Võim ja vastutus

Tiit Kärner

Poliitikute ja valitsuse vastutusest on ajakirjanduse vahendusel palju räägitud. Allpool tuleb aga juttu rahva ja ajakirjanduse vastutusest. Ajakirjandust on nimetatud neljandaks võimuks, rahvas on aga Eestis kõrgeima riigivõimu kandja. Nende võimude reaalsust näitab kõige selgemini see, et mõlemad on seisnud väljaspool kriitikat. Kuid võim ja vastutus käivad käsikäes. Endale tuleb oma tegude võimalike tagajärgede eest aru anda. Ka rahvas ei saa endale lubada vastutustundetut käitumist. Rahvas kui kõrgeima võimu kandja peab vastutama järeltulevate põlvede ees.

Alustagem sellest, millega Kaido Kama (EPL 3. III 2013) lõpetas: Eesti riigi olemasolu ainus õigustus on eesti rahva püsimine ja eestluse säilitamine. Mis tahes muul juhul pole sel riigil mingit mõtet. Ja see väide ei ole „fašism”, nagu on öelnud mõned eesti sotsiaalteadlased, ega „äärmusfundamentalism”, nagu on kirjutanud mõned eesti ajakirjanikud, see on üks erijuhus üldisemast tõdemusest: inimkonna tulevik sõltub sellest, kes meil õnnestub kaitsta Maa looduslikku ja kultuurilist mitmekesisust, see on üks osa elurikkuse kaitsest. Sellisena ei ole põhiseadusse kirja pandu mitte ainult meie õigus, vaid meie kohus. Kuidas oleme oma kohust täitnud?
Eesti rahvas hääbub laste puudumise tõttu. 2004. aasta vanemahüvitusseaduse vastuvõtmisega alanud sündimuse tõus pidurdus juba 2007. aastal, sealt edasi on ta järjest langenud. Viimase kahe aastaga on aastane sündide arv vähenenud peaaegu kahe tuhande võrra, summaarne sündimuskordaja, mis oli 2007. aastal 1,65, on jälle alla 1,5. me oleme langenud allapoole Euroopa Liidu keskmist ning meist on möödunud ka Venemaa. Ja seda olukorras, kus sünnituseas on 1980. aastate lasterikas põlvkond ning kohe-kohe on kätte jõudmas 1990. aasta madalast sündimusest tingitud uus sündimuse langus.
Sündimuse langust on alati proovitud Mart Laari valitsuse süüks panna. Juba põgus pilguheit statistikaameti kodulehele näitab, et see pole nii. Sündimus hakkas langema juba enne Eesti iseseisvuse taastamist, läbis suurima languse Savisaare lühikese valitsemisaja jooksul ning saavutas oma põhja (või lõpetas languse – tõlgendamise asi) Laari esimese valitsuse ajal. Rääkimata sellest, et samasugune sünkroonne sündimuse langus leidis aset kõigis Nõukogude Liidu lagunemisel vabanenud Ida-Euroopa riikides. Seda müüti on üleval hoidnud nii inimeste vajadus otsida kõiges konkreetset süüdlast, mõne erakonna soov kasutada seda sisepoliitiliste plusspunktide saamiseks ning ajakirjanduse huvipuudus asja vastu. Kõik see on takistanud tajumast inimeste endi vastutust.
Sündimuse taseme, seejuures ka valitsuse võimaluse siin midagi muuta, määrab rahva hoiak. Lapsi pole seetõttu, et enamikule inimestele on nende isiklik heaolu kõige tähtsam ning lapsed ei sobi sellesse pilti. Mõned aastad tagasi ilmus ajakirjanduses lühike teade vanemaist, kes olid ühiselt otsustanud oma neli last lastekodusse anda põhjendusega „me ei kujutanud ette, et nendega nii palju tüli on”. See jäi vähimagi vastukajata. Ehkki eesti rahva, keele ja kultuuri kestmine on Eesti riigi olemasolu põhiline mõte, ei kajastu see eesti ajakirjanduse prioriteetides mitte kuidagi, kui mitte arvestada sporaadiliselt ilmuvaid võhiklikke uudiseid väidetavast „beebibuumist”.

Veel üks hooleta laps
Meil on veel üks laps, kellest me ei hooli. See on Eesti riik. Vormiliselt võime ju tema vanust arvestada 1918. aastast, kuid reaalselt toimivana on ta just nii vana ja valmis, kui seda on tema kodanike arusaamad ja kogemus, ja just nii rikas, kui mahukas on tema elanike aja jooksul temasse talletatud töö. Inimeste ja riikide eluiga pole samas mõõdus. Nii nagu väärtuste ja tavade, lühidalt kultuuri muutumise ajategur on kolm inimpõlve, on seda ka riigi oma. 20aastane riik on nagu paariaastane laps – imikueast küll väljas, kuid küpsusest veel kaugel. Ja see ebaküpsus avaldub ka selles, et meie, tema kodanikud, seda ei mõista ning nõuame ta käest asju, mida praegu on veel vara loota või mis pole üldse täidetavad. Me ei taha mõista, et selleks, et lapse käest midagi tagasi saada, tuleb ta kõigepealt üles kasvatada. 1990. aastate algul püüdsid pensionärid tollasele sotsiaalministrile kätega selgeks teha, et kui Eesti on Euroopa riik, siis tuleb siin maksta ka Euroopa tasemel pensioni ning mõningate variatsioonidega on seesugused katsed jätkunud siiani. Me ei näe oma riiki nagu tuleviku panti, vaid vahendit, kellelt siin ja kohe nõuda kõike soovitut. Ja siis on pettumus kerge tulema. Kui meis oleks kübeke seda Vargamäe Andrese armastust, kellele soise maalapi juures kangastus alati see unistuste Vargamäe, milliseks ta tema töö läbi pidi saama, siis ei jätaks me seda maad ega otsiks nii kergesti hõlpu mujalt.
Eesti on seega paljudele ainult vahend millegi saamiseks. Ja kuna sellisena ta meie ootusi enamasti ei täida, siis ei meeldi ta meile üldse („kas me sellist Eestit tahtsime!”). „Eestlase jaoks ei ole suuremat solvangut kui see, kui öeldakse, et Eestis on midagi hästi,” kirjutas kusagil Hannes Rumm. Opositsioon tahab Eestit viletsa ja inimvaenulikuna näha/näidata seepärast, et vastasel korral võiks see kõlada tunnustusena „valitsevale klikile”. Teine pool, vastupidi, püüab Eesti riigi edusamme kasutada valitsuserakondade reklaamiks. Nii on Eesti riik muutumas pigem viguriks erakonnapoliitilises mängus. See mäng käib läbi ajakirjanduse ning rahvas jookseb, nagu seda näitab Heldur Meeritsa kirjutis („Kas raha teeb riigikogu?”, Sirp 14. XII 2012) meedia hetkel kätte antud suunas. Reklaamiraha ja valimistulemuse üle 90% korrelatsioon näitab, piltlikult öeldes, et järgmiste valimiste tulemus sõltub ainult sellest, kellel on rohkem raha: eesti tööstureil, Ossinovskil või FSB-l.
Kaks korda läinud aasta jooksul on levinud riigivaenulikkusele tähelepanu juhtinud Iivi Masso („Milleks meile oma riik”, PM 29. II ja „Meiega või meie vastu”, PM 21. XI). Harri Kivilo riigikriitiline sõnum (raamat „Kustumatu õiguse nimel”) on väliselt äravahetamiseni sarnane „Harta12” autorite omaga: „Elame ajal, mil demokraatia klassikaline tähendus (rahva võim) on ühiskonna käest libisemas või ongi juba kaaperdatud”. Kuid kui Kivilo kritiseerib riiki (või riigijuhtimist) rahvuskonservatiivselt positsioonilt: valitsus ja poliitikud on unustanud põhiseaduses toodud Eesti riigi põhiülesande, siis „Harta12” toetajate põhjendused, nii palju kui neid on, panevad õlgu kehitama. Valitsus ei kuula rahvast, on ülbe, ei arvesta meie arvamusega, käitub matslikult, ei lähene rahvale, žongleerides selle asemel kuivade majandusnäitajate ja statistikaga, ja nii edasi. Ja seetõttu on rahval viimane piir käes, enam edasi ei saa, siiamaale ja mitte enam, ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja, nüüd üles, needus keda rõhub (õpetajate streigi ajal esitati viimast kommentaariumis korduvalt). See on see, mida me eesti meedias iga päev loeme ja kuuleme.
Seejuures pole kritiseerijad põrmugi paremad. Kuidas suhtuda väitesse, et demokraatia laguneb meie silme all ja võim on müüdav, kui World Justice Projecti õigusriikluse indeks paigutab Eesti maailma riikide ülaotsa? Kõige sagedasemaiks vahetuiks naabreiks neis edetabeleis (hinnati kuue integraalse faktori põhjal) on meil Saksamaa ja USA. Kas ülaltoodud väide on kvalifitseeritav arvamusena või on tegu teadliku ebatõe rääkimise ehk valetamisega? Kui tõsiselt saab üldse võtta muret demokraatia pärast, kui kõnealused muretsejad vastandavad rahvale „need, kes peegeldavad kogu ühiskonna poliitilist kultuuri ja tahet kõige paremini”, seejuures „nende” väljaselgitamist ei garanteerivat ka „kõige paremini korraldatud demokraatlik protseduur” (Rein Raud, Eesti Ekspress 15. XII 2011). Ja siis ongi nii, et rahva valitud parlament ja valitsus tuleb mingil täpsustamata viisil asendada selle „alternatiivse institutsiooniga”, siis olevat võimul demokraatlik legitimatsioon olemas? Hämmastav!
Teine riigi mainega häbitu manipuleerimise näide on väljarändega seonduv. Väljarände põhjuseks olevat see, et valitsuse süül olevat Eestis võimatu elada, seejuures ei tule põhjuste nimetamisel fantaasiast puudu: näljasurma oht, valitsejate (sic!) ülbus, astmelise tulumaksu puudumine, inimeste mornid näod ning see, et naabrimees heidab pigem silma naabrinaisele kui naabrimehele. Ja nii edasi. Refrään on ühine: sellist Eestit pole meile vaja ja siit tulebki ära minna ja süüdi on selles valitsus. Kuid, nagu on kirjutanud Maalehes Sulev Valner: „Kui me kuuleme pea iga päev, et praegune Eesti on kohutav, elamiseks peaaegu kõlbmatu maa, kust tuleb paremat tööd ja inimlikumat elukeskkonda otsides massiliselt välja rännata ja kus väidetavalt paljud pered ei julgegi saada lapsi, kuna nende üleskasvatamine on siin ju nii raske, siis meie ise sisendamegi omaenda lastele ja lastelastele, et siia tuulepealsele maale ei tasu elama jääda ja ei tasu kiirustada lapsi saama. Pärast aga kurdame, kui nad mujale ära lähevad ja lapsi vähe sünnib.” On isegi raske arvata, kas ei kujutata ette oma tegevuse tagajärgi, või lihtsalt ei hoolita. Ja kui me midagi püüamegi teha, on sihik alati paigast ära. Me korraldame kampaaniaid soolise võrdõiguslikkuse, homoabielude jm pseudoprobleemide ümber, ehkki keegi pole teinud midagi lasterikaste perede toetuseks, kellel, hoolimata liberalistlikust ettekujutusest, et lapsed on igaühe eraasi, mis riiki kuidagi ei puuduta, seni veel püsib eesti rahvas ja riik.

Määrab tunde intensiivsus
See, mis eesti meedias läinud aastal toimus, on ingliskeelses teaduskirjanduses nimetatud kui availability cascade. Psühholoog ja majanduse nobelist Daniel Kahneman kirjeldab seda nähtust nii: „Availability cascade on ennast toitev sündmuste ahel, mis võib alguse saada suhteliselt tähtsusetu sündmuse meediakajastusest ning viia avaliku paanika ning laiamõõtmeliste valitsusaktsioonideni. Meedialugu äratab publiku teatud segmendi tähelepanu, see muutub ärevaks ja murelikuks. See emotsionaalne reaktsioon muutub looks iseeneses, pälvides meedia lisa­tähelepanu, mis omakorda tekitab suuremat muret ja sekkumist. Seda tsüklit kiirendavad indiviidid ja organisatsioonid, kes töötavad selleks, et murettekitavate uudiste voog ei lakkaks. Sedamööda, kuidas meedia konkureerib pilkupüüdvate pealkirjade pärast, liialdatakse ohu kirjeldamisel järjest rohkem. Teadlased ja muud inimesed, kes püüavad kasvavat hirmu ja tundepuhangut maha jahutada, pälvivad kas vähe tähelepanu või, vastupidi, vaenulikku suhtumist: igaüht, kes väidab, et ohud on üle hinnatud, kahtlustakse asja kinnimätsimises. Kui asi on juba igaühe mõtteis, muutub ta poliitiliselt oluliseks ning poliitilise süsteemi vastuse määrab avaliku tunde intensiivsus. Poliitilised prioriteedid hinnatakse ümber ning muud riskid ning teed, mil viisil oleks saanud ressursse avalikes huvides kasutada, osutuvad kõrvaleheidetuks.” Üht eriti ilmekat juhtumit, mis päädis teadusajakirjanduse suukorvistamisega USA Kongressis, on 2002. aasta Akadeemias kirjeldanud Jüri Allik.
Sama arengut oleme võinud jälgida Eestis läinud aasta jooksul. Alguse sai see ACTA leppest. 8. veebruari riigikogu istungil ACTA lepet puudutavale järelepärimisele vastates kasutas Ansip praeguseks kurikuulsaid väljendeid fooliummütsidest ja seemnete söömisest. Vastusena toimus kolm päeva hiljem ACTA-vastane protestipäev. Kuid juba sel hetkel hakkas protest võtma kummastavat iseloomu. Esialgu ACTA lepingu vastu suunatud protest kasvas kiiresti raevuks peaministri ja valitsuse vastu, laienedes seejärel aga kõigile poliitikuile. See, mida oleks olnud adekvaatne käsitleda eksliku (või vaieldava) seisukoha ning kesise (või ebaõnnestunud) naljana, moondus avalikus arvamuses rahva põlgamiseks, „näkku sülitamiseks”, inimeste alandamiseks. Järgnenud õpetajate ning arstide streikide käigus see meeleolu järjest süvenes, päädides „Harta12” üleskutsega luua alternatiivne võimuorgan.
Kui me nüüd, olukorras, kus Eestis on Euroopa üks kõige kiiremini arenev majandus, oleme valmis barrikaadidele minema, mis saab siis, kui kätte jõuab pidev stagnatsioon ja majanduslangus? Juba ainuüksi negatiivse iibe tõttu on tõenäoline, et aeg, mil uued põlvkonnad elasid järjest paremini kui eelmised, ongi lõplikult läbi. Kui aga, ükskõik kas tooraineallikate ammendumise (eelkõige, kuid mitte ainult „nafta tipp”) või looduse saastumise tõttu peaks langus olema selline, et inimeste heaolu ja Maa elanikkond kahaneb paari inimpõlve jooksul mitmekordselt (vt näit D. Meadowsi raamatu „Limits of the Growth” jätku-uuringut või Kaupo Vipi „Globaalpohmelust”), mis siis juhtuma hakkab? On reaalne oht, et availability cascade on kiirtee stagnatsioonist enesehävitusele.
Isaac Asimovil on üks õpetlik jutustus. Tegevus toimub kujuteldaval, Galaktika keskmele suhteliselt lähedal tähtederikkas piirkonnas asuval planeedil. Nii on selle planeedi elanikel, hoolimata planeedi pöörlemisest, taevas pidevalt mitu päikest. See on planeedi teadlastele teinud raskeks gravitatsiooniseaduse avastamise, nii et nende Newton teeb oma avastuse alles sündmuste käigus. See-eest on arheoloogid teinud tublit tööd ning leidnud, et planeedil on iga 10 000 aasta tagant toimunud mingi katastroof, mis on senise tsivilisatsiooni peaaegu jäägitult hävitanud. Ärevaks teeb asjaolu, et viimasest katastroofist ongi möödas 10 000 aastat. Läheneva katastroofi eelaimus on inimesed nii hõivanud, et kui kohalik Newton teatab, et on avastanud taevakehade liikumise seaduse ja selle järgi peaksid kõik planeeti valgustavad päikesed reastuma lähipäevil ühele joonele, ei kuula teda keegi. Kuid ta ennustus on täpne, nii sünnib ning esmakordselt 10 000 aasta järel laskub planeedile öö. Kirjeldamatus õuduses pistavad inimesed valguse saamiseks tule otsa kõigele, mis tuld võtab, ning löövad maha kõik valitsejad ja teadlased, kes katastroofi ära ei hoidnud. Saabunud hommikuvalguses taasalustavad oma tsivilisatsiooni rusudel konutavad ellujäänud järjekordset
10 000 aastat kestvat päeva.

Lacan ei aita
Sõnum on lihtne: inimestele kõige hukutavam on arutus. Arutus ongi domineeriv mulje, kui läinud aastale tagasi vaadata. Inforuum, alates „Harta 12st” ning lõpetades internetikommentaaridega, oli üle küllastatud hüsteeriliste, 1917. aasta agitpropi  „lömastagem buržuilik hüdra” stiilis avalduste ja sõnavõttudega. Sõnumi edastamise kirglikkus aga ei korva ratsionaalse sisu puudumist. Masu ajal süüdistas pensionäride liidu kõrge esindaja valitsust kavas pensionärid surnuks näljutada, sest valitsus loobus oma varasemast lubadusest tõsta pensione 15%. Kui aga pensione ikkagi tõsteti 7%, kuigi hinnad samal ajal langesid, siis on raske aru saada, kuidas see surnuksnäljutamine oleks pidanud teoks saama. Loomulikult, nagu vastavad uuringud ka näitasid, olid masu peamised kannatajad lastega pered, aga kuna neid on vähe ja nad seetõttu huvi ei paku, siis nende hääl avalikkuseni ei jõudnud. Läinud aasta jooksul jõudis valitsus samamoodi surnuks näljutada nii õpetajad kui arstid.
Muutused paremuse suunas – niipalju kui see on üldse võimalik – saavad alata vaid ajakirjandusest. Ajakirjandus peab taasleidma selle missioonitunde, mis tal oli eesti ajakirjanduse algusaegadel. Ja selleks, et ta oma teednäitavat rolli saaks täita, peab ta end harima. Praegu maailmas toimuvate protsesside mõistmiseks on Baudrillard’i, Foucault’, Lacani või Derrida lugemisest vähe kasu, õppida tuleb statistikat, tõenäosusteooriat, majandust, termodünaamikat, bioloogiat, (evolutsiooni)psühholoogiat, siis ehk võib loota, et tegelik elu ning olulised probleemid leiavad järjest enam tee eesti ajakirjandusse.

PS Nüüdseks on selgunud möödunud „raevu aasta” tulemused: populistliku Keskerakonna esiletõus ning välja­rändajate arvu kahekordistumine.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming