Tragöödia sünd heaolu talumatust ebaheroilisusest

Mihkel Kunnus

Tuuli Taul kirjutab kahtlemata väga head muusikat ning ka muu tema looming on õigustatav ainult esteetilise fenomenina.        Tuuli Taul, Täiuslik ja turvaline. Toimetanud Triin Ploom. Kujundanud Lilli-Krõõt Repnau. MT Ü Värske Rõhk, 2010. 76 lk.  1.Luulekogule on pandud järgmine moto: Kui otsustate võtta meilt kõikjätke alles võimalussellest kirjutada ja meie liik säilib. Moto on juhtumisi väga tabav. Esiteks annab see hoiatavalt mõista, et kõik mõistus jätke, astudes siit sisse: piisaks pisimastki kriitilise mõtlemise algest, et kogu kaardimaja kokku kukuks (kes võtab? kellelt meilt? kuidas? jne), s.t tegu on puhta kujutlusesfääriga. Kui midagi sellist ütleks praktikasfääri puutuv  tegelane, näiteks Rooma Klubi, Greenpeace’i või ametiühingute esindaja, hakkaks lihtsalt kirjeldamatult kõhe, aga kui seda ütleb nooruke poetess, siis on see armas nagu kerjuse juustesse pistetud lilleõis. 

Teiseks annab see juhtumisi viite sarnase elutunde suurepärasele artikuleerijale Marina Tsvetajevale: „Võtke minult võimalus kirjutada – ma lihtsalt lakkan elamast”. Miks jälle selline üleolev „juhtumisi”? Sest esitatud assotsiatsioonid on mõistuslikud, aga elutunne, mis kannab seda motot, on mõistuse vastu absoluutselt allergiline. See allergilisus pole Taulil sugugi taotluslik,  vaid on võõra vaimuga analüüsija tähelepanek, oluline on hingestatus tragöödia vaimust, muusika vaimust. Mõistus sihib sisu, aga muusikalisus püüdleb vormi täielikku ülemvõimu. See moto on justkui kõlks vastu heliharki, mis häälestab lugeja õigele kodeerimisviisile – maksimaalselt vormile! Arvata, et Taul tahab sellega midagi sisulist öelda, tähendaks pidada teda nõdrameelseks. 

Oma MySpace’i leheküljel kirjutab Taul: „mõistsin ühel ööl, et muusika on neid väheseid asju, mis võib mu mõistuse röövida”  ja see pole kriitika või eemalepõrge, vaid truudusevanne muusikale. See, et mõistus on miski, millest on vaja lahti saada, miski, mille ike on vaja murda, on sellele elutundele täiesti iseenesestmõistetav. 

2.   

Märt Väljataga annab 2009. aasta luule ülevaates (Looming 2010, nr 3) kriitikutele kaks pidepunkti: „[Kõigepealt] tehniline küsimus: siin on üks verbaalne kaadervärk. Kuidas see töötab? Järgmine küsimus on laias laastus moraalne: missugune inimene selles luuletuses pesitseb? Millised on tal arusaamad heast ja kurjast? Mida ta lugeja eest varjab? Mida ta varjab iseendagi eest? Eelkõige moraalse küsimuse tõttu peavad paika Molière’i  Alceste’i sõnad: “Mu härra, luule on üks delikaatne teema, / sest laitus autori viib tihti vihast keema””.   

Verbaalne meisterlikkus pole minu pädevus ja selle jätan teiste hinnata, kui aga Tuuli Tauli luuletused projitseerida moraalsele skaalale, siis on asi enam-vähem sama mis mõistusega – järele jääb nii võpatamapanevalt hale narts, et analüüsija kargab automaatselt oma instrumente revideerima. Lähtun siin ilmalikust moraalist, see  tähendab, et moraalsust konstitueerib suhtumine teise elusolendisse, teise inimesse. Teise inimesse suhtub Tuuli Taul reeglina agressiivselt, üleolevalt, ülbelt ja ilma igasuguse empaatiata. Tundub, et kui tal oleks mehe keha, siis oleks ta kõige vastikum rullnokk, kes sõidab täiega kümpi igaühele, kes ta tajuvälja jultub riivama. Parastava mõnuga paneb paika vana koolivenna, kes teda ära ei tunne ja flirti alustab (lk 26-27), kui ta tänaval  ära tuntakse oletusega, et see on vastastikune, siis eitab staariliku kõrkusega ja lisab : „või olete hoopis mees / kelle kübersuhtluses esimesel nädalal / igavusest blokeerisin” (lk 29, minu rõhutus – M.K.), kui kohtab eskalaatoril suudlejaid, siis nimetab neid pervertideks ja lubab, et „kunagi tulen / oma printsi printsessi / või kesksoolisega / et suudelda teie ees / kui olete ammu / raevukalt lahus” (lk 38), lk 40 viljeleb ausat vaata-milline-iseoled  moraali: „tuleb tunnistada olen tõesti / jälle tundlik lüüriline loomejobu / aga teie / unustasite oma lapsevankri ristmikuveerele maha / seltsimees emalendur”.       

Mis kõige ilmekam – ta peab oma jõmmiimpulsse ja rullnoka-reaktsioone demonstreerimisväärseiks! Mis eristab Tuuli Tauli (persona poetica’t) sellest, kelle kohta ta ütleb „jõmminärakas fuu raisk fuu”? Tuuli Taul laulab ilusti ja ta on nunnu. 

Usutluses Jürgen Roostega (Sirp 14. V) ütleb Taul: „Kogus on luuletus „Tammide purunemine”, mille avaldamist ma mõnes  mõttes siiani väga põen, muu hulgas ka seepärast, et olen naine – keskmise lugeja, keskmise inimese teadvuses pehme ja sulnis.” 

Õigupoolest pole kõnealune luuletus teise inimesse suhtumise laadilt kuigivõrd erandlik, see kerkib esile pelgalt kõrgema kontsentreeritusega: „kui üksainus jorss / peaks eales mu luuletusi lugema / siis peksan ta näo / pliiatsiotstega sisse raisk / kirjutan roppusi / ta sulejopest haudunud seljale / raban kahe käega silmile ta / võidunud mütsinoka / peksan raisk rammin raamatuga / põlveõndlasse ja hargivahesse” jne (lk 31).  Seda, et pehme ja sulni kuvandit tahetakse ületada, pole ehk liiga raske mõista, aga et sobilikuks teeks peetakse agressiivset mölaklust, on enam kui heidutav. Küpsuse ja tõsiseltvõetavuse suurendamiseks soovitaksin Taulile näiteks empaatiat. See käib nii: tuleb endalt küsida „mis tunne oleks olla X?” ja asendada X mõne konkreetse inimesega. 

Esimeseks südamlikkuseharjutuseks võiks X asemele panna järjest neid inimesi, keda neis luuletustes kajastatakse, näiteks, mis tunne oleks olla karaokebaari kauboi?  Mis tunne oleks olla jorss, kes tahaks ka (Tuuli Tauli) luuletusi lugeda? Mis tunne oleks olla ema, kes unustab lapsevankri ristmikule? (Kas nii tormleb õnnelik inimene? Mis tunne tal seda märgates on?) Mis tunne oleks olla igavusest blokeeritud? Mis tunne oleks olla „ilmselt mitte kõige ilusam mees”? Mis tunne oleks olla tüütuseks muutunud armastus? Jne. 

3.

Seda luulekogu tutvustav Meelis Oidsalu (Sirp 22.VII) nimetab Tuuli Tauli „toredalt tõredaks”, „linnadžungli kirglikuks kiskjaks, kelle eest sulejopedes jobudel on targem hoiduda”.  Vängeim sõna, mida Jürgen Rooste (EE 27. VII) Tauli selle tahu iseloomustamiseks kasutab, on „kiuslik”, Peeter Helme mainib „toorust” (Klassikaraadio 4. VII, Internetis järelkuulatav). Aga üldtoon on positiivne ja tunnustav. Neid tutvustusi sobib kõige paremini iseloomustama lõik Lev Tolstoi „Kreutzeri sonaadist”: „Imelik asi, kui täielik võib olla meelepete, et ilu on hüve. Ilus naine räägib rumalusi; sa kuulad ja ei märka rumalusi, vaid pead seda tarkuseks. Ta räägib rumalusi, teeb inetuid tegusid, aga sa näed selles midagi armast”.       

See, et Tuuli Taul on armas ja meeldiv, on neis tutvustustes justkui torupilli ühtlane undamine, millele siis pisut verbaalset vilepilli peale näpitakse, ent see domineeriv taustafoon saab pärineda ainult kaunikesti tekstivälisest sisendist. 

Ma lausa kategooriliselt taunin autori välimuse (ja lauluhääle) lugemist kirjandusteose osaks ja suunaandjaks retseptsioonis, aga just selle vea näivad eelnimetatud tegevat.   

„Täiusliku ja turvalise” tekstidest armsuse väljalugemine oleks paras tippadvokaatlus, pealegi ei taotle Tuuli Taul ka ise seal olla malbe ja armas ning ütleb Sirbi usutluses Roostele, et seal ta „iroonitseb kõvasti ja on kohati endalegi ehmatavalt räme ja torkav”. Taul tahab olla tõsiseltvõetav, ent siis selline ilma pedagoogilisuseta papatsemine arvustajatelt! Instinktiivne üldhoiak on mõistetav, sest sel peab ikka päris kivist süda sees olema, kelles  tänapäeva kirjandusdebütandid vanemlikke tundeid ei ärata, ent puhtalt näärmepõhiste reaktsioonidega ajakirjandusse siiski ei peaks kippuma, mistõttu vannutaksin arvustajaid: mõistus ja refleksioon olgu arvustamisel nagu turvavöö autosõidul – alati peale! 

Ma ei väida midagi eelnimetatud arvustajate mõtlemisvõime kohta, vaid olen sunnitud kahetsusega nentima, et antud juhul on eelistatud tugineda impulssidele, mis pärinevad märksa demokraatlikumatest organitest kui aju; on loomulik, et enamikus reaktsioonides  me mõistust ei kasuta, olgu tegu siis erutumise, lobisemise või vastunaeratusega, aga raamatuarvustuses siiski võiks. 

4.

Õigupoolest sobivad Väljataga antud juhised „Täiusliku ja turvalise” analüüsiks iseäranis halvasti. Küsimusele, kuidas see verbaalne kaadervärk töötab, pole nagu head vastust, sest tundub, et poeetilisus on tänapäeval üha vähem teksti (s.t verbaalse kaadervärgi)  omadus. Luuletused on justkui kirjanduslikud poolfabrikaadid, midagi „värvi ise” ja kargu vahepealset, ning poeetilisus on pigem kultuurikood, teatav meeleseisund, selline harras enesesse kukkunud tardumus, mille sügavuse presumptsioonil võib liugu lasta kui tahes argine ja proosaline tekstihake. Selles meeleseisundis inimesele on kõik poeetiline nagu kanepiuimas vennikesele naljakas ning võime seda seisundit saavutada iseloomustab rohkem  lugejat kui teksti. Üldiselt markeerib seda kultuurikoodi ridade napp pikkus, see, et ühele reale kirjutatakse ainult paar sõna. Palju abi on ka meisterlikust etlemisest, sest poeetilisus on meeleseisundina nakkav nagu naer.       

Teiseks Väljataga antud kriteeriumiks on moraalsus. See ei sobi kõnealuse luule lüürilisuse tõttu, sest lüürilisus on moraali suhtes samavõrd allergiline kui kriitilise mõistuse suhtes. Vahest parim apoloogia, mis moralist lüürilisele luuletusele võib pakkuda, oleks psühholoogilise funktsionaalsuse kaudu, siis oleks lüüriline luule kui puhkus moraalist. Tuuli Tauli persona poetica pole mitte niivõrd ebamoraalne, kuivõrd mittemoraalne ja tema luuletekstid pole niivõrd luuletused, kuivõrd moraalist puhkamise partituurid, mille abil sarrustada hingetõmbeid hoolimisest, pause süüdivusest.       

Tuuli Taul – Muusik suure algustähega  – kirjutab oma MySpace’i lehel: „Üks väheseid päristundeid muusika suhtes, mille olen sõnastanud, ütleb, et otsin sellest igavikulisust [—] Kõige sügavamad lood, mida tean, on just igavikulised, neis on midagi, mis kehtib ka siis, kui aega ei ole”.       

William Jamesi järgi lohutab sarnaselt usk Absoluuti, sest see võimaldab „käsitleda ajalikku potentsiaalselt igavesena, usaldada selle lõpptulemust ning heita endalt patust  puhtana hirm ning lakata muretsemast meie lõpliku vastutuse eest. Ühesõnaga, [Absoluuti uskujad] peavad silmas, et neil on ikka ja jälle õigus võtta moraalne puhkepäev, lasta maailmal loogelda omal moel, tundes, et selle probleemid on paremates kätes kui meie omad ja pole seega meie mureks” („Pragmatism ja elu ideaalid”, lk 57).       

Muusika vaimu ja südametunnistuse orgaanilise vastasseisu tõttu hüüatab Robert Musili nietzscheaan Clarisse oma loomejõudu kaotavale mehele: „Sul on liiga palju südametunnistust; kunstnik võib kirjutada head muusikat ainult ilma südametunnistuseta!”. Tuuli Taul kirjutab kahtlemata väga head muusikat ning ka muu tema looming on õigustatav ainult esteetilise fenomenina – miski pole sellele võõram kui Sokrates oma (instinkte allutava) mõistusega ja Kristus oma kaastunde ja headusega.       

5. 

Väljataga tsiteerib samas ka W. H. Audenit, kes nõuab healt luuletuselt, et see ütleks „midagi tähtsat meile kõigile ühise tõeluse kohta”. Ka  siin on Tauli luulekogu omamoodi miinusmärgiga rekord. Nimelt sisu tasandil on „Täiuslik ja turvaline” harukordselt väikese üldistusastmega. Sirbi usutluses ütleb Taul: „Mu raamat räägib suurlinna mõjust väikelinna tüdrukule, kes seal suureks kasvas, kaotusest ja äratundmisest, iroonitseb kõvasti ja on kohati endalegi ehmatavalt räme ja torkav.” 

Suurlinna mõjud väikelinna tüdrukule on juba täiesti eksitav liialdus ja sisutasandil pole ka mingit ehmatust, luuletuste minajutustaja ei ehmu kordagi enese peale, seega  tõestab selle väikse tüdruku „endalegi” veel kord autori ja luuletuste minajutustaja samasust. Nimelt on „Täiusliku ja turvalise” sisuks (ja ka vormiks!) Tuuli Taul, Tuuli Taul ja ainult Tuuli Taul. Alates fotost kaanel (Tuuli Taul kaupluses), fotodega sees (Tuuli Taul vaatab kaugusesse, Tuuli Taul on surmtõsine jne), eriti aga sündmustest, mida seal kirjeldatakse. Kui paljudel suurlinna sattunud väikelinna tüdrukutel on kontserdil veider tunne olla seekord  hoopis publiku hulgas? Kui paljud varjavad end apteegis mantlikrae varju, on tänaval anonüümselt ära tuntud, kurdavad meelelahutaja elu, bankettide tüütust jne?       

Kirjeldatavad sündmused on selgelt autobiograafilised ja igasuguse üldistusvõimetuseni spetsiifilised. Veel viitab dokumentaalsusele see, et need seigad on fiktsionaalsuseks liiga väikesed, olgu suudlejad eskalaatoril või eksi nägemine parklas. Loomulikult ei pea luule sisuks olema mingid Sündmused, luule sisuks võib olla mis tahes, aga Tauli luuletuste sisuks siiski on enamasti sündmused, küll ääretult argised ja väiksed, aga siiski sündmused à la Tuuli Taul sõidab taksoga, Tuuli Taul külastab kultuuriklubi WCd, Tuuli Taul sööb bussijaamas  paljast juustu, Tuuli Taul tuntakse tänaval ära, Tuuli Taul saab öösel kell kolm orgasmi jne. Tähelepanuväärne on, et seda kõike peetakse raporteerimisväärseks ning serveeritakse mingis mõttes kui tragöödiat, vapustavaid üleelamisi. Andrus Kasemaad ja Triin Tasujat arvustav Hasso Krull (Vikerkaar 2009, nr 9) mainib oma üllatumist, kui kergelt antakse nendes kogudes kätte jutustaja esimene isik. Nagu öeldud, on Tauli kogu ses mõttes omamoodi rekord,  sest tegu on väga puhtakujulise enesepoetiseerimisega, ütleme, egolüürika uue tasemega (Triin Tasuja „Provintsiluulet” ei edesta siiski palju ja ka seal on illustratsiooniks fotod autorist). Seda tendentsi vahest ei maksaks lugeda mingiks kirjanduslikuks suundumuseks, pigem on tegu elutunnetuslike protsesside avaldumisega kirjanduses. „Pihtimuslikkuse (ja igasuguse dokumentalismi) kasvav väärtustamine ei tõenda muud kui individualismi  jätkuvat süvenemist” (Ilmar Vene, „Pahustumine”, lk 318).   

Tuuli Taul jagab meiega oma eneseimetlust, tiražeerib isiklikku fotoalbumit, päevikut, ühesõnaga – iseennast. Siin on tegu üpris muusikalise, antikristliku egostruktuuriga. Motivatsiooniks ongi eneseluulendus: kujundusest tekstini – väärtustava mõõtmena on silmas peetud just Tuuli Tauli kui sellist. Musili omadusteta mees Ulrich talitas harilikult „arvamuse kohaselt, et see, mida sa mõtled, tunned, tahad, kujutled ja teed, võiks  teatud asjaoludel tähendada elu rikastamist, kuid see, mis sa oled, ei tähenda mingitel asjaoludel enamat kui selle tootmisprotsessi kõrvalprodukti. Musikaalsed inimesed on aga väga tihti vastupidisel arvamisel. Nad küll loovad asja, mille kohta kasutavad muusika isikupäratut nimetust, kuid see asi koosneb ometi suurimas või vähemalt neile tähtsamas osas neist endist, nende tundmustest, tunnetest ja ühisest elamusest” (3. kd, lk 463).   

6.     

Kõik eelnimetatud arvustajad mainivad siirust. See vajab täpsustust. Milline kiht on siiras? Kas usk enese väärtusesse avaliku hüvena? Jah. Kas  siiras on eneseimetlus ja tragöödia, mida selle atribuudina kasutatakse? Jah, ei. Samuti ei saa siiras olla tagasihoidlikkus, nohiklus jms, sest need omadused on sügavas vastuolus selle eneseluulenduse faktiga. Tagasihoidlikud ei kipu lavale ja hallid hiirekesed ei tiražeeri eneseluulendusi nagu nohikud ja sisemistele väärtustele orienteeritud inimesed ei serveeri end Kroonikas nappides tunkedes.     

Luulekogu psühholoogiline ülesehitus on kontsertlik. Leheküljel 54 on järgmine sõnataie:  „aga kui ma ütleks et olen / õnnelik inimene / siis kes mind usuks / kui ma niimoodi ütleks” ning kõrvallehel vaatab Tuuli Taul surmtõsiselt kaugusse ning ei saa jääda mingit kaksipidi arvamist – igasugused Imbi Pajud, Ene Mihkelsonid jmt peaksid häbenedes vakatama ning vabastama punktvalguse Tõelisele Tragöödiale. Luulekogu viimasel lehel toimub aga täielik registrivahetus: näole ilmub see spetsiifiliselt ootusrikas lapsenaeratus, millega  emmele oma joonistust näidatakse; üksik ja traagiline kangelanna, kes pani meid äsja häbenema oma väikeseid tundeid ja tuima hinge, teeb kelmika nalja, lehvitab emale ja isale, tervitab sõpru, oma poissi, teisisõnu – teeb etendusejärgse kummarduse. Kui neis tragöödiates on siirust, siis on see eneseluulendus Stanislavski meetodil.   

7.     

Väga oluline on rõhutada, et sellist ego-loomingut motiveeriv elutunne on väga üldine, alates lavastatud tundepuhangutest riäälitišõudes kuni buumini elulookirjanduses, ning on rohkem kui ebaõiglane ja eksitav tuua Tuuli Tauli loomingut esile millegi enamana kui  üldise suundumuse ühe representatiivse näitena. Kuigi mulle see suundumus kohe mitte üldse ei meeldi, ei ole aus sõimata lumehelbekest laviinis ning Värske Rõhu proosateoste põhjal (need on variatsioonid romantilisest standardist Kohutav Saladus) peab kindlasti tunnistama Tauli keskpära ületavat sõnalist andekust. Ühtlasi hindan seda luulekogu kõrgelt antropoloogilise toormena ja paigutaksin selle süveneva individualismi ja nartsissismikultuuri  tekstilise räppetombuna „Provintsiluule” kõrvale.   

P.S. Kas kerjuse juustesse lilleõie pistmine on ikka armas?  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming