Mees, kes klikkis sulle pähe

Elver Loho

Üks hirmsamaid asju siin maailmas on päev, mil avastad, et sinu eakaaslased juhivad riiki – poliitikute, ametnike, nõunikena. Sisemuses sa tead, et millalgi see päev tuleb, aga siis vaatad enda sisse ja enda ümber ja avastad end soovilt seda päeva veel natuke edasi lükata. Teiselt poolt on nüüd uksed valla paremaks mõistmiseks. Olid ju oma lapsepõlve suursündmused – koduarvutid, mängukonsoolid, ninjakilpkonnad – ka uute juhtide lapsepõlve või vähemalt noorukiea osa.Üks uue juhtiva põlvkonna põhilisi eripärasid on ehk arvutimängudega üleskasvamine. Kui varasemad põlvkonnad mängisid lapsepõlves miilitsat ja pätti, peitust, kulli, jalgpalli, malet või muid sääraseid mänge, siis aastal 1991 saabus arvutile Sid Meieri legendaarne mäng „Civilization”, kus said võtta läbi ajastute kestva jumal-kuninga rolli ja oma rahvast õnnele ja edule juhtida. Kolm aastat hiljem saabus Will Wrighti loodud „SimCity 2000”, mis on sisuliselt linnajuhtimise simulaator. Samal aastal tuli veel üks strateegiamängude klassika – „Transport Tycoon”.

Meie peaminister oli neil aastatel vastavalt 12- ja 15aastane. Umbes samas vanuses, küll mõned aastad hiljem, avastasin ka mina enda jaoks arvutid. „Civilization II” oli esimene mäng, mida ma toksisin õhtust hommikuni välja. Säärased mängud säärases eas jätavad kahtlemata jälje. Ei, mitte tingimata negatiivse. Lugematu arv uuringuid on näidanud, et arvutimängud ei tee inimesi vägivaldsemaks. Lausa vastupidi: Buffalo ülikooli teadlased leidsid, et arvutimängudes ebamoraalsete tegude kordasaatmine hoopiski muudab inimese moraalsemaks, suurendab tema tundlikkust ühiskonna valupunktide suhtes.
Kas soov poliitikasse minna tuleb strateegiamängudest või sinnapoole niikuinii arenev nooruk kipub neid mängima, et oma oskusi lihvida, jääb ilmselt vastamata küsimuseks veel pikaks ajaks. Küll aga võib üsna kindlalt öelda, et varases nooruses sääraste mängude mängimine kujundab kindlasti tema arusaama juhtimisest ja juhioskustest.
Üks strateegiamängude alatisi elemente on olnud info kerge kättesaadavus. Olenevalt mängust võib klikkida iga mehikese, sõjaüksuse, hoone, tänava, linna või mis tahes asja peale ja saada kohe ülevaate kõigist tema tegemistest, olemistest, mõtetest, vajadustest jne. Infot on nii palju, et kõike ei jõua seedida, aga õnneks saab selle visualiseerida kaardi peal või vaadata, kuidas graafikul jooned tõusevad ja langevad reaalajas vastavalt sinu kui juhi otsustele ja tegemistele. Praegu toimub täpselt samasuguse infokihi ehitamine pärismaailma peale. Ühelt poolt kuuleme Snowdeni leketest, vägagi edukatest katsetest kuulata pealt kõiki kõikjal kogu aeg ning seejärel seda automaatselt analüüsida. Teiselt poolt astub meie oma nooruslik valitsus julgelt sinnapoole, et kogu erasektori tegevus oleks riigi mätta otsast vaadates läbinähtav, eraisikutest rääkimata. Uusi registreid tekib nagu seeni pärast vihma.
Maailm mitte ainult ei muutu, vaid maailma muudetakse. Muudavad need, kes täna hilistes 20ndates ja varastes 30ndates. Need, kelle lapsepõlv ja teismeliseaeg kulus strateegiamängudele, mis ei õpetanud mitte usaldama ega vabadust andma, vaid kõike jälgima, kontrollima ja juba ennetavalt korrigeerivaid muudatusi tegema. Tuleviku ametnik või riigijuht saab nagu lapsepõlve arvutimängus iga firma, hoone või inimese peale klikkida ja näha täpselt, mida too arvab, tahab, omab, teeb, mõtleb. Palju teenib, kus teenib, mida tehes ja miks. Kes on tema pere, mida ta telekast vaatab ja millist netipornot uurides orgasmi saab. Ja kui kiiresti.
Ühiskond muutub vaikselt arvutimänguks. Ja teistmoodi ka ei saa, sest mida rohkem riik jälgib, seda rohkem infot tal on ja seda paremaid otsuseid ta saab teha. Riigid, mis kõike jälgivad, on konkurentsivõimelisemad kui need, mis ei jälgi. Kuigi viimased uuringud näitavad, et tänapäeva teismelised kipuvad taas oma privaatsust väärtustama, siis minu põlvkonna juhtide käest kuuleme endiselt, kuidas tänapäeva lapsed on privaatsuse ümber mõtestanud ja kuidas sellist asja nagu privaatsus enam üldse pole. Unustage ära see iganenud illusioon! Sisuliselt ainukesed võimsad privaatsuse kaitsjad tänapäeval on veel globaalsed erafirmad, mille juhid kardavad, et kui ilma võitluseta kõik andmebaasid valitsustele valla lüüa, siis kaotavad nad liiga palju kliente. Keegi ei taha olla esimeste allaandjate hulgas.
Ühiskonna valvekoerad meid ei aita. Riigikohus otsustas hiljuti maadevahetuse asjas, et kohtunik ei peagi jälitustegevuse taotluse sisusse süvenema, muutudes nõnda de iure samasuguseks kummitempliks, nagu ta on de facto juba praeguse vabariigi alguspäevist saadik olnud. Need, kes julgesid meedias säärase pretsedendi vastu sõna võtta, valati sopaga üle, sest nad justkui kaitsesid kurjategijaid. Ajakirjandus ei kipu samuti privaatsust kaitsma. Ühelt poolt kardetakse patriootlikult Vene Karu ega julgeta seetõttu kritiseerida liialt agarat jälgimist ja arvepidamist. Teiselt poolt on igal tegijamal ajakirjanikul kusagil ametkonnas käpp sees ja ametniku klikin-inimese-peale-ja-saan-kogu-info tehnoajastu supervõimest võidab ka ajakirjanik, kes päristöö asemel võib lihtsalt õllelauas järgmist lekitamist oodata.
Huvitaval ajal elame. Ühiskonna tehnoloogiline võimekus ja selle juhtide sügavad sisemised soovid on ületamas mis tahes enesedistsipliini, mis meil justkui ajutiselt oli. Jälgimine suureneb, registreid tekib juurde ja tülika inimese peal tehakse klikk, et näha, millised argumendid tema veenmiseks mõjuksid. Või tema vaikima sundimiseks. Vahet pole.
Ehk on meie ainuke lootus teha uusi arvutimänge. Selliseid, mis õpetavad ka riiki juhtides ühiskonda usaldama, õpetavad austama privaatsust ja inimõigusi. Selliseid, kus simuleeritud inimene ei ole vaid statistika, mida järjest enam ja järjest täpsemalt uurida. Võib-olla siis, kui nonde mängude lapsed on üles kasvanud, on lootust taasavastada inimväärikus riigijuhtimises.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming