Ariadne Lõngast ja Ilmi Kollast

Toomas Liiv

Ma olen ise nagu õhtukuma,veel tuksub minus iga verepiisk,veel elan ma, kuid pole teada, kunasmind hämar vaikus enesega viib.

Ma hajun varsti ja ei taastu iial, mis sest, et igal koidul ärkab päev. Ja kui kord kevad tuleb jälle siia, võib-olla mina teda siis ei näe. Katkend Ilmi Kolla luuletusest ?Nukrad hetked?.

Ariadne lõng. Nais ja meesuuringute ajakiri. ENUT, 1/2, 2003.

Eestikeelse nais- ja meesuuringute ajakirja Ariadne Lõng näol on tegemist igati esindusliku üllitisega, mille kirjutised on vormistatud rahvusvahelisel tasemel, s.t näiteks juba alguses öeldakse lollikindlalt ära, millest artiklis juttu on (mõni akadeemiline eurolugeja äkki ei saa aru!) jne. Intrigeeriv on küll asjaolu, et selle väidetavalt ka meesuuringutega tegeleva ajakirja toimetuse kolleegiumis (toimetajatest rääkimata) ei ole mitte ühtegi meesterahvast. Samas, kui eelnenud ajaloolist tausta silmas pidada ? eks ole mehed ka nii kõikvõimaliku diskrimineerimise kui  igakülgse represseerimise igati ära teeninud. Ariadne Lõnga kõnesolevas numbris leidub peale väärtuslike tõlgete ja arvustuste kahte liiki kirjutisi.

Esiteks on siin n-ö maaletoovad kirjutised (kes on kes ja mis on mis?), mida kõnesolevas numbris nauditavalt esindab Tiina Kirsi ?Sissejuhatus ?Naiste aega??. See on juba ärkamisajast alates eestikeelsust teljestanud ?anr, milles eestikeelsele lugejale tema emakeeles tehakse selgeks teda ümbritsev teiskeelne (võõrkeelne) tegelikkus. Siin on reeglina tegemist ?teise? või ?võõra? kodustamisega, rahvavalgustusliku ideoloogiaga, mille käimapanijaks ning klassikaks võib pidada meie lauluisa Kreutzwaldi üllitist ?Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on? (1848-1849). 

Teiseks on Ariadne Lõngas aga tegemist uurimuslike kirjutistega, mida tuleb eriliselt hinnata. Vaadeldavas numbris on selle laadi ?point? kahtlemata Raili Põldsaare kirjutis Simone de Beauvoir? teksti ?Teine sugupool? (prantsuskeelne esmatrükk 1949) eestikeelse tõlke (1997) kohta. See ühendab maaletoomise uurimuslikkusega. Põldsaar tõestab, et vaadeldav tõlge on kehvemast kehvem. Tunnistan siinkohal kehkenpükslikult, et käisin ka ise mõned aastad tagasi rahvusraamatukogus Beauvoir? teksti ingliskeelset tõlget lugemas ja panin samuti tähele, et eestikeelne tõlge on kummalisel kombel poolik, kärbitud, n-ö ?teistsugune?. Ning siin see ?point? ongi! Mida tegelikult ikkagi tähendab eestikeelseks tehtud nn. Euroopa? Kas eestikeelne feminism on ikka see, mis mujal, näiteks nn. Euroopas kehtib? Kus lõpeb lingvistika ja kus algab alasti epistemoloogia? Kas meie (tillukene) eestikeelne maailm on n-ö adekvaatne? Kas kõik need suured eestikeelseks tehtud autorid (nimetan ainsa lisanäitena Jacques Derridad) on ikka ?adekvaatselt? eestindatud? Põldsaar väidab Beauvoiri näitel, et ei ole. Olen sellega kahesajaprotsendiliselt nõus. See on äärmiselt oluline kirjutis. Iga ?õige? eestlane peaks olema võimeline euroopalikult klassikalisi tekste mõnes imperialistlikus/koloniseerivas (kas vene või inglise) keeles lugema ? seda selleks, et adekvaatselt mõista ?ma-ilma ja mõnda, mis seal sees leida on?. Euroopa võib ju näiteks Brüsselis nii mõnegi teksti eesti keelde tõlkida, ent seesama Euroopa ei hakka meiega mitte kunagi eesti keeles rääkima. Tänase Eesti üheks võimalikuks väljundiks nn. Euroopas on (õnneks? kahjuks?) umbkeelsus.

 

Annuki Kolla käsitlus kui nihe eesti kirjandusdiskursuses

Juhiksin siinkohal eriliselt tähelepanu ühele Ariadne lõnga kõnesoleva numbri uurimuslikest kirjutistest, mis on niisama pöördelise tähendusega. See on  Eve Annuki käsitlus Ilmi Kollast (1933 ? 1954). Kahtlemata on Kolla ? vaatamata oma loomingu nappusele ja teatavale ideologiseeritusele ? üks eesti olulisemaid luuletajaid. Tõsi, talle oli elamiseks ja luuletamiseks antud väga vähe aega. Ent ta oli see, mida üks luuletaja olema peab: elamiseks avatud elu. Raske on leida eesti luulest mõjuvamat, hingehakkavamat teksti kui 20aastase Kolla surmateadvust sõnastav  ?Nukrad hetked? (kirjutatud 25. novembril 1953). Meie kirjandusteaduse teadaolevalt kõige neitsilikuma esindaja Helene Siimiskeri poolt aastal 1966 paberile pandud Ilmi Kolla käsitlust kõigis oma võimalikes binaarsustes ja dihhotoomiates on kõnesolevas Ariadne lõngas küll armutult, ehk isegi liiga lahmivalt  lammutatud.  Nii kirjutab Eve Annuk:  ?Siimisker on püüdnud hoolikalt siluda või peita Kolla elukäiku puudutavaid probleemseid ja küsimusi tekitavaid asjaolusid, näiteks vajadust luuletamisega perele raha teenida või kollektiviseerimisega kaasnenud tegelikku vaesust ja viletsat elujärge maal, mistõttu Kolla perekond oli rahalistes raskustes.? (lk 87). Naisuurimuslikus plaanis ja soorollide osatähtsust silmas pidades on aga kindlasti kõige radikaalsemad need Annuki kirjutise lõigud, kus akadeemilise korrektsusega mainitakse väga noorelt surnud Kolla alkoholilembust ning flirtimiskalduvust. Intrigeeriv on näiteks lk 85, kus muu hulgas tsiteeritakse Aarne Rubeni radikaalset artiklit aastast 2001 (?Ilmil oli palju austajaid, ta oli harjunud, et mehed avaldavad talle armastust.?) ja mainitakse 17aastase poetessi alkoholitarbimist nii Taagepera sanatooriumis detsembris 1950 kui ka hiljem (?Alkoholi tarbimine ei olnud talle võõras /—/?). Niinimetatud neitsilikkuse ja süütuse  kui maskuliinse mudeli põhilisemate repressiivsete komponentide diskrimineerimine ongi üpris oodatud nihe eestikeelses kirjandusdiskursuses. Täpselt iseloomustab Annuk selles plaanis Ilmi Kollat:  ?Kujutluspilt saatuslikult haigest andekast tütarlapsest, mis raamib Kolla-käsitlusi, on oma traagilises emotsionaalsuses kindlasti võluv ja meeldejääv. Kujutluspilt noorest naisest, kes iseteadlikult suhtles meestega ja oskas ära kasutada oma naiselikke võlusid, pole kindlasti nii süütu.? (lk 86). Eesti naisuuringutele jääb väga oluliseks väljakutseks siiski Ilmi Kolla surmaeelselt  müstilise, vaid üheksa päeva kestnud abielu (sõlmiti 9. detsembril 1954 kellegi raudteelasest Gunnariga, kusjuures Kolla suri juba 18. detsembril!) seletamine ja kommenteerimine. Kahtlemata on tegemist eesti kultuuriloo kõige kummalisema abiellumisega. Mida see ?sanatooriumiarmastus? endast õigupoolest kujutas? Mida see tähendas stalinlikus Eesti NSVs? Ja siis veel õnnetu Vladimir Beekman oma saatusliku kirjutisega 1952. aastast, milles ta kutsub Kollat üles olema ?veendunud, kirglikult ideeline võitleja kogu maailma lootuse ? kommunismi ? eest.?! Kas tõesti oli ka Beekman Ilmi Kollasse armunud?

 

Soouuringud gender-uuringuteks

Eeltoodu kätkeb endas vaid paari  mõttejuppi seoses Ariadne Lõnga kõnesoleva numbriga. Kõigest paraku ei jõua kirjutada, kuid kõik on hea. Olge tänatud, tegijad! Tegemist on sisuka ja vajaliku väljaandega, mille jaoks, muuseas, tuleb Eesti Vabariigi tulevikus alati raha leida. Minu jaoks on aga ikka probleemiks olnud mõiste ?soouurimine? ja mõned teisedki naisuuringutega kaasnevad terminid. ?Soouurimine?  seostub (vähemalt minu jaoks) millegipärast sõnaga, mille nominatiivsus on ?soo?, mitte ?sugu?. ?Soouurimine? seostub näiteks botaanikaga, isegi melioratsiooniga, maaparandusega, kraavide kaevamisega niiskesse pinnasesse, selle pinnase n-ö torutamisega jne. Võib-olla on põhjus selles, et olen okupatsiooniajal ka ise töötanud maaparanduses nn latipoisina. Ent ikkagi?  Kas poleks kavalam hakata kogu seda eestikeelset ?soouuringute? värki nimetama inglispäraselt ?gender-uuringuteks?. Venelased ju ütlevadki ?gendernõje? uuringud. Kas peaksime meie siinkohal venelastest viletsamad olema? On ju meie emakeeles juba kodunenud nii ilusad sõnad nagu ?sõu? (inglise ?show?), ?tiim? (inglise ?team?) ja  ?sopp/soppama/sopping? (inglise ?a/the shop?, ?to shop? änd ?shopping?). Ning naistele ju meeldib sopata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht