Darwini Dominikaani jutlus

Silver Rattasepp

Kui tänaseks on Dennettist saanud evangeelne ateist, siis „Darwini ohtliku idee” kirjutamise aegu oli ta evangeelne evolutsioonipreester. Daniel Dennett, Darwini ohtlik idee. Tõlkinud Lauri Laanisto ja Marika Liivamägi. Varrak, 2011. 632 lk. Daniel Dennetti „Darwini ohtlik idee” tutvustamist ei vaja, ehkki mõnedel teistel põhjustel, kui võiks arvata. Raamatu, mis on vahest üks tuntumaid evolutsiooniteooriat tutvustavaid popteadustekste, otsesõnu välja öeldud eesmärgiks on mõjutada bioloogide ja sotsiaalteadlaste arusaama evolutsiooniteooriast ehk veenda neid selle kõikehõlmavas jõus peaaegu iga elunähtuse seletamisel. Kuid lugemise õppetund seisneb ka milleski muus: mõnikord on hea idee andunud pooldaja selle suurem vaenlane kui kriitik. Seletab kõike Daniel Dennett on saanud valgustuse, leidnud „ühe asja, mis seletab kõike”, ning on hakanud nüüd seda kuulutama. Kui tänaseks on Dennettist saanud evangeelne ateist, siis „Darwini ohtliku idee” kirjutamise aegu oli ta evangeelne evolutsioonipreester: „Ainsa hoobiga ühendab loodusliku valiku printsiibil põhinev evolutsiooniteooria omavahel elu, selle mõtte ja eesmärgi, aja ja ruumi, põhjuse ja tagajärje, mehhanismid ja füüsikaseadused”, on tema eepiline sõnum (lk 23). Raamatul on üksainus retooriline toon: kõik need, kes ei taha silmapilk ja vastuvaidlematult kogu dennettlikku ilmapilti täiel kujul omaks võtta, teevad seda sellepärast, et nad tunnevad muudkui ärevust, painet, hirmu, iiveldust, ängi (kõiki neid sõnu kasutab Dennett tekstis korduvalt) ja keelduvad ultradarvinistlikku vaadet vastu võtmast ainult mingite vaevu teadvustatud religioossete painete tõttu. Dennettlus ise on aga sangarlik ja askeetlik eneseületus, uuest äratundmisest saadav hunnitu kaemus, mis paiskab küll põrmu elu erilisuse tunde, on aga ainus teeviit tõsiteaduse rajale.

„Vaadaku ette need, kes tahavad luua normatiivseid teooriaid, et te mitte religioone ei loo,” on keegi kunagi öelnud. Normatiivse teooria puhul – ja seda Dennetti arusaam evolutsiooniteooriast kahtlemata on – saab mõne nähtuse või inimeste käitumise mittevastavusest teooriale nähtuse või käitumise enda, mitte teooria probleem. Kirjeldusest saab moraal, süüdistus nende pihta, kes ei taha vastata teooriale või sellele alluda. „Darwini ohtliku idee” kirjeldamiseks sobib hästi üks lõik Douglas Adamsilt, kui vaid raamatu pealkiri ära vahetada: „Darwini ohtlik idee” on asendamatu kaaslane kõigile neile, kes tahavad aru saada elust lõpmatult keerukas ja segadusseajavas Universumis, sest ehkki tal ei ole õnnestunud olla kasulik või õpetlik kõikides olukordades, siis vähemalt on ta esitanud rahustava väite, et seal, kus ta on ekslik, on ta vähemalt täpselt ekslik. Suuremate vasturääkivuste korral on alati tegelikkus see, kus on midagi valesti.”1

Usukuulutaja tõde iseloomustab ilmutuslik loomus, selle eranditu tõekspidamine, idee edastamise vahendiks on aga kuulutus või jutlus. Sõnumitoomine ja ketserite verbaalne põletamine iseloomustab raamatut läbivalt ning, nagu ikka, ei saa ketsereid omavahel eristada. Need, kes ei võta kohe ja täiel rinnal omaks darvinismi universaalset hapet, mis „sööb end läbi praktilisest igast põlisest arusaamast ja jätab maha põhjalikult ümberpööratud maailmavaate” (lk 78), võib panna kõik eranditult ühte patta: ei ole vahet, kas oled eriarvamusel bioloog või kreatsionist, humanitaarteadlane, kes arvab end kaitsvat kultuuri geneetilise determinismi eest, või usklik, kes arvab end kaitsvat elu pühadust – kõik nad on vaid hirmunud tolle „reduktsionismi inkarnatsiooni” ees, „mis tõotab ühe suurejoonelise visiooni abil peaaegu kõik kokku ühendada ja ära seletada” (lk 104).

Nimetades Dennettit fanaatikuks või usukuulutajaks, ei pea ma muidugi silmas religiooni instrumentaalset poolt, jumalaid, ikoone ja pühakirjatekste (ehkki pühakirja vankumatu ettelugemiseni jõuab Dennett kohati üpris lähedale), vaid teatavat meelelaadi, mida ilmestab vastuvaidlematus, tõekuulutamine, ketserite otsimine ja nende pattude ilmsikstoomine. Dennetti meelelaad on ootamatul kombel päris teadusvaenulik, kui teadlaslikku meelelaadi all pidada silmas uudishimu, tagasihoidlikkust ja olemasolevate uurimistulemuste võimaliku ümberlükkamise või täiendamise ootust. „Darwini ohtlikust ideest” niisugust meelelaadi ei leia. Ilmekaks näiteks on tõik, et Dennett pühendab kümneid – lõpuks üle saja – lehekülgi eranditult vaid ühe suurima ketseri Stephen Jay Gouldi ründamisele. Eriti markantne on Gouldi pihta pillutud süüdistus, et ta on mitu korda oma seisukohti ümber mõelnud (lk 365-366). Seda kurja Dennett ise ei tee. Dennetti jaoks on evolutsiooniteooria teoreetiline lahtimõtestamine lõppenud ning oma teooriate täpsustamisest, kõrvalise ja väära kõrvaldamisest ning uute detailide ja nüansside sissetoomisest on saanud patuasi. Dennetti vaen Gouldi vastu on muidugi mõistetav – oli too ju suurimaid mitmetahksuse pooldajaid evolutsiooniteoorias.

Üks viis, kuidas edendada kõikehõlmavat, hunnitut maailmanägemust, on jutustada kangelaslugu mõnest iidolist. Dennetti evolutsiooniteooria ajaloo kirjeldus on revisionistlik, üritades vaid ühest inimesest, s.o Darwinist teha suveräänset suurkuju, idee ainulist väljamõtlejat, kellele ei olnud võrdset. Kuid nagu on hästi teada vähe tasakaalukamatest ajalookirjutistest, oli evolutsiooniteooria tekkelugu märksa mitmekülgsem ja keerukam. Olgu siin Dennetti revisionismi kohta toodud vaid mõni põgus näide. 1831. aastal – peaaegu kolmkümmend aastat enne „Liikide tekke” ilmumist – kirjutas Patrick Matthew artiklis pealkirjaga „Märkused looduslikust valikust” „elu kohastumusliku kalduvuse” kohta järgmist (parafraseerin algteksti kohmakuse ja ajastule omase pikaldase loomu tõttu): „Kuna olemasolu väli on piiratud ja juba ette täidetud, siis vaid vastupidavamad, tugevamad jäävad olelusvõitluses peale. Ainult need, kes on paremini kohastunud ja kel on jõudu oma kohta hoida, kasvavad suureks ja jätkavad paljunemist karmi tuleproovi all, millega Loodus nende kohastumuse ja tugevuse järele katsub.”2

Pigem Spencer kui Darwin

Dennett tsiteerib möödaminnes Matthew’d, valides temalt välja tsitaadi, kus Matthew kinnitab Darwini idee ülemust ja peab enda oma pelgalt praktilise inimese põgusaks tähelepanekuks. Tsiteerida ebaolulist, kuid Darwinit ülistavat ja jätta välja Matthew’ ja nii mõnegi teise XIX sajandi algupoole mõtleja sisulised arusaamad on Dennetti projekti puhul hädatarvilik, kuna ülaltoodu tsiteerimine seaks ohtu kujutluse Darwinist kui „evolutsiooni-revolutsiooni” ainsast alusepanijast.

Dennetti uudisajaloost on välja jäänud ka Herbert Spencer, kes raamatu viimastel lehekülgedel saabub lavale Darwini hilise takkakiitjana – seesama Herbert Spencer, kes võttis kasutusele ja populariseeris sõna „evolutsioon” ning oli oma aja jõulisemaid kreatsionismikriitikuid, seda kõike enne „Liikide tekke” ilmumist. Õigupoolest võiks just Spencer olla Dennetti iidol, sest erinevalt Darwinist, kes liikide tekke sissejuhatuses ütleb otsesõnu, et looduslik valik on peamisi, aga mitte ainus evolutsioonimehhanism, oli Spencer tõeline panevolutsionist, kelle järgi „evolutsiooniseadus” toimib kõikjal, alates Maa enda tekkest orgaanilise evolutsiooni kaudu kuni vaimu, mõistuse ja ühiskonnani välja, ning evolutsiooniteooria ülesandeks on leida seletus sellele kõikehõlmavale korrastavale protsessile. Seetõttu ei pidanud Spencer looduslikku valikut ennast seletuseks, vaid üksnes mehhanismiks, mis ootab veel üldisemat teoreetilist seletust, mille Dennett algoritmilisuse näol arvabki end olevat avastanud. Leidnud loodusliku valiku alt algoritmid, mis kehtivad igasuguse korrastatuse seletusena, ja laiendanud need inimkultuuri valda meemide nime all, on Dennett meelelaadilt lähemal Spencerile kui Darwinile.

Ignoreeritud lisandus

Teiseks viisiks, kuidas üheainsa tõe vankumatust ülal hoida, on ignoreerida kõiki lisandusi evolutsiooniteooriale, mis võiks seada ohtu panadaptsionistliku kujutluse kohastumisest kui evolutsiooni ühestainsast mehhanismist. Ka see võte on Dennettil hästi käpas. Nii ei leia me raamatust sõnakestki näiteks Motoo Kimura neutraalse selektsiooni teooria kohta, mis on bioloogide seas üldtuntud, ei midagi evolutsiooni arengubioloogilistest piirangutest, mida tänapäeval nii hästi uurib evolutsiooniline arengubioloogia, ja paljut muud.

Tavapärase ultra-adaptsionistliku evolutsiooniteooria edastamine on Dennettil siiski üsna hästi õnnestunud, kui vaid mõistva suhtumise nimel piinlikku, lahmivat retoorikat ignoreerida. „Darwini ohtlik idee” ongi loetavam ja paremini argumenteeritud siis, kui Dennett kirjutab evolutsiooniteooria käibetõdedest – ja seda kohati suurepärase järjepidevusega, mida illustreerivad meeldejäävad allegooriad. Märksa nõrgemad on aga peatükid ta enda lemmikutest, algoritmidest ja meemidest, millest üks on filosoofiline tohuvabohu ja teine lihtsakoeline pseudoteadus.

Dennetti, see tähendab Darwini, sest Dennett esitab järjepidevalt oma ideid Darwini omadena, ohtlikuks ideeks oli avastada algoritmi vägi. Kuid mis asi on algoritm, seda Dennett meile öelda ei oska, või õigupoolest ei suuda ta välja mõelda, kas ta on avastanud kirjelduse, seletuse või entiteedi. Ühelt poolt on meil tegemist pelga lihtsustatud kirjeldusega: „Algoritm on teatud sorti formaalne eeskiri või protseduur” (lk 61); algoritmiliselt kirjeldatavat saab „üldistamise abil detailidest vabastada” (lk 72); Mendel tabas ära „abstraktse tõe pärandumise kohta” (lk 73, Dennetti rõhutus). Teiselt poolt aga on algoritmid põhjuslikud agendid: „Elu Maal on arenenud […] erinevate algoritmiliste protsesside tulemusena” (lk 63); „algoritm võib olla kõikide nende imetlusväärsete asjade allikaks” (lk 73); ehkki Mendel avastas midagi abstraktset, on see abstraktsus „tõeliselt eksisteeriva DNA -aine läheduses leiduv reaalsus” (samas); nähtused on „pimeda algoritmilise protsessi sünnitised” (lk 74).

Seda filosoofi kohta üsna piinlikku segadust ei aita seletada ka oletus, et Dennett võiks olla konstruktivist, kes peab representatsiooni ja selle osutust lahutamatuteks. Sellest filosoofias ja sotsiaalteooriates üsna levinud seisukohast ei ole raamatus mingit märki: on selge, et Dennetti seisukohalt „võib kirjeldada kui” ja „on” on selgelt eristatavad, kuid algoritme kirjeldades ajab ta mõlemad järjepidevalt segamini. Kõik näitab, et Dennett (või siis võrratu Darwin, kes tagantjärele kõik Dennetti ideed enda kirja saab) on „avastanud” evolutsiooni alusmehhanismi, mis aga paistab olevat hoopiski abstraktsioon. Kui Dennett kirjutab, et Darwini ohtlik idee ongi „algoritmide tasand”, mis seletab kõike eluslooduses, siis tekib filosoofilise meelelaadiga inimesel küsimus, kuskohas see tasand õigupoolest paikneb? Kas kõige all, olles nii elukirevuse põhjustajaks, või kõige ülal, inimese katsetes seda kirevust seletada?

Kui algoritmid on abstraktsed kirjeldused, pole Dennett avastanud suurt midagi peale abstraheerimise teel lihtsustamise võlu, mis lubab lugematut arvu keerukaid nähtusi samaks pidada, kui vaid ainult piisavalt palju nüansse ja eripära maha lihvida (on ju amööb ja ookeanilaev tegelikult samad asjad – mõlemad tehtud ainest!). Kui aga Dennett usub end olevat leidnud mingid konkreetsed entiteedid, siis on olukord eriti üllatav, kuna see teeb temast tavalise metafüüsilise dualisti, ja seda kõige vanamoelisemal, kartesiaanlikul moel. Descartes jaotas maailma teadupärast kaheks substantsiks, ulatusega aineks ja ulatuseta, tunnetavaks vaimuks. Mõtteks oli, et vaid tunnetava vaimu sissetoomine muudab maailma aktiivseks ja tähenduslikuks ning murrab toore aine kütke.

Dennetti jaoks, kes on vaimufilosoofias dualistlikku mõtet igatpidi rünnanud, omandavad algoritmid paradoksaalsel kombel uue vaimu rolli. Toomaks elusilma kordaloovat jõudu, võtab Dennett klassikalise dualistliku mõtte eeskujul appi ideaalsed, mittefüüsilised entiteedid: makrod ja algoritmid. Dennetti eesmärgiks on näidata, kuidas elutusse, „surnud” maailma ilmub mingi korrastav aktiivsus, mis kõige lõpuks peab päädima mingi „mõistusega”, kuid mille peamiseks ülesandeks on anda evolutsioonile kord ja korrastav suund. Descartes’i res cogitans ehk vaim, on asendatud küll uue entiteediga, kuid selle funktsioon on suuresti jäänud samaks. Ainus erinevus klassikalisest dualismist, mis nägi tähenduse, intentsionaalsuse ja korrastatuse sissetoojana immateriaalset vaimu, on vaimu asendamine uute elementidega, algoritmide ja meemidega. Ja kõike seda paradoksaalsel kombel sõltumata Dennetti nõudest, et kogu elusloodust domineerib vaid üksainus mehhanism.

Paratamatuste illusoorne juurdetootmine

Metafüüsilist kaemust on Dennetti toonis üldisemaltki. Üks lühike ja tõhus tõdemus metafüüsika kohta ütleb, et see on paratamatuste illusoorne juurdetootmine. Seda Dennett tahabki: ühtainumat paratamatust, mis kõrvaldaks kõik nüansid ja eripärad, hävitaks elu kirevuse ja keerukuse ning allutaks kõik üheleainsale mehhanismile. See on metafüüsikut ajendav kirg: nii nagu varasemaid metafüüsikuid käitas Absoluudi ja Jumala-otsing, mis maise elu ja meelekaemuse ebakindluse kõrvaldaks, ajendab Dennettitki kogu eluslooduse korralduse lõplik paikapanek. Siis saab lõpetada mõtlemise ja uurimise ning laskuda tüünesse vaikellu – või hakata jutlustama.

Pseudoteadusliku memeetika, arvutiajastu uuspütagoorluse kommenteerimine ei ole seda vaeva väärt. Olgu vaid mainitud, et Dennett ega teised memeetikud ei ole oma pimestavas revolutsioonituhinas teadlikud lihtsast tõigast, et memeetikaga analoogsetel ideedel on juba enam kui sajandipikkune, kuid üsna silmapaistmatu, läbikukkumistega pikitud ajalugu, ning tänapäeval on säärased katsed suuresti hüljatud kui läbiproovitud ja kasutuskõlbmatud. Udupäise humanitaaria suhtes üleolekutundest ajaloopime Dennett kordab usin-naiivselt sajanditaguste difusionistide ideid.

Raamat näib ka Eesti konteksti üsna sobimatu, kuna Dennett peab universaalse happe kiuslikeks vaenlasteks ainult igasuguseid kreatsionistidest ja usutegelastest teadusvaenlasi, keda sekulaarses Eestis teab kas palju leidubki – on ju üks meie esiteolooge Toomas Paul igati teadust pooldav. Kuid Dennett ei suuda uskuda, et tema ortodokssest usukuulutusest võiks ka mõistlikke probleeme leida – näiteks lihtsa tõiga, et nõmeduseni piinlik retoorika teeb heale ideele ainult halba, või et neutraalne selektsioon, geenitriiv, eksaptatsioon, nišikonstrueerimine ja palju muud on huvitavad lisandid evolutsiooniteooriale, mis meie arusaama ainult rikastavad. Ikka ja jälle saab vastuväide tulla eranditult üksnes „Erilise Loomise” pooldajailt, kelle meelest on Dennetti messiaanlus „vihkamisväärne, aher ja talumatult jälk” (lk 184). Vähemalt Eesti kultuuriruumis ei ole selge, kellega Dennett oma arust räägib.

Kuid õigupoolest ongi evolutsiooniteooria üks suuremaid inimmõtte saavutusi ja peab Dennettiga igati nõustuma, et sel on meile märkimisväärselt palju öelda. „Darwini ohtlikku ideed” lugedes tuleb aga vaimusilma ette üks olukord, mida ehk nii mõnedki on kogenud. Kujutlege, et olete hea seltskonnaga kuskil väljas, näiteks istute baaris, ajate maailma asjade üle juttu. Vaidlus liigub siia-sinna, kõik annavad oma seisukohtade kaitseks endast parima. Siis aga trügib lauda keegi võõras, kes on ilmselgelt juba liiga palju kraami kõrist alla lasknud, ja hakkab samuti vaidlema, teeb aga seda kraageldes ja teistega pidevalt tüli norides. Siis aga avastate enda kohkumuseks, et ta kaitseb peamiselt just teie enda seisukohti!

Raamat sobibki ehk kõige paremini neile, kes tunnevad end ära selles tülikas vahelepressijas, ehk siis neile, kelle arusaam teadusest ja teadasaamisest seisneb pahade otsimises ja nende kallal nokkimises. Inimesele, kelle on teaduse juurde viinud uudishimu ja teadmistahe, seda raamatut tutvustada ei ole vaja. Nende seisukoha on hästi kokku võtnud Juri Lotman: „Teadusliku teksti ideaalne lugeja on üdini kahtlev skeptik. Sõnapealt ei usu too midagi ning emotsionaalsed veenmismeetodid üksnes suurendavad ta umbusaldust. Saadud teksti omaksvõtt sõltub siin tulemuste kontrollist kogu mõttekäigu kordamise teel. Teksti korratavus, lugeja võimalus seda ise üksipulgi kokku pannes jõuda autoriga samade järeldusteni, kõigi andmete ja tuletuste kontrollitavus on teadusliku teksti tõesuse tagatiseks”.3 Niisugusele lugejale on „Darwini ohtlik idee” peaaegu täielik läbikukkumine.

„Darwini ohtlik idee” on Dennetti jõulisim katse endalegi mõnd koeratõust tuletatud hüüdnime välja teenida. Niisugune on väikestviisi traditsioon: Darwini kaasaegne ja tema tuline toetaja Thomas Henry Huxley sai hüüdnimeks Darwini Buldog ja sajand hiljem Richard Dawkins Darwini Rotveiler. Pärast raamatutäit klähvimist kõige kurja peale ühe kõike seletava idee kaitsel, kusjuures seda võib teha suuresti vahendeid valimata, on Dennett tõesti ajaloolist hüüdnime väärt. Olgu selleks siis Daniel Dennett, Darwini Dominikaan.

1 Douglas Adams, „Restaurant at the End of the Universe”, 1980.

2 Tsiteeritud pikemalt Rod Swenson „Evolutionary Theory Developing: The Problem(s) with Darwin’s Dangerous Idea”, 1997, lk 56.

3 Juri Lotman, „Kirjaniku biograafia kui loomeakt”. http://lepo.it.da.ut.ee/~silvi11/kultuurisemiootika/kirjanikubio.htm

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht