Vihm, puts ja udu

Karl Martin Sinij?

Eesti räpptekstide kogumik. Meedia, 2006. Vihm, puts ja udu pidid olema meremehe suurimad vaenlased. No tänases eestis on meremeheks olemine korralikult ära lammutet ja mõned üksikud kõige rikkamad inimesed üritavad endist miskitmoodi rannarahvast kujundada. No kamoon. Käige kõigepealt korraks kalal ja siis räägime edasi.

Vihm, puts ja udu on aga endiselt jõus. Mõned mandrimehed teevad teksti ja toksti, et ometi ollagi seessamas nõus või vähemalt jõus. Trööts, unk ja saapamääre. Sigaliga vikatiga kedakuda mudumäda. Mõmmikud, kes arvavad ennast/endid räpiks-hiphopiks, võiksid pool suunda tasa võtta ja vaadata elementaarselt, kuhu ma neid topiks.

Kontekstis “kirjandus ja raha” ei sobi nad kummalegi kaalukeelele limpsijaks. Kirjandust kui sellist on siin raamatus õnnelikult vähe ja raha ei ole ma eestimaiste niinimetet räpparite taskutes kah eriti kohanud. OK, njuujorgis möödusime klubist, kus loll paks neeger P. Diddy parasjagu pidutses. Tänav oli täis kahekuupmeetrisi läikivmusti turvamehelikke kappkodanikke, kes surusid sujuvalt muuvärvsed isikud teisele poole teed. Seal oli raha ja siirast lollust.

Meie väikses räpakollikeses pole eriti kumbagi. Meie pühapäevahiphopparid teenivad vorsti ja leiba kõige igapäevasemal moel; ükski tõelise tapapotentsiaaliga näruelajas pole kultuursete kaante vahele mu meelest jõudnud. Teen ettepaneku korjata kõiksemees Balti Jaama trammipeatusse kokku, diktofonid käes, ja minna Kopli poolsaare hämarakõrtse kammima. Ega Jakob Hurdal omal ajal eestlas-murjanite käest ohutum olnud sõnu kätte korjata. Ikka isane eestlane laksti aida taha pikali ja emasega väike trikk ja väike lugulaul. Tagumine aeg teha sama rivi ka tänasele päris-rahvale. Mängu-rahvaga däännssimisest ongi nagu terake kopp ees või mujal.

Aga kõik see kõigeks selleks. Tegelt ja päriselt – ää – on seesinase trükise puhul ikka ja enamvähem ainult tegemist kõrvadega kuulamise luulega. Silmadega lugemise luule kontekstis oleks see va niinimetet räpakogumik ju puhas pask. Miks kirjutada üles ja avaldada kõrvadega kuulamise luulet? Asja, mis tegelt on ju rahvaluule jätk ja sõnalise meeldejätmise pärusosa? Miks tappa tänapäevset tõsiteksti? Ma küll ei tea. Jah, me leiame siit suurt ja siirast eestiluulet: “Arbeit macht frei – mis kuradi vabadus on iga päev rügada / Ma olen paks ja laisk ja unine laske mul rahulikult mune sügada – – -” või siis näiteks “kas keegi küsis murelt, kas tahad sündida” või “sa oledki pidamata lahingute kindral / olematute sõdade kangelane”. Suvaliselt võttes tulid need tekstinäited tuntumate tegijate alt, olid vist respektaablilt Kozy ja G-Enka ja Tommyboy. A nii ta on, taa ta um. Massiivi sees on briljandikesi, ent ülejäänu jääb üle. Võta või jäta. Ma teeks mõlemat: natuke siit-sealt võtaks ja enamiku jätaks. Jätaks lugeda ja järgi ümiseda kõigile, kellel paremat üminat parajasti pole.

Ah jah – vihm, puts ja udu? Vihm ja udu on Eestis kogu aeg olemas, ülejäänuga on meesterahvastel pidevad raskused. Räpparitel näikse keskmisest eesti mehest palju parem elu olevat. Oh jah.