Ajalookirjutus valgustusaja peeglis

Vana hea baltisaksa uurimistraditsiooni vaimus kirjutatud artiklite kõrval kohtab ka interdistsiplinaarset – postkoloniaalset ja eriti feministlikku lähenemist.

PIRET LOTMAN

Uue teema sissetoomine eesti ajalookirjutusse väärib kahtlemata tunnustust, kuid Wilde ja Hupeli teaduslikel eesmärkidel kirjutatud tekstide paigutamine libertiinliku kirjanduse alla on enam kui küsitav.

Uue teema sissetoomine eesti ajalookirjutusse väärib kahtlemata tunnustust, kuid Wilde ja Hupeli teaduslikel eesmärkidel kirjutatud tekstide paigutamine libertiinliku kirjanduse alla on enam kui küsitav.

Kaader Gabriel Aghioni filmist „Vabameelne“.

Valgustusaeg langeb kokku ühe Eesti ajaloo kõledama perioodiga, mis ilmselt põhjendab ka ajaloolaste võrdlemisi loidu huvi selle ajastu kultuurielu vastu. Hoopis kahvatuks jääks valgustusaja Balti provintside kultuurielu käsitlemine eestikeelses kirjasõnas, kui poleks Indrek Jürjo uurimusi: mahukat monograafiat August Wilhelm Hupelist1 ja postuumselt ilmunud artiklikogumikku.2 Jürjo teadustööd esindavad üht kindlat ajalookultuuri, mõtlemis- ja kirjutamiskoolkonda, mida iseloomustab arhiiviainese kriitiline läbitöötamine, erialakirjanduse põhjalik tundmine, töö loogiline ülesehitus, veenev ja ladus esitus.

Kõnealust artiklikogumikku ongi Katre Kajut ajendanud koostama Indrek Jürjo eesti keelde tõlgitud artiklite toimetamise kogemus. Kogumikus vaadeldava kultuuriareaali kaardistab Mati Lauri sissejuhatav artikkel „Baltikum kui kultuuriruum 18. sajandil.“ Ilusate selgete lausetega maalib Mati Laur Liivimaa kultuurigeograafilise pildi, toob esile suhtevõrgustikud, joonistab välja perspektiivi, asetab oma kohale valgused ja varjud, andes nii eelteadmised kui häälestuse kogumiku järgnevate artiklite mõistmiseks.

Mati Lauri ladusalt loodud ja turvaliselt tuttav Liivimaa kujutis omandab teravamad kontuurid järgmises, Thomas Taterka artiklis „Lätlastele ja eestlastele suunatud saksa rahvavalgustuse põhijooni Vene Läänemere-provintsides Liivi-, Kura- ja Eestimaal (1760–1840)“. Rõhuasetusega Lätil avardab artikkel teadmist ka eestlaste programmilisest valgustamisest. Valgustusaja eredas valguses paistab maa põliselanik –eestlane ja lätlane – iseäranis armetu. Baltisaksa kõnepruugis ei tehtudki eestlasel ja lätlasel vahet – mittesakslane, pärisori ja talupoeg öeldi nende kohta ühtmoodi. Maa ülejäänud elanikud kvalifitseerusid keelest või rahvusest olenemata sakslasteks. Muutunud ajaloo, kuid mitte veel õiguse subjektiks, võetakse põliselanikult siin ära isegi talupojastaatus. Orjapõlvest rikutud loomusega pärsiorjal pole sedagi lootust, mida talle oli pakkunud Rootsi kuningriigi luterlik hariduskava. Terviklikus, õigeksmõistmist ootavas maailmas ei olnud eestlane halvem kreeklasest, ladinlasest või poolakast (nagu väitis XVII sajandi teisel veerandil Eestimaad visiteerinud piiskop Johannes Rudbeckius), tema puudujäägid tulenesid ülekohtusest ajaloost ning olid kõrvaldatavad hariduse abil. Nii Põhjasõja „ürgkatastroofi“ traagika kui ka muutunud maailmatunnetus tuleb Taterka artiklis teravalt esile. Inimese ja füüsilise maailma ühtekuuluvus ja järjepidevus on katkenud, tähenduse asendab karm objektiivsus, määratletus ajas ja ruumis. Baltikumi erijoonena toob Taterka esile sakslaste valgustuse ja mittesakslaste rahvavalgustuse omapärase suhte. Selle eelduseks oli põliselanike sotsiaalse ja majandusliku olukorra parandamine. Kui Rootsi luterlik haridustöö oli suunatud indiviidile, inimhinge päästmisele, siis valgustusajal on fookuses juba „rahva hing“. Muutub ka suhtumine keelde: eesti ja läti keel ei ole enam üksnes rahvavalgustuse meediumid, vaid ka objektid, rahvavalgustus peab käima käsikäes keelevalgustusega. Kirjakultuurile üleminek kulgeb konarlikult, terve sajandi vältel juurutatud vaimulike tekstide memoreeriv lugemine muutub reflekteerivaks alles emakeelse ilmaliku kirjanduse loomisega.

Läti kirjanduses leidis selline muutus aset XVIII sajandi keskel, nagu osutab juba Pauls Daija käsitluse pealkiri „Rahvuse avastamine ja ilmalik pööre Liivimaa läti kirjanduses 1760. aastatel“. Autori väitel ei kaasnenud ilmaliku traditsiooni tekkega üksnes muutunud suhtumine talurahvasse, vaid muutus ka arusaam pastori ülesannetest ja kohustustest. Läti ilmalikus kirjanduses eristab Daija kaht suunda – moraliseerivat ja praktilis-hariduslikku.

Praktilis-hariduslikuks võiks nimetada ka rüütelkonna asutatud Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Seltsi eesmärki, mille ideed maarahva valgustamiseks selle esimese sekretäri Georges Parrot’ sõnastuses lõpetavad Thomas Taterka artikli. Parrot’ olulise osa ülikooli taasasutamisel toob esile Epi Tohvri artikkel „Sümbol Veritas kui valgustusajastu Tartu ülikooli teadlaskogukonna representatsioon“. Probleemid, millega Parrot silmitsi seisis, on osalt aktuaalsed tänapäevalgi: „On kaks vaatenurka, millest lähtuda ülikooli loomisel. Nimetagem neid majanduslikuks ja moraalseks vaatenurgaks. Majanduslikust vaatenurgast vaadeldakse ülikooli kui tehnilist asutust, kui vabrikut. Ühest küljest annab see asutus leiba neile, kes selle juurde kuuluvad. Püüab endasse summasid, mis ilma selle asutuseta rändaksid välja, meelitab ligi välismaalasi, kes toovad siia oma raha. [—] Kuid moraalne vaatepunkt tõstab meid esimesest, „vabriku“ eesmärgist selgelt kõrgemale. See peab otseselt silmas inimese saatust, tema eksistentsi eesmärki, tema intellektuaalset, esteetilist ja moraalset täiustumist. Vahend selle saavutamiseks on kõigi inimloomuse külgede, kõigi võimete harmooniline arendamine. Looja on asjad seadnud nii, et selline arendamine paneb aluse indiviidi heaolule, millest omakorda vormub riikide üldine heaolu, kuulsusrikkus ja stabiilsus.“ (lk 101–102). Ephesose kiriku nimelise rühmitusena tegutsenud aatekaaslaste tõekspidamisi avav uurimus loob elava pildi ülikooli algusaja õhustikust ja selle esimese rektori püüdlustest. Parrot’ teened Baltimaade hariduselu kujundamisel on seni jäänud kahetsusväärselt tema säravate sõprade Karl Morgensterni ja Johann Wilhelm Krause saavutuste varju. Veritas – tõde – on Georges Parrot’ moto ja Ephesose kiriku liikmete ülim eesmärk. Selle mõiste varauusaegste tähendusväljade tutvustamisel jääb aga arusaamatuks, miks jätab artikli autor tõe ja valgustusaja teaduskontseptsioonide puhul üldse, kõrvale Descartes’i.3

Tõe kriteeriumist lähtumine teadusliku maailmakäsituse ja „traditsioonilise religiooni“ vastandamisel on lihtsustav. Tõde – veritas on oluline kategooria nii Piiblis kui ka teoloogias ning valgustusaja usuteaduses oli uuenduslik osa ratsionalistlikul liinil. Kriitiline suhtumine kiriklikku dogmaatikasse ei tähenda kaugeltki Jumala eitamist. Aira Võsa artikkel „Valgustusteoloogia piirjooni Läänemere provintside luterlike literaatide kirjutistes 18. sajandi viimasel veerandil“ avardab meie ettekujutust Baltimaades levinud teoloogilistest vaadetest hoopis enam, kui tagasihoidlik pealkiri seda eeldab. Eesti alal sel perioodil tegutsenud vaimulike rahvavalgustustöö käsitlemisel jäetakse tavaliselt tähelepanuta, et nad olid religioossed inimesed, kelle tegevus lähtus usulistest arusaamadest. Erandiks on siin Indrek Jürjo, kes oma uurimustes on käsitlenud August Wilhelm Hupeli, Johann Luce ja David Lenzi teoloogilisi vaateid. Aira Võsa selge ja konkreetne ülevaade valgustusaja komplekssetest teoloogilistest vooludest ja nende kajastustest Läänemere maades aitab meid paremini mõista teiste seas ka Torma kirikuõpetaja Johann Georg Eiseni ning Tallinna gümnaasiumi filosoofia- ja ajalooprofessori Ernst August Wilhelm Hörchelmanni praktilist haridustööd.

Järgnev Heinrich Bosse artikkel „Isa ja poeg Lenzid Tartus 1750–1769“ annab ettekujutuse XVIII sajandi linnavaimuliku argielust ja muredest, aga ka Tartu hariduselust ja õhustikust. Nauditavalt loetav, soliidsele allikalisele baasile tuginev uurimus, muudab väikeste detailide abil ammu möödunud aja tajutavaks ja lähedaseks. Näiteks saame teada, et Tartule eripäraselt pidas Jaani kiriku pastor matusejutlusi ka eestlastest mittekodanikele. Pastori ülesannete hulka kuulus ka järelevalve koolide üle, millest johtunud konfliktid on jätnud huvitavaid kirjalikke jälgi. Nii pidi kool David Lenzi veendumuse kohaselt olema vanematekodule läbipaistev, aga mitte vastupidi. Esmakordselt tulevad kõnealuses artiklis esile Tartu viletsad kooliolud 1760. aastail, kuid kodusel eneseharimisel oli XVIII sajandil üldse kaalukas osa. Lenzide kodune vaimsus ja sõpruskond olid soodsaks pinnaseks noorima poja Jacobi luuleande edendamiseks. Ajastu vaimu kajastab ilmekalt „Liivimaa luuletaja“ Jacob Lenzi kujunemine religioossest luuletajast realistlikuks.

Reaalset läti-, tartu- ja tallinnakeelsete piiblite kasutamist kirjeldab Jürgen Beyeri uurimus „Mittesaksakeelsed Piiblid sakslaste jaoks?“. Mitme maa raamatukogudes säilitatavate eksemplaride põhjaliku analüüsi tulemusel valminud artikkel kummutab mitu kultuuriloos juurdunud klišeed ja on väärtuslik täiendus nii Balti regiooni trükindus- kui ka lugemisajaloole. Raamatu paber, köide, seisund, sissekirjutused, koguni selle kataloogimise viis on muljetavaldavalt kõnekad ajalooallikad. Paraku ei kõnele XVII/XVIII sajandi vahetuse ajast säilinud trükised sellest, et eestlased ja lätlased oleksid neid sel ajal veel ise lugenud – rahvakeelsed omanikumärkmed neis pärinevad kõik hilisemast ajast.

Ulrike Plathi artikkel „Libertinistlik kirjandus ja „valgustuse erootika“ Baltikumis“ on julge katse tõlgendada tuntud tekste uuest vaatenurgast. Artiklis on libertinistlikku kirjandust defineeritud sotsiaalkriitika vormina, „mis oli lähedalt seotud filosoofilise vabamõtlemise ja hedonistliku, mehhanistliku, teadusliku ja antiklerikaalse maailmapildiga“. Valgustusajal kasvanud teaduslik huvi inimkeha vastu kandus meditsiinist ka teistesse valdkondadesse. Ulrike Plath vaatleb kolme autori – Põltsamaa rahvavalgustajast arsti Peter Ernst Wilde, tema artiklite eesti keelde tõlkija, pastor August Wilhelm Hupeli ja viljaka näitekirjaniku August von Kotzebue seksuaalsusega seotud kirjutisi. Uue teema sissetoomine eesti ajalookirjutusse väärib kahtlemata tunnustust, kuid Wilde ja Hupeli teaduslikel eesmärkidel kirjutatud tekstide paigutamine libertiinliku kirjanduse alla on enam kui küsitav. Indrek Jürjo hinnang mõjub siin märksa veenvamalt: „Talurahva seksuaalmentaliteedi kirjeldamisel käitub Hupel pigem etnoloogi kui pastorina. Ta ei moraliseeri, vaid püüab aru saada eestlaste ja lätlaste seksuaalkäitumisest. Tema lähenemine on neutraalne ja peaaegu teaduslikult eelarvamustevaba, mis eristab teda väga nii eelneva perioodi ortodokssest luterlusest ja pietistidest pastoritest kui ka järgneva, viktoriaanliku aja omadest.“4

Kairit Kaur toob oma käsitluses „Baltisaksa aadlidaamid pärisorjusest“ esile uue, puhtisikliku noodi pärisorjuse vastases temaatikas – naiseliku privaatsusevajaduse. Eestlasest pärisori on võõras, tema lähedus on noorele abielunaisele ja emale häiriv. Pärisorjuseteemalistel diskussioonidelgi ei ole pereidüllis kohta.

Baltisaksa kultuuri kitsamalt käsitlevad kaks kaunitele kunstidele pühendatud artiklit. Tiina-Erika Friedenthal vaatleb oma töös „Näitemängude tühisusest ja hädavajalikkusest Riias 18. sajandi lõpul“ teoloogia, teatri ja pedagoogika vahelisi suhteid. Riia toomkooli rektori Karl Philipp Michael Snelli vastavateemalisest arutlusest ajendatud artikkel teeb põgusa ekskursi Eesti ja Läti teatri ajalukku (milles ei mainita küll jesuiitide koolidraamasid Tartus),5 keskendub aga oma põhiosas teatri käsitusele valgustusaja hariduskontseptsioonides. Tallinna teatrielu kirjeldab muu hulgas ka Heidi Heinmaa artikkel „Tallinna muusikaelust 18. sajandi keskel“. Külluslikku faktilist ainest sisaldav artikkel annab ülevaate Tallinna muusikuist, nende repertuaarist ja publikust muusika kui iseseisva kunstiliigi tekkimise algusajal.

Valgustusaja tõhusaim kultuurivahendaja oli jätkuvalt trükisõna. Ettekujutus Venemaa kaugetest Balti provintsidest jõudis Euroopa lugejani reisiraamatute vahendusel. Marge Renniti ülevaade „18. sajandi Eesti alade kirjeldused – kasutatud allikad ja raamatute retseptsioon“ võimaldab meil näha oma kodumaad võõramaalase pilgu läbi. Reisikirjeldustest põhjalikem pärineb prantslasest rännumehe Aubry de la Motraye sulest ning sisaldab ka Adam Oleariuse, Dionysius Fabriciuse ja Christian Kelchi kroonikast võetud ajalooandmeid. Reisikirjast leitud vigade põhjal osutab Marge Rennit selle žanri ebausaldusväärsusele. Kriitiline meel ei puudunud küll ka de la Motrayel endal, kes paljastab lahingus hukkunute arvu tunduva suurendamise sensatsioonimaias ajakirjanduses. Trükiteabe kasutamine oli reisimisel tavapärane, nii on saksa-šveitsi matemaatikute dünastiasse kuuluv Johann Bernoulli läbinud Eesti ja Läti August Wilhelm Hupeli teose „Topographische Nachrichten“ seltsis. Bernoulli kohtus oma teekonnal aga ka paljude kultuuriloost tuntud inimestega, näiteks vaimulike Johann Georg Eiseni ja Gottlieb Schlegeliga ning sõbrunes Tartu justiits­bürgermeistri Friedrich Konrad Gadebuschiga. Lisaks eelnimetatuile ärgitab Marge Renniti elav kirjeldus tutvuma veel mitme samast perioodist pärit reisikirjeldusega.

Kuid milliseid raamatuid loeti sel ajal Eestimaal? Katre Kaju on teinud põhjaliku ja mahuka töö, kirjeldades ja analüüsides Pärnu tolliraamatute ja väikekaupmees Diedrich Johann Burmesteri pärandinimestiku alusel Pärnu raamatuturul XVIII sajandi teisel poolel leidunud kirjandust. Mõistagi ei kata need andmed kogu Pärnusse sel perioodil toodud kirjavara – nii seetõttu, et tolliraamatud ei kajasta raamatuimporti maateed kaudu kui sissekannete ebamäärasuse tõttu. Diedrich Johann Burmesteri pärandinimekiri iseloomustab raamatuid täpsemalt, kuid lünki ja küsitavusi jagub siingi. Sellegipoolest annab Katre Kaju artikkel üldpildi Pärnu kodanike lugemisvõimalustest vaadeldaval perioodil. Ootuspäraselt on valdav osa raamatuist saksakeelne ning trükitud Põhja-Euroopa suurtes raamatukaubanduskeskustes Frankfurdis ja Leipzigis, samuti Hamburgis, Berliinis ja Halles. Viimane viitab pietistlikule kirjandusele, millel nagu teoloogilisel kirjandusel üldse, oli Pärnu raamatuimpordis kaalukas koht. Kaju arvutuste kohaselt moodustas teoloogilise sisuga raamat umbes kuuendiku sissetoodavaist raamatuist, kuid selle alajaotuse alla mahub väga eripalgeline kirjandus. Filosoofilise suunitlusega teoste kõrval leiame ühe kirikuloo, hulganisti lauluraamatuid ning jutlusekogusid ja katekismuseid. Eestikeelne kirjasõna on esindatud 1739. aasta Piibli ja tõenäoliselt ka mõne Riias trükitud katekismusega. Lastele mõeldud raamatute hulgas on peale õpikute piiblilugude ümberjutustusi ja antoloogiaid ning tekstivalimikke. Tähelepandav on Pärnusse jõudnud rikkalik pedagoogiline kirjandus. Ilukirjanduse osa raamatuimpordis on suhteliselt väike, kuid toob esile lugemise haridusliku eesmärgi kõrval selle meelelahutusliku aspekti ning uue lugejatekategooria: paljud raamatud on kas naistele suunatud või siis naisautorite kirjutatud. Laia lugeja­spektrit kajastavad ka Pärnus loetavad ajakirjad, mille hulgas leidub erialaseid ning eri sihtrühmadele suunatud õpetlikke ja harivaid, kuid ka päris kergekaalulisi väljaandeid. Pärnu kodanikul olid seega samad võimalused, mis teistelgi valgustusajastu Euroopa lugejatel, resümeerib Katre Kaju. Kuid need erinevatele lugejakategooriatele mõeldud raamatud annavad vaid väga üldise pildi.

Sügavama sissevaate Tallinna XVIII sajandi eraraamatukogusse pakub Mari Tarvase artikkel. Tallinna gümnaasiumi rehkendusõpetaja Johann Conrad Greve ja tema poja Bernhard Johann Greve raamatukogu pärandinimestikud võimaldavad jälgida põlvkonna jooksul toimunud muutusi lugemishuvides. Greve vanema raamatukogu 70 kirjeldatud teose hulgast leiame ilukirjandusest tavapäraste klassikaliste autorite kõrval Samuel Ri­chard­soni ja tema tõlkija, prantsuse kirjaniku Antoine François Prévost’ romaanid. Valgustusaja dominandi – prantsuse keele oskusele viitavad omanikule kuulunud grammatika­õpikud. Eelmisest sajandist pärit baltisaksa autorite põllumajandusväljaanded Johann Conrad Greve kogus annavad tunnistust tema tugevast sidemest baltisaksa kultuuriga. Juuraharidusega Bernhard Johann Greve kolm korda suuremas raamatukogus domineerib seevastu tema kaasaegne saksakeelne teadus-, eelkõige mõistagi õigusteaduslik kirjandus. Saksakeelsed on ka Greve noorema luuleraamatud, romaanide seas on hulk prantsuskeelseid. Katre Kaju artiklis vaadeldud müügiks ja laenutuseks hangitud kirjandusega võrrelduna ei ole Grevede raamatukogu üksnes isiku­pärasem, vaid ka ajakohasem, näiteks teoloogiakirjandust on seal minimaalselt.

Mahukas artiklikogumik annab seega Baltimaade valgustusaja kultuurielust mitmetahulise ülevaate, uurimismetoodikate ja tõlgendamisviiside poolest sama kireva kui valgustusaja teoloogide käsitlused. Sarnaselt valgustusajale domineerib siingi saksakeelne maailm ja mitte ainult seetõttu, et tegemist ongi saksa kultuuri äärealaga. Saksa keele kõla on tunda ka uurimuste endi puhul – mitu artiklit on saksa autoritelt või varem saksa keeles avaldatud. Vana hea baltisaksa uurimistraditsiooni vaimus kirjutatud artiklite kõrval kohtab ka interdistsiplinaarset – postkoloniaalset ja eriti feministlikku lähenemist. Kogumiku koostaja Katre Kaju on suutnud koondada ühte väljaandesse nii heal tasemel ajalooülevaate kui ka fikseerida valdkonna uurimise hetkeseisu ja anda impulsi selle edasiseks arenguks. Raamat pakub peale teadmiste ja lugemisnaudingu ka ärgitust ja mõtteainet edasisteks uuringuteks.

1 Indrek Jürjo, Liivimaa valgustaja August Wilhelm Hupel 1737–1819. Tallinn: Riigiarhiiv 2004.

2 Indrek Jürjo, Ideed ja ühsikond. Balti provintside mõtte- ja kultuuriloost 18.–19. sajandil. Koostanud Inna Põltsam-Jürjo ja Tõnu Tannberg. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv 2011. Vt ka Jüri Kivimäe. Valgustusajastu Balti provintsides: Indrek Jürjo pärand – Tuna 2012, nr 2, lk 132–134.

3 Vt nt A.-F. Baillot, Descartes à la recherche de la vérité. – Bulletin de l’Association Guillaume Budé. Année 1963, Numéro 2.

4 Indrek Jürjo, Aufklärung im Baltikum. S. 233.

5 Vrd nt Vello Helk, Jesuiidid Tartus 1583–1625. Tartu: Ilmamaa 2003, lk 96–98.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming