Kuidas kõneleda Jumalast tänapäeva inimesele?

Jaan Lahe

„Uuema evangeelse teoloogia võtmetekstid” pakuvad rohkesti näiteid, kuidas Jumalast saab kõnelda üha uudsel viisil. Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid. Koostanud Wilfried Härle ja Thomas-Andreas Põder, tõlkinud Thomas-Andreas Põder. Kujundanud Eve Kask. Sarjas „Avatud Eesti raamat” Ilmamaa 2013. 760 lk.

Kui Eesti inimene, kes ei pea ennast ühegi konkreetse usundi järgijaks, kuuleb sõna „jumal”, võib see tekitada temas vastumeelsust. Talle võib kangastuda karikatuurne pilt pika habemega vanamehest, kes istub taevas ja kamandab inimesi.  On inimesi, kes ei suudagi Jumalat teisiti ette kujutada. On mõistetav, et sellist Jumalat ei ole võimalik tõsiselt võtta. Kurb on vaid see, et paljud inimesed arvavad, et sellist Jumalat õpetab ka kristlik kirik.
On tõsi, et piiblis räägitakse sageli Jumalast nii, et vägisi tekkib kujutlus, et Jumal pole mitte ainult inimese kujuga (räägitakse ju tema kätest, palgest ehk näost jne), vaid ta ka mõtleb, tunneb ja tegutseb nagu inimene (ta vihastab, armastab, kahetseb tehtut jne). Pole kahtlust, et kunagi muistsel ajal võeti selliseid väljendeid sõna-sõnalt ja Jumalat kujutati tõepoolest inimese sarnasena. Aja jooksul on aga inimese arusaam Jumalast muutunud. On jõutud tõdemuseni, et see, keda me Jumalaks nimetame, erineb täielikult materiaalsest maailmast, mida uurivad teadused, mistõttu Jumalat ei ole võimalik kirjeldada nagu meeleliselt tajutavat objekti.
Piiblis Jumala kohta tarvitatud väljendeid, mis kõnelevad Jumalast inimesega sarnasena, tõlgendab teoloogia piltide ja sümbolitena, mis üksnes vihjavad millelegi, mis ületab inimliku kujutlusvõime piirid ja jääb viimselt öeldamatuks. Nii sümboliseerib Jumala käsi Jumala aktiivsust ja tema näost räägitakse selleks, et teda ei peetaks ebaisikuliseks väeks. Paul Tillich on öelnud lause, mis omal ajal võis tunduda revolutsiooniline, kuid mis on tänapäeva teoloogias saanud endastmõistetavuseks: „Kõik, mida saab öelda Jumala kohta, on sümboolne. See väljend on ainus väide Jumala kohta, mis ise ei ole sümboolne.”
Saksa teoloogi Wilfried Härle ja eesti teoloogi Thomas-Andreas Põdra koostatud „Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid” ei ole lihtsalt üks järjekordne raamat ristiusu õpetusest, nagu neid pidevalt ilmub, vaid erakordne teos. Uuemat kristlikku mõtlemist tutvustavaid raamatuid on ilmunud eesti keeles varemgi (olgu siinkohal nimetatud näiteks  dr Arne Hiobi raamatut „Uusaja kristlikud mõtlejad”), kuid äsja ilmunud kogumik annab eesti lugejale esmakordselt võimaluse õppida uuemat kristlikku mõtlemist tundma allikate, s.t teoloogide endi kirjutatud teoste kaudu.
Kogumikku koondatud tekstide hulk on aukartustäratav ja ka nende valik on esinduslik: kõik tekstid pärinevad autoritelt, kes on tõepoolest mõjutanud ja mõjutavad uuemat kristlikku mõtlemist.  Neid tekste lugedes peaks ka väga kristlusekaugele inimesele selgeks saama, et tänapäeva teoloogia ei huvitu küsimustest stiilis „kas inglid söövad või ei söö?” või „mitu deemonit mahub istuma ühele nõelaotsale?”, vaid küsimustega, mis puudutavad inimeksistentsi tähendust ja inimese kohta universumis. Nii võivad kogumiku tekstid olla huvitavad ka maailmavaatelistest küsimustest huvitatud mittekristlastele.
Tänapäeval jaguneb teoloogia suureks hulgaks distsipliinideks ja alldistsipliinideks ning sageli on teoloogia raames tegemist ka religiooniuuringutega kõige laiemas mõttes. Härle ja Põdra koostatud kogumik sisaldab aga tekste, mis esitavad teoloogiat küll tänapäevase mõtlemise kontekstis, kuid tähenduses, mis sellel sõnal on olnud ristiusu ajaloos algselt – teoloogiat kui kõnelemist Jumalast (kr theos – jumal, logos – kõne). Loomulikult käsitlevad need tekstid ka teisi ristiusus olulisi mõisteid ja teemasid (usk, ilmutus, sakramendid, kirik jne), kuid Jumala teema on keskne.  Teistlikus religioonis (s.t usundis, mis tunnistab Jumalat), nagu ristiusk seda on, ei saakski see teisiti olla. Keskendumine Jumalale ilmneb juba ainuüksi paljude kogumikus leiduvate teoste pealkirjadest (Wilhelm Herrmann, „Meie usk Jumalasse”; Rudolf Bultmann, „Mis mõtet on kõnelda Jumalast?”, Karl Barth, „Jumala inimlikkus” jms).
Kuigi viimasel ajal on Eesti kirikuringkonnas süvenenud tendents vastandada „traditsioonilist kristlust” mittetraditsioonilisele kristlusele, olen veendunud, et selline vastandamine ei ole asjakohane. Kuigi ristiusu põhisõnum, sõnum Jumala erilisest ilmutusest Kristuses ja lunastusest tema kaudu on jäänud läbi aegade samaks ja seda võib vaadelda (kui seda just nii kirjeldada tahetakse) ka ühelt põlvkonnalt teisele edasi antud traditsioonina, mis ulatub ristiusu algaegadesse, on traditsioon olnud ristiusus pigem sõnumi edastamise vahend kui selle sisu. Samuti iseloomustab ristiusku algusest peale usu väljendusvormide (ja nendeks on ka kõik teoloogilised laused) suur mitmekesisus.
Juba Uues Testamendis kirjeldatakse Kristuses toimunut mõistete ja piltide abil, mis on laenatud inimestevahelistest suhetest („lepitus”) või tollasest religioossest sfäärist („ohver”). Kuna teoloogia on kõnelemine (Jumalast), siis sõltub ta alati ka keelest, mida räägitakse. See keel ei pea aga olema ainult kreeka, saksa või eesti keel, vaid hõlmab ka mõtlemise kategooriaid, mõttepilte ning verbaalseid ja visuaalseid sümboleid, mille abil sõnumit vahendatakse. Teadmine Jumala piiramatusest ja inimese ning tema keele piiratusest peaks aga muutma (Jumalast) kõneleja ehk teoloogi nii alandlikuks, et ta suudab tunnistada, et tema öeldu ei ole mingi lõplik tõde. Seda mõistes ei peaks teoloog klammerduda ka mingite kindlate sõnade külge (mida sageli peetakse ekslikult traditsiooniks), vaid julgema ennast väljendada ka viisil, mis võib tunduda ta kaasaegsetele uudne ja võib-olla koguni jahmatav. Kui me püüame endale tuttavat ja harjumuspärast sõnumit panna uutesse ja mitte nii harjumuspärastesse sõnadesse, avanevad meile uued mõistmise tasandid ja me hakkame ka tuntut nägema uutest vaatenurkadest.
„Uuema evangeelse teoloogia võtmetekstid” pakuvad rohkesti näiteid, kuidas Jumalast saab kõnelda üha uudsel viisil. Nii kirjutab näiteks juba tsiteeritud Paul Tillich Jumalast viisil, mis ei anna mingit võimalustki kujutleda Jumalat taevase superolendina: „Jumala olemine on olemine ise. Jumala olemist ei saa mõista kui ühe oleva eksistentsi muu oleva kõrval või selle üle. Kui Jumal oleks üks olev, siis oleks ta allutatud lõplikkuse kategooriatele, iseäranis ruumi ja substantsi omadele. Isegi kui teda võiks nimetada „ülimaks olemiseks” „kõige täiuslikuma ja võimsama olendi” mõttes, ei oleks olukord teistsugune. Jumalale rakendatuna muutuvad superlatiivid deminutiivideks. [—] Sest kui Jumal ei ole olemine ise, siis on ta olemisele allutatud, nagu kreeka religiooni Zeus on sõltuv saatusest. Olemise enda struktuur oleks siis tema saatus, nagu ta on kõigi teiste asjade saatus. Aga Jumal on iseenese saatus”.
Palju on vaieldud selle üle, kas Jumal on olemas, ning selle kinnituseks on loodud teoloogia ajaloos arvukalt nn jumalatõestusi. Kuid mida tähendab väide, et Jumal on olemas? Teoloog Emil Brunner on nagu Tillichki veendunud Jumala täielikus teistsugususes, võrreldes kõige olemasolevaga, ja see teistsugusus on tema meelest nii totaalne, et Jumala kohta ei saa isegi väita, et Ta on olemas. „Kas Jumal on olemas? Kui nõnda küsitakse, siis saab vastata ainult nii, nagu vastas too kreeka tark, kellelt uudishimulikud küsisid Jumala kohta: ta vaikis kangekaelselt. Võib-olla peaks sellisele küsimusele vastama: ei, Jumalat ei „ole olemas”. „Olemas on” Himaalaja mäestik; „olemas on” planeet Uraan, „olemas on” element raadium …[—] Aga Jumalat ei „ole olemas”. See tähendab: uudishimulike küsijate jaoks ei ole Jumalat olemas. Jumal ei ole midagi maailmas, suurim olend, maailma suurim asukas. Jumal ei ole maailmas, vaid maailm on Jumalas. Jumal ei ole sinu teadmises, vaid sinu teadmine on Jumalas.”
Brunneri selgitus Jumala olemasolu kohta võib esmapilgul tunduda katsena küsimusest kõrvale põigelda, aga nii see ei ole. Me võime ju küsimuse, kas Jumal „on olemas”, sõnastada teisiti, näiteks: kas Jumal on tõeline (eespool nimetatud Paul Tillich kasutabki Jumala olemasolu asemel väljendit „Jumala tõelisus”) või kas Jumal mõjutab meie eksistentsi? Nii sõnastatud küsimusele vastaksid ilmselt nii Tillich kui Brunner jaatavalt. Ilmselt on küsimus Jumala tõelisusest üks tähtsamaid küsimusi üldse – nagu ka küsimus elu mõttest, mida kahjuks küll sageli kasutatakse näitamaks, et filosoofias on tegemist justkui mõttetute küsimustega. Oluline on aga rõhutada, et ka küsimusele Jumala tõelisusest või sellest, kas Jumal mõjutab meie eksistentsi, ei saa anda vastust samal kombel nagu mõnele materiaalset maailma puudutavale küsimusele.
Rudolf Bultmann vastab küsimusele, mis mõtet on kõnelda Jumalast, nii: „Kui „Jumalast” (sks von Gott) kõnelemise all mõeldakse „Jumala üle” (sks über Gott) kõnelemist, siis ei ole sellisel kõnelemisel ülepea mingit mõtet, sest hetkel, kui see sünnib, on tema objekt, Jumal, läinud kaotsi. Sest kus iganes mõeldakse „Jumal”, on sellega kaasa antud, et Jumal on kõigeväeline, st kõike määrav tõelisus. Seda ei adu ma aga enam siis, kui kõnelen Jumala üle, st kui käsitan Jumalat kui mõtlemise objekti, mille suhtes ma saan olla informeeritud, kui asun jumalaküsimuse suhtes neutraalsele seisukohale; kui püstitan Jumala tõelisuse ja tema olemuse kohta väiteid, mida võin hüljata või kui nad näivad küllalt veenvad, aktsepteerida. Kes on sunnitud argumentide tõttu uskuma Jumala tõelisust, see võib olla kindel, et ei ole aru saanud, mida tähendab Jumala tõelisus, ja kes arvab Jumala tõelisuse kohta midagi ütlevat jumalatõestuste abil, see disputeerib viirastuse üle. Sest iga „kõnelemine millegi üle” eeldab seisukohta väljaspool seda, millest kõneldakse. Seisukohta väljaspool Jumalat aga ei saa olla ja sellepärast ei saagi kõnelda Jumalast üldistes väidetes, üldistes tõdedes, mis on tõesed ilma seoseta kõneleja konkreetse eksistentsiaalse situatsioonita” .
Bultmann on veendunud (nagu Brunner ja Tillichki), et Jumal ei ole üks objekt teiste hulgas (isegi mitte „ülim objekt”) ja teda ei ole võimalik kirjeldada samal kombel, nagu muid objekte, s.t neutraalselt,  end neist distantseerides. Bultmanni meelest saame me midagi Jumalast teada vaid oma isikliku suhte põhjal temaga, kuid see suhe ei saa olla neutraalne (sest viimse tõelisusena puudutab Jumal inimese eksistentsi ja sellisena ei saa me olla Tema suhtes neutraalsed). Teadmine Jumalast põhineb nii Brunneri kui Bultmanni meelest inimese suhtel Jumalaga, see kasvab viimasest välja, kuid nii nagu Jumal ise, pole ka teadmine Jumalast objektiveeritav, s.t selle õigsust ei saa mingil viisil tõestada. See on ka põhjuseks, miks Bultmann oli tõrjuv mitte ainult mineviku teoloogia nn jumalatõestuste suhtes (mille kohta Elmar Salumaa on öelnud, et tänapäeva evangeelne teoloogia refereerib neid vaid kui anakronisme), vaid ka rahvaliku imedeusu suhtes (seda on sageli ekslikult tõlgendatud ime kui sellise eitamisena; Bultmann, Küsimus imest. – Kirik & Teoloogia 15. ja 22. XI 2013 www.kjt.ee, nr 101 ja 102.
Tänapäeva teoloogias on pööratud suurt tähelepanu sellele, kuidas seletada ristiusu sisu üldinimlike kogemuste kaudu. Äsja ilmunud kogumikus on selle heaks näiteks Jürgen Moltmanni essee „Lootuse Jumal”.  Moltmann lähtub sellest, et lootus on inimeksistentsile omane. Moltmann ei väida küll otsesõnu, et Jumal on igasuguse inimliku lootuse sügavam alus, aga ta avab inimese ja Jumala suhte „lootuse” mõiste abil, rääkides inimesest kui tulevikku vaatavast ja tulevikule suunatud olendist (lk 572) ning Jumalast kui „lootuse Jumalast”, kes on üle aja, kuid toimib ajas ja annab inimesele lootuse tulevikuks (lk 577 jj). Lootus, mille annab kristlik usk, ei ole aga taas midagi objektiveeritavat. See ei põhine mingitel arvestustel, vaid on (kui parafraseerida apostel Paulust, keda tsiteerib ka Moltmann, „lootus siis, kui pole lootust” (lk 577). Lootus, millest räägib kristlik usk, mõjutab aga ka otseselt inimese elu, sest „kui usaldus Jumala vastu võtab inimestelt hirmu omaenda elu pärast, saab lootus Jumalale panna inimesed elu mõttekalt muutma ja selle eest vastutama”
(lk 581). Sellest et usk teeb inimese vabaks, on räägitud aga juba Uues Testamendis.
Raamatu koostaja ütleb küll oma saatesõnas, et „põhitekste lugedes ei tohiks unustada, et kogumik võimaldab omandada tervikpilti paari viimase sajandi (evangeelsest) teoloogiast, mitte aga (evangeelsest) kristlusest selle paljutahulisuses” (lk 31), kuid võrreldes suure hulga kristlust tutvustava eestikeelse kirjandusega on „Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid” vaieldamatult üks paremaid tänapäevast evangeelset kristlust tutvustavatest raamatutest, mis meil võtta on. Ehk aitab see teos ka kirikukaugetel inimestel mõista, et kristlik õpetus ei ole midagi iganenut ja tardunut, vaid on muutuv ja avatud uuele, otsides teid, kuidas väljendada ja mõtestada kristlikku usku ning selle valguses ka inimeksistentsi põhiküsimusi igal ajastul uuel ja inimest kõnetaval viisil.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming