Esimesed katsejänesed

Kirjaniku- ja kunstnikupalgaga on võetud suund valdkonnakeskselt indiviidipõhisele rahastamisele.

REET VARBLANE

Mark Raidpere

Mark Raidpere

Piia Ruber

Möödunud detsembris valiti esimesed kümme kirjaniku- ja kunstnikupalga saajat. Kirjanikest on need õnnelikud Maarja Kangro, Indrek Koff, Mihkel Mutt, Jürgen Rooste ja Tõnu Õnnepalu ning kunstnikest Kris Lemsalu, Marge Monko, Kaido Ole, Mark Raidpere ja Anu Vahtra.

Veidi enne aastavahetust kogunesid Sirbi toimetusse Maarja Kangro, Indrek Koff, Mark Raidpere ja Anu Vahtra ning toimetusest Ott Karulin ja Reet Varblane, et rääkida praegusest kirjanduse- ja kunstiväljast, toetussüsteemist, turust, professionaalses kõrgkultuurist ning loojavastutusest. Siis polnud palgasaajatega veel ametlikku lepingut sõlmitud, kuid pole ühtegi põhjust, miks nad ei peaks 1. jaanuarist olema riigipalgal.

Reet Varblane: Millised on möödunud aasta kolm märksõna?

Maarja Kangro: Euroopa ja maailma üks tõsisemaid märksõnu on „põgenikekriis“ ja Eestis selle vastukajana poleemika sallivuse üle, hoiakute teravam väljajoonistumine. See polnud küll üllatav, hoiakud olid reljeefselt esile tulnud juba kooseluseaduse debatis, aga pagulaste teemaga sai see uue võimenduse.

Indrek Koff: Mina laiendaksin seda veelgi kaugemale: oluline on sõda Süürias ja teised konfliktid ning nende järelmõjud Euroopas nagu Pariisi sündmused jne. Selle kõige kohta võib hästi suurelt kirja panna märksõna „hirm“. Arvamuste reljeefne väljajoonistumine on paljuski seotud tohutu hirmuga, mis säriseb õhus. Inimesed ei tea ega saagi teada, mida täpsemalt peab kartma, aga teavad, et karta tuleb.

Anu Vahtra: Ja selle hirmu ilmselge toitmine poliitilises plaanis.

Mark Raidpere: Välja on joonistunud ka positiivsemad arvamused: kui mu mälu mind ei peta, siis aasta lõpupoole avaldatud uuringu kohaselt oli suisa 52 protsenti eestimaalastest kooseluseaduse poolt. Aga kui tahta „nalja“ teha, siis selle aasta märksõnad on „Isis, Isil ja Daesh“. Üldinimlikumalt inimeste metsikus, kohalikumal tasandil kitsarinnalisus – ikka tuleb negatiivse juurde tagasi tulla – ja hirm. Tume aasta oli.

Kangro: Mu meelest on rõõmustav see, kui palju suudetakse hirmust siiski üle olla. Osalt võib see tulla resignatsioonist või tüdimusest: lihtsalt ei viitsita hirmu tunda. Aga paljudele on see positiivse otsuse küsimus.

Koff: Kui siinse tasandi juurde tulla, siis kirjanduses oli möödunud aastal palju häid uudiseid. Minu iga-aastane suursündmus on „HeadRead“, mis läks taas väga hästi. Kuid selle kõrval oli ääretult põnev sündmus, mis aga leidis vähe kajastamist ja kus oli ka vähe publikut, poetry slamm’i Euroopa meistrivõistlused Tartus. Ja Tartu on nüüd UNESCO kirjanduslinn.

Varblane: Mida tähendab, kui ühel suure võimsa promoga festivalil nagu „HeadRead“ läheb taas hästi? Kirjandus on Eestis ikka hinnas olnud. Kas see on publikumenu või midagi spetsiifilist just kirjandusinimestele ja kirjandusele?

Koff: Festival on õnnestunud, kui on mitmesugust publikut; kui on kutsutud esinejad, kellel on oma fänniklubi ja selle kõrval leidub ka veel teisigi huvilisi; kui on mõni ilmakuulus staar, nagu möödunud korral oli Margaret Atwood. Aga see polnudki kõige olulisem, mulle oli tippsündmus „Verinoored“, kus esinesid Tallinna veel keskkoolis õppivad noored luuletajad. Seal tekkis väga elus energia.

Kangro: Õnnestumist saab mõõta ka tagasiside järgi. Hea märk on, kui väljateadlikud inimesed leiavad festivalilt midagi inspireerivat. Publikumenu on tore, aga ainult peade arvu ei saa kirjandusfestivali mõõdupuuks pidada. Kuigi vähemalt Harju tänava üritustel ei paista publikuga probleeme olevat: ma pole veel tühja saali näinud, vahel ei mahu kuulajad ära.

Anu Vahtra

Anu Vahtra

Vahtra: Kui festivalidest rääkida, siis fotokuu oli möödunud aastal mitmekülgne ja laia haardega. Mitu tugevat rahvusvahelist näitust ja publikuprogramm, mis pakkus ainest kunstiväljal tegutsevale inimesele, aga kaasas ka laiema publiku. See on oluline aspekt.

Raidpere: Eneseirooniliselt – isegi Raidpere jõudis möödunud aastal esmakordselt fotokuu näitusi kaema. Köler Prize on stabiilselt igal aastal elevust tekitanud ega näita longuvajumise märke. Kui ka nominentide ring on aastatega ealiselt mitmekesistunud, on see jätkuvalt noore energia auhind.

Ühiskonna ootus

Ott Karulin: Kunstil on vaieldamatult palju funktsioone, üks neist on ühiskonna peegeldamine või ka lepitamine. Kuivõrd tunnete nüüd, kui olete riigi palgal, ühiskondlikku tellimust käsitleda õhus olevaid teemasid – hirm, metsikus, sallimatus, reljeefsus – oma loomingus järgmiste aastate jooksul?

Raidpere: Publiku tähelepanu on nüüd niikuinii teravdatud. Arvan, et oleks küll vildak, kui hakata ühtäkki n-ö käsu peale nende teemadega tegelema. Pealegi olen nende teemadega tegelenud niikuinii, omal valikul, ja teen seda küllap edasi. Toetuse saamine ei tohiks küll viia oma eesmärkidest hälbimiseni.

Vahtra: Ma ei näe, et kunstnikupalgast tulenevalt minu praktikasse mingid sisulised muudatused peaksid tulema.

Kangro: Ma survest ei hooli, aga tahan ise nende teemadega tegelda. Olen oma loomingus õhusolevaid teemasid ja hoiakuid ennegi käsitlenud ja tahan meie sootsiumi arvamusi edasi vaadelda, seejuures ka hoiakute erinevusi kultuurivaldkonniti. Näiteks on muusikaringkond märksa konservatiivsem (andku vabameelsed muusikud mulle andeks!) kui kujutava kunsti oma, mis on vaadetelt kõige emantsipeerunum. Kirjanikud on kusagil vahepeal, ehkki liberaale on õnneks ikka piisavalt. Hoiakute tagamaad huvitavad mind väga ja kindlasti on mul plaanis nende kolme aasta jooksul midagi sellest kirjutada. Aga see pole tingitud tellimusetunnetusest.

Koff: Nende kümne inimese, kirjaniku- ja kunstnikupalga saaja esmane ja üsna kergesti täidetav ülesanne peakski olema mitte lasta seda survet oma loomingu sisu kallale. Aga kelle surve see on? Kes meid survestab?

Kangro: Tahaks selle survestaja visualiseerida. Mis nägu ta on, mis ametit peab? On see meedia? Või netikommentaatorid? Kui see on rahvas, siis kes on rahvas?

Raidpere: Kujutavas kunstis on ikka jätkuvalt vastupidine surve: kaasaegne kunst on kole ja probleeme täis. Rahva seas oodatakse just nimelt seda, et ei tegeletaks probleemteemadega, vaid pakutaks silmailu.

Kas palk või stipendium?

Varblane: Kas avalik huvi, päris võimas ažiotaaž, mis eelnes kirjaniku- ja kunstnikupalgale, stimuleeris või heidutas teid sellele kandideerima? Kui võrrelda seda kas või „Ela ja sära“ stipendiumiga, siis sellest juba viisteist aastat välja antud stipendiumist ei räägita enam üldse.

Raidpere: Mind see pigem heidutas, kuid ei tulnud üllatusena.

Kangro: Inimesed on erineva karakteriga, mind see pigem stimuleeris. Kui kirjanikupalk välja kuulutati, olin kindel, et ei kandideeri. Aga mida enam hüsteeriat üles keerutati, seda selgemaks sai, et pean olema valmis idee eest välja astuma ja kandideerima. Ja juhul, kui peaksin kirjanikupalga saama, end ka palgasaajana näitama.

Vahtra: Mulle tuli see hüsteeriaplahvatus pigem üllatusena. Mind üllatas, et kirjaniku- ja kunstnikupalka ei nähta toetussüsteemi väljakujundamise alguse, arengu osa, vaid läbimõtlemata liigutuse, kosmeetilise võltssammuna.

Kangro: Seda nähakse ju lausa uue mugavustsooni tekitamisena.

Vahtra: Võib-olla on sellise reaktsiooni põhjustanud see, et seda toetust nimetatakse palgaks. Aga me ju teeme tööd, miks mitte siis seda palgaks nimetada. Esmane reaktsioon ehmatas ka mind algul veidi ära, kuid otsustasin siiski kandideerida, et osutada kas või sellele, et seda palka on vaja.

Karulin: Kuidas te enda tarvis olete mõtestanud, kas see on toetus, avanss, auhind?

Indrek Koff ja Maarja Kangro.

Indrek Koff ja Maarja Kangro.

2 x Piia Ruber

Kangro: Soomes on mitmeid apuraha’sid, millelt makstakse maksud. Rootslastelgi on sellised viieaastased toetused, kust arvatakse maha sotsiaalmaks ja pensionimaksed. Meie seaduste järgi ei ole stipendium maksustatav, kui see on riiklik või kui seda maksab asutus, mille põhikirjalise tegevuse hulka kuulub stipendiumi maksmine. Taheti lihtsat ja selget terminit sotsiaalsete garantiidega toetuse kohta ja nii võeti kasutusele sõna „palk“. Aga sõna mõjutab tublisti arvamuste fooni.

Koff: Kirjaniku- ja kunstnikupalga kohta ilmus ju ka juriidilist laadi analüüse, mis seadsid kahtluse alla kirjaniku- ja kunstnikupalga vastavuse töölepinguseadusega. Aga nii võib ju küsimärgi alla panna ministeeriumiametniku töö ja küsida, kas on ette nähtud, mitu memo peab ta kuus kirjutama jne. Pole ju tähtis, kuidas praegust toetust nimetada, tegemist on hädavajaliku meetmega. Kui oleme huvitatud Eesti kultuuri säilitamisest, nagu seisab meie põhiseaduses, siis tuleb aru saada, et kultuuri ei saa säilitada vaid laulupeo ja rahvatantsuga. Kui tahame, et seda aitab elus hoida professionaalne kultuur, siis tuleb seda toetada, sest meie kultuuritarbijaskond on liiga väike, et meie kunstnikud ja kirjanikud saaksid ennast oma loomingust ära elatada.

Kangro: Üks asi on Eesti kultuuri pisidus, aga teine see, et kogu maailma kõrgkultuur toimib toetusepõhiselt. Ka suure turuga riikides ei tule kõrgkultuur lihtviisiliselt turupõhiselt toime ja vajab toetust, iseäranis selle stardijärgus. Tegemist pole laiatarbekaubaga, mis oleks toodetud eesmärgiga leida kohe võimalikult palju ostjaid ja tarbijaid. Väärtus ja hind kujunevad teinekord väga pikas ajalõikes, majanduslikult haritud inimesed saavad sellest hästi aru.

Koff: Kui läheneda asjale nii, et tõeline kirjanik suudab ennast ise elatada ja kui ei suuda, siis pole teda vaja, siis saab rääkida „Apteeker Melchiorist“, „Rehepapist“ ja „Mehest, kes teadis ussisõnu“ ja ongi kõik. Need on kahtlemata väga head raamatud, aga ainult nendega ei saa piirduda.

Kangro: Muuseas, ka Hargla, kelle puhul laial publikul on illusioon, et ta võiks müügist ära elada, küsis kulkalt aastast loometoetust. Eesti kirjanik, kes müügist rikkaks saab või lahedalt ära elab, on muinasjututegelane.

Rahvusvaheline tunnustatus

Varblane: Oma kunsti müügist elatuvaid kunstnikke on ilmselt veel vähem ja nad loovad hoopis teise esteetilise mudeli järgi. Seda ei saa kuidagi siduda nüüdiskunstiga. Kunstiturust on viimasel ajal palju räägitud, kunstikogujaid on püütud ärgitada ostma mitte ainult surnud kunstnike loomingut kui kindlat investeeringut või silmailu pakkuvat kunsti, vaid just kriitiliselt maailma peegeldavat, küsimusi esitavat nüüdiskunsti. Mõni aasta tagasi loodud Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus on püüdnud meie galeriste harida ja toetada galeriisid ka välisturule, kunstimessidele minemisel, aga see on ikkagi pikk tee ja ainult sellele ei saa lootma jääda.

Raidpere: Mul on oma staaži jooksul olnud müügiedukaid ja vähem müügiedukaid aegu. Aga müünud olen peamiselt väljapoole Eestit. Minu meediumid – foto ja video ei ole Eesti erakogujate seas väga nõutud, muuseumiostud ei saa olla kuigi sagedased. See on äärmiselt ebastabiilne sissetulek, mingit kindlust ei taga. 1990ndate keskel fotograafina alustades hakkasin kohe pildistama paljudele väljaannetele, ühel hetkel maabusin oma teistlaadsete töödega kunstisaalis, kuid mu baas on fotopraktika. Olen alati väga oluliseks pidanud tellimuse peale töötamist, kommertstellimuste täitmisest. Mulle on meeldinud kahte rada pidi paralleelselt käia. Ühel hetkel aga avastasin, et oli tekkinud selline ebakoht: mida rohkem mu nimi kinnistus kunstisfääri, seda enam kahanesid seni igapäevase leiva lauale toonud tellimused. Kunstnikumaine oli ilmselgelt üks kommertstellimuste kahanemise faktoreid. See on Eesti eripära, sest näiteks minu Pariisi galerist ei mõista seda eales, vaid eeldab, et tellimuste ja tariifide maht peaks just nimelt kasvama.

Vahtra: Minagi töötan vabakutselise fotograafina, kuid kommertstellimusi on ette tulnud vähe, peamiselt tegutsen kultuuriväljal. See on toonud leiva lauale, sest müüki on mu kunstnikupraktikas olnud vähe. Minu tööd on tihtipeale ajutised, kohaspetsiifilise loomuga. Fotot, videot ja veel vähem installatsiooni ei ole nii lihtne müüa, pigem nähakse müügiedukama kunstiliigina maali. Galeriikogemus on mul peaaegu olematu, sest alles möödunud sügisel tekkisid mul ühe Budapesti galeriiga koostöösuhted, kuid tundub, et väljapoole Eestit liikumine ongi loomulik ja potentsiaalset müügitegevust silmas pidades ka vajalik, kuna siinne turg on väike.

Raidpere: Kunstnikupalga statuudiski oli ootus väljapoole suunatusele sisse kirjutatud.

Varblane: Kunstnike puhul on rahvusvaheline tunnustus üsna mõistetav, sest nüüdiskunstiväljal toimivatel kunstnikel ongi galerii enamasti kuskil väljaspool Eestit. Nüüdiskunsti visuaalne keel on mõistetav kõikjal üle maailma ja kui selles keeles on sõnastatud oma, teistsugune sõnum, seda huvitavam see on. Mida tähendab rahvusvaheline tunnustatus aga kirjanike puhul?

Kangro: Mida muud kui rohket tõlgitust, vastukaja välismeedias ja -blogides. Üha rohkem eesti kirjanikke liigub mööda välisfestivale, nii et mis tahes maal leiab kirjandusinimesi, kes oskavad nimetada mõnd eesti kirjanikku, kellega nad on kuskil koos olnud. Festivalisõbrad tihti tõlgivad üksteist jne. See on lahe, aga siiski mitte „rahvusvaheline tunnustus“. Kirjanikest, keda teatakse, ilma et nendega oldaks kohtutud, tuleb põhiliselt esile kaks-kolm, üks neist ikka veel Kross. Meie meedia võimendab Eesti kirjanduse edu välismaal, aga see ei ole võrreldav näiteks Skandinaavia kirjanduse omaga. See, kuidas panna eesti kirjandusega käima rahvusvahelised raharattad, on üks põnev küsimus. Kas või mänguna, kuna rahvusvaheliste punktide teenimine ei saa olla kirjanduse põhiülesanne. Aga see mäng jääb ikka riiklike institutsioonide ja autorite kanda, kirjastused siin rolli ei mängi. Iseenesest on meeldiv see vabadus, et kirjanikel pole kirjastustega ainusiduvaid lepinguid, aga ega kirjastused su agendina kah ei tegutse.

Koff: Eesti kirjanduse väljapoole suunamisega tegeleb Eesti Kirjanduse Teabekeskus, lastekirjanduse puhul Eesti Lastekirjanduse Keskus. Tõlkimist toetab kultuurkapitali juures Traducta fond, kui väliskirjastusega on kokkulepe juba olemas. Aga mingid esimesed edunäited siiski on, nt Hargla või Kivirähk Prantsusmaal.

Karulin: Kas probleem pole selles, et teabe- või arenduskeskused tegelevad kogu väljaga ja seetõttu ei tehta tööd konkreetsete loojatega?

Kangro: Kirjanduses tahaks agent saada tulust vähemalt viisteist, välismaale müümisel kakskümmend protsenti. Aga kes julgeb prognoosida tulu? Tõepoolest ei saa Eesti Kirjanduse Teabekeskus tegeleda konkreetsete portfellidega. Aga kas leidub hulljulget, kes hakkab neid portfelle väliskirjastustele pakkuma? Kui mõni hea lääne agent võtaks mõne eesti kirjaniku enda kanda, võiks sellest ehk midagi kujuneda.

Varblane: Kunstiski nopime õnnelikult üles iga eduloo väljaspool. Kui vaadata kas või aastakokkuvõtete peale, siis on need ehitatud üles ju sellele, millisel suurel näitusel või institutsioonis mõne Eesti kunstniku töö on väljas olnud, kus kedagi meist on märgatud. Kus oleme olnud kas või korraks nähtavad. Kui palju on meil mõtet rääkida mingist mõttelisest tervikust Eesti kunst või tuleks rõhuda ainult kunstnikele, isiksustele? Kirjanike puhul on keel, mis meid ühendab, kunstnikel sellist keelt ei ole.

Vahtra: Välist edu vaadatakse info põhjal, mida meile pakutakse. Näiteks Katja Novitskovale, kes on ju aastaid teinud suurepärast tööd, muu hulgas olnud Rijksakademies, sai meil tähelepanu alles nüüd, kui ta osales näitusel New Yorgi MoMAs. Muidugi on oluline laiemale avalikkusele teada anda, et Eestist pärit kunstniku tööd on väljas näitusel, kuhu on valitud uue põlvkonna olulisimad tegijad.

Raidpere: Seal tuleb glamuurifaktor juurde ja seda pole mõtet alahinnata. Kui vaadata, kuidas kriitiline tunnustus, aga ka üleüldine sumin ja tuntus paljusid maailmanimesid edasi kannab, on Eesti kunstiilm küll äärmiselt asjalik ja sisuline, aga hoiab justkui omaette. Mulle meeldib selline rangus, kuid see, et Eesti kunsti hinnatakse väljastpoolt saadud signaalide järgi, on ka alaväärsuskompleksi ilming. Eks kunst käi ambitsioonikaid egosid ja (enese)hinnanguid pidi, midagi pole teha.

Kas rahvuspaviljon või tegija?

Karulin: Kui vaadata kirjandus- ja kunstivälja, siis tundub, et rahastamise põhirõhk on rahvuspaviljonidel: kirjanduses on see suunatud 2018. aasta Londoni kirjandusmessile, kus Eesti on koos Läti ja Leeduga kaaspeaesineja, kunstis Veneetsia biennaal. See on ainuke, mida riik oskab teha: toetab kahte suursündmust ja ehk sellest piisab.

Vahtra: Kunstis on ju mõlemad keskused, nii KKEK kui ka EKKAK, teinud vaieldamatult head tööd, ka vahendaja rolli täitmise mõttes: toonud inimesi siia ja leidnud võimalusi selleks, et viia meie omi välja. Nad on mingis mõttes agendirolli täitnud, aidanud kaasa rahvusvahelisele suhtlusele.

Kangro: Rahvusvahelises suhtluses ongi tähtis just suhtlemine: saada ja anda teavet. Rahvusvaheline menu ei peaks olema omaette eesmärk. Kunstis on see kindlasti tähtsam, sest kõik sellel väljal mängijad on kohe ka rahvusvahelise välja mängijad. Kirjanduses oleks välisedu muidugi tore, aga kirjutamist ei saa suunata mingi kujutlus rahvusvahelisest ootusest.

Karulin: Mulle tundub, et tegemist on skaalaga, kus ühes otsas on rahvuspõhine ja teises isikupõhine turundamine. Kunst ja kirjandus on vist üsna selgelt eri otstes. Kas praeguses maailmas saab rahvuspõhine turundamine ennast õigustada?

Kangro: Olen kuulnud väliskolleegidelt etteheidet, miks me promome oma kirjandust kui eesti kirjandust – peaksime seda promoma kui kirjandust.

Vahtra: Tegemist on ju kaasaegse kultuuriga. Rahvusel või rahvusriigil ei ole enam sellist kaalu.

Kangro: Ometi on ikka olemas mingid kultuurilised ootused, mis võivad vahel vihale ajada. Teemad või maailmad, mida oodatakse balkanlaselt, venelaselt või skandinaavlaselt. Idaeurooplase muretu kosmopolitism ei pruugi saavutada kõige suuremat edu. Tema puhul tahetakse ikka veel ära tunda spetsiifilist ühiskonna- või ajalookogemust: elu Venemaa ja Lääne pingeväljas, isegi spetsiifiline alaväärsuskompleks rõõmustab ikka veel. Saksamaal on terve hulk endisest Ida-Euroopast pärit kirjanikke, kes kirjutavad oma rahvaste kannatustest või satiiriliselt oma identiteedist ja saavad selle eest autasusid. Nad kirjutavad muidugi saksa keeles.

Varblane: Kunstis oli selline ootus 1990ndatel, nüüd vahest vaid retrospektiivsetel väljapanekutel. Kui galerist kunstniku enda hoolde võtab, siis teda kunstniku rahvus ei huvita. Kas Michel Rein on, Mark, sinust huvitatud kui eesti kunstnikust, kuigi ta leidis su Veneetsia biennaalil Eesti paviljonis?

Raidpere: Kindlasti mitte. Kui ma läksin kümme aastat tagasi Veneetsia biennaalile, siis oli pessimism ülisuur just selles mõttes, et olen oma loomingus liiga enesekeskne, ei kõneta piisavalt laialt ega ütle midagi Eesti kohta. Ja juba siis, sellel tumedal hetkel mind hämmastas, miks peaksin midagi Eesti kohta ütlema, sest ma ei lähe ju EXPO-le. Isiku-, tugevate autorite põhisus on väga õige, sest nemad heidavad valgust ka teistele, kes selles regioonis toimetavad.

Kangro: Rahvuspaviljonid ja kogu muu rahvuslik pakendamine kui turustamisviis mõjub üha küsitavamalt, aga mõnes kontekstis paistab ikka veel toimivat.

Koff: See on mõnes mõttes ka paratamatu, sest rahastaja on riik: lipuke ja ministeeriumi logo peab nähtav olema. Kuidas saaks üks riik ennast siit tagasihoidlikult taandada? See on natuke nokk-kinni-saba-lahti-olukord.

Varblane: Milline peaks olema toetuste ja institutsioonide süsteem, et tänapäevane kultuuriväli tõesti hästi toimiks? Kas see on kõikjal ühtemoodi või peaksime arvestama ka lokaalse eripäraga? Agentide puudusest oli eespool juttu. Kas millestki on veel vajaka?

Koff: Kultuurkapital, nagu see on aastate jooksul toiminud, on suurepärane süsteem. Seda tuleb kindlasti sellisena säilitada.

Kangro: Kulka on taganud selle mitmekesisuse, mis meil üldse on. Igasuguste riiklike ja institutsionaalsete toetuste mõte on ju tagada kultuuri – mõtete, vaadete, väljendusviiside – mitmekesisus.

Vahtra: Erakapitali roll on siiani liiga väike, aga loodetavasti pigem siiski tõusuteel. Näiteks toetab LHV pank aastas ühe kunstnikuraamatu väljaandmist, ka peamist Köler Prize’i rahastab Smarten Logistics, publikupreemiat Salto Arhitektid. Sadolini kunstipreemia on ärganud uuele elule.

Karulin: Erakapitali puhul tuleks eristada äriühingute ja eraisikute kapitali. Äris saab kultuuritoetus tekkida ainult siis, kui kliendid peavad seda vajalikuks. Ärimeestele tuleb läheneda nende klientide kaudu. Seetõttu on Hooandja-taolised süsteemid, mille kaudu eraisik investeerib loojasse, väga tänuväärsed. Ministeerium tunnustab aasta kultuuritoetajaid: neile antakse pidulikult diplom üle. See on väga tore, aga ei anna erilist tulemust. Eesmärk on ju, et keskklass ostaks endale koju Eesti kunsti, sest kolm-neli firmat, kes aastas ostavad paar teost, ei vea turgu välja.

Raidpere: Huvitaval kombel oli 1990ndate lõpus ja 2000ndate esimesel poolel kunstis korporatiivne toetus märgatav: Hansapanga preemia, Barclay „Art is Everywhere“ jne. Need olid hästi nähtavad ja kuuldavad. Ja siis kadusid.

Kangro: Nagu Köleri auhind, on ka kirjanike liidu romaanivõistlus erakapitali ja institutsiooni koostöö näide. Auhinnaraha on erakapitalilt.

Karulin: Seal on isegi kapitali leidmise eestvedaja sama isik – Armin Kõomägi, kes on ka öelnud, et äri tuleb Eesti kapitalile tagasi võtta, siis hakkab see toetama Eesti kultuuri. Eesti erakapital ei hakka kindlasti toetama kogu valdkonda, vaid ikka eredaid isiksusi, kuid motivatsioon selleks peab vist ikka olema rahvuskuuluvus. Riik ei saa mitte kunagi äriinglina toimetada.

Kirjaniku- ja kunstnikupalgaga on võetud suund valdkonnakeskselt indiviidipõhisele rahastamisele, mida kirjanduse ja kunsti osas ei ole ministeerium seni osanud teha. Te olete heas mõttes esimesed katsejänesed.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar