Äärmusideoloogiatest ja demokraatiast

Kołakowski noorpõlve kommunistlikud ideaalid purustasid lugemus, haridus, mõtlemisvõime ja sotsialismi argipäev.

Toomas Hiio

Kołakowski tekste on eesti keeles Hendrik Lindepuu heas tõlkes avaldatud päris palju. Kõnesoleva esseede ja artiklite kogumiku on tõlkija koostanud Kołakowski viimasel viiel aastal ilmunud viie raamatu põhjal. Tekstid on kirjutatud aastatel 1956–2003. Niisuguste kogumike puhul võib küsida, kas autor on oma tekste kordusväljaandes ka muutnud ja täiendanud. See tähendab: kas näiteks esimest korda 1989. aastal avaldatud essee „Jumalate surm“, millega raamat algab, on jõudnud 2014. aastal eesti lugejani samasugusel kujul, nagu see 1956. aastal kirjutati? Kas oli see kogu poola edumeelsele haritlaskonnale samizdat’ina tuntud või lebas 30 aastat lihtsalt autori sahtlis? Teiseks, osa nüüd eesti keeles avaldatud tekstidest on autor kirjutanud inglise või saksa keeles, kuid tõlgitud on poolakeelsetest väljaannetest. Kas autor on need ise ka poola keeles üle vaadanud või on tegu poola keelde tõlkijate ja toimetajate vahenduse vahendusega eesti keelde? See on detailide küsimus ja saame ka ilma vastusteta, kuid tõlkija saatesõna raamatule oleks olnud abiks.

Kołakowskit (1927–2009) peetakse tänapäeva tuntuimaks poola filosoofiks. Tema kooliaeg jäi Saksa okupatsiooni aega, kui sakslased olid sulgenud kõik kõrgemad poola koolid. Ta õppis ise ja ühes põrandaaluses gümnaasiumis ning sai diplomi pärast sõda. Seejärel lõpetas ta Łódźi ülikooli filosoofina, astus kommunistliku partei liikmeks ja oli Poola juhtiva kommunistliku filosoofi Adam Schaffi assistent. 1959.–1968. aastani oli Kołakowski Varssavi ülikooli filosoofia ajaloo professor. Tema marksistlikud veendumused hakkasid mõranema juba 1950. aastatel. 1956. aastal oli ta üks opositsiooniliste üliõpilaste ideolooge, 1966. aastal heideti parteist välja ja 1968. aastal keelati tal õpetamine, sest ta oli üliõpilasrahutuste ajal üliõpilasi toetanud. Kołakowski läks välismaale, pidas külalisloenguid Montreali McGilli ja California Berkeley ülikoolis ning kutsuti 1970. aasta alguses Maini-äärse Frankfurdi ülikooli Adorno õppetooli professoriks. Ajastuomase moekusega pahemäärmuslikest õpetustest innustunud Frankfurdi filosoofid aga protesteerisid Kołakowski kutsumise vastu, sest tema truudus marksismi-leninismi peajoonele oli kõikuma löönud. Ta võttis vastu Oxfordi ülikooli All Souls-kolledži kutse ja jäi selle professoriks surmani.

Niisiis kuulub Kołakowski nende Euroopa kõrgharitlaste hulka, kelle noorpõlve kommunistlikud ideaalid, mille sünnile aitas kaasa Teine maailmasõda, purustasid lugemus, haridus, mõtlemisvõime ja sotsialismi argipäev. Samasugune on Kołakowski eakaaslase Milan Kundera kujunemislugu. Kümmekond aastat vanemad Czesław Miłosz ja Milovan Ðilas olid enne läände asumist teeninud kõrgetelgi ametikohtadel. Totalitaarsete ideoloogiate veetlevuse põhjusi maailmaparandusõhinas noorte haritlaste seas on uurinud nad kõik. Kes võikski seda paremini teha kui oma kogemusest kirjutajad. Kołakowski: „[—] kui kohtad lääneeurooplast, kes oskab vene keelt, on võimalus sattuda neetud reaktsionääri otsa lausa 90%. Progressiivsed inimesed ei tunne vene keele õppimise rasket vaeva – nad teavad nagunii kõike paremini.“1 Tasub tähele panna ka nüüdsel esimese ja viimase võõrkeele ajal, mis on ikkagi pikk samm edasi ilma võõrkeeleta ajast.

Koostaja valikul on kogumik pealkirjastatud Kołakowski 1979. aasta artikli „Revolutsioon kui ilus haigus“ järgi. Äärmusideoloogiate ja totalitaarsete režiimide filosoofilist tagapõhja avab enamik selle kogumiku esseesid ja artikleid. Äärmuslikud ideoloogiad tulevad võimule enamasti revolutsiooniga. „Revolutsiooniline messianism toitub ajaloo radikaalse katkemise lootusest, murrangu ootamisest, mis avab ukse Uude Aega. [—] see on usk, et inimkond [—] võib end mineviku pattudest puhtaks pesta revolutsioonilise ristimise verises šokis ja alustada kõike uuesti otsast peale.“2 Kołakowski mõtted totalitarismi sünni võimalikkusest demokraatlikus ühiskonnas kõlavad asjakohaselt ka tänapäeva terrorismi­ohus: „Demokraatlik kord [—] võib püsida vaatamata sellele, et lubab sallimatusel põhinevaid liikumisi, ükskõik kui eemaletõukavad need ka poleks; seevastu mõte, et sõnavabaduse säilitamiseks peaksime sõnavabadust piirama, võib kergesti ümber kujuneda palju üldisemaks teooriaks, mille järgi me peaksime türannia ärahoidmiseks kehtestama türannia. Ütlus „me saame vabaduse alles siis, kui oleme hävitanud vabaduse vaenlased“ kuulub Adolf Hitlerile.“3

Pluralistliku ühiskonna tugisambaid – kohtusüsteemi, kooli, perekonda, ülikooli ja turumajandust rünnatakse alati liberaalsete loosungitega ja vabaduse nimel,4 nendib Kołakowski konservatiivselt. Olukorda, mis toob võimule diktaatori – ületamatut vastuolu ühiskonna eri osade vahel nagu Saksamaal 1930. aastate alguses –, kirjeldab Kołakowski kaasaegse sündmuse, Tšiili sotsialistliku presidendi Salvador Allende kukutamise näitel 1973. aastal: „[kui] sotsialistlikud liikumised ei suuda võita suurema osa keskklassi toetust, lisab kriis keskklassi toetust või heasoovlikku neutraalsust nendele lahendustele, mida pakuvad välja fašistlikud liikumised või armee. Ülejäänu sõltub organiseerimisest, välisabist või juhuse jumalast.“5

Ideaalne totalitaarne riik on süsteem, mis põhineb „tsiviilühiskonna täielikul hävitamisel, nii et riik ja selle korralduslikud vahendid kujutavad endast ühiskonnaelu ainsat vormi; kõik inimtegevuse vormid – majanduslikud, kultuurilised, poliitilised, intellektuaalsed – on lubatud ja keelatud üksnes sel määral, kuidas nad teenivad riigi eesmärke“.6 Kuid ka dogmaatilise ideoloogia tõdede kehtetuse selgumine ei pruugi režiimi kukutada. Stalinistlikule terrorile Poolas järgnenud silmakirjalikkuse ajastut nägi Kołakowski poola rahvuslusele suuremagi ohuna: „Sovetiseerimine võib olla ülimalt edukas ja domineeriv seal, kus keegi ei usu sovetlikusse ideoloogiasse. Erinevalt veidi varasematest aegadest ei nõua see valitsemisdoktriin üldse usku, innukust, jüngreid ja fanaatikuid. Vastupidi, sovetiseerimine uhub tõsiselt rahvuslikku vundamenti seal, kus mitte keegi, absoluutselt mitte keegi, ei võta sovetlikku ideoloogiat tõsiselt ja kus peetakse veidrikuks inimest, kes kordab omavahelises jutuajamises ajalehtede ideoloogilisi loosungeid.“7 1979. aastal ennustas Kołakowski ette NSV Liidu lõppu Gorbatšovi tahtmatul süül: „Halastamatu, brutaalne ja enesekindel despotism võib väga kaua karistamatult tegutseda, aga oh häda, kui ta püüab end humaniseerida või näidata maailmale „inimpalet“; selle asemel, et ühiskonda viltuse naeratusega lepitada, julgustab see hoopis kriitikuid ja lükkab käima järjest julgemate ja järjest kaugemale ulatuvate nõudmiste iseliikuva mehhanismi, mille surve võib ta lõpuks purustada.“8

Kołakowski arvates ei ole totalitarismioht Euroopast kadunud. Ta peab ohu allikaks indiviidi vastutustunde kahanemist: „Paljude tehniliste, demograafiliste ja sotsiaalsete ajaolude tõttu delegeeritakse riiklikule masinavärgile vastutust aina uute elusfääride eest. Me oleme harjunud riigilt ootama järjest enam mitte üksnes ühiskondlike, vaid ka meie isiklike probleemide ja raskuste lahendamist. Meile tundub aina enam, et kui me ei ole päris õnnelikud, siis on riik selles süüdi, justkui oleks kõikvõimsa riigi kohustus meid õnnelikuks teha. See meie tendents järjest vähem vastutada oma elu eest suurendab totalitarismi ohtu ja meie valmidust selle ohu survele alluda.“9 Ka kõnekäänuga „kas me sellist Eestit tahtsimegi“ esindatud mõtteviis hädaldab veel suurema riikliku potitamise järele.

Kogumiku viimastes, XXI sajandil kirjutatud artiklites arutleb Kołakowski oma skeptilisel moel Euroopa tuleviku üle ning kaalub inimõigustega seotud dilemmasid. Kuid juba 1986. aastal nentis ta arvutimaailma ohtusid, teadmata veel pildi ülemvõimust teksti üle ja ühismeediast: „[—] me astume ajajärku, kui lapsed kõige varasemast east peale istuvad arvutite taga ning tagajärjena vormib nende mõistust kalkuleeriv tegevus ning ajalooline enesemääratlus võib muutuda mõttetuks või vajuda unustusse.“ Mure laste pärast sarnaneb murega poliitikute pärast: „Poliitilise konkurentsi tingimused on nii karmid, et professionaalsetel poliitikutel ning riigimeestel ei ole energiat ega aega, et pühenduda omakasupüüdmatult õpingutele, edu saavutamiseks peavad nad tavaliselt alustama oma karjääri varakult, paratamatusest piiravad nad oma teadmisi sellega, mis on kasulik igapäevastes tööülesannetes ega või endale lubada seda distantsi jooksvatest sündmustest, mis annaks neile palju laiema ajaloolise perspektiivi.“10

Seda lugedes meenusid praegused totravõitu valimis-telereklaamid õhtuste filmide vahel, mis demonstreerivad häbenemata oma anonüümsete lavastajate hinnangut tavavalija vaimsele tasemele ja kus etlemisoskus kuulub tipp-poliitiku oluliste võimete hulka – järeldus, mis omakorda võib viia üsna lohutu visioonini demokraatia tulevikust. Aga alati võib televiisori kinni panna ja võtta ette hoopis Kołakowski traktaadi „Kuidas olla konservatiiv-liberaalne sotsialist? Katekismus“ (lk 150–153). 1978. aastast. See katab kogu traditsioonilise poliitika spektri.

1 „Minu õige arvamus iga asja kohta“ (1974), lk 66–67. Siin ja edaspidi viited kogumiku artiklitele ja esseedele.

2 „Revolutsioon kui ilus haigus“ (1979), lk 163.

3 „Genotsiid ja ideoloogia“ (1977), 146; Hitler olla laenanud selle mõtte jakobiinide terrori juhilt Louis de Saint-Justilt. „Milleks meile inimõigused“ (2003), lk 369.

4 „Avatud ühiskonna enesemürgitus“ (1979), lk 182

5 „Lääneliku sotsialismi dilemma“ (1975), lk 99.

6 „Stalinismi marksistlikud juured“ (1975), lk 104.

7 „Poola probleem“ (1973), lk 50–51.

8 „Revolutsioon kui ilus haigus“ (1979), lk 156.

9 „Avatud ühiskonna enesemürgitus“ (1979), lk 183.

10 „Poliitika ebajumalad ja nende kummardamine“ (1986), lk 230, 234.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming