Institutsionaalne kultuurimeedia uusavangardses maailmas

TIIT HENNOSTE

Alustame ajaloost. On taas samasugune aeg nagu XX sajandi alguses. Pole isegi vaja uusi sõnu tema iseloomustamiseks. Ma laenasin järgnevad laused veidi lühendatud kujul omaenda raamatust, mis kõneleb XX sajandi alguse kirjandusest.

• Sõjad ja revolutsioonid hävitasid miljoneid elusid, lammutasid vanu riike ja tõid kaasa miljoniteni ulatuvad põgenike lained.

• Poliitikas oli uute autoritaarsete ideoloogiate levimiskatsete aeg.

• Tehnoloogia arengus toimus meeletu hüpe. Tehnoloogia lubas ületada aja ja ruumi piire.

• Suurlinnad üha kasvasid ja ühtlasi kasvasid seal ka kuritegevus, rassimässud ja vaesus.

• Teaduses toimusid olulised murrangud, mis aitasid luua teaduskultust.

• Samas lagunes loodusteaduslik maailmapilt. Inimeste elumõtte otsingute sihiks said erinevad idamaade usundid, salateadused ja pseudofilosoofiad.

• Valitsev USA- ja Euroopa-keskne maailmapilt hakkas lagunema ja muutuma.

• Kõrgkultuuri võim hakkas murenema. Meelelahutus vallutas üha suurema osa maailmast.

Tiit Hennoste tahaks liiga tihti kirjutajalt küsida, kas tal oma mõtteid ka on.

Tiit Hennoste tahaks liiga tihti kirjutajalt küsida, kas tal oma mõtteid ka on.

Piia Ruber

Sajand ja veidi vähem aega tagasi oli eesti kultuuriajakirjandus väga pisike, praegu on ta suur ja lai. Ajakirjad, Sirp ja Müürileht, aga ka Postimehe, Päevalehe, Ekspressi, Õhtulehe nädalalõpu kultuuriosad. Jne. Mida näitavad teaduslikud uuringud kultuuriajakirjanduse kohta? Üldiselt seda, mida võib näha ka ilma uuringuteta. Seal kirjutatakse põhjalikumalt, pikemalt ja laiemalt. Seal kirjutavad eksperdid, kriitikud, uurijad (mitte inimesed tänavalt). Seda loevad kõrgema haridusega inimesed. Ja loomulikult eelistab vanem põlvkond paberit ja noorem mitte. Vaid üks fakt hiljutisest uuringust pani mind tugevalt mõtlema. Paberil kultuuriajakirjade lugemine on viimase nelja aastaga väga palju vähenenud, Loomingul, Vikerkaarel, Akadeemial kaks-kolm korda. Lahkunud on üksiknumbrite lugejaskond, alles on jäänud vaid vanad truud tellijad. Nooremad isegi ei tea enam Vikerkaare või Loomingu olemasolust. Kultuuriajakirjandus on alati olnud kitsa lugejaskonna maailm. Kultuuriväljaannete tiraažid on samas suurusjärgus olnud kogu sajandi (jätame nõukogude aja anomaaliad kõrvale). Aga kontekst on muutunud. 80 aastat tagasi ei olnud nende ümber suurt midagi. Nii võis põhimõtteliselt ühe väljaande lõpetada ja aasta pärast teise teha. Nüüd on ajakirjade-ajalehtede ümber netitekstide meri, kümned portaalid, keskkonnad, blogid jne. Aasta pärast on lugejad ammu nelja tuule poole haihtunud.

Kokkuvõte on lihtne: lugejad ei taha enam elada vanal viisil. Kultuuriväljaanded ei saa enam elada vanal viisil. Selle olukorra nimi on revolutsiooniline situatsioon. Sellises olukorras võib küsida mitut asja. Võib küsida, kes on süüdi? Võib küsida, mida teha? Ma sõnastasin oma teesid kahes võtmes. Osa neist on diagnoosid, osa soovitused.

Teesid traditsioonilise kultuuriajakirjanduse kohta

Esimene. Traditsiooniline kultuurimeedia on kvaliteetmeedia. See tähendab kolme asja: tekstide, autorite ja vaadeldavate kultuurinähtuste kvaliteeti. Seda kvaliteeti ei ole enam palju jäänud.

Ühelt poolt on kultuuriajakirjandusse imbunud formaadikultuur. Unustatakse, et kultuur on alati olnud formaadivastane nähtus. Formaate järgivat kirjandust kutsutakse kitšiks. Nii on ka osast kultuuriajakirjandusest saanud kitš.

Teiselt poolt on ilmunud ka kultuuriajakirjandusse lood, mida ei ole võimalik žanriliselt kuhugi liigitada. Need on lihtsalt tekstid, hunnik paberile visatud sõnu ja mõtteid. See ei ole avangard. Isegi mitte sajanditagune futuristide oskamatuse mäng astumaks vastu estetismi hoolitsetud maailmale. See ongi oskamatus. Need tekstid venivad nagu amööbid. See on selgrootute tekstide maailm. Neid lugedes tabab mind alatihti soov haarata klahvi „Delete“ järele.

Teine. Juba aastaid on korrutatud, kuidas netiajastul on kadumas inimeste oskus ja võime lugeda pikki tekste. Mu arust on see jama. Vaadake poes juturaamatuid, mis üha pikenevad. Samamoodi nagu nende laenutamise sabad raamatukogudes.

Aga see nutt ja hala on mõjunud nii, et kultuuriväljaanded ongi hakanud tootma võimalikult palju võimalikult pikki tekste. Võib öelda, suurt osa kultuuriajakirjandust valitseb tapeeditootmine. Kahjuks on liiga tihti läinud segi kaks asja: pikkus ja sisukus. Tapeeditootmise tulemuseks on tapeet. Muide, tapeet on hea asi. Tapeedi tagakülgedele trükkisid sajand tagasi vene futuristid oma radikaalseid teoseid.

Kokkuvõttes: mu arvates peaks kanooniline kultuuriajakirjandus tõsiselt küsima endalt ja autoritelt: mis on kvaliteetne kultuuritekst traditsioonilises kultuuriajakirjanduses netiajastul? Rahulikel aegadel on vastus enamasti lihtne ja pikale kogemusele toetuv, revolutsioonilistel aegadel see loogika ei kehti. Kogemusel pole siis tihti üldse väärtust. Väärtus on julgusel.

Kolmas. Kui ma loen kultuuriajakirjanduse tekste (ja mitte ainult traditsioonilises meedias), siis tegutseb neis „võõras sõna“. See on peen mõiste ja tõstab kirjutaja otsekui kõrgele postmodernistlikule mäele. Minusugune provintslane eelistab öelda lihtsamalt. Suur osa neist tekstidest ei ole mitte dialoogid võõra sõnaga, vaid lihtsalt referaadid. Liiga tihti tahaks kirjutajalt küsida, kas tal oma mõtteid ka on. Vastus on muidugi aimatav: kõik mõtted on juba mõeldud. Juba pool sajandit tagasi tulid suured teoreetikud välja ideega, et autor on surnud. Jäänud ongi vaid tekstidest koosnevad tekstid. Ma pole seda vaadet kunagi jaganud ega kavatse ka jagama hakata.

Kindlasti on minu mõeldud mõtteid kunagi kellegi poolt ka mõeldud. Aga see pole tähtis. Tähtis on see, et need on minu mõeldud mõtted. Ma mõtlen, järelikult olen ma olemas. Ma ei tea, et keegi oleks öelnud: refereerin, järelikult olen olemas.

Muide, need referaadid räägivad enamasti filosoofiast. Nende kirjutajad tahavad hirmsasti olla filosoofia toatüdrukud, aga mitte Genet’ moodi. Nende ajud ei pea teenides salaja mõttes sadomasohhismi ega perenaise mõrva. Nad on ausad referaadikirjutajad. Nagu Tuuli Botik Mihkel Muti surematus paroodias.

Neljas. Kultuuri on ikka hoidnud püsti kirg, kirglikkus (igaks juhuks: kirg pole sama mis hüsteeria, mis valitseb Eesti netimaailma). Kirg on see, mis loob uut. Kuigi ta ei kesta alati pikalt. Traditsioonilises kultuurimeedias pole enam kirge. Hääbunud kired on vanaduse tunnus ja näitavad, et vanasse kultuuriajakirjandusse on saabunud klimakteeriumijärgne aeg. Nüüd võiks siis oodata, et kire asemele astub vana inimese leebe mõistmine. Aga mõistmine pole ajakirjanduse teema. Ja seda seal ka ei ole.

Selle asemel laiutab vanas kultuuri­ajakirjanduses tuimus. Tuim tampimine. Muidugi ei kehti see kõigi ja kõige suhtes. Vana hea Veidemann on endiselt kirglik, aga see on vana kirg. Pole kirge uue suhtes. Pole uut kirge. Uue aja kirge. Isegi mitte eriti Müürilehes. Kire leiab nihilistides ja za/umis.

Viies. Paberajastu ajakirjandust valitses toimetus, kes valis ja otsustas. Toimetusel oli oma ideoloogia. Pidi olema (ma ei pea silmas mitte nõukogude aega). Ideoloogia ei ole kuradist. On aeg unustada see, et traditsiooniline kultuuriajakirjandus peaks elama väljaspool ideoloogiaid. Kultuuriajakirjandus ei saa olla kõigesööja. Mis on oluline? Mis on väärtuslik? Ma loen kultuuriväljaandeid ja ei saa aru, milline on nende toimetuste ideoloogia. Kõik on segi. Kõik mõjub juhuslikuna. Milline on toimetuste väärtuste maailm? Toimetused on liiga tihti loobunud olemast väärtuste esindajad.

Kuues. Maailm on fragmenteerunud ja inimeste kultuurimaailm samuti. On jäänud pisikesed ringid, milles igaüks saadab sõnumi mõnele sõbrale. Facebook ei ole midagi muud kui tohutu kogus pisikesi ringe. Ikka on kõneldud sellest, et peavoolulise kultuurimeedia roll on kultuuri ja ühiskonna ühendamine ja eesti identiteedi hoidmine. Nii see ka on. Aga mu arvates tuleb siin ja praegu enne ühendama asumist enne vastata paljudele küsimustele Eesti ja tema kultuuri identiteedi kohta. Keda ühendada? Kas eestlasi või Eestlasi? Kas riiki või rahvust? Mis on eesti kultuur internetiavaruste ajastul? Jne.

Seitsmes. Revolutsiooniline aeg teeb alati küsitavaks selle, kus on kunsti piirid. Need on alati olnud ja alati vaieldavad olnud. Sest loominguvabadus on nendega tõsiselt seotud. Esteetika ja eetika küsimused on tõusnud taas, nagu sajand tagasi. Kuidas on autori isiklik eetika ja elu seotud tema kirjutatuga? Kus on eetilised piirid? Kes on autor? Kes loob autori ja kes annab talle õigused? Milline on vabaduse ja vastutuse suhe kultuuris? Kunst saab olla vaid see, mille kohta on öeldud, et see on kunst. Kes ütleb, ET SEE on kunst? Kellel on see õigus? Ja kellel on see kohustus? Varem tulid vähemalt mõned ütlejad ka väljaspoolt. Enam pole selge, kes on väljas ja kes on sees. Kes on sõltumatu ütleja. Mis juhtub siis, kui ütlejaks jääbki ainult autor ja tema sada Facebooki sõpra?

Mida tähendab see, kui kultuuri jäävad alles vaid pisikesed üksteist laikivate sõprade ringid? Korruptsioon on ametiseisundi kuritarvitamine omakasu eesmärgil. Korruptsiooni on tavaliselt otsitud sugulaste ja samasse organisatsiooni kuulujate ringist. Mis on korruptsioon internetis? Korruptsioon kui teema on kultuurist välja jäetud. Täna tuleb täie tõsidusega küsida: mis on korruptsioon netiajastu kultuuris?

Kokku võttes: kultuurimeedia ehk olulisim roll tänapäeval on küsida eetika üle. Nii eesti eetika, neti eetika kui kultuuri eetika üle. Just küsimine peab olema kanoonilise kultuurimeedia roll. Avangard tavaliselt ei küsi. Avangard teab ja kuulutab.

Kaheksas. Revolutsioonilise ajastu põhjaks on alati pettumus olevas, kanoonilises, peavoolus. Pettumus võib viia revolutsioonini. Aga paistab, et netiajastul pole revolutsioone vaja. Lõputus virtuaalses maailmas leidub ruumi igaühele. Ja nii viib uue ajastu revolutsiooniline situatsioon lahkuskude tekkimisele. Kujunevad suletud kogukonnad, kes kinnitavad üksteise usku. Vahet pole, kas terroristid, stalinistid või kloorijoojad. Facebook ja laiemalt internet on ammu usukinnitamise kogukondadeks jagunenud.

Kultuuriblogide oluline osa on soovituste riba blogi servas. Nii kujunevad blogide ringid, millesse saamine hakkab muutuma omaette väärtuseks. Ja siin tuleb mängu blogipidaja võim. Mina otsustan, keda ma soovitan ja kes on ringist väljas. Milline on traditsioonilise kultuurimeedia soovituste riba? Mille põhjal seda koostatakse? Ja mis eesmärgil?

Üheksas. Me näeme praegu klassikalise süvakultuuri vaikset äravajumist. Olgu seletuseks ja põhjenduseks uue ulja maailma pimestav mitmekesisus või sama pimestav leivamure. Kultuur on oma sügavamas olemuses alati olnud kultuuriusklike kogudus. Usk vajab kinnitust. Kui on kadunud usk olevasse kultuuri, siis peab traditsiooniline meedia olema selles rollis, mis aitab kinnitada usku kultuuri kui sellisesse. Kultuurimeedia peaks inimesele meelde tuletama sedasama, mida tuletas meelde Gustav Suits 1905. aasta revolutsioonivõitluse päevil: kultuuri ülesanne on meelde tuletada, et inimene ei ela mitte üksnes leivast.

Aga usu kinnitamine ei ole igaühe võimuses. See vajab karismaatilisi juhte. Neid, keda kuulatakse ja usutakse. Võib ju väita, et Suitsude aeg on läbi. Universaalsed humanitaarid on ammu surnud. Kui nii, siis tuleb leida uued. Need, kes suudavad kanda seda rolli. Ilma ei saa.

Kümnes. Uus netiajakirjandus on heitnud toimetaja kõrvale. Blogi ei vaja toimetajat. Netikeskkond ei kasuta toimetajat. Anonüümsed kommid ei vaja toimetajat. Igaüks on ise endale autor, toimetaja, tsensor, omaenese mõistus, au ja südametunnistus. See on toonud kaasa kaks asja.

Esiteks, toimetaja silt on asendunud sujuvalt tsensori sildiga. Peaaegu iga toimetamine on uue aja autorile tsensuur. Ka siis, kui ta seda otsesõnu ei ütle. Tema süvamõtteviisi reedab pisike märkus isiklikus blogis ilmunud teksti serval, mis teatab, et seal on avaldatud „originaalversioon“.

Teiseks, sama oluline on see, mis paistab nende blogide alt välja. Blogisid on kahte liiki. Ühed on personaalsed, milles autor lihtsalt kirjutab (ehk vahel harva viitab ka mõnele seotud loole). Teised on blogid, milles autor soovitab teisi blogisid, trükib ümber teiste väljaannete tekste jne. Teisisõnu, ta loob tegelikult omaenese ajakirja, milles tema on peatoimetaja. Jutt pole siis mitte sellest, et toimetajat pole vaja. Asi on selles, et igaüks tahab ise olla peatoimetaja. Tahab ise olla võim. Kas temast saab tõeline neljas võim või viies võim vankri all? Seda näitab aeg.

Kokkuvõttes näeme lihtsat asja: kõik koondub toimetajasse. Kui küsida, kust peaks algama kanoonilise kultuuriajakirjanduse revolutsioon, siis minu vastus on lihtne: toimetajast. Toimetaja on see, kellest kõik algab ja kellega kõik ka lõpeb.

Üheteistkümnes ja viimane. Sirbi sünnipäeval on kohane tuletada meelde vana Marxi viimast teesi Feuerbachi üle: „Filosoofid on maailma ainult mitmeti seletanud, kuid asi seisab selles, et teda muuta.“ Igaüks võib ise vahetada selles lauses sõnad „filosoofid“ ja „teda“ talle sobivate vastetega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming