti/ManifestoEST.pdf

2 Guy Verhofstadt, Europes Last Chance. Kindle, e-raamat, location 607.

3 President Jean-Claude Junckeri kõne Euroopa Liidu olukorrast. http://europa.eu/rapid/press-release_SPEECH-17-3165_et.htm

4 Emmanuel Macroni Sorbonne’i kõne http://international.blogs.ouest-france.fr/archive/2017/09/29/macron-sorbonne-verbatim-europe-18583.html

5 Jürgen Habermas, The Lure of Technocracy. – Polity Press 2015, nr 11–13.

6 John Hilary, I didn’t think TTIP could get any scarier, but then I spoke to the EU official in charge of it. http://www.independent.co.uk/voices/i-didn-t-think-ttip-could-get-any-scarier-but-then-i-spoke-to-the-eu-official-in-charge-of-it-a6690591.html

7 Peter Singer, One World Now. The Ethics of Globalisation. Yale University Press 2016, lk 31.

8 Yanis Varoufakis, For Europe’s sake Britain must not be defeated. https://www.yanisvaroufakis.eu/2017/09/10/for-europes-sake-britain-must-not-be-defeated-op-ed-in-the-sunday-times-1092017/