Avatud kool ühendab uut ja vana

ARTUR TAEVERE

August Künnapu. 10. klassi õpilane Tanja Flippova tegeleb noorte võimlejatega. Akrüül lõuendil, 2013.

August Künnapu. 10. klassi õpilane Tanja Flippova tegeleb noorte võimlejatega. Akrüül lõuendil, 2013.

 

Praegu alustavad kooliteed lapsed, kelle vanemad käisid koolis enamasti 1990. aastatel. Meie kunagised õpetajad said oma väljaõppe 1980ndatel või isegi varem. Mõeldes oma kogemusele, milline on hea õpetamine, siis see jääb mitmekümne aasta taha. Lapsed, kes on praegu kuue-seitsme aastased, alustavad iseseisvat elu 10–15 aasta pärast. Seega peaksimegi küsima: mil määral meie isiklik kogemus heast koolist sobib tänapäeva maailma? Milline kool aitab õpilasel olla tark, õnnelik ja edukas – praegu 1. klassis ja tulevikus iseseisvalt elades?

Pingutamine ei välista koolirõõmu

Minu sõbraga juhtus paar aastat tagasi selline lugu. Pärastlõunane aeg, heliseb telefon. Helistab tema tütar, esimese klassi laps. Ta on kooli ees ja nutab hüsteeriliselt. Ema juba teab, mis on asja põhjus, sest tütrel on olnud pidev koolistress. Juba esimeses klassis. Mida sellest arvata?

Paljud meist on oma nahal kooli­stressi kogenud. Ma sain kümnendas klassis kirjandusõpetajalt kõvasti pragada, kuna mul ei olnud mingi peatükk „Kalevipojast“ pähe õpitud. Vabandus, et ma olin kolm kuud koolist puudunud, sest olin vahetusõpilasena välismaal, ei läinud arvesse. „Taevere, kaks.“

Tagantjärele mõtlevad paljud mu koolikaaslased, et „vähemalt saime hea hariduse“. Aga kas koolistress on hea hariduse paratamatu osa? Mingil määral jah. Lühiajaline stress sunnib ennast kokku võtma, ennast ületama. See on vajalik. Vaja on õppida pingutama. Mõnikord on vaja pingutada ja ka ebaõnne kogeda – ning ennast seejärel uuesti kokku võtta, vaeva näha ja edukas olla.

Pikaajaline stress vähendab vaimset võimekust. Teadlased on seda teemat piisavalt uurinud: stress pärsib mälu ja segab aju täidesaatvate funktsioonide toimimist, sealhulgas suutlikkust oma tegevust plaanida, vigu avastada ja parandada, püsiv olla. Pikaajaline stress nõrgendab immuunsüsteemi, inimene võib jääda sagedamini haigeks ja magada halvemini, mis omakorda mõjub negatiivselt vaimsele võimekusele.1

Nii mõnigi alternatiivkool rõhutab, et nende koolis on laps õnnelik ja see on kõige tähtsam. See on vajalik, aga mitte piisav. Sama oluline on see, kuidas toetada lapse õppimist, tema teadmiste, oskuste ning hoiakute arengut. Kuidas see peaks toimuma?

Aineõppe ja projektide ühendamine

Traditsiooniline kool on olnud ainekeskne ja võiks isegi öelda – õpikukeskne. Kuna riikliku õppekava aineteadmiste osa on ülepaisutatud, siis tunneb õpetaja, et ta peab õpiku läbi kappama.

Kuid peatüki läbimine ei tähenda iseenesest, et õpilased on midagi väärtuslikku õppinud. Ei saa eeldada, et kui õpetaja on õpetanud, siis õpilased on õppinud. Võib juhtuda, et suur osa õpilastest ei ole asjast üldse aru saanud. Seega ei ole õpiku läbilugemine ja töövihikus iga ülesande lahendamine eesmärk omaette. Aga mis siis on õppimise juures kõige olulisem?

Hiljuti McKinsey tehtud üleeuroopaline uuring näitas, et tööturg vajab järjest rohkem inimesi, kes suudavad iseseisvalt mõelda, probleeme lahendada, meeskonnas töötada.2 Nende oskuste omandamine ei toimu õpetajat vaikselt kuulates ja iseseisvalt kirjalikke ülesandeid lahendades. Koostöö tegemist saab ainult õppida koostööd tehes. Probleemide lahendamist saab õppida tegelikke probleeme, mitte ainult lihtsustatud õpikuprobleeme, lahendades.3 Klassis peabki olema sumin ja arutelu, õppimine peabki vahepeal toimuma väljaspool klassiruumi, sest reaalne elu ja paljud eksperdid on seal.

7.–8. klassi õpilased võiksid näiteks lahendada sellist probleemi. Arvestades oma huvisid, andeid ja muutuvat maailma (ühiskonda, tööturgu), siis – millist eriala tasub mul tulevikus õppida? Kui ma valin selle valdkonna, siis milline saab olema mu sissetulek? Kuidas koostada oma pere eelarvet? Mida ma peaksin põhikoolis ja gümnaasiumis kõige rohkem õppima, et sellele erialale pääseda? Selline projekt aitab õpilasel lahti mõtestada, mis mõttega ta üldse koolis käib ja õpib. Õpetaja aitab õpilasel mõista, et mitte keegi ei saa olla viieline kõiges. (Praegune hindamissüsteem eeldab, et kui ei oska hästi kirjandit kirjutada või matemaatikaülesandeid lahendada, siis ollakse justkui vähem väärtuslik. Mõistagi ei ole see nii. Kui Arvo Pärt jooksnuks teistest aeglasemalt ümber Snelli tiigi, kas see oleks teinud temast halvema inimese?)

Teine oluline aspekt õppimise juures on meeskonnatöö: kõigil on ühine eesmärk, aga igaühel on oma selge vastutus. Esimestes klassides tuleks seda harjutada koos sõpradega, aga aastate edenedes ka teiste õpilastega, kellega ehk ei ole tingimata kõige lihtsam koos töötada. Mõelda vaid, kui iga õpilane omandab oskuse (ja harjumuse) anda tagasisidet sõbralikul, konkreetsel ja abistaval moel! Kui paljudel meist on juhtunud, et oleme saanud täiskasvanuna mõnelt kolleegilt sõimata, ilma igasuguse konstruktiivse kriitikata …

Projektõppe ja meeskonnatöö rõhutamine ei tähenda, et aineõpe ei oleks oluline. Haridusteadlased on seda teemat uurinud mitukümmend aastat: projektides peaks toimuma teadmiste rakendamine uues olukorras, aga oma osa on ka aineõppel.4,5 Ainealaste baasoskuste omandamine – esmalt keeled ja matemaatika, seejärel ka teised ained – on hädavajalik samm iseseisva mõtlemise teel. Seega, pigem on küsimus, kuidas aineõpet ja projektõpet omavahel kombineerida. Mõlemad on vajalikud.

Oluline on tasakaal. Kui traditsiooniline kool on liiga õpikukeskne, siis progressiivsed koolid on õpilasekesksed. See taotlus on õige, aga ka sellega ei saa minna äärmusesse. Õpilastele tuleb anda õppetöös valikuid (näiteks, kes antud projektis millise rolli võtab). Samuti ei saa õppimises lähtuda ainult õpilaste huvidest, arvesse tuleb võtta ka muid tegureid, sealhulgas eksaminõudeid. Mõnigi progressiivne kool on teinud sellega oma õpilastele karuteene. Õpilastel on küll koolis huvitav ja meeldiv, aga eksamitulemused on sageli nõrgad ja edasiõppimise võimalused piiratud. Õhin on oluline, aga teadmised ja oskused samuti.

Kõik õpivad

Kalamaja avatud kooli algatusrühmaga6 püüamegi luua kooli, mis tugineb tänapäeva maailma parimatele teadmistele õppimisest ja õpetamisest, kus projekt­õpe on kombineeritud traditsioonilise aineõppega, kus pingutamine ja koolirõõm käivad käsikäes.

See on kogukonnakool, kus õpivad koos lapsed eesti- ja venekeelsetest, vaesematest ja jõukamatest peredest. Kui kõik lapsed õpivad soravalt suhtlema eesti, vene ja inglise keeles, kui nad õpivad paremini koos elama ja töötama inimestega, kes on neist erinevad, tuleb see ainult kasuks. Loovad ideed sünnivad seal, kus on koos parasjagu sarnased ja samas piisavalt erinevad inimesed.

Kogukonnakool tähendab ka seda, et kõik õpivad. Õppimine ei ole ainult lapse töö. Ka õpetaja õpib ja arendab ennast, uurides uusi teemasid ja katsetades uusi meetodeid. Ka lapsevanem õpib ja toetab lapse õppimist. Esimestes klassides on kõige olulisem pakkuda lapsele huvitavat ja arendavat lugemist ning temaga koos iga päev lugeda, 15–20 minutit päevas. Nagu õpetajal, on ka lapsevanema ülesanne aidata lapsel maailma mõista ning tagada kodus emotsionaalne stabiilsus, mis on kõige olulisem akadeemilist edukust mõjutav faktor. Ajuarengu uurija professor John Medina on kirjutanud: „Kui sa tahad, et su laps pääseks Harvardi ülikooli, siis mine koju ja armasta oma partnerit.“7

Maailmas on vähe näiteid koolidest, näiteks School 21 Londonis,8 kus edukalt kombineeritakse vana ja uue kooli parimaid omadusi. Kui Eesti koolid saavad sellega hakkama, oleks see suurepärane kingitus mitte ainult meie lastele, vaid ka maailmale.

1 Medina, J. 2014. Brain Rules. [Online] http://brainrules.net/stress?scene=

2 Mourshed, M., Patel, J., Suder, K. 2014. Education to Employment: Getting Europe’s Youth into Work. [Online] McKinsey Center for Government. http://mckinseyonsociety.com/downloads/reports/Education/A4E2e_DOWNLOAD_BOOK_FINAL.pdf

3 Willingham, D. 2007. Critical Thinking: Why Is It So Hard to Teach? American Educator, Summer 2007. [Online] http://www.aft.org/sites/default/files/periodicals/Crit_Thinking.pdf

4 Clark, R.E., Kirschner, P.A., Sweller, J. 2012. Putting Students on the Path to Learning. [Online] American Educator, Spring 2012. http://www.aft.org/sites/default/files/periodicals/Clark.pdf

5 Barron, B., Darling-Hammond, L. Prospects and challenges for inquiry-based approaches to learning. 2010. In: Dumont, H., Istance, D., Benavides, F. eds. The Nature of Learning. OECD, pp: 199-225.

6 Vt https://arenguidee.ee/ideas/304-kalamaja-avatud-kool

7 Medina, J. 2014. Brain Rules. [Online] http://brainrules.net/stress?scene=

8 http://www.school21.org/

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar