Eksperdikultus ehk Kui Platon olnuks dendroloog

MIKAEL LAIDRE

„Rahval on ekspertidest kõrini,“ teatas Brexiti kampaania ajal Ühendkuningriigi tollane justiitsminister Michael Gove. Pärast seda ja Donald Trumpi USA presidendiks valimist1 on kontroversiaalsuse tõttu keeruline ekspertidega seonduvat käsitleda. Solvumistest ja eelarvamustest hoolimata kätkeb teema olulisi aspekte eelnimetatud sündmuste järel ja neist sõltumata, ehkki tühjalt kohalt ei puhkenud arutelu ka siis. Küsimusele ärgitas uuesti tähelepanu pöörama äsja loetud Ameerika mõtleja Richard M. Weaveri eelmise sajandi keskel välja antud raamat „Ideedel on tagajärjed“. 2

Nimelt kirjutab Weaver, et keskajal hinnati filosoofiadoktorit, sest viimane oli selgeks saanud printsiibid ja seisis seega kõrgemal pelgalt fakte ja oskusi omandanuist. Teoloogia ja metafüüsika hülgamine õõnestas sellist korraldust. Filosoofi asemele jäi ilmalikustunud džentelmen – siiski idealist, kuigi ta ideaalidel puudus varasemaga sarnane põhistatus. Järgnenud materialistlikul ajastul tõrjusid džentelmeni omakorda välja need, kellel ideaalid üldse puudusid. Ja sedasi hääbuski džentelmeni iseloomustanud, aga iseenesest klassikalisest antiigist tuntud skepsis spetsialiseerumise suhtes.

Umbusk eksperti tulenes loogikast, et spetsialiseerumine arendab pelgalt üht osa inimesest ning osaliselt arenenud inimene on puudulik ja seega sobimatu valitsema. Niisugusest arusaamast lähtus ka muidu anekdootlik lugu Makedoonia Aleksandrist, kelle isa Philippos II oma andekalt flööti mängima õppinud pojalt küsis: „Kas sul häbi ei ole, et nii hästi mängid?“ Kultiveerides üht aspekti, jäävad teised unarusse. Filosoofist kuninga – ja Aleksander oli Aristotelese õpilane – ilmekas vastand on Nietzsche teoses „Nõnda kõneles Zarathustra“ üksikasjaliku põhjalikkusega kaani aju uuriv teadlane.

Weaver võrdleb filosoofia minetanud spetsialistist teadlast kujuteldava Platoni filosoofiga, kes hülgab spekulatiivse filosoofia ja hakkab dendroloogiks. Tänapäeval kohtame aina rohkem neid, kes usaldavad pigem perifeerset fakti kui tõde. Ristsõnades ja mälumängudes kogutud seosetud faktid peaksid justkui usaldusväärsemad olema kui sidustatud mõte. Renessansiajastu nominalismi partikulaarsust universaalsele eelistava pöörde ja platooniliste vormide minetamise järel hülgas materialistlik-mehhanistlik uusaeg Aristotelese formaalsed ja sihtpõhjused. Nii ununeb tänasel subjektivismiajastul, et sihitus tähendab ühtlasi arutust nagu relativism ehk objektiivse tegelikkuse eitamine reaalsustaju puudumist või teisisõnu hullumeelsust.

Loogiliselt jätab soovida tehnokraatlik spetsialistide valitsus nagu ka alt üles ekspertide suunamisel teostatav riigijuhtimine. Spetsialist-bürokraat ei ole mitteeksperdist pädevam ühiskonnakorralduse teemal kaasa rääkima. See käib tegelikult ka kuulsuste kohta, kes on oma konkreetse talendi või populaarsuse pinnalt arvajateks kujundatud. Võib-olla markantseim näide on majanduseksperdid, kes sageli kuritarvitavad oma justkui spetsialisti ja asjatundja positsiooni, et õigustada oma eelistusi, kuigi tegelikult kätkeb majandusmudeli või ka maksusüsteemi valik fundamentaalselt filosoofilisi küsimusi nagu õiglus. Kui metafüüsiline vundament on viltu või puudub sootuks, ei tasu pealisehitiselt midagi head oodata.

Weaveri filosoofiadoktorile ja džentelmenile võiks lisada kolmandana terve mõistuse kategooria, mis omakorda jääb alla džentelmeni ideaalidele, kuid ilmutab sellegipoolest osalise rikkumatuse kaudu teatavat sidet tõese, hea ja ilusaga. Tänapäeval võivad paljud terve mõistuse esindajad näida naiivsed või koguni tahumatud, ent on tihti vähem puudulikud kui eksperdid. Terve mõistus näeb killustunud eksperte „lopergustena“ ehk viltu vedavatena. Seda kõike ei saa kergekäeliselt populismile omistada ja mugavalt kõrvale lükata. Siinkohal peaks aga vääritimõistmise vältimiseks selgitama: ekspert ja tema teatav deformeeritus ei ole ilmtingimata pahe ning ühiskond vajab spetsialiseerunuid, küll aga ei sobi spetsialist kui selline valitsema ega andma laiemalt hinnanguid. Loomulikult tahame, et asjatundlik kirurg meid lõikab, kuid kui kõik on eksperdid kitsas valdkonnas, kaob silmist tervik.

Üllatav või mitte, väljaspool eksperdimulli kahaneb usk projektidesse, mida ei põhista universaalidest, teisisõnu endast kõrgemast lähtuv filosoofia. Isegi kui mitteekspert ei tuvasta täpselt, milles on asi, või sõnastab mure primitiivselt, tunnetab ta vaistlikult, et midagi on valesti. Kui madalad või lihtsakoelised terve mõistuse (osalised) esindajad kohati on, võib ehmatada. Kuid lahendus ei ole eksperdikultus. Filosoofist kuningate asemele ei saa astuda eksperdist kuningad. Et seda mõista, ei pea olema ekspert! Nagu on ka selge, et teatava, s.t osalise ja sageli paljude muude eksimustega kõrvutatud tervemõistuslikkuse säilimine ei kvalifitseeri kedagi kohe valitsejaks või otsustajaks. Olukorda saab parandada reaalne progress: kasvatada uued, tõega põhistatud ideaalidest kantud džentelmenid ja koolitada vastavad filosoofid. Tõeline ja tervemõistuslik filosoofia ei vaja isegi leiutamist, vaid on olemas ja vajab taasavastamist. Kuulakem, nagu kuulis püha Augustinus: tolle, lege! – võta ja loe!

Autor väljendab isiklikke arvamusi.

1 Brexitist ega Trumpist siin juttu ei tule ning hinnangut neile siit välja lugeda ei maksa.

2 Vt lähemalt Richard M. Weaver, Ideas Have Consequences. Chicago 2013, lk 48–63.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming