Ajalugu on poliitiline

Aro Velmet

Marek Tamm, Monumentaalne ajalugu. Kujundanud Aadam Kaarma. Loomingu Raamatukogu 2012. 206 lk. Marek Tamm valetab! Ta väidab lugejale oma esseekogumikus „Monumentaalne ajalugu”, et Eesti ajaloo- ja mälukultuuri iseloomustab juba pikemat aega, eriti aga viimastel aastakümnetel keskendumine 700aastase vabadusvõitluse narratiivile, jutustusele, mis algab muistsest vabadusvõitlusest ning lõpeb taasiseseisvumisega ning mille keskmes on Eesti iseolemise algete jälitamine mineviku hämarustesse. Selle väitega on raske mitte nõustuda. Samuti kutsub Tamm üles ajaloolaste rolli ühiskonnas kriitiliselt ümber mõtestama, meie ajalookultuuri muutma: „Üks ajaloolase ühiskondlikke ülesandeid [võiks] olla ajaloo kaitse, võitlus ajaloo akadeemilise autonoomia eest, mis ei lubaks või vähemalt püüaks takistada selle poliitilist või populistlikku ärakasutamist” (lk 12). Ning hiljem: „ajaloolaste peamine ülesanne ei ole toestada rahvuslikke identiteete ja rikastada poliitilisi debatte. Ajalugu viljeletakse ennekõike selleks, et muuta meie minevikupilt mitmeülbalisemaks, et mõista paremini möödanikuinimeste tegusid ja kavatsusi, et kasvatada meie empaatiavõimet olnu (ja seeläbi teiste suhtes)” (lk 14). Ka neile väidetele on raske vastu vaielda – ka postmodernseid teooriaid tõsikindlate teadmiste võimatusest ja teaduse paratamatust subjektiivsusest tõsiselt võttes peame nentima, et allikatruudus, kontrollitavus ja teoreetiline põhjendatus eristavad akadeemilise ajaloo kvalitatiivselt sellest ajaloost, kus esitatakse küsimusi, millele on vastused juba ette valmis mõeldud. Ent mida Tamm ei maini, õigemini mainib vaid põgusalt oma esseekogu kõige teoreetilisemas ja raskemini läbitavas osas, on see, et ka akadeemilise autonoomsuse tingimustele vastav ajalugu on oma olemuselt poliitiline. Kindlasti on seesugune ajalugu, ükskõik kui kaugetest maadest ja möödunud aegadest ka ei räägitaks, poliitiliste implikatsioonidega. Sageli võib see olla ka poliitiliselt motiveeritud. Ning paraku, ajal, kus mõned USA osariigid nõuavad evolutsiooniteooria kõrval ka selle „alternatiivide” õpetamist ja inimtekkelise kliimamuutuse vastased hõivavad aina mõjukamaid poliitilisi positsioone, tuleb tõdeda, et juba tõenduspõhise argumenteerimise viljelemine on iseenesest poliitiline seisukohavõtt. Marek Tamm teab seda kõike, ent ei ütle seda oma esseekogus otse välja.

Miks nii? Osaliselt on küsimus Tamme teoreetilises lähtekohas. „Politiseeritud ajalugu” on tema esseekogu keskne termin, ent selle tähendus on üsnagi (allakirjutanu hinnangul ülemäära) spetsiifiline. Tamm nendib, koos XIX sajandi prantsuse filosoofi Ernest Renaniga, et iga poliitiline jõud vajab ajalugu konstrueerimaks endale sugupuu ning enamik meie (poliitilisi) otsuseid õigustatakse viidetega minevikukogemustele (lk 12). „Politiseeritud ajalugu” tähendab seega ajalugu ning mälukultuuri (muuseumide, mälestusmärkide, filmide, ning ajakirjanduses aina taaslahatavate käibetõdede näol), mis õigustab kehtivat korda ajaloolise järjepidevuse või sarnasuse alusel.

Võtkem näiteks „700aastase vabadusvõitluse” loo, mis igale Eesti kodanikule peaks koolipõlvest tuttav olema: Eesti ajalugu on Eesti rahva lugu, mis algab maa vabanemisega jää alt ning mille põhitees on eestlaste vabadusvõitlus, mis algab XIII sajandi ristisõdadega, ning jätkub läbi Jüriöö ülestõusu ja Mahtra sõja Vabadussõjani välja. Tamm näitab essees „Kellele kuulub eesti ajalugu?” et selline jutustus pole kaugeltki mitte iseenesestmõistetav, vaid loodud ja kinnistatud spetsiifilistes oludes – 19. sajandi teise poole rahvusliikumisest alates, läbi iseseisvusmanifesti 1930ndate aastateni välja. Tamm nendib, et selline ajalugu rõhutab järjepidevust rohkem kui muutusi ning eelistab „eestluse ajalugu” teiste võimalike kogukondade või klasside (baltisakslaste, sisserändajate, naiste, kodanluse, töölisklassi jne) ajaloole. Samuti raskendab selline rahvuslik konsensus riigipiire ületava ajaloo kirjutamist; on sümptomaatiline, et esimene eesti regiooni rolli Vene impeeriumi kontekstis käsitlev uurimus valmis Toomas Karjahärmi sulest alles sel aastal, angloameerika ajalookirjutuses toimus imperiaalne pööre juba 90ndatel. Lühidalt, rahvuskeskne ajalookirjutus surub ajaloolasele pähe niivõrd palju silmaklappe, et tõsise teadustöö jaoks jääb ta liiga pimedaks.

Teine probleem rahvuslikke huve teeniva ajalooga on see, et selline ajalugu raiutakse liiga kergelt kivisse, sageli sõna otseses mõttes. Essees „Eesti monumentaalne mälumaastik: sõjasambad ja sambasõjad” nendib Tamm, et Eesti on sattunud olukorda, kus poliitilised jõud võitlevad kahe vastandliku minevikunägemuse sakraliseerimise eest. On ühed, kes on avastanud, et teatud hulka inimesi on lihtne mobiliseerida looga Suurest isamaasõjast ja võidust välisvaenlase üle; ning teised, kes kasutavad ära „pika vabadusvõitluse” narratiivi. Nende lugude põlistamise nimel võetakse maha ja pannakse püsti sambaid ning kinnistatakse seeläbi arusaama, et on üks minevikunägemus, mis on õige ja seetõttu mälestamist väärt, ning teine, mis ei ole seda mitte.

Samal ajal jäetakse aga kuulamata need ühiskonnateadlased, kes tõdevad, et mõlemad narratiivid on ajaloolised konstruktsioonid ning et kummagi minevikukäsitluse kivisseraiumine on halb alternatiiv olevikus kooselamise küsimuse lahendamisele. Ühe ajaloonägemuse poliitilist institutsionaliseerimist võib näha ka muudes valdkondades; näitena võib tuua „mälukomisjonid” meil ja mujal, mille eesmärgiks on teatavate ajalooliste küsimuste „lahendamine”, selle asemel et nende üle mõtestatud, kriitilist ja kestvat vestlust pidada (lk 158-159). Sellised katsed pole sageli ei teaduslikud ega aita kaasa stabiilse kollektiivse identiteedi loomisele.

Pole kahtlustki, et politiseeritud ajalugu Tamme käsitluses – minevikukäsitlused, mille lähtekohaks on olemasoleva korra õigustamine ajaloolise järjepidevuse najal, nii et kriitiline meel mingu kuradile, ei sobitu ei teaduspõhise ega liberaaldemokraatliku ühiskonna põhialustega. See ei tähenda aga, justkui oleks Tamme eelistatud kriitilis-genealoogiline (lk 14) lähenemine ajaloole kõigest kunst kunsti pärast, tautoloogiline püüe minevikku paremini mõista sellepärast, et minevikku on vaja paremini mõista. Vastupidi, mida täpsemalt me loeme Tamme, aga ka näiteks Michel Foucault’d või Robet Darntoni, kelle mõtisklustele Tamm suuresti toetub, seda selgemaks saab see, et ka akadeemiliselt autonoomne ajalugu on sügavalt poliitiline, aga seda selle sõna laiemas, sümpaatsemas ja kriitilisemas tähenduses.

Unustagem korraks „poliitika” igapäevatähendus – mis, kujutan ette, võiks olla umbes „see lehmakauplemine, mis Toompeal toimub”, ning mõelgem, mida võiks pakkuda meile näiteks USA ajaloolase Joan Wallach Scotti definitsioon: „Poliitika on protsess, mille abil võimu- ja teadmise mängud loovad identiteete ja kogemusi”.1 Teisisõnu, poliitika on see protsess, mille käigus me õpime, et ühe pronkskuju asukoht trollipeatuse või kalmistu kõrval on riikliku tähtsusega küsimus, mille lahendamata jätmine solvab meie maailmapilti hingepõhjani; protsess, mille käigus luuakse arusaam, et õige kodanik huvitub lastetoetuste suurusest, ühistranspordikorraldusest või äärelinna pühakoja igikestvast valmimisest, aga mitte immigratsioonipoliitikast, maksureformist või demokraatlike protsesside järgimisest riigi suurimas omavalitsuses; protsess, mille tulemusel õige eestlane saab olla vaid pragmaatiline ettevõtja ja õigele venelasele ei tohi meeldida Ansip.

Sellise poliitika definitsiooni taustal pole kriitiline ajalugu mitte lihtsalt tõenduspõhine „minevikku kui võõrast maad” (lk 16) uuriv teadusharu, vaid ettevõtmine, mis rikastab meie identiteetide ja kogemuste spektrit ning selle kaudu (jäägem idealistideks!) laiendab poliitiliste diskussioonide horisonti. Joan Scott ja teised sooajaloolased teavad väga hästi, kuidas see protsess toimub: oli aeg, kus USA poliitiline konsensus kirjutas ette, et korralikud kodanikud arutavad ühiskondlikke, see tähendab majandust ja välispoliitikat puudutavaid küsimusi, ning koduseinte vahel toimuv on iga perekonna eraasi. Scott ja tema mõttekaaslased naisliikumises näitasid, kuidas kodutöid tegevad naised olid tööstuskapitalistliku majanduse elutähtis osa (väga lihtsustatult öeldes, mehed ei saa 12 tundi tehases rabada, kui keegi samal ajal süüa ei tee ja lapsi ei kasvata) ning et naiste vähene osalus ühiskondlikus arutelus polnud mitte naiste loomuliku huvipuuduse tulemus, vaid spetsiifilistest võimuvõitlustest lähtuv olukord. Teisisõnu, ajaloolised uurimused aitasid laiendada kodaniku identiteeti nii, et see hõlmas naisi ja legitiimse poliitilise kogemuse tähendust nii, et see hõlmas eraelulisi küsimusi.

Marek Tamme esseekogul on vähemalt samavõrd poliitilised implikatsioonid. Kui nõustume tema argumendiga, et rahvuskeskne ajalugu ei ole ainuvõimalik minevikukäsitlus, et Eesti Vabariik oma praegusel kujul ei pruugi olla Lembitu, Tasuja, ja Carl Robert Jakobsoni kollektiivse unistuse tõekssaamine, et tugev eesti kogukonnaidentiteet ei pea tingimata vastanduma teistele kogukondadele, vaid võib eksisteerida nendega kõrvuti, siis laiendame sellega oluliselt „salongikõlbulike” ühiskondlike valikute hulka. See avab ukse kodakondsus- ja migratsiooniküsimuste ühiskondlikuks läbimõtlemiseks, ilma et iga selleteemaline küsimus märgistataks „rahvusliku julgeoleku” hoiatava loosungiga; see võimaldab lahendada mitmeid poliitilisi vastasseise, mis on tänini püsinud põhiliselt suurparteide toidetud veendumusel, et eestlaste ja venelaste huvid peavad olema vastandlikud. Seda nimekirja võiks veel pikalt jätkata.

Hiljuti kirjutas Marek Tamm Memokraadis, et „poliitiline ruum on Eestis kahanenud murettekitavalt väikeseks”.2 Eesti valitsusparteid üritavad sihikindlalt muuta üha enam eluvaldkondi poliitikaväliseks, väites, et maksupoliitikas, julgeolekus, majanduses on õiged lahendused leitud, edasine on vaid raamatupidamise küsimus. Tamme ja teiste ajaloolaste tööd näitavad, et paljud kategooriad, mitte kõigest „rahvus” vaid ka näiteks „majandus”, „demokraatia” või „perekond”, mis on sedaviisi kivistunud – õigemini kivistatud –, on tegelikult ajalised, muutuvad ja kindlasti mitte igavesed ning seega avavad need uurimused tee poliitiliste diskussioonide taaslaiendamiseks. Niisiis, kui Tamm väidab, et tema „kaitsekõne ajaloole” ei ole poliitiline, siis ta valetab. Jumal tänatud, et valetab!

1 Joan W. Scott, Gender and the Politics of History. Columbia University Press, New York 1999, lk 5.
2 Marek Tamm, Poliitikast väljumise poliitika. – Memokraat 19. VI 12, http://memokraat.ee/2012/06/poliitikast-valjumise-poliitika/.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming