Brexit kui peaminister Cameroni läbikukkunud gambiit

Naiivne on arvata, nagu oleksid Brexiti üleöö esile kutsunud Euroopa Liidu vastu mässama hakanud „tagurlikud massid“, kes surusid oma tahte ühiskonnale peale.

ERO LIIVIK

Brexit on eelkõige valitseva Briti konservatiivse partei ladviku lõhenemise ja võimuvõitluse ilming. Selline on peamine järeldus, mille saab teha Tim Shipmani raamatu „Kõik sõjas. Kogu tõde Brexiti kohta“ põhjal. Autor ongi enda sõnul pidanud kõige olulisemaks just juhtivate poliitikute omavaheliste suhete ja seisukohtade kujunemise analüüsi. Raamat põhineb rohkem kui sajal intervjuul peamiste asjaosalistega mõlemalt poolt rindejoont. Naiivne on arvata, nagu oleksid Brexiti esile kutsunud üleöö Euroopa Liidu vastu mässama hakanud „tagurlikud massid“, kes surusid oma tahte ühiskonnale peale.

Referendumi käivitamise põhjust tuleb otsida eelkõige peaminister David Cameroni positsioonist ja motiividest. Tõepoolest, Briti kõige vihasem euroskeptik Nigel Farage oli juba aastaid rääkinud Euroopa Liidust väljaastumisest, kuid Suurbritannia Iseseisvuspartei (UKIP) tegelik võimekus referendum esile kutsuda oli olematu. Kahekümne aasta jooksul on parteil olnud alam­kojas vaid üks saadikukoht – ja seegi opositsioonis.¹ Tuleb nentida, et Briti valimissüsteemi eripära, mis soosib kahte tugevamat parteid, ei võimaldagi teistsugust tulemust. Ometi oli UKIPi edukus konservatiivide valijate enda poole meelitamisel toore häirima hakanud.

Euroopa parlamendi pikaajalise deputaadi Farage’i kihutustöö ei langenud viljatule pinnale: paljude uuringute järgi oli euroskeptiline hoiak ühiskonnas aastate jooksul tugevalt kanda kinnitanud. Kahekümne kahe aastaga oli euroskeptiline hoiak kasvanud muljetavaldavalt: 38 protsendilt aastal 1993 65 protsendini aastaks 2015. Euroskeptilisus ei tähenda aga veel toetust Euroopa Liidust lahkumisele: 2015. aastal avaldas toetust liidus jätkamisele 60 protsenti küsitletuist, lahkumist toetas aga 30 protsenti.² Tegelikus valimissituatsioonis 2016. aasta suvel selgus aga mõneti üllatuslikult, et lahkumissoov on suurem, kui oli prognoositud.

Valitsuse eeldatav võit

Cameroni valitsuse liikmete suur enamus toetas Euroopa Liidus jätkamist („eurofiilid“). Sellesse leeri kuulus ka Cameroni tähtsaim liitlane, rahandusminister George Osborne. Tooride euroskeptiline tiib oli esindatud vaid viie ministriga. Shipman nimetab tähtsamate skeptikutena järgmisi poliitikuid: Iain Duncan Smith (partei esimees aastatel 2001–2003), Michael Gove, Theresa Villiers, John Whittingdale, Boris Johnson ja Daniel Hannan. Toori skeptikute kandev jõud tegutses aga alamkojas (nn backbencher’id).³

Cameron oli veendunud, et Euroopa Liitu kuulumise üle referendumi korraldamine võimaldab tal saavutada mitu strateegilist eesmärki: rahustada tooridest euroskeptikuid, hoida seeläbi partei ühtsena, samuti takistada valijate koondumist UKIPi taha. Peaminister lootis, et saab referendumi kulgu ja tulemust täielikult suunata. Enesekindlust andsid kahed võidetud üldvalimised (2010 ja 2015) ning 2014. aasta Šoti iseseisvusreferendumi enda kasuks pööramine. Samuti küsitlustulemused, mis soosisid liidus jätkamist. Cameron pani suured lootused ka Euroopa Liidu võimueliidi vastutulekule, pidades kaua meeleheitlikke läbirääkimisi, et saavutada Suur­britanniale kasulikumad kokkulepped ja erandid.

Males tähendab gambiit mõne etturi või viguri ohverdamist avangus, et saavutada selle hinnaga mingid taktikalised eesmärgid ja hiljem loovutus kuhjaga tasa teha. Vale gambiit toob aga tavaliselt häda kaela. Cameron arvestas, et näidates ennast suure demokraadina, kes julgeb minna rahva käest otse väga tähtsas asjas seisukohta küsima, ja samal ajal rahvast ühe korraliku kampaaniaga töödeldes saab ta lõpuks loodetud tulemuse ja võtab vastastelt relvad. Referendumite teoorias ongi sageli kinnitatud sellise lähenemise õigsust: ülevalt alla toimuv rahvahääletus ongi tavaliselt instrument valitsejate kätes, et oma võimupositsioon legitimeerida ja oma valitsemine põlistada. Seekord läks aga teisiti. Shipman peab Cameroni küll selles protsessis suureks kaotajaks, kuid möönab, et iseenda hävingu hinnaga säästis peaminister konservatiivide partei, mis oleks referendumist keeldumise korral vastuoludest lõhki läinud või pikaks ajaks paralüseeritud olnud.

Palju lehekülgi raamatus on pühendatud Jeremy Corbyni üle ironiseerimisele. Autori meelest on Cameron oma läbikukkumistele vaatamata positiivne tegelane, Brexiti vaieldamatult kõige suurem antikangelane on aga tema arvates Tööpartei esimees. Shipmani arvates on Corbyn leige kuju, kes, olles küll südamest lahkumise pooldaja, ei suuda seda avalikult tunnistada, nagu Gove ja Johnson. Ta peab hoopis esindama Tööpartei tavapäraselt euromeelset positsiooni, kuid pole suutnud end ka selles rollis veenvalt kehtestada, põhjustades oma ükskõiksuse ja eemalolekuga partei ladvikus pidevat rahulolematust ja kukutamis­püüdeid.

Siinkohal tuleb märkida, et kuigi Briti poliitika on üles ehitatud konservatiivide ja vasakliberaalide vastandumisele, siis vähemalt Brexiti kampaania ajaks segunesid need põhiliinid mõneti: ühise keele leidsid omavahel parteide euromeelsed ja -vastased. Hiljem muidugi selline solidaarsus haihtus ning taastati vana tuttav suhtetelg sõbrad versus vaenlased. Tunnuslik oli ka peavooluparteide taktikaline lähenemine koostöö eesmärgil tavaliselt äärmuslikuks peetud UKIPile ning paduvasakpoolsetele veidrikele.

Miks lahkujad võitsid?

Miks oli lahkumise („Leave“) kampaania edukam? Autori arvates oleks pidanud võitma liitu jääjate („Remain“) kampaania, kuna lahkumise pooldajate kampaaniagrupid vihkasid üksteist, olid omavahel pidevalt sõjajalal ning tegid sageli jämedaid vigu. Seda kõike oleks saanud siiski ära kasutada vaid juhul, kui Cameroni käed poleks olnud seotud („omasid ei tohi rünnata!“) ning ta oleks saanud tooridele peale suruda distsipliini ja „õige“ käitumismustri. Cameroni tähtsuse peaministri ja parteijuhina neutraliseerisid edukalt tema kunagised võitluskaaslased Gove ja Johnson.

Nende meeste vastastikuste suhete detailsele analüüsile on raamatus pühendatud kümneid lehekülgi. Shipman peab Euroopa Liitu jäämist pooldanud leeri põhjendusi, millega nood on oma kaotust serveerinud, mugavalt pealiskaudseks. Kaotajad on viidanud ennekõike pikaajalisele euroskeptilisele kihutustööle, mis olevat aidanud lõpptulemusele pinnast ette valmistada: sügavaid veendumusi ei suutvat keegi väga kiiresti ümber pöörata, isegi üliosav Cameron mitte. Teine tegur oli kaotajate meelest referendumi ajal üle maailma valitsenud toetav foon: globaliseerumise ohvrite pahameel vähenenud sissetulekute ja suurenenud immigratsiooni tõttu halvenenud avalike teenuste pärast. Samast nähtusest rääkivat ka Trumpi, Sandersi ja Le Peni esiletõus, lisaks sellised rohkelt pruugitud märksõnad nagu „eliidiviha“ ja „tõejärgne“ („post-truth“) poliitiline kultuur.

Autor möönab, et euroskeptiline foon ühiskonnas aitas kindlasti lahkumise kampaaniameistrite ponnistustele kaasa, kuid teisel pool rindejoont asus Suurbritannia valitsus oma lõpmatute ressurssidega, Tööpartei, Šoti SNP, liberaaldemokraadid ja suures osas ka valitsev konservatiivide partei. Piltlikult oli tegu euroskeptilise Taaveti vastasseisuga hiiglasliku Euroopa Liidus jätkamist toetava ja selle eest vihaselt võitleva Koljatiga.

Shipmani meelest võitis lahkumise pooldajate meeskond selle referendumi oma oskuste ja pühendumise tõttu, esmajoones peab ta silmas kampaania „Vote Leave“ direktori Dominic Cummingsi üliolulist rolli tulemuse sepistamisel.⁴ Kriitilise tähtsusega olid parlamendis korraldatud euroskeptiliste tooride Cameroni-vastased geriljaoperatsioonid, mis võtsid mitmes tähtsas küsimuses valitsuselt manööverdamise võimaluse. Farage’i osa peab Shipman küll oluliseks, kuid märgib, et kampaania liigse agressiivsusega võisid Farage ja tema truu liitlane Arron Banks pigem paljud nn kõikujad eemale peletada.⁵ Teiselt poolt suutsid just nemad mitmetes kriitilistes piirkondades kõnetada kõige efektiivsemalt töölisklassi ning neid, kes tavaliselt üldse valimas ei käi. Seda enam et küsimus oli vaid valijate toetuse mõnes protsendis siia- või sinnapoole. Lõppude lõpuks võitis lahkumise pooldajate pool ju ülinapilt: lahkumise poolt hääletas 51,9 protsenti ja jäämise poolt 48,1 protsenti. Kindlasti näitab tulemus seda, et poliitikaeliidi tegevus ei ole olnud paljudele vastuvõetav, on süvendanud võõrandumist ja kõneleb usalduse kriisist.

Kuna Tim Shipman pole politoloog, vaid ajakirjanik, ei tasu tema teosest otsida mingit teadusliku žargooniga edvistamist või arvumaagiat. Küll aga leiab lugeja sealt eest hulgaliselt põnevaid detaile, kaasahaaravaid kirjeldusi ning saab kõvasti teadlikumaks Briti poliitika argipäevast. See on kindlasti vajalik raamat kõigile ka Eestis, kui tahetakse teada, kuidas suurt poliitilist kampaaniat korraldatakse ja juhitakse.

1 https://en.wikipedia.org/wiki/UK_Independence_Party

2 https://en.wikipedia.org/wiki/Brexit

3 https://blogs.spectator.co.uk/2016/02/which-tory-mps-back-brexit-who-doesnt-and-who-is-still-on-the-fence/

4 https://en.wikipedia.org/wiki/Vote_Leave

5 https://en.wikipedia.org/wiki/Leave.EU