E-residentsus ja Eesti virtuaalne kultuuriruum

Ülo Pikkov

Tundub, et Eesti e-residentsuse programm on suurepäraselt käivitunud. See unikaalne idee on leidnud laialdast positiivset vastukaja nii välis- kui kodumeedias ning ühisvõrgustikes. Detsembris oli eelregistreerunud e-residente kogunenud üle 13 000. PÖFFil kurtis üks Soome stsenarist, kes veedab põhilise aja mööda maailma reisides, et bürokraatia ja paberipõhine asjaajamine on ta elust põrgu teinud. Mul ei läinud kaua, et Soome kineast Eesti e-residentsuse usku pöörata. Kümne minutiga võib internetist kogu info kätte saada, see on korralikult järjestatud, kujundatud ja tõlgitud.

Kui vaadata Eesti e-keskkonda laiemalt, siis vähemalt mäluasutused (muuseumid, arhiivid, raamatukogud) küll erilise innovaatilisusega ei hiilga. Mäluasutused liiguvad küll üha enam publiku kaasamise poole, nii et külastajad saavad eksponaate vahetult kogeda, puudutada, nendega mängida, ning ka mäluasutuste kodulehed eeldavad üha enam aktiivset osalemist, kuid ühelgi Eesti muuseumil pole arvestatavat virtuaalgaleriid. Positiivse näitena tuleb välja tuua Niguliste muuseumi Rode altari projekt põhjaliku ajaveebi ja haridusprogrammiga. Palju on räägitud uuest Eesti Rahva Muuseumist ja valmiva maja unikaalsest arhitektuurilahendusest. Aga kas ka virtuaalne lahendus tuleb sama erakordne? Loodame. UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluvad Eestist Tallinna vanalinn ja Struve geodeetiline kaar – kõige sisukamad lehtede hulgas on nende kohta loodud Wikipedia artiklid. UNESCO kultuuripärandi nimekirjas esindavad Eestit veel Kihnu kultuuriruum, laulu- ja tantsupidude traditsioon, Seto laulu­traditsioon ja Võromaa suitsu­sauna­kombestik. Kõik ju väga unikaalsed asjad, aga nende e-esindatuses jääb unikaalsusest kõvasti puudu. Näiteks Seto leelo karaokemängija on hea idee ning tehniliselt hästi tehtud, kuid menüü on tõlkimata ning ühismeedias seda otse jagada ei saa. Kes üldse peaks ja kas peaks UNESCO pärandinimekirja kuuluva Eesti osa kajastamise eest virtuaalruumis hea seisma? Tean väga hästi, et enamik veebi­ruumi sisust sünnib entusiastide toel ning meie kultuuriasutustel puuduvad sageli veebiarenduseks võimalused ja oskused. Tihti on raskusi autoriõigusega seotud küsimuste tõttu. Minu eesmärk ei ole teha etteheiteid, jutt käib Eesti kultuuri üldisest kuvandist ning soovist täiustada selle nähtavust, mõtestada virtuaalruumi rolli kultuuri kandjana, seada sihte ja otsida uusi lahendusi.

Mõne aasta eest ilmusid meie rongide akendele kleebised eesti kirjanike tekstide ja hiljem ka rahvaluule pärimusega. „Rongiluule“ oli Eesti Kirjanduse Seltsi, kultuuriministeeriumi ja Edelaraudtee ühisprojekt, kuid nüüd võiks sellest edasi liikuda. Nii on näiteks Moskva metroovõrgustikus virtuaalne raamatukogu, kust saab tasuta „laenutada““ sadu vene kirjandusklassikute teoseid. „Metroo raamatukogu“ kujutab endast metroojaamade seintele paigutatud kirjandusteoste infotahvleid QR-koodiga, mida skannides saab huviline virtuaalselt raamaturiiulilt teose oma nutiseadmesse laadida. Miks ei võiks Eesti „metroos“ saada kuulata Seto leelot või vaadata Priit Pärna filme? Kas virtuaalruum ei võiks olla Eesti kultuuri võimendi? Võib-olla on see utoopia, aga suur huvi Eesti e-residentsuse vastu annab meile ainulaadse võimaluse tutvustada maailmale ka Eesti kultuuri. Majandus- ja kommunikatsiooni­ministeerium on algatanud programmi „10 miljonit e-eestlast“, mille tulemusel on aastaks 2025 maailmas 10 miljonit e-eestlast ehk e-residenti. Ainuüksi lähema kolme aasta jooksul on plaan Eestisse tuua vähemalt 17 000 e-residenti ja nende kaudu 5000 ettevõtet. Aga millise kuvandi need tulevased e-residendid saavad oma e-kodumaa kultuurist? Kindlasti peaks eesti kirjanduse tüvitekstid, muusika tipp­teosed, riigiarhiivides ja -muuseumides eesti filmid ja kujutava kunsti teosed olema internetis vabalt kättesaadavad. Samasuguse avatuse poole on liikumas enamik maailma suuremaid mäluasutusi: Metropolitani kunstimuuseum on avanud portaali, kus saab vabalt kätte kõik muuseumi avaldatud raamatud ja ajakirjad alates aastast 1870, lisaks 400 000 pilti; Briti raamatukogu on andnud vabakasutusse üle miljoni teose; Guggenheimi muuseum on teinud kättesaadavaks enamiku oma nüüdiskunsti käsitlevatest teostest; Amsterdami riigimuuseum on andnud vaba­kasutusse 125 000 teost jne.

Miks mitte minna Eesti kultuuri palju avatumat (sh vabakasutuse) teed interneti keskkonnas ning oluline ei ole siin pelgalt kunstiteoste vaba ja tasuta kättesaadavus, vaid tuleks luua Eesti kultuurilevi uudne mudel. Mudel, kus kunstiteosed on väärikalt esindatud, omavahel seotud taustainfo ja ühismeediaga. Mitte üksikud kodulehed, kuhu Google’i otsingu abil sattuda, vaid pigem Eesti kultuuri ühendatud risoomne niidistik, mida igaüks saab jagada ja võimendada. E-residentsuse suure populaarsuse toel on meil erakordne võimalus unikaalseks Eesti kultuuriekspordiks, mida ei tohiks kindlasti jätta kasutamata. Täiesti omaette teema e-residentide kontekstis on Eesti keele tutvustamine ja selle õppimise võimaluste loomine virtuaalruumis.

Täna pakub Eesti e-residentsus võimaluse mugavaks asjaajamiseks, firma asutamiseks ja äriajamiseks, aga kas näiteks kolme aasta pärast, kui Eesti Vabariik tähistab oma sajandat aastapäeva, ei võiks Eesti virtuaalruum olla midagi enamat kui vaid e-residentide pangasaal ja notaribüroo? Kas Eesti Vabariigi sajandaks aastapäevaks ei võiks Eesti kultuur tulla kapist välja? Meil ju on, mida jagada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming