Enesemääramise idee ajalugu

Enne 1917. aastat tundus iseseisva Eesti riigi idee eesti mõtlejatele vaevalt tõsiseltvõetav, üldisem lähenemine oli hoopis taotleda Venemaa Ühisriike kultuuriliste rahvuste piire järgides.

EVA PIIRIMÄE

Viimase kümne aasta uueks moeteemaks on tõusnud inimõiguste ajalugu.1 Enesemääramise idee sarnast tähelepanu paraku veel saanud pole: nagu on hiljuti tõdenud Ameerika ajaloolane Eric D. Weitz, „enesemääramise idee ajalugu (intellectual history) on vaevalt teada“.2 Üksikutele perioodidele ja nähtustele keskenduvaid uurimusi on muidugi omajagu, kuid üldisema ülevaate otsijail tuleb rahulduda teostega, mis on juba ise muutunud ideeajaloo allikaks, peegeldades II maailmasõja järgseid meeleolusid.3 Eriti silmatorkav on tänase uurimisseisu juures, et peaaegu puudub enesemääramist ja rahvusprintsiipi käsitlevate uurimuste dialoog. Alljärgnev on seega hulljulge, praeguse piduliku ajahetke inspiratsioonist kantud katse visandada mõned üldisemad arengujooned valgustusest kuni aastani 1918. Pakun välja mõtte, et enesemääramise temaatika mõistmiseks ei piisa rahva ja rahvuse mõistete avamisest, vaid tuleb vaatluse alla võtta ka see, millisena nähakse inimese ja riigi suhet. Sellest vaatepunktist hakkab aga aimuma Eesti omariikluse paradoksaalne algupära ning tekivad uued küsimused, millega läheneda siinsele mõtteloole.

Enesemääramine ja rahva suveräänsus

Enesemääramise (Selbstbestimmung) mõiste tuli laiemalt kasutusele XVIII sajandi saksa valgustusfilosoofias. Algupäraselt viitas see inimese ja inimliigi erilisele võimele oma tegutsemist ise määrata ning seeläbi teostada inimsust selle sõna kõrgemas tähenduses. Samas kujunes siin välja kaks fundamentaalselt erinevat mõtteviisi inimese ja riigi suhetest.

Immanuel Kant väitis, et ajaloolises plaanis on riik indiviidide moraalse enesemääramise esmane eeldus. Olgu olemasolevate riikide päritolu pealegi vägivaldne, riikluseta ei saa inimliik üldse areneda. Riiki on aga tarvis reformida vabariikluse suunas. Ideaalses vabariigis valitseb „üldine tahe”, mis tagab „avaliku õiguse” – väliste seaduste süsteemi, mis garanteerib võrdse vabaduse. (Peaaegu kuni oma elu lõpuni uskus Kant see­juures, et monarhid suudavad rahvast ning isegi rahvaesindusest paremini „üldist tahet” ära tunda ja teostada.) Vabariik on Kanti jaoks ühtlasi ainus rahule orienteeritud riigivorm ning oma hilisemal eluperioodil käiski Kant välja „ühe suure vabariigi” ümber koondunud rahuliidu idee.

Kantile vastanduv leer, mille rajajaks võib pidada tema õpilast Johann Gott­fried Herderit, võrdles riiki masinavärgiga, mis surub indiviidid kunstlikesse rollidesse ning pärsib nende loomulikku algatusvõimet. Ka riikidevahelise rahumeelse koostöö suhtes oli Herder skeptiline. Seetõttu pakkus Herder välja, et poliitikaelu tervikuna tuleks ümber korraldada nii, et selles jääks kodanikele võimalikult palju õigust ise teha ja otsustada. Ühe võimaliku eeskujuna nägi Herder siin keskaegsete linnade valitsemist ning unistas, et kaubanduse edenedes ärkavad ka allasurutud rahvad, kes arendavad oma kultuurilisest eripärast teadlikuna välja uued ühiselu mudelid, sh asuvad „end ise valitsema oma ajaloolistel territooriumidel“. Kaugema sihina pakkus ta välja vastastikusel koostööl põhineva „Euroopa rahvaste liidu“.4

Johann Gottfried Herder unistas, et kaubanduse edenedes ärkavad ka allasurutud rahvad, kes arendavad oma kultuurilisest eripärast teadlikuna välja uued ühiselu mudelid, sh asuvad „end ise valitsema oma ajaloolistel territooriumidel“. Herderi monument Riias.

Wikimedia Commons

Kuidas aga toimub areng suurema enesemääramise suunas? Kanti suhtumine rahva vastupanuõigusesse oli eitav. Kanti teooria ei näe ette ka võimalust, et mingil osal riigi alamatest oleks õigus ühepoolselt otsustada, et nad soovivad sootuks uue riigi asutada. Kant mõtestas vabariiklust ühiskondliku lepingu idee kaudu, täpsustamata, kuidas määratleda riiki loov indiviidide hulk (kogukond) või kuidas tuleb kokku „üldine tahe“. Tema „üldise tahte“ mõiste oligi pigem ratsionaalne norm kui empiiriliselt leitav rahva tahe. Võib seega öelda, et Kanti jaoks oli „rahvas“ defineeritud riigi kaudu ning ka areng toimub valitsemissüsteemi puudutavate reformide kaudu. Kanti jaoks ei ole õigustatud jõuga rahuliitu sundimine ega üldse teiste riikide asjadesse sekkumine.

Mittesekkumise normi suhtes muutusid aga revolutsiooni edenedes kriitiliseks Robespierre ja prantsuse jakobiinid. Jakobiinid uskusid, et kuningatest ja aristokraatidest lahti saades tekib kohe ka laialdane rahvaste sõprus. Rahvale kuulub õigus türannidest vabaneda ning paradoksaalselt ühildatakse see õigus peagi „vennaliku abiga“ rõhutud rahvastele ning lõpuks ka ülemaailmse vendluse ja isegi maailmariigi ideega.5 Ei ole juhuslik, et need vennaliku abi, vabastamise ja rahvaste sõpruse ideed kõlavad nõukogude ajal elanu kõrvadele tuttavalt: nii retoorikas kui ka praktikas laenas nõukogude ideoloogia elemente jakobiinlikust ideoloogiast. Herderi jaoks on taoline vennalik abi mõistagi lubamatu, kuna ei arvesta rahvaste kultuuriliste erinevustega ning sooviga oma ühisasju iseseisvalt korraldada. Ent nagu me nägime, on ka tema sarnaselt jakobiinidega moodsa riigi suhtes kriitiline ning rahvusriigi kontseptsiooni Herderi ideedest tuletada ei saa.

Herderist saavad siiski innustust paljud XIX sajandi vabadusvõitlejad. Nii vastandas näiteks Itaalia mõtleja Giuseppe Mazzini monarhide agressiivset välispoliitikat rahvusprintsiibile, mis soodustavat rahvaste rahumeelset koostööd. 1830. ja 1848. aasta revolutsionääridel näeme sealjuures visioone Euroopa rahvaste föderatsioonist. Samas liigub aga Mazzini edasi ka selles suunas, et propageerida tugevat tsentraliseeritud riiki, ühendades seega Kanti, Herderi ja jakobiinide teooria elemente. Mazzini lähenemises võib näha liberaalse interventsionismi idusid, mida hiljem on seostatud Woodrow Wilsoni välispoliitilise doktriiniga. John Stuart Milli kuulus „Paar sõna interventsioonist“ (1859) väljendab pisut kainemat seisukohta taolise vennaliku abi otstarbekusest, kuid on tegelikult tema enda varasemate vaadete „vigade parandus“.

Rahvusprintsiip

XIX sajandi keskpaigas näeme uusi arenguid. Esile kerkib uut tüüpi juhikeskne vabariiklus, mida tuntakse ka caesarismi või bonapartismi nime all. Rahva valitud autoritaarne Prantsuse president ja hiljem keiser (1852–1873) Louis-Napoléon Bonaparte (Napoleon III) oli üks esimesi süstemaatilisi rahvusprintsiibi rakendajaid välispoliitikas. Siin võttis see aga juba otseselt imperialistliku kuju (mõistelooliselt sünnibki sõna „imperialism“ just iseloomustamaks Napoleon III välispoliitikat). Viimase välispoliitika juhtmõtteks saab irredentism (rahvusriikidest väljapoole „jäänud“ rahvusgruppide ja nende territooriumide ühendamine), mille legitimeerimiseks ta toetas laialdast referendumite läbiviimist.

Bonapartismile jagus nii imetlejaid kui ka kriitikuid (viimaste hulgas tuntuim muidugi Karl Marx). Ent alternatiivina pakutakse välja ka teistsuguseid lähenemisi rahvusprintsiibile. Kuulsaks on saanud Šveitsi päritolu, kuid Saksamaal töötanud õpetlase Johann Caspar Bluntschli väide, et põhimõtteliselt peaks igal ajalooliselt kujunenud rahvusel olema oma riik (NB! šveitslasena lisas Bluntschli kohe juurde, et praktikas on olemas ka teisi võimalusi, nt see, et riik jääb rahvuste vahel neutraalseks). Tähtis on aga tähele panna, et Bluntschli kombineerib rahvusprintsiipi kantiliku kaudse rahvasuveräänsuse ideega (kõige parem on, kui monarh esindab üldist tahet). Bluntschli nägi „riigi persooni“ peamise ülesandena rahva materiaalse heaolu tagamist, välistades sealjuures Bonaparte’i tüüpi imperialismi. Bluntschli üks huvi on ka Euroopat haarava riikide liidu küsimus.

Rahvaste enesemääramine

XIX sajandi lõpukümnenditeks oli bonapartistlik rahvusprintsiibi idee end ka tugeva riikluse imetlejate hulgas suuresti diskrediteerinud. Näiteks ühendatud Saksamaa esimene riigikantsler Otto von Bismarck ei pidanud kuidagi vajalikuks Vene impeeriumisse jäävate saksa alade ühendamist Saksamaaga. Küll aga oli üha häälekamalt uuesti kuulda Austria-Ungari impeeriumis elavate „rahvuste“ (Nationalitäten) häält, kes ei nõustunud kantiliku visiooniga rahva enesemääramisest moodsas riigis. Sellele vastuseks hakkas saksa neokantiaan Eduard Zeller koguni kaitsma saksa rahva enesemääramist (Selbstbestimmung des Volkes) ebarealistliku ja segadusttekitava rahvuste enesemääramise (Selbstbestimmung der Nationalitäten) vastu.

Saksa ja Austria sotsialistide hulgas ilmub aga XIX sajandi teisel poolel rahvuste enesemääramisele ridamisi kaitsjaid. Ent sotsialistide leeris tulevad esile ka tugevad erimeelsused, mis puudutavad inimese, kultuurilise rahvuse ja riigi suhteid, nii et siin saab leida analüütilisi „sugulusseoseid“ ja kombinatsioone Kanti ja Herderi vastandlikest lähenemistest. Kui Marx ja Engels pidasid rahvuslust n-ö lastehaiguseks, leidsid sotsialistid nagu Eduard Bernstein ja Karl Kautsky Bluntschli jälgedes, et rahvustel peab olema õigus rajada oma riiki, pidades silmas tugevat unitaarset rahvusriiki, milles on tagatud ühetaolised kodanikuõigused. Teiselt poolt kujunes Austrias välja sotsiaaldemokraatlik koolkond, mis rõhutas, et Austria-Ungari tuleb kujundada ümber föderaalsel printsiibil. Seejuures tuleks aga ka osariikide sees anda kultuurilistele rahvustele võimalus oma kultuurielu iseseisvalt korraldada, ilma et see oleks seotud kindla territooriumiga. Seda, millisesse rahvusesse indiviid kuulub, otsustagu ta ise. See idee on tuntud kultuurautonoomia nime all.

Esimese maailmasõja ajal, kui sai järjest selgemaks, et sellest sõjast ei ole ühelgi riigil võimalik väljuda tõsiste muutusteta, omandasid kõik need ideed uue kaalu. Lääne ajalookirjanduses pälvis pikka aega ainsana tähelepanu Ameerika Ühendriikide presidendi Woodrow Wilsoni sümpaatia rahvaste enesemääramise põhimõtte suhtes. Sellele vastukaaluks on viimastel aastatel palju rõhutatud, et Stalin ja Lenin asusid seda ideed avalikult toetama juba varem ning neil oli see selgemalt etnilise rahvuse ideega seotud. Seejuures on oluline tähele panna, et Wilsoni olulisemaid mõjutajaid oli Mazzini, keda ta väitis olevat süvitsi lugenud ja kellele ta 1919. aasta rahukongressi ajal tema haual austust avaldamas käis. Teiseks tegi Wilsoni juures hoolsat lobitööd tulevane Tšehhoslovakkia president ja herderiaanist filosoof Tomáš Garrigue Masaryk. Siiski tunnistas Wilson ka ise, et oli alguses suuresti teadmatuses sellest, kuivõrd kirju ja läbipõimunud on Austria-Ungari ja Vene impeeriumi rahvuslik koosseis. On aga tähenduslik, et ka enamlased huvitusid just riigikesksest enesemääramise ja rahvusriigi teooriast, heites kasutuna kõrvale mitteterritoriaalse kultuurautonoomia idee: nende visioon sotsialismist oli ehitatud tugeva riigi ideele. Mis puudutab aga enamlaste tegelikku suhtumist rahvuslikku enesemääramisse, siis see sai õige pea selgeks nende tegudest.

Eesti enesemääramine

Ka eesti mõtlejate käsitlused enesemääramisest vajavad lähemat uurimist lähtuvalt sellest, kuidas nähakse indiviidi, rahvuse ja riigi suhteid.6 Rahvuse mõistel on siinmail muidugi selgelt herderlikud juured ning juba praegu saab öelda, et kultuurautonoomia idee leidis poolehoidu üle laia poliitilise spektri (v.a. enamlased). Nagu nägime, võrsub see idee algupäraselt katsest kujundada riiklus ümber niimoodi, et riigivõim oleks minimeeritud ja detsentraliseeritud. Tõepoolest, enne 1917. aastat tundus iseseisva Eesti riigi idee eesti mõtlejatele vaevalt tõsiseltvõetav, üldisem lähenemine oli hoopis taotleda Vene keisririigi korraldamist Venemaa Ühisriikideks kultuuriliste rahvuste piire järgides. Iseseisvusele orienteerumine oli seetõttu nii mitmeski mõttes „saatusliku tunni“ äratundmine, nagu seda on mõjusalt kirjeldanud Hent Kalmo. Edukaks osutunud enesemääramise tulemusel tekkis seega aga kohe ka uus vajadus enesemääramist ja rahvusriiklust tõsisemalt lahti mõtestada. Küsimused ei lõpe seega siin: ka sõdadevahelise perioodi mõtteloo kohta saame küsida, kuidas indiviidi enesemääramine ja rahvusriigi mõiste kaks poolt – rahvus ja riik – täpselt kokku sobitati ning missuguseid rahvusvahelisi koostöövorme nendega omakorda seostati.

1 Vt nt Lynn Hunt, Inventing Human Rights. New York 2007; Samuel Moyn, The Last Utopia: Human Rights in History. Cambridge, MA, Harvard University Belknap Press 2010.

2 Eric D. Weitz, Self-Determination: How a German Enlightenment Idea Became the Slogan of National Liberation and a Human Right – The American Historical Review, vol. 120, Issue 2, 1. IV 2015, lk 462–496. Vt siiski Jörg Fisch, Das Selbstbestimmungsrecht der Völker. Die Domestizierung einer Illusion. München 2010. Minu käsitlus erineb Weitzi omast, kuivõrd Weitz eristab valgustuses vaid kantilikku mõtteviisi.

3 Alfred Cobban, The Nation State and National Self-Determination. London 1969 (orig 1945); Günter Decker, Das Selbstbestimmungsrecht der Nationen. Göttingen 1955; Paul Kluke, Selbstbestimmung. Der Weg einer Idee durch die Geschichte. Göttingen 1963.

4 Eva Piirimäe, State-Machines, Commerce and the Progress of Humanität in Europe: Herder’s Response to Kant in Ideas for the Philosophy of History of Mankind. – Béla Kapossy, Isaac Nakhimovsky ja Richard Whatmore, Commerce and Peace in the Enlightenment. Cambridge, Cambridge University Press 2017.

5 Prantsuse revolutsiooni aegsetest debattidest rahva suveräänsuse üle vt Istvan Hont, The Permanent Crisis of a Divided Mankind: “Nation-State” and “Nationalism” in Historical Perspective’, 1994 – Jealousy of Trade. International Competition and the Nation-State in Historical Perspective. Harvard, Belknap Press 2005. Honti käsitlus on endiselt ka kõige parem sissejuhatus rahvusriigi problemaatikasse.

6 Iseseisvusmanifesti idee-ajaloo kohta vt Jaan Undusk, „Iseseisvusmanifesti intertekstuaalsus“ ja Hent Kalmo, „Enesemääramise saatuslik tund“ – Koost Tõnu Tannberg ja Ago Pajur, Iseseisvusmanifest. Artikleid, dokumente, mälestusi. Eesti Rahvusarhiiv 2014.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming