Ajalugu – vangistatult, palun

Triinu Pakk

„Minevik ja olevik“ on jaotatud neljaks osaks („Sissejuhatus“, „Muistne munk“, „Tänapäevane tööline“, „Horoskoop“) ning iga osa omakorda hulgaks huvitavate pealkirjadega peatükkideks, joone all jääb silma märkusi, taga on tõlkija järelsõna. Ühesõnaga – välised tunnused on nõuetekohased.

Oma proosas ammutab Carlyle inglise kirjanduse paljudest traditsioonidest, alates nn kuningas Jamesi piiblitõlkest ja lõpetades XVIII sajandi lopsaka satiirilise traditsiooniga;  tema ainuke ilukirjanduslik teos „Sartor resartus“ on vaadeldav ühtaegu nii Laurence Sterne’i „Tristram Shandy“ jäljendusena kui ka palju hilisemate mõttevoolude eksistentsialismi ja postmodernismi ennetajana. Helen Allinghami maal aastast 1879. Šoti rahvusgalerii.

Oma proosas ammutab Carlyle inglise kirjanduse paljudest traditsioonidest, alates nn kuningas Jamesi piiblitõlkest ja lõpetades XVIII sajandi lopsaka satiirilise traditsiooniga;
tema ainuke ilukirjanduslik teos „Sartor resartus“ on vaadeldav ühtaegu nii Laurence Sterne’i „Tristram Shandy“ jäljendusena kui ka palju hilisemate mõttevoolude eksistentsialismi ja postmodernismi ennetajana. Helen Allinghami maal aastast 1879. Šoti rahvusgalerii.

Wikipedia

Lugema hakates hiilib hinge siiski kähku rahutus. Esimese asjana rabab autori stiil ja toon. Vaevalt saab teema („Inglismaa seisukord“) mõne vähese väitlausega sisse juhatatud, kui autor juba haarab lugejal nööbist („Ent vaata …“)
ega lasegi enam lahti enne, kui raamat 383. leheküljel lõppeb. Kord üles kutsudes, kord manades, õhates ja sajatades, prohvetina kõmistades ja pilklikult usutledes (küsimustele kindluse mõttes siiski ise väledalt vastates) veab ta lugejat vastupanu sallimata endaga kaasa, just nagu ei loetakski raamatut, vaid kuulataks sektantlikku rändjutlustajat kusagil muistsel linnaväljakul. Et lugejat kindlamini kaasa tõmmata, põimuvad sekka teised jutustajahääled – osa neist autori alter ego’d, nagu veidrikust filosoof Diogenes Teufeldröckh (tuntud juba Carlyle’i varasemast teosest „Sartor resartus“) või rännumees Gottfried Sauerteig, kes tema seisukohti veidi teises võtmes väljendavad ja üle kinnitavad, teised aga mitmesugused autorile vastanduvad nuri- ja kurikaelad, nagu vorstmaaker Bobus Higgins, „Tema Hiilgus Castle-Rackrent“, „koeravaras Panda­reos“ Walter Scottilt laenatud purukuiv ajaloolane Dryasdust1 ja terve hulk teisi, kelle seisukohtade ekslikkus ja naeruväärsus selles dramaatilises mitmekõnes kiiresti paljastatakse. Ainult muistse munga vagadest ja väärikatest tegemistest pajatavas osas vaibub vahepeal see mitmehäälne, tungiv ja nõudlik dia­triib – ilmselt kajastamaks ajastu erisust, kus inimesed veel kuulasid ja tunnetasid jumalikku tõde oma südames ning ajasid oma asju kindla usu, mitte lärmakate vaidluste juhatusel.

Selle aja peale on ka saanud selgeks, et pealtnäha lihtne ja selge pealkiri „Minevik ja olevik“ on tegelikult omamoodi alttõmbamine. Tõsi, minevikust ja olevikust jutt ju käib, ent päris selgesti on autoril lugejaga kaugemaleulatuv plaan ja tema eesmärgiks ning sihiks on tulevik. Milleks muidu kogu see pealetükkiv, kohati lausa agressiivseks kiskuv, prohvetlikult üleskutsuv hoog? Ja tõepoolest, diagnoosinud esimeses osas Inglismaa käesoleva seisukorra ning seadnud teises osas Brakelondi Jocelini XII sajandi kroonika ümberjutustuse varal lugeja silme ette sellest kardinaalselt erineva ideaalpildi õilsast minevikust, mil asjad olid palju paremad, teeb autor kolmandas osas kõiki oma kaasaja halbusi tümitades lugeja viimseni pehmeks ning tõmbab ta neljandas kaasa helge tuleviku ülesehitustöösse. Selles tulevikus peab vaibuma diletantlik vaidlus ja lärm – „Surnumere ahvide“ patramine –, pealiskaudse näilikkuseimetluse asemele astub seal sügava jumaliku tõe tunnetamine ja inimestevahelise vendluse taju; raugeb kaelamurdev rahaahnitsemine ja taas tõuseb ausse hästi tehtud töö, mis saab ka hästi tasutud; „rätsepate tehtud“ juhtide asemel tõusevad inimesi valitsema jumalast seatud juhid, seaduste ja reeglitega loodud mehaaniliste sidemete asemel hakkavad inimesi taas ühendama orgaanilised, perekondlikul mudelil põhinevad sidemed ja järgneb … nojah, mitte just lõvi ja talleke, see oleks Carlyle’ile liiga taltsas pilt, vaid töö „tohutu, kõikevõitev leekidest kroonitud väehulk, kus iga sõdur on õilis: püha ja ainult õilis“ (lk 382) – talleke või töö väehulk, ilmselt peab maa peale jõudma tuhandeaastane rahuriik, sest kus ta kõige selle õilsuse ja õndsuse juures enam pääseb. No tõepoolest.

Asja niimoodi lihtlabaselt – ja loomulikult ülilihtsustatult – kokku võttes saab muidugi ilmselgeks, miks peab autor kasutama säherdust kujunditest kubisevat, kirglikku prohvetistiili. Ilma selleta hakkab ju sõnum kõlama pehmelt öeldes lamedalt. Siiski tuleb Carlyle’ile au anda: tema stiilivalik on hea, lugedes läheb vahepeal tõesti raskeks talle mõttes vastu vaielda; tekst haarab, kisub kaasa nagu veekeeris ja rabab sekka groteskini minevate kujunditega. Selgesti on tuntav ka autori siiras mure oma kaasaja, tööstusliku pöörde aegse Inglismaa vaeste viletsuse ja ebainimlike elutingimuste pärast; ei saa kahelda tema kirglikus soovis maailma parandada. Iseküsimuseks jääb, kas tema pakutud ravimit saab pidada tegelikult tervistavaks.

Oma proosas ammutab Carlyle inglise kirjanduse paljudest traditsioonidest, alates nn kuningas Jamesi piiblitõlkest ja lõpetades XVIII sajandi lopsaka satiirilise traditsiooniga; tema ainuke ilukirjanduslik teos „Sartor resartus“ (ilukirjanduslik vormilt, sisult väljendab Carlyle seal oma vastsündinud ajaloofilosoofiat) on vaadeldav ühtaegu nii Laurence Sterne’i „Tristram Shandy“ jäljendusena kui ka (nagu Wikipedia Carlyle’i-artikkel meile teatab) palju hilisemate mõttevoolude eksistentsialismi ja postmodernismi ennetajana. Originaalsuse au pärib küll igal juhul Sterne. Carlyle’i prohvetliku tooni ja tulisuse juured viivad aga pigem Šoti XVII sajandi võitleva kalvinismi, täpsemalt selle radikaalseima suuna, nn lepinglaste ehk Covenanter’ite juurde, kelle fanaatilisima kangelase Richard Cameroni õpetust pidasid veel XIX sajandi alguses au sees Carlyle’i talupoegadest vanemad. Nende soov olnukski näha poega jutlustajaametis, milleks nad teda ka koolitasid.

Seega jäi Carlyle kasvuaastatel suhteliselt puutumata Euroopas valgustussajandi jooksul kujunenud ajalookäsitusest ja progressiideedest. Valgustus­sajand oli n-ö toonud ajaloo liikumapaneva jõu taevast maa peale, nähes sellena pigem ühiskondlike institutsioonide ja organite järkjärgulist, Montesquieu rajatud sotsioloogia abil mõistetavat progressi kui jumaliku plaani teokssaamist, mida aitab mõista pühakirja prohvetikuulutus. Ent selle mehaanilise, materiaalse progressi ootamatu ja õudustäratav päädimine Prantsuse revolutsiooniga, mis paistis olemasoleva maailmakorra alusmüürideni maha kiskuvat ning äratas revolutsioonihirmu teisteski riikides, sundis mõtlejaid XIX sajandi alguses tegema tagasipööret – otsima pigem vanadele traditsioonidele, rahvaste muistses luules avalduvale ürgsele elujõule kui vabadusenõuetele tuginevat jõudu, mis aitaks kindlustada ja alal hoida vanu legitiimseid institutsioone. Sellest püüdest sündis romantism, mille vaimsete hoiakuteni jõudis ka Carlyle, ehkki mitte ilma mõningast intellektuaalset ja hingelist kriisi läbi tegemata.

Mitmed Carlyle’i hilisemad märkused osutavad, et kriisi põhjuseks võis olla tutvumine Edward Gibboni „Rooma impeeriumi allakäigu ja langusega“, teosega, mille „lennukad sarkasmid“ ja skeptiline vaade inimesele ning ajaloole ilmselt purustasid Carlyle’i turvalise usukindluse ja äratasid temas ühekorraga imetlust, õudust ja viha. Näib, et sellest elamusest suutis Carlyle päästa küll usu Jumalasse kui mingisse sõnulkirjeldamatusse, ehkki väga reaalsesse entiteeti (elu lõpuni hoidub ta kindlalt püüdmastki lähemalt seletada oma Jumala olemust), ent kindlasti mitte pühakirjas kirjeldatud ilmutuse ajaloolisse tõesusse ega ka kiriku ajaloolisse funktsiooni. Igatahes kulub kolm aastat, enne kui ta suudab end masendusest välja rebida, leidnud lahenduse oma maailmakäsituse ümbervormimisest mittekristlikuks, ehkki endiselt metafüüsiliseks ja Jumalast lähtuvaks süsteemiks. Maailm on Jumala looming ja ime, mille osaks on ka inimene; säilib maailma moraalne ühtsus ja eesmärk ning isegi maailmaajaloo käsitamine jumaliku plaani teokssaamisena. Siiski ei ole tegu piiblist tuletatava kristliku maailmapildiga, veelgi vähem XVIII sajandi deistide mudeliga, pigem on see ilmalikustatud, kuid ikkagi kristlik-augustiinlik-kalvinistliku süsteemi moraalne versioon. 2 Jumalik õiglus on nii maailma looja kui ka selle juhtija – ent see juhtimine ei kulge sujuvalt, sest mõistmatud, alatasa tagasilangevad inimesed kuhjavad maailma täis „iidoleid“, s.t võltsusi, kivinenud, fetišeeritud konventsioone, kuni need võltsused jumalikule õiglusele juba talumatuks muutuvad ja neist pääsemiseks tuleb vallandada kõike minema pühkiv katastroof, mille järel saab puhtalt lehelt otsast peale alustada.

Katastroofiteooria, millega lähedalt seostub ka Carlyle’i kangelasekultus – üksnes suurmehed, „Jumalast joobunud mehed“ suudavad täita nii hävinguingli kui ka uue maailma ülesehituse juhi ülesandeid – saigi Carlyle’i võtmeks mineviku tõlgendamisel; võtme iseloomu arvestades pole imeks panna, et oma ajalooteosed pühendas ta nimelt ühiskondlikele kataklüsmidele, nagu Prantsuse revolutsioon, Inglise kodusõda jne.

Muidugi leidub lisaks kalvinismile, Gibbonile ja romantismi üldistele hoovustele veel teisigi mõjuallikaid, millest Carlyle’i mõtte analüüsimisel ei saa mööda vaadata. Siinkohal ei ole mõeldav püüdagi neid ammendavalt analüüsida. Tingimata peab aga veel nimetama ühelt poolt Goethet, teiselt poolt aga – nii ootamatult kui see nimepaar ka kokku ei kõla – Walter Scotti. Goethe vastu tundis Carlyle sügavaimat austust ja imetlust. Ta enda väitel olnud just „Noore Wertheri kannatuste“ lugemine see impulss, mis aitas tal oma maailmavaatelisest kriisist üle saada ning tegusalt mõtlema ja kirjutama hakata. Ta tõlkis Goethet, oli Goethega kirjavahetuses ning kirjutas Goethest ja saksa kirjandusest üldisemalt artikleid omaaegsesse ajakirjandusse. Siiski võis tema Goethe-käsitluses näha olulist nihet Goethe enda mõttega võrreldes: seal, kus Goethe rõhutas esteetikat, rõhutab Carlyle tugevasti moraalset plaani. Ka Goethe luulet tsiteerides on ta korduvalt asendanud sõna „Schöne“ „truth’iga“.3 Kriitikud on leidnud, et Carlyle kasutas Goethe loomingust ära vaid seda, mis sobis kokku tema juba valmis maailmavaatega – ja tõtt-öelda näib sama kehtivat teistegi teda mõjutanud autorite kohta.

Miska jõuame Walter Scottini ja mu enda pisikese tähelepanekuni. Scott ei vaimustanud muidugi mitte ainult Carlyle’i, vaid kõiki romantismiaja lugejaid ja põlvkondade kaupa hilisemaid pealekauba, liikudes üksnes aegamööda täiskasvanute raamaturiiulite kohustusliku sisseseade hulgast lastetubadesse, kus ta (loodetavasti!) püsib tänapäevani.4 „Mineviku ja oleviku“ seisukohalt saab ta oluliseks seetõttu, et kujutades idüllilisi keskaja olusid, millest kaasaeg nii masendaval kombel erineb, ei piirdu Carlyle Brakelondi Jocelini kroonikaga, vaid mainib mitut puhku ka seakarjus Gurthi „Ivanhoest“. Nii näiteks selgub, et Gurth oli oma vasksest orjavõrust hoolimata õnnelikum kui XIX sajandi vabrikutöölised, sest tal oli „Taevas pea kohal, värske õhk ja õrnatooniline mets ümberringi, ning südames vähemasti kindlustunne õhtusöögi ja peavarju suhtes, kui ta läheb koju … Gurthi vaskvõru ei teinud talle tuska. Cedric oli seda väärt, et olla tema käskija. Sead olid Cedricu omad, kuid ka Gurth sai osa nende lihast. Gurth võis ilma seda sõnadesse panemata olla rahul, et on teiste surelikega siinilmas lahutamatult seotud, kuigi algelisel vaskvõrulisel viisil. Tal olid ülemad, alamad ja võrdväärsed“ (lk 276). Muidugi kajastuvad selles lõigus mitmed Carlyle’i armastatumad kujutluspildid asjade ideaalsest olukorrast: töötegija saab väärilist tasu või vähemalt kõhu täis; tema isand on väärt olema käskija, s.t mitte tühine „rätsepa tehtud“ juht, vaid juht Jumala armust; teda seovad teiste inimestega orgaanilised sidemed. Ent Gurth on ju Scotti välja mõeldud ilukirjanduslik, mitte krooniku eeldatavalt mingilgi määral ajalooline tegelane! Asi hakkas mind huvitama, lugesin uuesti läbi ammu uduseks ununud „Ivanhoe“ ja sain kinnitust, et Gurth oli tõesti õilis mehemeel orjanahas, kes pealegi oma õilsalt, aga siiski ka äkiliselt ja jäärapäiselt peremehelt lõpuks vabaduse pälvib. Ent üksiti sai kaht autorit võrreldes selgeks ka see, et ajaloolasena oli Scott märksa selgepilgulisem ja erapooletum kui Carlyle. Võtkem üks üldine lõik: „Kurb on mõelda, et vaprad parunid, kellele Inglismaa võlgneb oma vabaduse krooni vastu võideldes, olid ise nii hirmsad rõhujad ja roiskunud eluviisidega, et nad astusid üle niihästi inglise seadustest kui ka rikkusid inimlikkuse reegleid” („Ivanhoe“, 2007 [1926], lk 177). Carlyle möönab küll, et Gurth võis saada peale lihatükkide ka hoope, kuid leiab kohe, et igal juhul oli Gurth kellegagi seotud, ta ei olnud mõistetud üksi kannatama. Ja jätkab: „Kuulge, feodaal­aristokraatia oli tõeline, mitte näiline. Jarlid, keda me nüüd nimetame krahvideks, olid … tugevad mehed; hertsog tähendas juhti ja lord seadusevalvurit. Nende õlul oli kogu sõjaväeline ja politseiline korraldus, kohtumõistmine, seaduseandmine, isegi misjonitöö, kõik see, mis puutus valitsemisse, juhtimisse ja kaitsmisse. See oli maa-aristokraatia, ta korraldas inglise rahva valitsemist ning sai vastutasuks selle, mida pakkus Inglismaa mullapind. Feodaalne ühiskonnakorraldus on üsna mitmes mõttes Looduse Seadus. Niisugune aristokraatia ongi ainuke tõeline!” (lk 316). Ka Scotti lugedes märkab Carlyle üksnes seda, mis talle parajasti sobib: alles tohivad jääda üksnes õilsus, juhiväärikus ja aus töö – need „Universumi sisimad Tõsiasjad“ –, rõhumine ja roiskunud eluviisid aga tohivad parimal juhul üksnes korraks pildiserval vilksatada, et saada seejärel kiiresti maha pühitud.

Lausa suurejoonelised mõõtmed võtab see selektiivsus, kui autoriteete uskuda, Carlyle’i hilisemates ajalooteostes, eriti Cromwelli ja Friedrich Suure käsitlustes. Nii leiab juba eespool tsiteeritud Hugh Trevor-Roper, et raske oleks leida meest, kes kõlbaks Carlyle’i kangelaseks kehvemini kui Friedrich II, see küünik ja Preisi Realpolitik’i südametunnistuseta rajaja. „Ent usk suudab liigutada mägesid, ja usust ei olnud Carlyle’il puudust,“ jätkab Trevor-Roper. „Kõik need kolmteist aastat [mis kulusid raamatu kirjutamisele] ägas ta valjusti, rassides kirka ja labidaga ning vedades ühe künatäie ränkraskeid saksa fakte teise järel oma koju Chelseasse, et need seal ümber laduda taevalikus valguses kümblevaks pühaks Siinai mäeks, mille tipus suitsupilve sees Vägede Jehoovana troonis der alte Fritz … Nii sai see kroonitud Preisi küünik lõpuks „tolle muidu roiskunud XVIII sajandi“ kangelaseks, koguni ainsaks kangelaseks, „õilsaks inimtegelikkuseks“, kes on „sündinud Kõikväelise Jumala peast“, et olla „jumalikuks ilmutuseks mõistmatutele ja kerglastele inimlastele“ ning tõestada, „et kõikides asjades on Tõepärasust ja võltsides asjades Valelikkust”, jne jne.”5

Hirmuäratavaks teeb asja see, et ehkki inglise ajaloolased ei lasknud end Friedrichi-usku petta, saavutas raamat Saksamaal tohutu edu ja Carlyle pälvis selle eest keisrilt ordenigi. Ja arusaadavalt jäi see pikaks ajaks mõjutama saksa rahvuslikku uhkust – kuni kurikuulsate hetkedeni juba purukspommitatava Berliini punkris, kus Goebbels seda üle luges ja aeg-ajalt kostitas valitud paladega ka Führer’it, kes leidis neist suurt hingelist kosutust. Muidugi ei saa ühtegi mõtlejat vastutusele võtta selle eest, kuidas järeltulevad põlved tema ideedega on ringi käinud, kuid ei tohiks ka alahinnata Carlyle’i stiili sisendusjõudu. Ta sõber kirjanik John Sterling kurtis kord, et Carlyle’i stiil „on sama jahmatav, kui et püütia oma kolmjalal joomalaulu üles võtaks või Thersites Kassandra häälel ennustama hakkaks“, kuid Carlyle ei lasknud end kriitikast heidutada. Vastupidi, aastatega läks ta stiil üha raevukamaks. Ent tema ajaloofilosoofia oli saanud valmis ammu enne, kui ta ajalugu kirjutama hakkas; ja ehkki „Minevik ja olevik“ on Friedrichi-raamatust varasem ja mitmeti tasakaalukam, leidub siingi kohti, mis toovad seljale külmajudina. Kas või kujuteldava juhi ja targema inimese vannutamine: „Oh, kui sa tõesti oled minu seenior, senjöör, mu Vanem, preester või presbüter – kui sa päris tõesti oled minust targem, siis juhtigu ja sundigu heategelik vaist sind minust „võitu saama“, mind käsutama! Kui sa tead minust paremini, mis on hea ja õige, siis vannutan sind Jumala nimel: sunni mind seda tegema, ükskõik milliste vaskvõrude, piitsade ja käeraudadega – ära lase mul kuristikku kõndida!” (lk 277). Või üsna selle järel, kohe järgmises lõigus: „Osas inimestest on olemas sügav teadlik põlgus ja sallimatus narruse, alatuse, rumaluse, argpüksluse ja kogu sääraste nähtuste pesakonna vastu. Teises osas aga nendesamade nähtuste veelgi sügavam ebateadlik põlgamine ja mittesallimine, mille heategelik Kõrgem Jõud on rüütanud mehistesse ihadesse, energiasse, niinimetatud egoismi, mis ongi selleks kohane. Need viimased on teie vallutajad – roomlased, normannid, venelased, indo-inglased –; selle asutajad, mida me nimetame aristokraatiaks. Neil pole selle asutamiseks küll mingit kõige „jumalikumat õigust“ – kuid ise on nad päris tõesti αριστοι, VAPRAIMAD, PARIMAD, ning nad vallutavad üldjuhul KÕIGE HALVEMATEST (või vähemasti on kindel, et HALBADEST) koosneva segaduses rahvarämpsu. Ma arvan, et nende jumalik õigus, mis on kõrgeimas mulle teadaolevas kohtus heakskiitva otsusega järele proovitud, oli usaldusväärne!“ (lk 277; kõik esiletõstud originaalist; ainult eksliku delta kreeka sõnas parandasin sigmaks). Piitsad ja käerauad endast rumalamaks peetava õigele teele juhtimiseks; jumalik õigus, mis ei tugine millelegi peale jõu – kui sõnum seda varjavast värvikast, kirglikust ja kujundirikkast rüüst paljaks koorida, jääb alles alasti rusikaõiguse ülistus.

Kas lõpetuseks ka midagi positiivsemat öelda saaks? Küllap on kõigele vaatamata õige, et Carlyle oli geenius – lõppeks loetakse tema proosat tänapäevani, ehkki ta ideed on kõige leebemalt väljendudes ülikahtlase väärtusega. (Jah – muuhulgas pooldas ta ka orjandust.) „Kogu ajalugu on vangistatud eepos – ei, vangistatud kiidulaul ja prohvetisõnum,“ ütles ta oma alter ego Sauerteigi suu läbi „Friedrich Suures“. See kõlab küll kaunilt – vähemalt rahulikel, Carlyle’i silmis mõttetutel ajalooperioodidel. Kui aga vang vabadusse pääseb ja ähvardab meid oma prohvetlikus raevus maa pealt ära pühkida, hakkab asi arvatavasti paistma teises valguses.

1 Dryasdustile, olgu möödaminnes öeldud, pühendas Scott oma „Ivanhoe“ irooniliselt aupakliku epistliga, mis paraku eesti tõlkesse ei ole mahtunud.

2 Carlyle’i maailmapildi kirjeldamisel tuginen Hugh Trevor-Roperi esseele „Thomas Carlyle’s Historical Philosophy“, rmt: H. Trevor-Roper, History and the Enlightenment. Yale University Press, 2010, lk 223–245.

3 M. Cumming, (toim), „The Carlyle Encyclopedia“, märksõnaartikkel „Goethe“.

4 Omamoodi anekdootlik, aga ka kujukas näide nende kirjanike käekäigust lastetoas on see, et vähemalt minu kõrvu jõudis Carlyle’i nimi siiski mitu aastat varem kui Scotti oma – tänu ühele lasteraamatule, Frances H. Burnetti Väikesele printsessile, mida mu vanatädi mulle ette luges, kui mul haiguse tõttu õnnestus lasteaiast pääseda, ja kus on mainitud Carlyle’i Prantsuse revolutsiooni, millega mul kustutamatult seostus põgus pilt printsess de Lamballe’i lainetavate kuldsete juustega peast piigi otsas – ehkki nüüd teksti üle vaadates ja Carlyle’i The French Revolutioni teksti otsinguga läbi käies pean vist nentima, et lainetavad kuldsed juuksed olid juba Burnetti enda lisand. (Ja neile, kes pidevalt värisevad laste traumeeri­mise ees eluliste tõsiasjadega, lisan – ei, ma ei saanud sellest lapsena hingelist traumat …). Scotti hakkasin aga teadvustama alles siis, kui juba ise lugeda oskasin.

5 Hugh Trevor-Roper, „Thomas Carlyle’s Historical Philosophy“, lk 240–241. Trevor-Roperi tsitaadi sees jutumärkides olevad väljendid pärinevad arusaadavalt Carlyle’ilt eneselt; nende rohkus ning laad kõnelevad Carlyle’ist kui ajaloolasest ilmselt rohkem kui terved köited kriitilist analüüsi.

Kommentaaridest ja tõlkest

Thomas Carlyle, Minevik ja olevik. Tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Simo Runnel, toimetanud Katre Ligi. Kujundanud Eve Kask. Ilmamaa, 2014. 448 lk.

Thomas Carlyle (1795–1881), keda enamasti nimetatakse ajaloolaseks, mida küll, nagu loodan kõrval näidata, tuleb võtta tugeva reservatsiooniga, on inglise kultuuriloos tõepoolest kummastav ja erakordne nähtus. Esimese abivahendina tema mõistmiseks pöördub lugeja loomulikult tõlgitud raamatu järelsõna poole, kuid siin, pean tunnistama, sain vähemalt mina oma ootustes rängalt petta, kuigi ma pole ka lausa süütu, s.t eelteadmisteta lugeja. Tõlkija alustab lugeja valgustamist küll abivalmilt juba ennemuistsest hallist ajast („Kunagi olid nii Inglismaal kui ka Šotimaal elanud keldi keeli kõnelevad rahvad“, lk 406), jätkates mõneleheküljelise ülevaatega Suurbritannia saare ajaloost, kuid paraku surub ta end selle lähenemisega lihtsalt nurka, sest sellises ajaraamis tuleks kulutada mõnisada lehekülge, et ülevaatesse mahuks veidigi põhjalikum analüüs Carlyle’i vaadete kujunemisest ja mõjust nii tema kaasajas kui hiljem ning nende eelduseks olnud ajastu eripärast. Nii mõjub järelsõna esitatud fakti­materjalist hoolimata pigem õpilas­referaadina, mis Carlyle’i fenomeni selgitamise asemel sunnib õlgu kehitama ja imestama, keda tõlkija küll näeb oma loodetava lugejana. Samasugust abitust Carlyle’i eeldatava lugeja hindamisel ilmutavad ka paljud joonealused märkused, ühe paraku üsna tüüpilise näitena toon märkuse nr 81 lk-l 66. Richard Lõvisüdant on seal kommenteeritud nii: „Inglismaa kuningas Richard I Lõvisüda“ – kas meie äpiajastul on tõesti liig oletada, et niipaljukest teab iga lapski, kui mitte koolitarkusest, siis Robin Hoodi lugudest või vähemalt multikatest? Ja kui pidadagi Carlyle’i lugejaks seda hüpoteetilist last (ehkki mul on lihtsam kujutleda last, kes on kuulnud Richard Lõvisüdamest, kui last, kes loeb Carlyle’i!), siis võiks tema huvides lisada vähemalt kuninga elu- ja/või valitsus­aastad. Tegelikult see laps muidugi ei loe Carlyle’i ja reaalsem lugeja ehk ei vajaks nii elementaarseid selgitusi, nagu ka mitte meenutust, et Newton oli „Inglise füüsik Isaac Newton, klassikalise mehaanika looja“ (mrk 389, lk 263) või et Johannes Kepler oli saksa astronoom ja matemaatik ja avastas kolm planeetide liikumise seadust (mrk 388, lk 263). Või kes olid Kerberos ja Eurydike (mrk 396, 398, lk 268) jne. Leheküljel 253 esineva väljendi „kolm ja kuuepennine päevas“ (three and sixpence) puhul oletab tõlkija umbejooksnud seose tõttu krossiga mrk 378, et mõeldud võib olla kolme nelja­pennist münti. Ometi on silmanähtavalt tegu kolme šillingi ja kuue penniga ehk siis 42 penniga – ja kui ka silm seda ei näinud, siis võinuks oletamise asemel lihtsalt kiiresti guugeldada. Need pärlid jäid silma lihtsalt raamatut ühest juhuslikust kohast pisut üle sirvides, ent neile oleks kerge leida lisa.
Ka fiktiivsete tegelaste tähenduslike nimede tõlkimisel on märgata ebajärjekindlust ja kohati võib tõlkevastetes kahelda. Nii hakkab siinse kirjutise alguses nimetatute puhul silma, et rikas kinnisvaraomanik on jäänud Castle-Rackrentiks, sellal kui Pandarus Dogdraught on tõlgitud ja ka kommenteeritud – joone all seostab tõlkija teda kreeka mütoloogiast tuntud Pandareosega, kes varastas templist kuldkoera, ent ei selgita, miks peab õigeks just seda tegelast. Käib ju see koeravaras ka inglise traditsioonis e-ga, Pandareus, sellal kui Carlyle kirjutab Pandarus. See võiks aga seostuda hoopis Homeroselt tuntud Trooja sõja kangelase Pandarosega, kes keskaja kirjanduses – ja hiljem, kõige kuulsamalt Shakespeare’i „Troiluses ja Cressidas“ – vormus ümber libekeelseks kupeldajaks. Ja miks peaks dogdraught tähendama koeravarast, kui see kipub seostuma hoopis XIX sajandil kasutatud koerakaarikutega (vähemalt on väljend draught dogs säärast käru vedavate koerte kohta täiesti olemas analoogiliselt draught horse’ile, ja võrgust kergesti üles tulnud 1803. aasta põllumajanduskäsiraamatus „Observations on the utility of cutting hay and straw and bruising corn for feeding of animals“ on kasutatud väljendeid one horse draught, two-horse draught jne näitamaks, mitme hobusega mõnd äket tuli vedada)? Millisel juhul tegelane võiks olla nt Pandaros (või, kui sammuke kaugemale minna: Kupeldaja) Koeraveos/Koerakoorem vms, mis selgesti paljastaks tema üpris piinliku ühiskondliku positsiooni. Siin jäävad need paraku kinnitamata uitmõteteks, sest GoogleBooksis osaliselt kättesaadava „The Carlyle Encyclopedia“ prii kasutamise norm sai mul täis just siis, kui tahtsin Pandaruse küsimust selgitama hakata (vastav artikkel on seal olemas), ja pelgalt arvustajana leidsin, et võin piirduda ka viljatu irisemisega. Tõlkijalt aga, kes eeldatavalt on pidanud pikema aja vältel oma autorisse süvenema ja sellistele probleemidele lahendusi otsima, ootaks küll joone all ühe (pealtnäha huupi valitud) müüdituuma kokkuvõtte asemel asjatundlikke seletusi, oma valiku põhjendusi ja miks mitte ka selgelt sümboolsete ja võimalik, et varasemasse kirjandustraditsiooni haakuvate tegelaste endi tähenduse usaldusväärsemat valgustamist. Kui ta üldse midagi on otsustanud kommenteerida. Ent aitab! Vähemalt loetavuse poolest võib tõlget siiski pidada suhteliselt õnnestunuks, siin jätkub Carlyle’i puhul tingimata nõutavat hoogu ja kirge, leidub ka õnnestunud kujundeid ja veenvamaid tõlkevasteid.
Triinu Pakk

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming