Tõde ja Vägivallatus on Jumal ja Jumal on igaühes

Märt Läänemets

Mahatma Gandhi, Maailm on väsinud vihkamast. Tõlkinud Linnart Mäll, toimetanud Ivar Tröner, Linnart Mälli järelsõna. Pilgrimi Raamat, 2013. XX sajandile tagasi vaadates võib jääda mulje, et meie maailma ja inimkonna saatust on eelkõige mõjutanud psühhopaatilised diktaatorid eesotsas Stalini, Hitleri ja Maoga, rääkimata hulgast „väiksematest vendadest”, kelle võimuteostus on põhjustanud suuri sõdu ja nõudnud kümneid miljoneid ohvreid. Diktaatorite vägivalla ohjeldamiseks on rakendatud taas vägivalda ja tänasegi maailma habras rahu püsib relvade, sh massihävitusrelvade suhtelisel tasakaalul ehk siis lihtsustatult öeldes ikkagi hirmul hävitatud saada, kui sa ise ei ole piisavalt tugev, et teisi hävitada. Igapäevasest poliitikast on sõda küll taandunud (vähemalt meie maailmajaos) ning asju aetakse ja kokkulepetele jõutakse (enamasti) rahumeelsete läbirääkimiste ja lepingute teel, mis on iseenesest tohutu samm edasi. Kuid gruppide (parteide, korporatsioonide, rahvaste, riikide) omakasu on endiselt mootoriks, mis poliitikat veab. Meie-teie vastandus püsib ja kui teisi enam ei tapetagi, siis peamiselt sellepärast, et on jõutud arusaamisele, et see ei ole kasulik. Aga kui sõjalise jõu rakendamine tundub kellelegi kasulik ja sellel kellelgi on ka jõudu seda teha, siis ei kõhelda tänapäevalgi – ja „õilsatest” põhjendustest ei tule puudu. Sellise pessimistliku tõdemuse taustal võib tunduda otse uskumatu ilmutusena, et just selsamal ajal, peamiselt möödunud sajandi teisel veerandil, kui võimu teostasid eespool nimetatud superdiktaatorid ja maailm oli mässitud kohutavatesse tapatalgutesse, tegutses Indias mees – samuti poliitik –, kes püüdis teostada poliitika kaudu hoopis teistsuguseid ideaale: tõde, vägivallatust ja inimkonna teenimist. See oli Mahatma Gandhi, kes on oma tegevuse motiivid sõnastanud järgmiselt: „Ahimsa [vägivallatus – M. L.] on mu Jumal ja Tõde on mu Jumal. Kui ma otsin Ahimsat, ütleb Tõde: „Otsi teda minu läbi.” Kui ma otsin Tõde, ütleb Ahimsa: Otsi teda minu läbi.”.

Et näha palgest palgesse kõikehõlmavat ja kõikeläbivat Tõe vaimu, peab suutma armastada ka kõige väetimat olendit nii nagu iseennast. Inimene, kes selle poole püüab, ei saa jääda ühelgi tegevusalal kõrvale. Seepärast ongi minu andumus Tõele kiskunud mind poliitikasse, ning ma võin vähimagi kõhkluseta, ent ometi täie alandlikkusega öelda: kes ütleb, et usul pole poliitikaga midagi tegemist, see ei tea, mida usk tähendab.

Ma püüan Jumalat näha inimkonna teenimises, sest ma tean, et Jumal pole taevas ega maa all, vaid igaühes” (lk 15).

Gandhi ei olnud ega ole kaugeltki tundmatu, hoopis vastupidi – teda teati, tunti, imetleti ja austati kogu maailmas tema eluajal. Gandhi oli ja on jätkuvalt vägivallatu poliitika sümbol ja ikoon. Tema raamatuid tõlgitakse jätkuvalt ja antakse välja ja ilmselt ka loetakse (juba 1939. aastal ilmus Gandhi autobiograafia „Minu elu” ka eesti keeles Leopold Julius Kenni tõlkes). Kuid kas ja kuivõrd tema põhimõtteid tegelikkuses järgitakse, eriti poliitikud? Polnud ju Gandhi meetod ja poliitika tegemise viis suunatud mitte niivõrd väljapoole, kuivõrd sissepoole: poliitikas võib rakendada seda, mida sa eneses oled teostanud, ja siis, kui sa endas ja oma tões kindel oled.

Gandhi ei väitnud, et ta on Tõe leidnud ja ise absoluutselt veatu. Ta tõdes, et on otsija ja vaid oma ideaalile läheneja: „Ma olen vaid vaene heitlev hing, kes ihkab olla täielikult hea, armastada täielikult tõtt ja saada täielikult vägivallatuks nii mõttes, sõnas kui ka teos, kuid kes pole iial saavutanud ideaali, millest ta teab, et see on õige. See on piinarikas tõus, kuid see piin valmistab mulle tõelist naudingut. Iga samm ülespoole teeb mind tugevamaks ja annab jõudu järgmiseks sammuks” (lk 13).

Otsija oli Gandhi ka poliitikas, milles tal siiski pettuda tuli. Ta algatas kampaaniaid ja veenis masse pidama kinni vägivallatusest. Kui ta nägi, et seda ei suudeta, ta katkestas ja tõmbus aeg-ajalt ka ise poliitikast täielikult tagasi. Võib öelda, et Indias oli Gandhi nii võitja kui ka kaotaja. Suuresti tema kompromissitu, aga vägivallatu poliitika tulemusel vabanes India koloniaalikkest, kuid mitte vägivallast. Hindude ja muslimite vahelised tapatalgud, India jaotamine, poliitiliste liidrite tormamine riigipirukat jagama pärast iseseisvumist masendasid Gandhit sügavalt ning paradoksaalselt langes ta ka ise vägivalla ohvriks ja suri poliitiliselt motiveeritud mõrvari kuuli läbi.

Kuid kindlasti ei olnud Gandhi läbikukkuja selles mõttes, et ta oleks kunagi kahelnud oma Tõe õigsuses, veel vähem sellest taganenud. Just sellisena seisab ta meie ees võib-olla saavutamatu ideaalina, kes ise ometi oma ideaalide teostatavusse – ja seda mitte ainult enda, vaid kõikide inimeste puhul – vankumatult uskus.

Albert Einstein on Gandhi kohta tabavalt öelnud: „… Euroopa toorusele vastandas ta lihtsa, inimliku väärikustunde, ning see on teda igaveseks kuulsaks teinud. Võibolla on tulevastel põlvedel raske uskudagi, et selline lihast ja verest inimene on meie maa peal kõndinud” (lk 171).

Vaadeldav Gandhi mõtteterade ja arutluste valik ilmus esmakordselt eesti keeles juba 1969. aastal (Loomingu Raamatukogu 1969, nr 41) ning oli üks esimesi Linnart Mälli omaette raamatuna ilmunud tõlkeid. Gandhi oli kindlasti Mälli suunajaks ja üheks vaimseks teejuhiks, kelle vastu ta tundis harrast lugupidamist kogu oma elu vältel. Ja see on ka loomulik, sest olid ju Gandhi vaadete juured aastatuhandete pikkuses sügavas India vaimutraditsioonis, mille uurimisele ja eesti keelde vahendamisele pühendas Linnart Mäll oma elutöö. Gandhi ei olnud aga pelk jutlustaja, vaid eelkõige teoinimene – poliitik –, kes neid vaateid, millesse ta sügavalt uskus, tänapäeva oludes India jaoks väga kriitilisel ajastul rakendada püüdis.

Nagu Gandhi, nii arvas ka Mäll, et vaimsus ja poliitika ei ole vastandlikud ega üksteist välistavad, vaid tõeline oma rahvast ja inimkonda teeniv poliitik peab lähtuma just nimelt vaimsest kutsumusest, mitte isiklikest või erakondlikest huvidest. Mäll püüdis neid põhimõtteid rakendada Eesti taasiseseisvumisel osaledes Eesti Kongressi ja Põhiseaduse Assamblee töös, eriti aga Esindamata Rahvaste Organisatsiooni loomises ja tegevuses. Nagu Gandhi, loobus ka Mäll aktiivsest erakonnapoliitikast ja oli oma elu lõpu poole pigem mitmete poliitikute mentoriks ja nõuandjaks.

On ülimalt ajakohane ja tänuväärne, et Gandhi raamatu uustrükk ilmus just nüüd, selle tõlkija Linnart Mälli juubeliaastal, mil ta oleks saanud 75-aastaseks. Sestap on raamat ka pühendatud Linnart Mälli elutöö mälestusele. Mahatma Gandhi aegumatud mõtted vägivallatusest, tõest, armastusest, aususest ja kõlbelisest poliitikast on täna sama aktuaalsed kui nad olid nende kirjutamise ajal enne ja pärast Teist maailmasõda ning samuti nende eesti keelde tõlkimise ajal enam kui nelikümmend aastat tagasi. Seda enam, et Mälli poolt tõlgituna oli see Gandhi mõtteterade ja arutluste valik üks esimesi India mõtet tutvustavaid tekste eesti keeles üldse. Võib julgesti öelda, et Gandhi annab võtme India vaimutraditsiooni – mis on ühtlasi üldinimlik – sügavamaks mõistmiseks, näidates samas teed, mida iga inimene ja eriti iga poliitik peaks järgima.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming