Eesti põhjamaisus ehk Vana idee uued rõivad

Mart Kuldkepp

Mõte sellest, et ka Eesti on Põhjamaa, on meid ikka ja jälle köitnud. Eesti kultuuriruumis loob põhjamaisuse mõiste hulgaliselt positiivseid seoseid (ürgne loodus, väärikas ajalugu, kõrgetasemeline kultuur ja haridus) ning välismaailmagi silmis on Põhjamaade maine kõike muud kui kehv. Ootuspäraselt on vastavasisulist retoorikat seetõttu tihti kasutatud, kui on vaja end kuidagi identiteedipoliitiliselt määratleda. Nimetada võib korduvalt üles kerkinud plaani asendada Eesti sinimustvalge trikoloor ristilipuga, samuti president Toomas Hendrik Ilvese fantaasiarikast ideed Eestist kui nn Jõulumaast ning uusima näitena Reformierakonna 2015. aasta valimisprogrammi pealkirjaga „Uus Põhjamaa“. Nagu viimase üldosas esimese asjana kangastuda lastakse, peab maailm saama tulevikus tundma Eestit kui „Uut Põhjamaad“, s.t „riiki, kus on saavutatud Põhjamaade elatustase ja turvalisus, kuid mis on isiku- ja majandusvabadustelt jätkuvalt maailma tipus ning nii sotsiaalselt kui tehnoloogiliselt dünaamilisem ja paindlikum kui vanad Põhjamaad“.1

Juba eesmärgipüstitusest ilmneb, et see põhjamaisuse mõte erineb nendest Eesti rahvusmüütidest, millel rahvusvahelist kõlapinda ei ole ja mis seda ei taotlegi. Põhjamaisuse retoorika on suunatud maailmale: selles ei väljendu mitte ainult tahe millestki erineda, vaid ka tahe teiste Põhjamaadega sarnaneda –
isegi kui neile ühtlasi vähest dünaamilisust ja paindlikkust ette heidetakse. Seega ei piisa selle visiooni eduks Eesti enese tahtmistest, vaid vältimaks kadaklusse langemist peab mõte leidma laiema heakskiidu. Ajalugu näitab siiski, et seni on tahes-tahtmata olnud tegemist ainult seespidiseks tarvitamiseks kõlbliku seerumiga. Ka Reformierakonna seekordne visioon ei paku selles osas midagi uut.

Eesti põhjamaisuse idee sündis XIX ja XX sajandi vahetuse paiku, mil rahvuslikult meelestatud eestlaste teadvuses kinnistus arusaam Saksamaast ja vähemal määral Venemaast kui eestlaste põlisvaenlastest. Seega kasutati õigust pöörata silmad regiooni kolmanda ajaloolise suurvõimu poole, keda peeti teistest hoopis sõbralikumaks. Rahvalik müüt vanast heast Rootsi ajast, mil talurahvast kaitses hea Rootsi kuningas, lõimiti tekkivasse Eesti ajalookirjutusse, ning Rootsi aega hakati kujutama eesti rahva omamoodi kuldajana. Ninanipsuna baltisakslaste kultuuritooja-pretensioonidele oli võimalik näidata, et just sellal, mitte XIII sajandi alguses, pandi siinkandis idanema esimesed vabaduse ja hariduse seemned.

Esimese maailmasõja segastel aegadel viis mõte Eesti n-ö kultuurilisest põhjamaisusest omakorda plaanideni anda sellele identiteedile poliitiline sisu Venemaast eraldumise ja Põhjamaadele lähenemise näol. Juba 1917. aasta septembris tegi Jaan Tõnisson Eesti Maapäevale ettepaneku luua föderatsioon, kuhu kuuluvad nii Baltimaade kui Skandinaavia rahvad. Sõja lõpu lähenedes, kui Eestis oli Saksa okupatsioon, püüdsid välisdelegatsiooni liikmed Karl Robert Pusta ja Ants Piip tekitada selle nn Balti Liidu kava vastu Antanti maade, eriti Suurbritannia huvi.

Rootslastele, kes Eestist õieti midagi ei teadnud ja olid harjunud nägema seda Venemaa osana, tulid sellised ambitsioonid suure üllatusena. Skandinaavia-Balti poliitilise lähenemise väljavaatesse suhtusid sealsed poliitikud aga umbusuga, arvates ettenägelikult, et niipea kui Venemaa tugevneb, püüab ta endised Läänemere provintsid tagasi vallutada. Seetõttu jäi Rootsi terveks sõdadevaheliseks ajaks seisukohale, et Balti riikidega oleks lähemaid liitlassuhteid luua väga ohtlik.

1920. aastate keskpaigaks oli ka eestlastele selge, et Skandinaavia maade huvi Balti Liidu projekti vastu ei õnnestu äratada. 1930. aastatel, kui rahvusvaheline olukord läks pinevamaks, tehti sellegipoolest katseid mõte uuesti elustada. Rootsit aga, mida Eestis on alati peetud Skandinaavia võtmeriigiks, sundis see Baltimaadest vaid veelgi resoluutsemalt eemalduma.

Eesti iseseisvuse taastamise järel on kontaktid Põhjamaadega arenenud hoopis uue tähe all. Kuuluvus Euroopa Liitu ja muudesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse on andnud koostööle tugeva poliitilise raamistiku. Eesti majandusareng on toimunud suuresti Põhjamaade toel, millele euroopaliku ärikultuuriga ja lähikonda jäävad Balti riigid on omakorda olnud atraktiivne investeerimiskeskkond. Näiteid kultuuri- ja hariduskoostööst on loendamatu hulk. Vaid Põhjamaade Nõukogusse – organisatsiooni, mille kaudu oleks end Põhjamaana kõige loogilisem defineerida – pole Eestit seni võetud.

Küll aga, nagu on toonud välja ka Mikko Lagerspetz,2 pole praegune Eesti kindlasti mitte Põhjamaa, ega isegi sinnapoole teel. Takistuseks pole seejuures mitte enam poliitilise usalduse puudumine, vaid see, et on muutunud põhjamaisuse mõiste. Kui eestlastel seostub see jätkuvalt kujutelmaga ühisest ajaloost, kultuurist ja ka potentsiaalsest välisvaenlasest, siis muule maailmale –
olgu see hea või halb – tähendab põhjamaisus midagi muud: see on teatud ideaalühiskonnamudel (sotsiaaldemokraatlik heaoluriik) ja sellega seotud väärtused (võrdsus ja solidaarsus), millele pandi alus Teise maailmasõja järgse majanduskasvu ajal ning mida pole tänapäevani lõplikult lammutatud.

Eestlastel, kelle ajalooline kogemus on teistsugune, sellist pärandit muidugi olla ei saa ja pole ka märke, et seda eriti kahetsetaks – vähemalt ei tundu oma valimisprogrammi põhjal seda tegevat Reformierakond. Küll aga seni, kuni eestlased põhjamaiseid väärtusi ei jaga, on tulemus sama, mis 80 aastat tagasi: ei saa olla juttugi sellest, et meid täisväärtuslikuks Põhjamaaks tunnistataks. Katsed seda positiivselt laetud terminit kuidagi ümber mõtestada ja ise Põhjamaadest veel põhjamaisemaks hakata ainult maskeerivad seda fakti ning juhivad kaugemale sellest, millele me justkui läheneda soovime. Seetõttu kõlbab ka seekordne Eesti põhjamaisuse-retoorika vaid sisepoliitiliseks tarbimiseks.

1 Reformierakonna valimisprogramm 2015. Uus Põhjamaa, lk 2. http://reform.ee/FB/Valimisprogramm_2015_web.pdf

2 Mikko Lagerspetz, Kas Eesti ikka tahab saada Põhjamaaks? – Eesti Päevaleht 21. I 2015.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming