Eesti suurel malelaual

Läänel ei paista olevat selgust, mida tahetakse: kas lihtsalt Venemaa vaoshoidmist, täielikku võitu uues külmas sõjas, piiratud sõjalist konflikti, Venemaa lagunemist või mõjusfääride ümbermängimist Euraasias.

JAAN KAPLINSKI

sirp_2016_28_0014__art_r1Lugedes Saksa Abwehri ülema admiral Canarise elulugu, sain äkki aru ühest lihtsast asjast. Nimelt sellest, et Teises ilmasõjas ei sõdinud ei Nõukogude Liit ega lääneliitlased mitte natsismi, vaid Saksamaa hegemooniapüüdluste vastu. Lääneliitlastele oli Hitler ja tema kamp suurepärane propagandistlik causa belli, kuid Hitleri-vastase opositsiooni toetamist välditi. Canarise ja tema liitlaste katsete kohta Läänes mõistmist ja tuge leida ütles keegi diplomaat otse, et sõjaväelaste võim oleks hullem kui natside oma. Hitleri megalomaania ja liitlaste sõjaline võimekus tegid pikaks ajaks, võibolla igaveseks lõpu võimalusele, et Saksamaast saaks Euraasias hegemoon, suure riigi või riikide bloki liider, mis võiks olla Ühendriikidele tõsine konkurent, isegi vastane.

Eesti ajakirjanduse ja poliitikute sõnavõtud maailmapoliitikast ja Euroopa julgeolekuprobleemidest on pääliskaudsed ja kriitikata Ameerika-meelsed. Ning harjumuslikult, nüüd ka konjunktuurselt Vene-vastased. Käibel on piiratud hulk šabloone, olgu siis Venemaa ajalooline kurjus, pöördumine uude stalinismi ja totalitarismi või Putini ettearvamatus. Või teisest valdkonnast – väited, et geopoliitika ja kujutlus mõjusfääridest on iganenud, neil pole kohta XXI sajandil.

Ent tasub lugeda midagi geopoliitika kohta, et näha, kuivõrd see nägemus maailmapoliitikast on aktuaalne ka praegu. Geopoliitika klassikute Alfred Mahani ja Halford MacKinderi nägemus põlisest konfliktist Euraasia kontinentaalse südamaa, ennekõike Venemaa ja merelise Inglismaa, nüüd USA vahel elab suuresti edasi näiteks Ameerika välispoliitikat omajagu suunanud Zbigniew Brzezinski „Suure malelaua“ teoorias. Kuna nimetatud teoreetikud näevad maailma Inglise-Ameerika huvide võtmes, on nende põhiküsimusi see, kuidas kindlustada „mereliste“ riikide võim ja takistada Venemaa väljumist kontinentaalsest ahistatusest, mis näeb ette „ääremaad“, sh ka Baltikumi muutmist oma puhvertsooniks.

Geopoliitika pole kadunud

Et sellises nägemuses on tublisti tõtt, näitab see, et anglosakside rivaali, antipoodi või vastase (kuidas kunagi) Venemaa poliitikas ja poliitilises teoretiseerimises on kaua domineerinud püüd sestsamast kontinentaalsest ahistusest välja saada või välja murda. Venemaa on sajandeid üritanud pääseda „soojadele meredele“. Esimeses ilmasõjas lootis tsaarivõim saada enda võimu alla Bosporust ja Dardanelle, mida kimpus liitlased talle peaaegu ka lubasid, kuid mille saavutamise ajas nurja bolševike võit ja kodusõda. Varasemad Venemaa katsed saada vaba pääs Vahemerele said ennekõike Inglismaalt ja tema liitlastelt-satelliitidelt vastulöögi. Nii Napoleoni sõdade ajal, kui Vene laevastikul admiral Ušakovi juhtimisel õnnestus saada oma kätte olulisi tugipunkte Kreeka saartel, kui ka hiljem, olgu Krimmi sõjas või 1878. aastal Venemaale võiduka sõja järel Türgiga, kui Inglismaa tegi kõik, et takistada Venemaa mõjusfääri laienemist Balkanitel ja eriti väinade piirkonnas.

Niisugune vastasseis on jätkunud ka siis, kui Venemaast sai mutatis mutandis Nõukogude Liit, ja nüüd, kui Nõukogude Liidu südamaast on saanud Vene riik. Külma sõda tasub ennekõike vaadata samasuguse kontinentaalse suurvõimu – NSVLi ja uue anglosaksi merevõimu – USA võitlusena mõjusfääride pärast. Kommunistlik ideoloogia tegi anglosaksidele siin samuti suure teene nagu natsismgi: geopoliitilist konflikti võis näha ideoloogilisena, võitlusena vaba maailma ja totalitaristliku türannia vahel. Kommunismi-ideoloogia aitas bolševikkudel võita kodusõja ja hiljem Nõukogude Liidul leida palju sümpaatiat ja toetust mujal maailmas, seda ka Euroopas, eriti aga vaesematel maadel. Kui kommunistliku ideoloogia võlu hakkas haihtuma, tuli seda mugandada (Hruštšovi-aegne rahumeelne võistlus kahe süsteemi vahel) ja viimaks see kõrvale heita.

Ideoloogiast loobumine tuli aga Venemaa jaoks väga valuliselt ja jäi ka hiljaks. Nii et Vene kolmas revolutsioon, mis algas Gorbatšovi perestroikaga ja tipnes 1991. aasta augustisündmustega Moskvas, viis selleni, mida Vene ajaloos nimetatakse смута – segaduse, kaose periood. Sel ajal kaotas Venemaa osa territooriumist, mida ajalooliselt pidas enda omaks, näiteks Donbassi ja peaaegu kogu oma mõjusfääri, vähemalt Euroopas. Nagu ütles mulle toona tuttav Prantsuse diplomaat: Venemaa ei ole enam maailmapoliitika subjekt, vaid objekt. Mille tõenduseks on seegi, et Venemaa alias Nõukogude Liidu ohjeldamiseks loodud organisatsioon NATO laienes Venemaa piirideni, jõudes põhjas enamvähem saja kilomeetri kaugusele Venemaa „teisest päälinnast“ Peterburist.

Ida-Euroopa riikide liitumine NATOga oli ja on ennekõike Washingtoni otsus. See, kui palavalt eestlased, lätlased või tšehhid seda ise soovisid, on teisejärguline, tegi aga muidugi ameeriklastel asja korraldamise tublisti mugavamaks. Ent ka Ameerikas ei olnud NATO laienemise suhtes täit üksmeelt. Üks tunase containment’i, NSV Liidu vaoshoidmise poliitika autoritest George Kennan nimetas seda Ameerika poliitika kõige traagilisemaks eksituseks pärast külma sõja lõppu. Ka Clintoni valitsuse kaitseminister William Perry oli 1996. aastal vastu NATO laienemisele Ida-Euroopasse, kuid jäi oma arvamusega „üsna üksi“. Perry oli kaitseministrina küllalt erandlik kuju sellegi poolest, et ta oli eriteadlane uute relvasüsteemide alal ja küllap ka selletõttu skeptiline mõnegi hanke suhtes, mis oleks toonud küll raha sõjatööstusele, mille kasu riigikaitsele oleks aga olnud minimaalne. Muide, Perry on nüüd avaldanud ka arvamust, et USA-NATO vastne raketitõrjesüsteem Poolas ja Rumeenias ei ole kuigi tõhus Vene tuumarakettide vastu. Perry meelest on süüdi praeguses, tema meelest ohtlikus vastasseisus Venemaa ja USA vahel mõlemad pooled, konflikti alustas aga Ameerika, suhtudes „hoolimatult Venemaa julgeolekuhuvidesse“ pärast NSV Liidu lõppu. Taolisi seisukohti on avaldanud Henry Kissingergi.

Praegu on geopoliitika üks Strategic Forecast Institute’i (Stratfor) analüüside aluseid. Instituudi juht, karismaatiline George Friedman on avaldanud mitmeid artikleid nii Stratfori kodulehel kui mujalgi. Tema põhiseisukoht on, et praegune vastasseis USA (ja tema sõltlaste) ning Venemaa vahel on tingitud mõlema maa geograafiast ja nii mingis mõttes vältimatu. Ameerika on maailma­merede valitseja, nagu vanasti Inglismaa, Venemaa on kontinentaalne suurvõim. Venemaa põhiline julgeolekumure on see, et tal puuduvad hästi kaitstavad piirid, teda ei lahuta võimalikest vastastest mered, suured jõed ega mäestikud. Nii veeresid Wehrmachti tankid päris hõlpsasti üle tasandikkude, nagu enne neid Napoleoni ja Tšingis-khaani väed.

Venemaa julgeolekugarantiid

Nii on Friedmani meelest Venemaa lausa sunnitud oma piire nihutama kuni Lääne­mereni, Kaukaasia mäeahelike taha ja Karpaatideni. Mitmeid aastaid tagasi kirjutas Friedman: „Venemaa suur strateegia on luua Põhja-Euroopa tasandikul sügavad puhvrid, jagades oma naabreid ja manipuleerides nendega, luues Euroopas uue võimutasakaalu. Mida Venemaa ei suuda taluda, on kitsad piirid (tight borders) ilma puhveraladeta ja see, et tema naabrid liituvad tema vastu. Nii võib Venemaa käitumine tulevikus paista agressiivsena, kuid on tegelikult kaitseloomuga.“ Ent ka territooriumi suurus on üks Venemaa julgeolekugarantii. Strateegiliselt on Venemaale kõige ohtlikum see, kui võimalik vaenlane saab oma valdusse Ukraina. Siis jääb süda-Venemaa sisuliselt kaitseta. Juba 2009. aastal ennustas Friedman, et kui Ukraina peaks pöörduma Läände, võtab Venemaa kindlasti midagi ette. Nii on naiivne Krimmi annekteerimist ja konflikti Donbassis võtta üllatusena ja seletada Putini hingeeluga või Venemaa erilise agressiivsusega. Kui Jens Stoltenberg ja teised räägivad sellest, et NATO ei taotle konflikti Venemaaga, siis Stratfori analüütikud meenutavad, et Venemaad on paaril korral rünnanud endised liitlased, näiteks Saksamaa 1941. aastal. Nii on nende jaoks vägagi mõistetav Venemaa püüd oma piire kindlustada ja luua piiride taha puhvertsoon.

Kui Venemaa põeb 1812. ja 1941. aasta traumat, siis on Ühendriigid saanud valusa õppetunni samuti 1941. aastal Pearl Harbouris, kui Euraasia suurriigiks pürgiv Jaapan üritas välksõjaga oma põhivastase rivist välja lüüa. Nii on USA-l tõsiseid põhjusi takistada ülivõimsa suurriigi tekkimist Euraasias. Juba mitmed aastad tagasi ennustas George Friedman, et jälgides Venemaa toibumist ja tõusu, muudab USA peagi oma strateegilisi prioriteete ja hakkab koondama jõudusid Lähis-Ida asemel Ida-Euroopasse. Friedmani tsiteerides: „Kui Ukraina muutis oma orientatsiooni, pöördudes Venemaa asemel Lääne poole, pidi Venemaa reageerima. Ja kui Venemaa reageeris, pidid reageerima ka Ühendriigid. Kumbki pool võib kujutada teist koletisena, kuid kumbki pole koletis. Mõlemad käituvad lihtsalt nii, nagu on selles olukorras sunnitud käituma.“ Nagu ka praegu on sündinud. Ameeriklastel on esialgu õnnestunud takistada Venemaa ja Saksamaa lähenemist, mis mõni aeg tagasi näis olevat küllalt tõenäoline.

Halvimad kartused said tõeks

NATO äsjase tippkohtumise tulemused näivad tähendavat seda, et Venemaa kõige halvemad kartused on osutunud tõeks: potentsiaalne vastane paigutab oma sõjatehnikat ja väeüksusi otse tema piirile ja tema läänenaabrid on ühinenud tema vastu liiduks. Olukord on veidi analoogne vastupidisega, olukorraga pärast Teist ilmasõda, kui Lääne-Euroopa seisis silmitsi NSV Liidu ja tema vasallide ühinenud jõududega, mis oleksid võinud paari päevaga jõuda Saksa-Prantsuse piirini. Vastus sellele ohule oli NATO loomine. Mis võiks olla Venemaa vastus NATO baasidele ja manöövritele meil ja mujal Ida-Euroopas? Võimalusi on mitmeid. Mind teeb murelikuks see, et Läänel ei paista olevat täit selgust selles, mida õieti tahetakse: kas lihtsalt Venemaa vaoshoidmist, täielikku võitu uues külmas sõjas, piiratud sõjalist konflikti, Venemaa lagunemist mitmeks riigiks või siis mingit uut lepet, mõjusfääride ümberjagamist-ümbermängimist Euraasias. Tundub, et USAs on eri jõud siin eri seisukohtadel, pistrike ja tuvide vahel on tõsiseid lahkarvamusi ja kokkuleppele jõutakse ehk alles uue presidendi ajal.

Friedman, kes mullu käis Moskvas, loodab, et suurriigid saavad oma hirmudest üle ja leiavad mingi kompromissi. Sama loodavad ja taotlevad ka Kissinger ja isegi Brzezinski. Samal ajal väidavad Stratfori analüütikud, et kümne aasta pärast on Venemaa kas jagunenud mitmeks riigiks või saanud lõdvavõitu konföderatsiooniks. Mis tähendaks, et Venemaad tabaks NSV Liidu saatus tänu Lääne sanktsioonidele ja võidu­relvastumisele, ent ka provokatsioonidele nagu Ukrainas, kus Friedman ja teised analüütikud näevad Lääne arvestatavat sekkumist, mis viis võimule läänemeelsed ja räigelt venevastased jõud. Venemaa lagunemine on stsenaarium, mis paljudele Eestis kindlasti meeldiks. See tähendaks aga äärmiselt suurt sõjaohtu ja küsimust, mis saab Venemaa suurest tuumaarsenalist. Uus смута on oht tervele maailmale ja tark oleks teha kõik, et seda ei juhtuks. Minu meelest on suur oht ka selles, et surve Venemaa vastu võib viia võimult pragmaatilise, (Vene mõttes) tsentristliku Putini ja tuua võimule marurahvuslaste ja stalinistide koalitsiooni, mis võiks viia tuuma­konfliktini.

Maailma julgeolekuolukorrast ja geopoliitikast, niisama võimalikest uutest arengutest Euroopas võiks kirjutada pikalt, kuid tahaksin siin esitada oma seisukoha, mis paraku ei lähe kokku meil valitsevaga. Ma leian, et Venemaa ei ole Lääne, s.t Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika antipood, ei ole Lääne tsivilisatsiooni ohustav barbarite riik, vaid üks osa meie tsivilisatsioonist, kuigi paljugi sääl meile ei meeldi. Nagu ei meeldi ka Itaalias või Kreekas. Meie tsivilisatsiooni, mille aluseks on antiikkultuur ja kristlus, ei ohusta Venemaa, vaid sõjakad islamifanaatikud. Mulle tundub, et seda džihadistide ohtu ei ole USA piisavalt tõsiselt võtnud ja konfrontatsioonile Venemaaga on mindud liiga vara ja poliitika Lähis-Idas on segane ja vastuoluline. Ameerika on liiga tihti tahes või tahtmatult toetanud fanaatikuid, aidates kukutada diktaatoreid, kuigi viimased ei ole Läänele sugugi nii suureks ohuks kui võimule tulevad islamistid. Saddami ja Kaddafi kõrvaldamine oli suur rumalus, nagu ka Al-Assadi demoniseerimine. Niisama minu meelest Ameerika liit Saudi Araabiaga ja Pakistaniga. Mida ma kardan, on uus „kurjuse telg“, kuhu kuuluvad Saudi Araabia, Pakistan ja veel mõni rangelt islamistlik riik. Pakistanil on tuumarelv ja lõhkepääde arv kasvab üllatavalt kiiresti.

Horribile dictu, pean veidi redigeeritult kordama kord öeldut ja paljusid pahandanut: eestlased võiksid elada samahästi Vene kui USA mõjusfääris (Vene mõjusfäär pole Vene riik). Vahe pole nii oluline, kui meie propaganda kinnitab ja mõnedki usuvad. Kuid Saudi Araabias või mõnes tema vasallriigis ei saaks elada keegi meist. Meil oleks mitmesuguste pattude eest pää maha löödud või meid oleks nuutidega (pool)surnuks pekstud. Igatahes on põhiküsimusi see, kas praegune Eesti militariseerimine vähendab või suurendab sõjaohtu. Ma ei ole vastuses kindel. Vene-Lääne sõda tähendaks tõenäolikult eesliinil oleva Eesti hävingut.

Kui tuleks valida, kas kolida Saudi Araabiasse või Süüriasse, nagu see oli enne kodusõja algust, valiksin kindlasti Süüria. Vähemalt oli see riik, kus inimesi usu pärast ei lintšitud ega hukatud nagu Pakistanis või mujal, kus islamistid on võimul või võimule väga lähedal. Kardan, et kristlik-moralistlikku retoorikat harrastavad, tegelikult aga küünilised ameeriklased ei taju seda, et religioossele fanatismile toetuv ideoloogia on nagu must auk – sellest on peaaegu võimatu välja saada. Kommunistlik ideoloogia on selle kõrval midagi ajutist, nagu oleme näinud, ei kesta tema võim kaua. Praegune Venemaa on enam-­vähem prii nii kommunismist kui fanatismist, tema käitumist suunavad tema riiklikud huvid nagu lääneilma riikidelgi. Nii peaks olema võimalik neid arvestades jõuda üksteisemõistmisele, kompromissile ja – mis oleks eriti hää – ühisele tegutsemisele maailma ähvardavate ohtude ja jõudude vastu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar