Diogenese latern:Uskuda kõrgemat

Ilmar Vene

Kas maisus ja elulähedus tähendab tingimata autentsust?

Varasematel aegadel oli tavaks uskuda kõrgemat: inimlikkust peeti seda usutavamaks, mida rohkem see sarnanes jumalikkusega.

Tegelikult, kui toetuda kõige varasematele allikatele, milleks ka nüüdsete arusaamade järgi ikkagi ja ennekõike on Markuse evangeelium, ei leia me kuskilt selliseid vastandamisi. Jaan Kaplinski

Aga mispärast õieti peaksime toetuma ?kõige varasematele allikatele?? Kohtlaselt võib selline küsimus ju kõlada. Iga loomuliku intelligentsiga inimene teab, et ajaliselt varaseimad allikad on ühtlasi kõige usaldusväärsemad; nende kaudu jõutakse tõeni, inimelu suurima väärtuseni. Ja ometi: olgu Pilatuse küsimus pealegi ära leierdatud  ?  jälle kord tuleb meil teda õhkamisi jäljendada: Mis on tõde?… Pärast seda aga tuleb möönda, et nii hõlmav küsimus muutub mõttekaks alles killustatuna. Markuse evangeelium on kõige tõelähedasem, aga miks me niimoodi arvame? Mispärast on praegused uurijad veendunud, et Kristuse surma põhjustas vastasseis tollase riigivõimuga? Põhjust, mis esitatakse Markuse evangeeliumis (?Kas sina oled Kristus, Kiidetava poeg??), nad justkui poleks üldse kuulnud.

Et sedalaadi küsimusi mõista, tuleks alustada kõige elukaugemast, ajastulisest üldhoiakust; oma ühekordsuses kaldume me arvama, et meile omased üldsuhtumised on iseloomustanud kõigi ajastute inimesi. Praegu näiteks peame endastmõistetavaks, et sõdu peetakse vaid ainelise kasu saamise sihiga; järelikult oli niimoodi ka antiik- ja keskajal. Ja kui tollased ajaloolased seda ei mõistnud, siis oli põhjuseks, tundub meile, nende vähene arusaamine. Mingi antiikaegse sõja teemal arutledes poetab Friedrich Engels: Ainult vana Appianos ütleb meile, mille pärast seda sõda õieti peeti: maaomandi pärast. Oli siis saamahimu osatähtsus tollal tõesti tundmatu? Mitte sugugi; Lukianos on oma satiirides meeldejäävalt näidanud, et kõik inimesed tahavad tegelikult ainult raha. Iseäranis himukaina esinevad tema kirjelduses filosoofid, nood, kes üldist kujutlust mööda kullast üldse ei hooli. Kogu pilajutt kõlab nii uusaegselt, et jääb vaid imestada: mispärast ei tõuse ainelise külje osatähtsus esiplaanile ka tollaste ajaloolaste ja filosoofide töödes? Seletus on üle ootuste lihtne: tollane üldsuhtumine, mis vaimsust pidas määravaks kogu maailmakorralduse puhul, lihtsalt ei võimaldanud, et ainelisi põhjusi nähtaks peamistena. Igapäevane elu küll veenas, et rahast pole inimeste silmis miski ülem, kuid kellelgi polnud mõttes üldistada see igapäevasus ajaloo arengut suunavaks suurteguriks. Kuni XIX sajandini tegi küsimus sedavõrd vaeva, et üks marksismi-leninismi klassikuid ? Plehhanov ? on ?monistliku ajalookäsituse arengu küsimusest? kirjutanud terve raamatu. Selles näidatakse üksipulgi, kuidas mõtlejaid üha uuesti kimbutas vastuolu: ainelise teguri ülisuur tähtsus ilmnes igal sammul, aga samas oli ometi teada, et kõige rohkem kujundab arengulugu vaim. Alles Karl Marx tegi nendele kõhklemistele otsustava lõpu.

Üldsuhtumise teisendumine haaras kõiki valdkondi, teoloogia kaasa arvatud. Varem tegeldi eelkõige inimüleste tõdedega, uusajal võrsub ?piiblikriitika?. Paugupealt sedalaadi asjad ei käi; ka XIX sajandil, kui Prantsuse revolutsioon oli kiriku riigist lahutanud, kuulus avalik ateism ikka veel soovimatute nähtuste hulka. Aga piibli ?teaduslikku? uurimist see ei takistanud; pühakiri muutus ilmalikuks tekstiks ja selle tekkeolusid hakati selgitama täie innuga. Sealtpeale siis teamegi, et kanoonilistest evangeeliumidest tuleb pidada vanimaks Markuse teost. Ja tõepoolest, kui Markuse aines kahes ülejäänud evangeeliumis täielikult sisaldub, siis see näib osutavat, et varasem võeti aluseks hilisemate koostamisel.

Aga mispärast koostati need hilisemad? Luukas teatavasti alustab tõdemusest: paljud on sellest juba kirjutanud ja seepärast tahame niimoodi toimida ka meie. Kas siin viimati ei sisaldu vastuolu? Enamasti ju püütakse kirjutada asjust, mis veel pole kirjasõnas kajastunud. Ilmselt oli antud juhul tegemist millegi erilisega. Paljud olid kirjutanud, aga Luukale tundus, et väga olulised asjad on ikka veel ütlemata. Niisiis jäi vaid üle tulla välja omapoolse ja kõige parema esitusega.

Ja ta tõepoolest kirjutas, andes ühtaegu oma Rõõmusõnumiga tõendi selle kohta, kui ilmekalt näitab kirjutatu autori isikupära. Evangeeliumid on kirjandusmälestistena õige väiksemahulised ja nende sisu tundub ainulisuseni eriline, kuid inimliku autorsuse pitser iseloomustab neidki. Iga evangelist näitab, missugusena ta jumalikkust kujutles ennekõike. Luuka evangeeliumis lasub pearõhk halastusel ja andestusel, Johannes seevastu toonitab vaimsust. Sellest ülevusest jääb Markus kõige kaugemale. Võib vist tõesti uskuda varakristlikku pärimust, mille kohaselt Markus on vaid kuuldu ümber jutustanud; kogu evangeeliumi vältel kostab, kuidas evangelist, olles pikka aega elanud erakordsete lugude lummuses, jutustab need lood lõpuks ka teistele. Nn imed, vaimse väekuse usutavaim avaldus, mõjutasid Markust esmajoones. Jeesuses oli erakordne vägi, järelikult tuli tema jumalikkust uskuda.

Imedes saab väljenduse vaimsus, mis praegust elulähedase suhtumisega lugejat häirib kõige vähem; teame, kui lihtsalt võime meiegi nähtu mõtestamisel eksida, kõnelemata tollaste aegade inimesest. Juba E. Renan pidas oma kohuseks selgitada valgustatud lugejaile, kuidas nood imed võisid toime saada tegelikult ja tema seletused äratasid innukat poolehoidu. Markuse evangeelium, milles argisus vaheldub imedega, mõjub kõige elulähedasemalt. Selles seisnebki peatagatis tema autentsusele.

Näiteid selle kohta, kuidas varasem ülevus pidi XIX sajandil taanduma suurema eluläheduse ees, leidub teisigi. Tuntuim nendest seostub ehk Sokratesega, kelles juba uusaja algaegadel hakati nägema paganlikku pühameest. Sokratese puhul ilmneb seesama seaduspära: esialgu lasti end mõjutada platonlikust ülevusest, kuid XIX sajandil jõuti äratundmisele, et Xenophoni kujutust tuleb pidada usutavamaks; isegi Lenin jättis gümnaasiumis meelde, et eelistada tuleb Xenophoni. Leidub ka autoreid, kes Sokratese kaasaegseid kujutajaid vaagides on andnud esimuse Aristophanesele.

Samasuguse tee tegi läbi ka Kristuse tõlgendamine: kõigepealt Johannese ülevus, siis Markuse elulähedus ja lõpuks Leo Taxili pärisinimlikkus. Viimast võiks võtta tagantjärele loodud paralleelina Aristophanesele. Keskaegses judaistlikus kirjanduses leidub ju Kristuse-kujutusi, mis Aristophanese satiiri kõvasti üle trumpavad, aga need polnud laiemalt teada ja nii pidi Leo Taxil tõsielu taasloomise enda peale võtma.

Katsume nüüd seni räägitust saada mingi üldpildi. Varasematel aegadel oli tavaks uskuda kõrgemat: inimlikkust peeti seda usutavamaks, mida rohkem see sarnanes jumalikkusele. Uusajal ilmub äraspidine suhtumine: tõesuse panti hakatakse nägema pärisinimlikkuses. Sellist väärtustamisviisi rakendatakse ka kaugmineviku käsitlemisel. Kõik inimülesuse avaldused tuuakse mõistuse kohtu ette, kus mõistagi selgub nende illusoorsus.

Üldsuundumus avaldub mitte ainult suhtumises inimestesse, vaid ka ammuste tekstide tõlgendamisel. Vahest kõige ilmekamalt tõendab seda salm Luuka evangeeliumi 17. peatükist, mida saab mõista kaheti: ?taevariik?, millest räägitakse, on kas meie ?sees? või meie ?seas?. Esimene tõlgendusviis ütleb, et oleme jumalikud, sellal kui teine piirdub teadaandmisega: Jeesus, taevariigi kehastaja, liikus meie hulgas. Algusest peale, nagu ammused tõlked tõendavad, on meeldinud esimene. Eesti keeles ei saa lauset ?taevariik on teie sees? mõista kahtpidi, kuid niiöelda igaks juhuks seisab juba piibli esitrükis ?seestpiddi teie sees?. Ja see ?seespidi teie sees? on elanud lahedalt kuni Toomas Pauli tõlkeni, mille ilmumise ajaks oli tõlgendus ?teie seas? juba üsna levinud. Kahekümnendal sajandil nimelt ilmus mingi seletamatu jõud, mille sunnil tõlgendajad üha uuesti tõstatasid küsimuse: kas toda ?teie sees?, mis inimesi juba aastatuhandeid on innustanud, ikka tohib pidada õigeks? Ja pärast seda hakkas levima tõlgendus ?teie seas?. Vaieldamatuna see pole veel aktsepteeritud; kasvõi juba sellepärast, et ümberlükkamatult ei suudeta uue tõlgenduse õigsust vist kunagi põhjendada. Ometi väärivad tähelepanu ka senised osalised põhjendused. Kõige huvitavam nendest piirdub viitega: vt järgnevad salmid! Ja tõepoolest: järgnevates salmides räägitakse sõnaselgelt Kristusest, niisiis võiks arvata, et sedasama tehakse ka 21. salmis.

Niisiis on ?teaduslik piiblikriitika? rikastanud meid äratundmisega: tekstilõik, mis eeldatakse üldtuntuks ja mida seepärast tsiteeritakse allikale viitamata, on ilmunud väära tõlkimise tulemusel. Mingi kinnituse saab sellele ka Tooma evangeeliumist, kus kõnealune ütlus kõlab: Taevariik on laotunud maa peale. Mida parandust aktsepteerides saaksime? Eks ikka kinnituse tarkusele, mis meile nõndagi oli ammuilma teada: arengulugu on kõige tõhusamalt suunanud kõiksugu pettekujutlused. Kuni illusiooni uskuda suudame, on kõik hästi.

Teiselt poolt jälle ei taha me mõistuslikkus seda tõsiasja kehtivaks tunnistada; on ju ?pettekujutlus? mõistena negatiivne ja seepärast ta edasiviijaks lihtsalt ei sobi. Teaduslikkuse vaim ilmus just selleks, et luuludel rajanenud arusaamu kaotada. Üldjoontes võib sihi ka saavutatuks lugeda, kuigi teaduslikkuse vaimu võidukäik ikka veel jätkub: kõigepealt tõelus selgitatakse ja seejärel tõlgendatakse selgitus meelepäraseks.

Õigus on nendel, kes väidavad, et ajalugu pole end kunagi korranud. Aga seegi tõde, nagu suurtõed ikka, saavutab täiskehtivuse alles koos mööndustega. Inimesel pole pääsu oma pärisosast ja seepärast ei saa mööda ka ajaloolistest kattuvustest. Ütle meile, pärivad jüngrid Tooma evangeeliumis Jeesuselt, missugune saab olema meie lõpp? Jeesus vastab: Kas siis algus on teile teada, et te lõpu vastu huvi tunnete? Keskajal oli algus teada ja seepärast võeti lõppu millegi endastmõistetavana. Veel 1492., Ameerika avastamise aastal, on ilmunud ehtsalt keskaegne ?ajalugu?, mis algab maailma loomisest ja lõpeb Viimsepäevaga. Ameerika avastamine juhatab sisse ajastu, mille käigus hakatakse varasemaid väärtusi nägema äraspidiselt: lõplik maailm kaob, asendudes suurejoonelise lõputusega. Aga imelik asi: maailma algus hajus tundmatuks kõigest esialgu; praegu on Suure Paugu lajatamise aeg juba arvuliselt kindlaks tehtud ja selle maine lõpptulem nihkub üha lähemale. Tuleb välja, et pole vahet, kas kummardada Jumalat või Teadust; mõlemal juhul saame teada vaid selle, mis meile määratud.

Mida sellises olukorras siis teha? Kõige sündsam oleks vist, kui tunda end osakesena inimkonna arenguloost. Tundmise ehedust peaksid tõendama teod: varem usuti endast kõrgemat, niisiis tuleks meilgi oma eellasi jäljendada. Uskugem seda, mis meile ette on pandud; uskugem, et inimene tõuseb kord kõrgemale oma pärisosast!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming